Jalgpall (0)

JALGPALL

Sisukord

Sissejuhatus

Jalgpall (ka assotsiatsioonijalgpall, Euroopa jalgpall) on sportlik pallimäng, milles kahe 11-liikmelise võistkonna eesmärk on toimetada Jalgpalliks nimetatav kerakujuline mänguvahend ristkülikukujulisel muru- või kunstkattega väljakul (jalgpalliväljakul vastase väravasse. Üldjuhul on keelatud mängida palli käega, kuid erandina on see lubatud väravavahile. Võidab kõige rohkem väravaid löönud võistkond. Olenevalt võistluse formaadist võib kohtumine lõppeda ka viigiga.
Selle teema valisin, kuna jalgpall on mulle äärmiselt huvipakkuv spordiala ja huvitab
mind sügavalt igas mõttes. Olen proovinud käia regulaarselt jälgimas ka oma koondise kodumänge ning samuti jälginud ka jalgpalli mänge televiisorist.

Ajalugu

Kuigi jalgpall mänguna sai alguse 2–3 aastat eKr Hiinas, siis kaasaegne jalgpall kujunes välja 19. sajandi teisel poolel Briti saartel. Hiljem korduvalt uuendatud mängureeglitele pani 1863. aastal aluse Inglismaa jalgpalliliit. Jalgpall on tänaseks üks harrastatumaid spordialasid maailmas, sellega tegeles 2006. aasta uuringu kohaselt umbkaudu 270 miljonit inimest.
Ülemaailmne katusorganisatsioon on rahvusvaheline jalgpalliliit FIFA . Mainekaim turniir on iga nelja aasta tagant toimuvad jalgpalli maailmameistrivõistlused.
Jalgpalli-laadse mängu vanimaks kirjalikuks allikaks on Hiina sõjaväe käsiraamatud 2. ja 3. sajandist e.m.a. Euroopas on selliseid mänge harrastatud keskajast.
Kaasaegne jalgpall sai alguse katsetest ühtlustada 1840. aastail Inglismaa koolides kehtinud mängureegleid. Nende püüdluste tulemusena asutasid 12 klubi ja kooli 1863. aastal Inglismaa jalgpalliliidu (The Football Association ehk FA) Osa neist ei olnud nõus jõuvõtete keelustamisega ja lõid lahku, moodustades 1871. aastal Inglismaa ragbiliidu.
Vaidlustele tegi lõpu 1886 . aastal Inglismaa, Šotimaa, Walesi ja Iirimaa jalgpalliliidu asutatud Rahvusvahelise Jalgpalli Nõukogu (IFAB).Jalgpalli esitine areng leidis aset Briti saartel. Maailma vanim jalgpallivõistlus on 1871. aastal käivitunud FA karikas . Esimese ametliku maavõistluse pidasid 1872. aastal Inglismaa ja Šotimaa. Vanim liiga on 1888. aastal asutatud The Football League , mis oli Inglismaa kõrgliigaks 1992. aastani. Rahvusvahelise jalgpalliliidu FIFA moodustasid 1904 . aastal Pariisis seitsme riigi esindused. Prantsusmaa algatusel loodud ühendus lubas kinni pidada Briti saartel väljakujunenud mängureeglitest.
Esimesed maailmameistrivõistlused peeti 1930. aastal. Eestisse tõid mänguoskused ja -vahendid 20. sajandi esimestel aastatel inglise madrused. Eesti jalgpalli sünnipäevaks loetakse 6. juuni 1909, kui mõõtu võtsid esimeste meeskondadena loodud Meteor ja Merkuur. Kohalik jalgpallielu hakkas kihama pärast Vabadussõda: 20. oktoobril 1920 pidas koondis esimese maavõistluse (Helsingis 0:6 kaotus Soomele ning 14. detsembril 1921 asutati Eesti Jalgpalli Liit, mis 1923. aastal astus FIFA-sse. Eesti meeskond osales 1924. aasta suveolümpiamängudel, mis on tänaseni jäänud koondise ainsaks suurturniiriks.
FIFA 2006. aastal korraldatud uuringu kohaselt tegeleb jalgpalliga üle maailma umbes 270 miljonit inimest. Neist 265 miljonit on mängijad ning ülejäänud kohtunikud või ametnikud. Registreeritud jalgpallureid oli 38 miljonit ehk 2000. aastaga võrreldes 23 protsenti rohkem. Suhteliselt kõige enam on juurde tulnud jalgpalliga tegelevaid naisi (2006. aastal 4,1; 2000. aastal 2,7 miljonit). Elukutselisi (mees)jalgpallureid oli 207 FIFA liikme andmete põhjal koostatud uuringu järgi 110 000 ja klubisid 301 000.
Paljudes riikides on jalgpall põimunud argikultuuriga. Maailmameistrivõistluste kumulatiivne teleauditoorium on 1998. aastast saadik ulatunud üle 26 miljardi vaataja. Ilmuvad jalgpalliteemalised ajalehed ja ajakirjad . Tippjalgpalluritest on saanud avaliku elu tegelased. Enamikes riikides on parimad jalgpallurid elukutselised sportlased , kelle aastapalk võib ulatuda ümberarvestatult üle saja miljoni krooni.

