Jalgpalli reeglid (1)

Mängureeglid

Mängureeglid koosnevad 17 peatükist. Kooskõlastatult vastava rahvusliku jalgpalliliiduga võib reegleid kohendada sobivaks noortele, naistele, veteranidele või puudega mängijatele.[8] Mängureeglid otsustab Rahvusvahelise Jalgpalli Nõukogu (IFAB) ja need avaldab FIFA .[9]
Mängijad, varustus ja kohtunikud
Jalgpall kui mänguvahend
Ühes võistkonnas mängib väljakul korraga kuni 11 mängijat, kellest üks peab olema väravavaht. Väravavaht tohib ainsansa palli käega puutuda, kuid seda vaid oma karistusalal.
Mängija kohustuslikku põhivarustusse kuuluvad pikkade või lühikeste käistega jalgpallisärk, lühikesed püksid, põlvikud, jalanõud, säärekaitsed ja väravavahil kindad. Mängijad peavad kandma sellist riietust , mis eristab neid vastasvõistkonna mängijast ja väljakukohtunikust. Väravavahid peavad olema selgelt äratuntavad.
Kerakujuline mänguvahend on kaetud naha või mõne muu IFAB-i heaks kiidetud materjaliga. Palli ümbermõõt peab olema 68-70 cm (27-28 tolli) ja mängu alguses kaaluma 410-450 g (14-16 untsi ). Palli rõhk peab jääma vahemiku 0,6-1,1 atmosfääri. Tänapäeva jalgpallid on vettpidava pealispinnaga, mistõttu jääb palli kaal isegi märjal ja porisel väljakul enam-vähem samaks. Palli võib mängu ajal vahetada ainult väljakukohtuniku loal.
Mängu juhib väljakukohtunik ja teda abistavad kaks piirikohtunikku. Rahvusvahelistes mängudes tegutseb väljaku ääres ka neljas kohtunik .

Mänguväljak

Jalgpalliväljak

Mänguväljak peab olema muru- või kunstkattega ristkülik, kusjuures väljaku külgjoon peab olema pikem kui väravajoon. Ettenähtud pikkus on 90–120 meetrit, laius 45–90[10], rahvusvahelistes mängudes vastavalt 100-110 ja 64-75 meetrit.[11]
Väljak on tähistatud joontega, mis piiravad väljaku alasid. Kaks pikemat joont on küljejooned, otsmisi jooni nimetatakse värava- ehk otsajoonteks.[12] Kui pall ületab täielikult külgjoone, loetakse ta mängust väljas olevaks ning see pannake uuesti mängu küljesisseviskega. Kui pall ületab täielikult otsajoone (väljaarvatud väravapostide vahelt), on pall samuti mängust väljas ja mäng jätkub väravaesise lahtilöögiga (kui palli puudutas viimasena ründava võistkonna mängija) või nurgalöögiga (kui palli puudutas viimasena kaitsva võistkonna mängija).
Mängijate eesmärk on toimetada pall vastasvõistkonna väravasse, mis asub otsajoonte keskel. Need koosnevad kahest vertikaalsest postist, mis on omavahel ühendatud horisontaalse põikpuuga. Postide vahe on 7,32 meetrit ja põikpuu kõrgus alumise servani on 2,44 meetrit.[13] Väravajoon peab olema sama lai kui on väravapost ja põikpuu.
Väravaid ümbritseb ristkülikukujuline karistusala. Seda tähistavad kummagi väravaposti siseküljest 16,5 meetri kauguselt otsajoone suhtes täisnurga all tõmmatud jooned, mida ühendab otsajoone suhtes rööpselt 16,5 meetri kaugusele tõmmatud joon.[14] Karistusalal on kaks peamist funktsiooni: see on ainus mänguväljaku osa, kus väravaht tohib mängida käega; kui mängija rikub oma karistusalal reegleid, määratakse vastasvõistkonnale penalti, mille löömise koht asub kummagi väravaposti suhtes võrdelt 11 meetri kaugusel otsajoonest.
Keskjoon jagab väljaku kaheks võrdseks pooleks.

Mänguaeg ja võitja selgitamine

Mängus on kaks poolaega, kumbki pikkusega 45 minutit ja nende vahel 15-minutiline vaheaeg. Mängu lõpetab kohtuniku vile , seetõttu on poolajad tihti mõne minuti võrra ettenähtud ajast pikemad . Rohkem väravaid löönud võistkond on võitja. Kui juhtub, et väravaid ei lööda ja mängu võitja peab kindlasti selguma, võidakse määrata lisaaeg. Kui ka siis ei ole tulemust, määratakse 11-meetri karistuslöögid ehk penaltid.
Muud reeglid
Kollane kaart tähendab hoiatust, punane kaart eemdaldamist.
Sihilikult vastasvõistkonna mängijat vigastanud või muul viisil vea teinud mängijat võib kohtunik hoiatada (kollane kaart) või väljakult eemaldada (punane kaart) asendamise õiguseta. Kahe piirikohtuniku peamine ülesanne seisneb suluseisu määramises. Suluseis on selline mängijate asetus , kus ilma pallita mängijast on temale söötmise hetkel eespool (rünnaku suunas) vaid väravavaht.