Haridus (0)

HARIDUS
Tänapäeval on eestlased Euroopa mandriosa väikseim rahvas, kellel on täielik omakeelne haridus algkoolist ülikoolini välja.
XIII sajandil levis Eestis katoliiklik kiriku ja koolikorraldus . Algul rajati toomkoolid, kus õpetati traditsiooniliselt seitset vaba kunsti. Vanim teadaolev kool Eestis oli 1251. aastal loodud Pärnu toomkool . Hiljem tekkisid kloostrikoolid. Tolle aja talurahva haridus jäi nn rahvapedagoogika tasemele . Eesti hariduselus toimus suur hüpe Rootsi ajal: 1630 avati Tartu gümnaasium, 1632 Tartu Ülikool. Hakkasid levima eestikeelsed aabitsad ja kateldsmused ning ldrikute juures hakkasid köstrid lapsi lugema õpetama.
1801. aastal sai Venemaal keisritroonile Aleksander I, kes oli tugevasti mõjutatud valgustusfilosoofia ideedest. Tänu tema algatatud reformidele loodi Eestis XIX sajandi algul püsiv neljaastmeline avalike õppeasutuste süsteem: kihelkonnakoolid (elementaarkoolid), maakonna ehk kreiskoolid, kubermangu-gümnaasiumid ja ülikoolid. 1889. aastal oli Tartu Ülikoolis 136 eesti üliõpilast. Avalike koolide vähesus tingis peaaegu kõigis linnades eraõppeasutuste tekkimise. XIX sajandi lõpuks saavutasid eestlased üsna kõrge üldise kirjaoskustaseme. 1897 . aasta ülevenemaalise rahvaloenduse andmete järgi oskas Eestis lugeda 96,2% ning lugeda ja kirjutada 77,7% üle kümne aasta vanustest inimestest. Samal ajal oli Prantsusmaa elanike lugemisoskus 83% ja Venemaal ainult 28,4%.
1880. aastatel alanud venestusaeg andis hariduselule tugeva tagasilöögi, sest nii saksa kui eestikeelsed koolid sunniti üle minema vene õppekeelele. Sõjaeelse Eesti Vabariigi koolikorraldus tugines ühtluskooli põhimõttele. 1930. aastate lõpus oli kuueklassiline algkool Eestis kohustuslik.
HARIDUSKORRALDUS
Eesti Vabariigi põhiseadus ütleb, et igaühel on õigus haridusele, et õppimine on kooliealistele lastele seadusega määratud ulatuses kohustuslik ning riigi ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolides õppemaksuta. Seaduse alusel võib avada ja pidada ka muid õppeasutusi, sh erakoole.
Laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel. Igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust. Vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppekeele õppeasutus. Hariduse andmine on riigi järelevalve all. Ülikoolid ja teadusasutused on seaduses ettenähtud korras autonoomsed. Eesti haridusalane seadusandlus tugineb ülaltoodud põhiseaduse sätetel.
Üldharidus
Koolieelse alushariduse eest hoolitseb eelkõige perekond. Perekondlikke eelteadmisi võivad täiendada ja toetada koolieelsed lasteasutused , mida avavad ja peavad üleval kohalikud omavalitsused . Lisaks on olemas ka eraomanduses olevaid koolieelseid lasteasutusi.
Üldharidus jaguneb õppetasemete järgi:

• alusharidus ,
  
• I-IXklass (põhiharidus),
  
• X-XII klass (gümnaasiumiharidus).
  