Mängu reeglid

Mängureeglid koosnevad 17 peatükist. Kooskõlastatult vastava rahvusliku jalgpalliliiduga võib reegleid kohendada sobivaks noortele, naistele, veteranidele või puudega mängijatele. Mängureeglid otsustab Rahvusvahelise Jalgpalli Nõukogu (IFAB) ja need avaldab FIFA.
Ühes võistkonnas mängib väljakul korraga kuni 11 mängijat, kellest üks peab olema väravavaht. Väravavaht tohib ainsana palli käega puutuda, kuid seda vaid oma karistusalal.
Kerakujuline mänguvahend on kaetud naha või mõne muu IFAB-i heaks kiidetud materjaliga. Palli ümbermõõt peab olema 68–70 cm (27–28 tolli) ja mängu alguses kaaluma 410–450 g (14–16 untsi ). Palli rõhk peab jääma vahemiku 0,6–1,1 atmosfääri. Tänapäeva jalgpallid on vettpidava pealispinnaga, mistõttu jääb palli kaal isegi märjal ja porisel väljakul enam-vähem samaks. Palli võib mängu ajal vahetada ainult väljakukohtuniku loal.
Mängu juhib väljakukohtunik ja teda abistavad kaks piirikohtunikku ning neljas kohtunik , kes näitab mängu ajal annab mängijatele, numbritablood kasutades, vahetus(t)est teada. Tal on veel teisigi kohustusi, sealhulgas peakohtuniku asendamine, kui viimane ei suuda mängu lõpuni jätkata. Viienda kohtuniku kohustuseks on abikohtuniku (ehk siis kas piirikohtuniku või neljanda kohtuniku) väljavahetamine. Tema reeglina peakohtunikku tööd üle ei võta.
Kuues ja seitsmes kohtunik on UEFA-s hetkel eksperimentaalne. Nimelt pannakse need kohtunikud mõlema värava taha, et paremini värava ees toimuvat näha ning kontrollida. Samas äärmisel juhul (nagu nt. FIFA MM 2010 Finaalis) on kuues ja isegi seitsmes kohtunik asekohtunik.
Mänguväljak peab olema muru- või kunstkattega ristkülik, kusjuures väljaku külgjoon peab olema pikem kui väravajoon. Ettenähtud pikkus on 90–120 meetrit, laius 45–90, rahvusvahelistes mängudes vastavalt 100–110 ja 64–75 meetrit.
Väljak on tähistatud joontega, mis piiravad väljaku alasid. Kaks pikemat joont on küljejooned, otsmisi jooni nimetatakse värava- ehk otsajoonteks. Kui pall ületab täielikult külgjoone, loetakse ta mängust väljas olevaks ning see pannakse uuesti mängu küljesisseviskega. Kui pall ületab täielikult otsajoone (väljaarvatud väravapostide vahelt), on pall samuti mängust väljas ja mäng jätkub väravaesise lahtilöögiga (kui palli puudutas viimasena ründava võistkonna mängija) või nurgalöögiga (kui palli puudutas viimasena kaitsva võistkonna mängija).
Mängijate eesmärk on toimetada pall vastasvõistkonna väravasse, mis asub otsajoonte keskel. Need koosnevad kahest vertikaalsest postist, mis on omavahel ühendatud horisontaalse põikpuuga. Postide vahe on 7,32 meetrit ja põikpuu kõrgus alumise servani on 2,44 meetrit. Väravajoon peab olema sama lai kui on väravapost ja põikpuu.
Väravaid ümbritseb ristkülikukujuline karistusala. Seda tähistavad kummagi väravaposti siseküljest 16,5 meetri kauguselt otsajoone suhtes täisnurga all tõmmatud jooned, mida ühendab otsajoone suhtes rööpselt 16,5 meetri kaugusele tõmmatud joon. Karistusalal on kaks peamist funktsiooni: see on ainus mänguväljaku osa, kus väravavaht tohib mängida käega; kui mängija rikub oma karistusalal reegleid, määratakse vastasvõistkonnale penalti, mille löömise koht asub kummagi väravaposti suhtes võrdelt 11 meetri kaugusel otsajoonest.
Mängus on kaks poolaega, kumbki pikkusega 45 minutit ja nende vahel 15-minutiline vaheaeg. Mängu lõpetab kohtuniku vile , seetõttu on poolajad tihti mõne minuti võrra ettenähtud ajast pikemad. Rohkem väravaid löönud võistkond on võitja. Kui juhtub, et väravaid ei lööda ja mängu võitja peab kindlasti selguma, võidakse määrata lisaaeg. Kui ka siis ei ole tulemust, määratakse 11-meetri karistuslöögid ehk penaltid.
Sihilikult vastasvõistkonna mängijat vigastanud või muul viisil vea teinud mängijat võib kohtunik hoiatada (kollane kaart) või väljakult eemaldada (punane kaart) asendamise õiguseta. Kahe piirikohtuniku peamine ülesanne seisneb suluseisu määramises. Suluseis on selline mängijate asetus , kus ilma pallita mängijast on temale söötmise hetkel eespool (rünnaku suunas) vaid väravavaht.

Väljak

Mänguväljak peab olema muru- või kunstkattega ristkülik, kusjuures väljaku külgjoon peab olema pikem kui väravajoon. Ettenähtud pikkus on 90–120 meetrit, laius 45–90, rahvusvahelistes mängudes vastavalt 100–110 ja 64–75 meetrit.
Väljak on tähistatud joontega, mis piiravad väljaku alasid. Kaks pikemat joont on küljejooned, otsmisi jooni nimetatakse värava- ehk otsajoonteks. Kui pall ületab täielikult külgjoone, loetakse ta mängust väljas olevaks ning see pannakse uuesti mängu küljesisseviskega. Kui pall ületab täielikult otsajoone (väljaarvatud väravapostide vahelt), on pall samuti mängust väljas ja mäng jätkub väravaesise lahtilöögiga (kui palli puudutas viimasena ründava võistkonna mängija) või nurgalöögiga (kui palli puudutas viimasena kaitsva võistkonna mängija).
Mängijate eesmärk on toimetada pall vastasvõistkonna väravasse, mis asub otsajoonte keskel. Need koosnevad kahest vertikaalsest postist, mis on omavahel ühendatud horisontaalse põikpuuga. Postide vahe on 7,32 meetrit ja põikpuu kõrgus alumise servani on 2,44 meetrit. Väravajoon peab olema sama lai kui on väravapost ja põikpuu.
Väravaid ümbritseb ristkülikukujuline karistusala. Seda tähistavad kummagi väravaposti siseküljest 16,5 meetri kauguselt otsajoone suhtes täisnurga all tõmmatud jooned, mida ühendab otsajoone suhtes rööpselt 16,5 meetri kaugusele tõmmatud joon. Karistusalal on kaks peamist funktsiooni: see on ainus mänguväljaku osa, kus väravavaht tohib mängida käega; kui mängija rikub oma karistusalal reegleid, määratakse vastasvõistkonnale penalti, mille löömise koht asub kummagi väravaposti suhtes võrdelt 11 meetri kaugusel otsajoonest.
Penaltikoht (penalti märk). Penalti löömiseks pannakse pall penalti märgile, mis asub karistusalas 11 m (12 jardi) kaugusel väravajoone keskpunktist täisnurga all.

Varustus

Mängijate põhivarustus
Mängija kohustuslikku põhivarustusse kuuluvad pikkade või lühikeste käistega jalgpallisärk, lühikesed püksid, põlvikud, jalanõud, säärekaitsed ja väravavahil kindad.
Mängijad peavad hoolitsema selle eest, et põlvikud kataksid säärekaitseid täielikult kogu mängu aja.
Säärekaitsed võivad olla kummist, plastmassist, polüuretaanist või mõnest muust taolisest ainest.
Mängija ei tohi kanda midagi sellist, mis võib vigastada teisi mängijaid või teda ennast. Prille võib kanda omal vastutusel ja vastavalt väljakukohtuniku äranägemisele.
Võistkonnad peavad kandma sellist riietust, mis eristab neid vastasvõistkonna mängijast (ja väljakukohtunikust). Väravavahid peavad olema selgelt äratuntavad: nende riietuse värvid peavad olema eristatavad teiste mängijate ja väljakukohtuniku omast. Nähtavad alusriided, näiteks elastikpüksid, on lubatud. Nende värv peab kokku langema võistkonna vormipükste domineeriva värviga ning need ei tohi ulatuda põlvest allapoole. Mängijad peavad särgil kandma numbrit.
Kui ilmneb, et mängija isikliku varustuse hulka kuuluv ese ei ole nimetatud ettekirjutustega kooskõlas, peab ta väljakukohtuniku nõudel väljakult lahkuma , et viga parandada. Mängija ei tohi minna väljakule tagasi enne, kui väljakukohtunik on isiklikult veendunud mängija varustuse vastavuses reeglitele. Mängija võib väljakule tagasi tulla ajal, kui pall on mängust väljas.
Jalanõud
Jalanõudel on mängija varustuses oluline osa. On korraldatud mitmeid eksperimente ja katsetusi, et toota jalanõusid, mis mängijate nõudmistele vastaksid ja oleks samas ka määrustele vastavad. Mängija vastutab selle eest, et tema jalanõud oleks kaasmängijatele ohutud .

Positsioonid

Kaitsja on jalgpallis mängija, kelle põhiline ülesanne on takistada vastaste rünnakuid. On neli tüüpi kaitsjaid: keskkaitsja, äärekaitsja, vabakaitsja ( libero ) ja full- back .
Poolkaitsja on jalgpallis mängija, kelle positsioon on tavaliselt kaitsjate ja ründajate vahel.
Kõiki poolkaitsjaid kokku nimetatakse keskväljaks.
Jalgpalliklubi poolt mängu jooksul kasutatav poolkaitsjate arv sõltub võistkonna mängustiilist ja iga mängija ülesandest.
Mõned poolkaitsjad mängivad rohkem kaitses, teised ründavad rohkem aega vastaste väravat. Mõnikord on raske vahet teha, kas on tegemist poolkaitsja või ründajaga.
Eristatakse kaitsvaid poolkaitsjaid, keskpoolkaitsjaid, ründavaid poolkaitsjaid ja äärepoolkaitsjaid.

Kaitsev poolkaitsja

Kaitsvad poolkaitsjad asendavad tänapäeval varematel aegadel populaarseid vabakaitsjaid. Nad võtavad sisse koha kaitsjatest väljaku keskme pool ning nende ülesandeks on vastase ründemängu kahjustada.
Peale selle nõutakse neilt sageli osalust mängu ülesehitamisel. Neil peab olema hea väljakutunnetus ja söödutäpsus. Nad peavad kiiresti ära tundma mängusituatsioonid, näiteks kui pall on just saadud ning on võimalik on alustada vasturünnakut.
Sageli nimetatakse kaitsva poolkaitsja positsiooni positsiooniks number 6. Kuni viimase ajani on kaitsvad poolkaitsjad enamasti kandnud särginumbrit 6.

Keskpoolkaitsja

Keskpoolkaitsja on paljudes mänguskeemides kaitsjate ja ründajate vaheline ühenduslüli. Nagu ka kaitsev keskpoolkaitsja, peab ta palli kätte saama, kuid ta peab suutma ka rünnakuid algatada. Peale kaitsvalt poolkaitsjalt nõutavate omaduste peab ta olema väga hea jooksja , sest ta peab tegutsema nii kaitses kui ka ründes. Ta pendeldab sageli ühe karistusala juurest teise juurde, kattes pikki vahemaid.

Ründav poolkaitsja

Ründav poolkaitsja on ette nähtud väljaku keskelt algavate rünnakute jaoks ning ta täidab sageli rünnaku algataja rolli. Üks tema põhiülesandeid on väravate ettevalmistamine ning ka väravate löömine. Tähtis on ka tema koostöö kaitsva poolkaitsjaga. Ilma koostööta äärtel tekivad lüngad, mida vastane saab hõlpsasti ettelöökideks ära kasutada. Ta mängib sageli vastase karistusalal ja selle lähedal. Enamasti on ta väga hea söötja ning omab väga head väljakutunnetust; need omadused tulenevad sageli väga heast perifeersest nägemisest. Ründav poolkaitsja kannab sageli särginumbrit 10.

Äärepoolkaitsja

Ääremängija

Ründaja on jalgpallis mängija, kelle ülesanne on pall väravasse toimetada.
Väravavaht on jalgpallis mängija, kelle ülesanne on oma väravat kaitsta, niiet sinna ei löödaks ühtegi väravat. Väravavahialas võivad nad kasutada käsi. Oma töö lihtsamaks tegemiseks kannavad nad kindaid . Reeglite kohaselt peavad nad kandma teist värvi riideid , kui ülejäänud meeskond.
Kui väravavaht saab vigastuse või punase kaardi, siis tema positsiooni täidab kas uus väravavaht (kui meeskond teeb vahetust) või teine jalgpallur (kui vahetusi enam pole või meeskonnal puudub teine väravavaht).
Statistika järgi väravavahtidel on kõige pikem karjäär jalgpallis, sageli mängivad nad kuni 40-aastaseni.

Auhinnad

Aasta parim jalgpallur on igaaastane auhind, mis antakse Eesti Jalgpalli Liidu ja Eesti Jalgpalliajakirjanike Klubi ringküsitluse tulemusena aasta parimaks hinnatud Eesti jalgpallurile. Esimest korda anti see välja 1992. aastal. Rekordiliselt kuuel korral on tiitli võitnud Mart Poom , viiel korral on tiitel antud Raio Piirojale.
Lisaks tunnustatakse ka teisi aasta paremaid mängijaid.
Euroopa aasta jalgpallur on aunimetus, mida anti aastatel 1956–2009. Sellega kaasnes jalgpalliauhind 'Kuldpall' (prantsuse Ballon d'Or). Tunnustuse algatas prantsuse jalgpalliajakiri France Football.
Mängija valisid igal aastal UEFA liikmesriikide klubides mängivate jalgpallurite seast Euroopa jalgpalliajakirjanikud. 1995. aastani pidi mängija olema eurooplane.
Vaid kolm mängijat on selle võitnud kolmel korral: Johan Cruijff ja Marco van Basten Hollandist ning Michel Platini Prantsusmaalt.
Aastal 2010 ühendati Euroopa aasta jalgpalluri ja FIFA aasta jalgpalluri tiitel ning edaspidi saab maailma parim jalgpallur auhinna FIFA Ballon d'Or.

Meeste Meistriliiga aasta parim mängija

Aasta
Võitja
Klubi
2006
Marek Lemsalu
FC Levadia Tallinn
2007
Juha Hakola
FC Flora Tallinn
2008
Martin Vunk
FC Flora Tallinn
2009
Konstantin Nahk
FC Levadia Tallinn
2010
Sander Post
FC Flora
IFA aasta jalgpallur oli rahvusvahelise jalgpalliliidu FIFA aunimetus, mis anti aastatel 1991–2009 maailma parimale mees- ja naisjalgpallurile. Auhinna saaja valisid jalgpalli rahvuskoondise peatreenerid ja kaptenid . Neil oli kolm häält; neist esimene andis viis, teine kolm ja kolmas ühe punkti.
Edukamad on olnud Ronaldo ja Zinédine Zidane, kes on saanud selle tiitli kolm korda. Naiste sarjas on Marta Vieira da Silva võitnud tiitli neli korda ja Birgit Prinz kolm korda.
Aastal 2010 ühendati FIFA aasta jalgpalluri ja Euroopa aasta jalgpalluri tiitlid ning maailma parim jalgpallur saab edaspidi tiitli FIFA Ballon d'Or.
FIFA Puskási auhind on FIFA poolt 30. oktoobril 2009 asutatud jalgpalliauhind, mis antakse aasta kõige ilusama värava eest. Auhind sai nime tuntud ungari jalgpalluri Ferenc Puskáse järgi ja see antakse kõige ilusama värava löönud jalgpallurile (mehele või naisele). Esimene auhind anti Portugali jalgpallurile Cristiano Ronaldole.

Kriteeriumid

• Värav peab olema ilus (isiklik – pretendentide hulgas peavad olema kauglöögid jt)
  
• Värav peab olema löödud tähtsas mängus (objektiivne – riikide esindusmeeskonnade, UEFA kõrgliigaklubide ja jalgpalli kontinentaalmeistrivõistluste mängud: mida olulisem on mäng, seda parem). Märkus: Oli ka pretendente Rootsi jalgpalli teisest liigast.
  
• Värav ei tohi olla löödud vastaste lihtsa eksimuse tõttu.
  
• Värav peab toetada fair -play reegleid.
  

Golden Boy on auhind, mis antakse Euroopa parimale alla 21- aastasele jalgpallurile.
Aasta Mängija
2003 Rafael van der Vaart
2004 Wayne Rooney
2005 Lionel Messi
2006 Cesc Fàbregas
2007 Sergio Agüero
2008 Anderson
2009 Alexandre Pato
2010 Mario Balotelli
Hõbepall on igaaastane auhind, mis antakse hääletuse tulemusena Eesti jalgpallikoondise mängijale ilusaima koondisevärava löömise eest
2010 Tarmo Kink - Serbia
Jašini auhind (inglise The Yashin Award) antakse välja jalgpalli MMidel parimaks tunnistatud väravavahile. Nime on autasu saanud Nõukogude Liidu väravavahi Lev Jašini järgi, keda peetakse siiani üheks maailma parimaks väravavahiks, kuigi ta on juba meie seast lahkunud.

Aasta parimad jalgpallurid

2010 - Konstantin Vassiljev (Lendava Nafta)
2009. - Raio Piiroja (Fredrikstad FK)
2008 - Raio Piiroja (Fredrikstad FK)
2007 - Raio Piiroja (Fredrikstad FK) 
2006 - Raio Piiroja (Fredrikstad FK)
2005 - Andres Oper (Roda Kerkrade)
2004 - Andrei Stepanov ( Moskva Torpedo)
2003 - Mart Poom (Sunderland)
2002 - Andres Oper (AaB Aalborg) ja Raio Piiroja (FC Flora)
2001 - Indrek Zelinski (FC Flora/AaB Aalborg)
2000 - Mart Poom (Derby County )
1999 - Andres Oper (AaB Aalborg)
1998 - Mart Poom (Derby County)
1997 - Mart Poom (Derby County)
1996 - Marek Lemsalu (FSV Mainz 05)
1995 - Martin Reim (FC Flora)
1994 - Mart Poom (FC Flora)
1993 - Mart Poom (Portsmouth FC)
1992 - Urmas Hepner ( Kumu Kuusankoski)

Eesti Jalgpalli Liidu aumärgid

KULDMÄRK
Peeter Küttis - 25.11.2003 (anti üle)
Roman Ubakivi - 12.11.2004 (juhatuse otsus)
Teitur Thordarson - 12.11.2004 (juhatuse otsus)
Jaan Lepp - 17.07.2005 (anti üle perekonnale )
Jelle Goes - 29.06.2007 (anti üle)
Arno Pijpers - 29.12.2007 (juhatuse otsus), 23.11.2008 (anti üle)
HÕBEMÄRK
Tiit Kivisild - 25.01.2004 (anti üle)
Martin Reim - 12.11.2004 (juhatuse otsus)
Mart Poom - 12.11.2004 (juhatuse otsus)
Marko Kristal - 12.11.2004 (juhatuse otsus)
Indrek Zelinski - 12.11.2004 (juhatuse otsus)
Uno Piir - 12.11.2004 (juhatuse otsus)
Tarmo Rüütli - 12.11.2004 (juhatuse otsus)
Arno Pijpers - 12.11.2004 (juhatuse otsus)
Olavi Sikka - 12.11.2004 (juhatuse otsus)
Ralf Veidemann - 29.12.2004 (juhatuse otsus), 01.03.2005 (anti üle)
Kristen Viikmäe - 23.11.2008 (anti üle)
Andres Oper
Marek Lemsalu - 18.11.2008 (juhatuse otsus), 23.11.2008 (anti üle)

Meistriliiga 2011

1
FC FLORA
57
2
Nõmme Kalju
57
3
Narva JK Trans
51
4
FC Levadia
50
5
Sillamäe Kalev
39
6
Tartu Tammeka
26
7
Paide LM
26
8
FC Viljandi
24
9
FCKuressaare
17
10
FC Ajax
4

Aasta parim kuni 21-aastane naisjalgpallur

2008 Margarita Žernosekova - Pärnu JK
2009 Katrin Loo - Tallinna FC Flora
2010 Liis Emajõe - Tallinna FC Flora

Meeste Meistriliiga aasta parim mängija

Aasta
Võitja
Klubi
2006
Marek Lemsalu
FC Levadia Tallinn
2007
Juha Hakola
FC Flora Tallinn
2008
Martin Vunk
FC Flora Tallinn
2009
Konstantin Nahk
FC Levadia Tallinn
2010
Sander Post
FC Flora

Naiste Meistriliiga aasta parim mängija

Aasta
Võitja
Klubi
2009
Svetlana Hvatova
FC Levadia Tallinn
2010
Signy Aarna
Põlva FC Lootos
FIFA Ballon d'Or on maailma parimale jalgpallurile antav auhind. Seda hakati välja andma 2010. aastal, kui ühendati FIFA aasta jalgpalluri ja Euroopa aasta jalgpalluri tiitlid. Lionel Messi Barcelona, Andres Iniesta Barcelona, Xavi Hernandez Barcelona.
Naiste jalgpalli maailmameistrivõistlused on FIFA poolt korraldatavad maailmameistrivõistlused jalgpallis, kus osalevad naiste rahvuskoondised ja mida peetakse iga 4 aasta tagant alates aastast 1991.
Rahvusvaheline jalgpall
Rahvusvahelist jalgpalli (kaasaarvatud saali- ja rannajalgpalli) juhib Fédération Internationale de Football Association ehk FIFA, mille peakorter asub Zürichis. 1904. aastal asutatud FIFA-ga on seotud kuus piirkondlikku jalgpalliliitu:

• Aafrika Jalgpallikonföderatsioon (Confederation of African Football ehk CAF),
  
• Aasia Jalgpalli Konföderatsioon ( Asian Football Confederation ehk AFC),
  
• Euroopa Jalgpalliliit (Union of European Football Associations ehk UEFA),
  
• Lõuna-Ameerika Jalgpallikonföderatsioon (Confederación Sudamericana de Fútbol ehk CONMEBOL),
  
• Okeaania Jalgpallikonföderatsioon (Oceania Football Confederation ehk OFC),
  
• Põhja- ja Kesk-Ameerika ning Kariibi Jalgpalli Konföderatsioon (Confederation of North , Central American and Caribbean Association Football ehk CONCACAF).
  

Riiklikud jalgpalliliidud kuuluvad nii FIFA-sse kui ka reeglina oma maailmajao alaliitu.
Jalgpallikoondised on iga riigi esindusvõistkonnad, kus reeglina mängivad selle maa parimad mängijad. Koondistel on võimalus pääseda valikmängude kaudu maailmameistrivõistlustele või oma maailmajao meistrivõistlustele.
Esimesed maailmameistrivõistlused toimusid 1930. aastal. Finaalturniir peetakse iga nelja aasta tagant. Sinna pääsevad alates 1998. aastast 32 riigi koondised. Igal piirkondlik alaliit saab kindel arv kvalifikatsioonikohti.
Euroopa meistrivõistlusi peetakse 1960. aastast. Finaalturniir toimub iga nelja aasta tagant. Sinna pääsevad alates 1996. aastast 16 riigi koondised.
Meistrivõistlused leiavad aset ka Lõuna-Ameerikas, Aafrikas, Aasias, Kesk-Ameerikas ja Okeaanias. FIFA korraldab samuti naiste, noorte ja juunioride maailmameistrivõistlusi. Jalgpalliklubid saavad osaleda oma maa liiga- ja eri karikavõistlustel.
Ühte liigasse kuuluvad võistkonnad kohtuvad reeglina hooaja jooksul üksteisega vähemalt kaks korda. Paremusjärjestus nähtub punktitabelist. Võit annab kolm ja viik ühe punkti. Liigasüsteem on organiseeritud hierarhiliselt: tugevamad pääsevad lõpptabeli selgudes hooaja lõppedes astme võrra kõrgemale ja nõrgimad langevad astme võrra madalamale. Süsteemi tipus asuva kõrgliiga võitja pälvib maa meistritiitli ja parimad saavad õiguse osaleda rahvusvahelistes sarjades. Peale liigamängude peetakse ka üleriiklikke, piirkondlikke ja liigasiseseid karikavõistlusi, kus igast voorust pääsevad edasi ainult võitjad. Olenevalt riigist võivad karikavõitjad saada õiguse osaleda rahvusvahelistes sarjades. Euroopa viis parimat kõrgliigat on Premier League (Inglismaa), Primera División ( Hispaania ), Serie A (Itaalia), Bundesliga (Saksamaa) ja Ligue 1 (Prantsusmaa).[15][16] Parimad klubid pääsevad rahvusvahelistesse sarjades, nagu näiteks Meistrite Liiga ja UEFA karikas Euroopas või Copa Libertadores Lõuna-Ameerikas. Meistrite Liiga ja UEFA karika tiitliomanikud selgitavad omavahel Euroopa Superkarika võitja.
Jalgpall eestis
Jalgpalli Eestis reguleerib Eesti Jalgpalli Liit.
.Eesti jalgpallikoondise mängude loend on Eesti jalgpallikoondise mängude nimekiri, mis sisaldab toimumisaega, mängupaika, võistlust, tulemust ning väravalööjaid.[1] Tulemused on samuti kokku võetud riigiti. Mängude loend uuendatud seisuga 19. juuni 2011.
Eesti jalgpallikoondislaste loend on nimekiri Eesti koondises mänginud jalgpalluritest, nende tegevusaastatest, osaletud kohtumistest ja löödud väravatest.[1] Nimekiri on sorditav nimede, aastate, mängude ja väravate kaupa. Viimati uuendatud pärast 22. detsembril 2010 peetud mängu Katariga.
Rääkides jalgpalli arengust taasiseseisvunud Eestis tuleb esmalt veidi rääkida ka sellele eelnenud ajast – jalgpallist Eesti NSV’s.
Kuni 50’ndateni oli Eesti jalgpalli seis hea – Kadrioru staadionile kogunes tähtsaimaid mänge jälgima kohati isegi täismaja. Paraku tundsid kõrgemad spordiametnikud vajadust spordialad jagada tähtsamateks ja vähemtähtsamateks. Kõrgeima staatuse sai korvpall , jalgpalli kohta öeldi, et eestlased seda niikuinii mängida ei oska – tulemuseks oli see, et varsti olid enamus palliplatsidel müravatest lastest pärit vene peredest, eesti lapsed, kes enam jalgpalli mängida “ei tohtinud,” jäid platsi kõrvale. Muidugi sobiski kiirem, tehnilisem ja kontaktirikkam mäng venelastele paremini, korvpall võeti eestlaste poolt hästi vastu. Jalgpalli järsem vajumine toimus 60'ndate keskel, mil loobuti Nõukogude Liidu tšempionaadil osalemast. Allakäik jätkus kuni 70-ndate keskpaigani, mil said alguse treener Roman Ubakivi teod – ta kasvatas kaks põlvkonda häid eestlastest mängumehi, mitmeid neist võib praegugi koondise eest mängimas näha. Tulevased koondislased tegid imetegusid juba noorteklassis.
Eesti taasiseseisvudes ei muutunud jalgpall hoobilt populaarseks – kohalikus liigas oli suurem osa muulastest mängijaid, see fakt just eriline publikumagnet ei olnud. Muulastest koosnevad klubisid on liigades tänini, kuid aegamööda tekkis jalgpalli vastu aina laiem huvi – 10 aasta jooksul on klubide arv kasvanud mitu korda, liigade arv on tõusnud viieni, lisaks käivitus ka naiste meistriliiga, mitmed noorteliigad, karikavõistlused ja klubide endi korraldatud turniirid. Tänu tugevamale konkurentsile koduses liigas paranesid ka eestlaste võimalused Euroopas. Esimesed punktid andsid end küll oodata, aga nende saabumine meelitas kindlasti jalgpallile toetajaid juurde. 90-ndate keskel hakkasid kujunema ka klubide toetajaskonnad, paaril meeskonnal hakkasid tekkima fännklubid. Jalgpalli populaarsus kasvas kiiresti ka noorte seas, stabiilsete treenijate arv möödus paari aasta eest seni populaarseimast korvpallist – see märkis kasvavat huvi vuti vastu. Täna kuuleme jalgpalliplatsidel taas eesti keelt.
Taasiseseisvunud Eesti koondise esimesed aastad olid rasked: mängijaid oli vähe, nende tase nõrgemapoolne, rahvusvahelised kogemused puudusid. Esimene tüli oli teemal, kas võtta osa 94. aasta MM-valikturniirist, pooldajate argumendid jäid peale. Järgnevatel aastatel taolist vastuolu ei tekkinud kuna valikturniiridest osavõtmise vajadus oli selge – see oli ainus võimalus koondist arendada. Paraku ei läinud esimesed aastad edukalt, harva tuli kaotuste hulka viike, tihti päästis koondise halvimast väravavaht Mart Poom. Varsti kaotas meedia igasuguse huvi koondise vastu. Peale mõõna pidi aga järgnema tõus ja alates 1996. aasta lõpust, mil koondise etteotsa asus Teitur Thordarson, on tehtud suur areng, aina tihemini tuli kaotuste ja viikide hulka võite, kohtumised , mis enne kaotati, mängiti nüüd viiki. Meedia huvi tekkis taas, koondise edusamme kajastati vahel ka ajalehtede esikülgedel. Headest tulemustest sai hoo sisse ka toetajaskonna suurenemine, moodustati esimene ametlik fännklubi Jalgpallihaigla ning lisaks sinna kuuluvatele käib staadionil häält tegemas veel mitusada, kohati mõni tuhat toetajat. Ka võõrsil kohtumistes on märgata sinimustvalgeid trikoloore, eestikeelseid loosungeid, siniseid särke ja eestlaste laulu. Eesti liigade, koondise ja fännikultuuri arengul peatun hiljem põhjalikumalt.
Kui 90’ndate algusest kuni teise pooleni oli Kadrioru kergejõustikustaadion koondise esindusstaadion ning ka mujal üle Eesti mänguplatse nappis, siis paralleelselt koondise tulemuste hüppelise paranemisega on positiivseid märke näidanud ka kohalikud omavalitsused ja jalgpalliametnikud. Vaikselt on palliplatse juurde tekkinud, hiljuti tekitati pealinna mitu uut kunstmuruga väljakut. Siiski on staadionite vähene arvukus laiduväärt ja olukorra parandamiseks peavad vaeva nägema nii jalgpalli- kui ka riigiametnikud . Kahetsusväärne on ka olukord koondise uue esindusplatsi – Lillekülas paikneva A le Coq Arenaga. Alates kohtumisest Hollandiga, mil see vaevu mängukõlbulikuks sai, ei ole rahapuuduse tõttu palju visuaalseid edusamme tehtud, on lisatud valgustus ja alustatud katuse ehitust. Lubatud büroohoone ja kohvikud jäävad arvatavasti tulevikku. Paraku on siinkohal jalgpalliga seotud poliitika – linnavalitsuse vahetudes kadus miskipärast linna huvi korralik esindusstaadion valmis ehitada, lisaraha eraldamise asemel hakati FC Florale nõudmisi esitama. Muidugi osa süüd olukorras ka FC Floral, kes ei suuda linnale selgitada, kuhu nende raha on paigutatud.
Mõisted
FIFA edetabel (FIFA/Coca- Cola World Ranking) on rahvusvahelise jalgpalliliidu FIFA edetabel, mis moodustatakse jalgpalli meeste A-koondiste alusel. Edetabelit peetakse 1993. aasta jaanuarist. FIFA muutis 2006. aasta MM-i järel tabeli koostamise reegleid ja esimene uuel moel esitatud edetabel avaldati 12. juulil 2006[1].
Edetabeli punktid sõltuvad kõik A-koondiste viimase nelja aasta jooksul mängitud mängudest, kuid nii et varem mängitud mängude väärtus langeb aja jooksul (100%, 50%, 30%, 20%). Kõikidest mängudest saadavaid punkte mõjutab mängu lõpptulemus (võit, viik või kaotus), mängu tähtsus, vastase asetus antud hetkel edetabelis, meeskonna piirkondlik tase ja aasta jooksul mängitud mängude arv. Väravate arv ja kodumängu eelis ei määra uute reeglite puhul midagi. 120. Eesti 256 punkti UEFA 1. Hispaania 1557 UEFA
FIFA 100 on legendaarse Brasiilia jalgpalluriga Peléga valitud "parimad elavad jalgpallurid". Nimekiri oli avaldatud 4. märtsil 2004 Londonis gala -tseremoonia FIFA 100 aasta juubeli tähistamise ajal. Number 100 tähendab just 100. juubeliaastat, tegelikult nimekirjas on aga 125 jalgpallurit. Algusel Pelét paluti valida 100 inimest: 50 tegutsevat ja 50 endist jalgpallurit, aga tema jaoks oli liiga raske nimetada vaid 50 endist mängijat[1]. Seega, oli valitud 50 nimekirja koostamise ajal mängivat ja 75 karjääri lõpetanud jalgpallurit: 123 mees- ja 2 naissportlast.
Premier League (teiste nimedega Barclays Premiership või Barclays English Premier League) on Inglismaa jalgpalli kõrgeim liiga. Liiga alustas aastal 1992 ning sinna kuulub 20 meeskonda. Premier League'i hooaeg algab augustil ja lõppeb mail, selle aja jooksul iga jalgpalliklubi mängib 38 mängu. Ühe Premier League'i hooaja mängude arv on seega 380. Enamik mänge toimub laupäeviti ja pühapäeviti.
44 meeskonnast, mis osalesid Premier League'is 1992. aastast vaid 4 on võitnud meistritiitli: Manchester United (12 tiitlit ) Arsenal (3), Chelsea (3), Blackburn Rovers (1). Valitsev Premier League'i meister on Chelsea FC.
Premier League tegutseb Football League'ist eraldi.
Faktid, midagi huvitavat jalgpalli kohta

• Kolm korda on FC Flora mängija võitnud Eesti meistrivõistluste parima väravaküti auhinna. 1995/96 hoaajal lõpetas Lembit Rajala 16 väravaga snaiperite tabeli kõrgemal astmel, 2003 võidutses Tor Henning Hamre 39 ja 2004. aastal Vjatšeslav Zahovaiko 28 väravaga;
  

Tõlked:

• hiina: 足球
  
• inglise: football, soccer
  
• prantsuse: football meessoost
  
• saksa: Fußball meessoost
  
• soome: jalkapallo
  
• suahiili : soka, kandanda
  

Hollandis kukkus jalgpallistaadioni katus kokku, õnnetuses üks hukkunu - 07.07.2011

Hollandi jalgpalliklubi FC Twente hukkus õnnetuses üks inimene ning vigastada sai 16 inimest.
Pühapäevases Norra kõrgliiga mängus Sogndai vastu südamerabanduse saanud SK Branni mängija Carl-Erik Torp, kes viibib praegu Haukelandi ülikooli kliinikus stabiilses seisundis ning on ärkvel, tänas kõiki toetust avaldanud inimesi. 27.09.2011
Enda villa süütamises kahtlustatav Saksamaa jalgpalliklubi Müncheni Bayerni brasiillasest staar Brenot arreteeriti. 27.09.2011
Norra jalgpalli meistriliigas võis eile Odd Grenlandi 3:1 võidumängus Tromsø üle näha üsna haruldast väravat. 90. minutil lõi norralane Jone Samuelsson palli oma väravapoolelt peaga Tromsø väravasse ja kindlustas Odd Grenlandile kolm punkti - 26.09.2011
ESILIIGA TURNIIRISÜSTEEM 2011

• 24 võistkonda loositakse enne esimest etappi kaheksasse alagruppi, igas alagrupis 3 võistkonda.
  
• Alagrupi mängudes annab võit normaalajal 3 punkti, võit lisaajal või penaltitega 2 punkti ja kaotus 0 punkti.
  
• Alagruppide parim võistkond pääseb otse 16 parema hulka.
  
• Alagrupis teiseks tulnud võistkond mängib teise alagrupi kolmanda koha võistkonna vastu. NÄIDE: A-alagrupi teine mängib H-alagrupi kolmandaga jne. Selle mängu võitja pääseb 16 parema hulka.
  
• 16.parema hulka jõudnud võistkonnad jätkavad mängimist turniirisüsteemis, kus mängu kaotaja jääb jagama 9-16 kohta ja mängu võitja pääseb 8 parema hulka.
  
• 8 parema hulka jõudnud võistkonnad mängivad poolfinaali koha eest. Võitjad pääsevad poolfinaalidesse ja kaotajad jagavad etapil 5-8.kohta.
  
• Igal etapil selgitatakse  välja ka etapi võitja.
  
• Kõik võistkonnad saavad vastavalt saavutatud kohale üldedetabelisse punkte.
  Peale igat etappi paigutatakse 8 edetabeli liidervõistkonda eraldi alagruppidesse, teised võistkonnad loositakase. Alagruppidesse loosimine toimub hiljemalt 3 päeva enne etappi!
  

JALKA - parim ajakiri jalgpallihuvilisele!

Alates 2009. aastast ilmub jalgpalliajakiri Jalka igakuiselt ehk 12 korda aastas. Uude aastasse astub Jalka ka värske ning kvaliteetse kujundusega.
Uuest aastast muutub ka Jalka levitamine. Kõigile litsentseeritud jalgpalluritele postitatakse Jalka koju, ajakirja saab tellida Eesti Posti kaudu ning osta kõigist hästi varustatud lehekioskitest ja poodidest .