Põhikool ja gümnaasium võivad asuda ka ühes asutuses. Võidakse moodustada ka lasteaed -algkoole, kus sõltuvalt olukorrast võib olla 16 klassi. Koolikohustuslik on laps, kes hiljemalt jooksva aasta 1. oktoobriks saab seitsme aastaseks. Koolikohustus kestab põhikooli lõpetamiseni või 17-aastaseks saamiseni . Selle mittetäitmisel karistatakse lapsevanemaid rahatrahviga. Koolikohustuse üle peavad arvestust kohalikud omavalitsused.
Iga järgmise õppeaasta materjal peab tuginema eelmisele, et oleks võimalik tõrgeteta minna ühest koolist teise. Selle nn ühtluskooli põhimõtte tagamiseks kehtestatakse üldhariduskoolides ühtsed riiklikud õppekavad. Seal on kirjas kohustuslik õppeainete loetelu koos nende ajalise kestuse ja ainekavadega ning valikainete valiku kord ja maht, nõuded klassi ja kooli lõpetamise kohta (need on nn raamnõuded). Vabariigi Valitsuse kehtestatud riikliku õppekava alusel saab iga kool koostada oma õppekava. Hariduse kvaliteedi tagamiseks kehtestab riik ühtsed nõuded, mis nimetatakse riiklikuks haridusstandardiks.
Avalikud koolid - Üldhariduskoolid on kas munitsipaalsed (st kohaliku omavalitsuse halduses) või riiklikud, era või avalikud koolid. Viimaste põhiosa moodustavad munitsipaalkoolid. Avalikes koolides ei ole õppemaksu. Vabanenud direktori koha täitmiseks peab kooli omanik (riik või omavalitsus , aga mitte eraomanik) korraldama avaliku konkursi. Ametisse võetava direktoriga sõlmitakse tööleping viieks aastaks. Direktori ülesanne on tagada kooli tulemuslik töö ja kodukord, kehtestada tunniplaan, juhtida koos hoolekogu , õppenõukogu ja õpilasomavalitsusega kooli õppe ja majandustegevust. Munitsipaalkoolide kulud (õpetajate ja direktorite palgad, õpikute soetamise ja õpetajate täienduskoolituse kulu, kommunaalkulud, remont jne) katab omavalitsus . Osa vajalikust rahast saadakse riigipoolse üldise toetuse raames. Sellest rahast makstakse õpetajate ning koolijuhtkonna palgakulud ja õppekulud.
Omavalitsused on riigilt saadava raha kasutamisel järjest vabamad. Valitsuse määrusega kehtestatakse vajalikud koefitsiendid valdadele ja linnadele, õppevormidele ja eriõppele. Arvestuse aluseks on õpilaste arv koolis. Koolidele eraldatakse raha õpilaste arvu järgi. Lepingu alusel tasuvad ülalpidamiskulusid need omavalitsused, mille piirkonnas elavad lapsed käivad koolis teiste omavalitsuste territooriumil. Riigikoolide puhul katab kõik kulud haridusministeerium.
Sõltuvalt õpilaste vajadusest saada eriõpet, eriabi, kasvatuse eritingimusi ja ravi, võib põhikool ja gümnaasium olla hälvikute erikool või sanatoorne erikool.
Riigikooli moodustab haridusministeerium kohaliku omavalitsuse volikogu nõusolekul; munitsipaalkooli moodustab valla või linnavalitsus kohaliku omavalitsuse volikogu otsusega haridusministeeriumi poolt antud koolitusloa alusel. Õppetöö vormid võivad olla päevane, õhtune ja kaugõpe. Koolikohustust võib täita ka kodus õppides. Usuõpetuse õppimine on vabatahtlik. Kui kooliastmes on 15 õpilast, kes soovivad usuõpetust õppida, peab kool selle võimaluse tagama. Alates 2007/2008 õppeaastast peavad venekeelsed riigi ja munitsipaalgümnaasiumid alustama üleminekut eesti õppekeelele.
Erakoolid - Erakoolide asutamise eeltingimuseks on õpetajate, õppekava ning õppetööks sobiva sisustusega nõuetekohaste ruumide olemasolu. Kõrgkoolide ja ülikoolide koolituslubade andmiseks akrediteeritakse õppekavad. Erakooli (sh lasteasutused, algkoolid, põhikoolid jt) avamiseks on vajalik haridusministeeriumi koolitusluba.
Erakooli õppekava kehtestab kooli omanik, kel on õigus kehtestada oma äranägemise järgi ka õppemaks. Erakoolides võib õppetöö toimuda ükskõik mis keeles ja kooli pidaja võib õppetöö seostada mõne teise rahvuskultuuri süvaõppega. Kõrg ja ülikoolide puhul kaetakse kulud riigieelarvest riildiku koolitustellimuse ulatuses. Kui eraomanduses olevate lasteaedade, algkoolide, põhikoolide, gümnaasiumite ja kutsekoolide õppekavad vastavad riiklikele õppekavadele, saavad nad riigieelarvest raha õpetajate palkadeks ja õppevahendite ostmiseks. Erakool võib saada ka sihtotstarbelist toetust riigi ja kohaliku omavalitsuse eelarvest. Erakooli juhtorganid on direktor ja nõukogu.
HARIDUS
Huviharidus - Lisaks tavaharidusele on Eestis veel rida huvialakoole (nii munitsipaal kui erakoolid), mis loovad täiendavaid võimalusi isiksuse arenguks (näiteks spordi, muusika ja kunstikoolid).
Kutseharidus - Kui nõukogude ajal oli valdav kitsas erialane koolitus, siis Eesti Vabariigis on esiplaanil märksa laiem kutsealane ettevalmistus, mille sihiks on tagada parem konkurentsivõime tööjõuturul. Kutseõppeasutusi liigitatakse järgmiselt, lähtudes nende vahekorrast üldharidusasutustega:

• põhikoolile tuginevad, ei anna keskharidust;
  
• põhikoolile tuginevad, annavad ka keskhariduse;
  
• keskharidusele tuginevad, õppeaja kestus vähemalt neli aastat, mõnes neist saab ka kutsekõrghariduse (näit Võru Kutsehariduskeskus). Kutsekõrgharidust saab ka rakenduslikes kõrgkoolides.
  

Paljud varasemad kutsekoolid (tehnikumid, pedagoogilised, meditsiinilised, tehnika ja merekoolid) on ümber kujundatud rakenduskõrgkoolideks. Põhikool ja gümnaasium võivad anda valikainete raames ka kutsealast eelkoolitust. Kutsekooli tegevust ja arengut suunab kooli nõukogu. Kooli direktor valitakse avaliku konkursi korras, kuid mitte kauemaks kui viieks aastaks.
Kutsekoolis võib toimuda kutsealane eelkoolitus, kutseõpe põhikoolis ja gümnaasiumis, kutseõpe koolikohustuse ea ületanud põhihariduseta isikutele, kutseõpe põhihariduse baasil, kutsekeskhariduse õpe, kutseõpe keskhariduse baasil, rakenduskõrgharidusõpe ja täiskasvanute tööalane koolitus. Kutsekoolis võib õppida täis ja osakoormusega. Õppimine võib toimuda koolipõhise või töökohapõlise õppe (õpipoisiõppe) vormis. Kutsekeskhariduse läbinud õpilastel on võimalus jätkata üldharidusõpinguid kuni 35 õppenädala ulatuses koostöös gümnaasiumiga. Kõikidele õpilastele makstakse lõunasöögi toetust ja transpordikompensatsiooni ning edukamatele õppetoetust.
Eesti kutseharidussüsteem on valdavalt riiklik. Arvestades aga kaasaegse kutsealase koolituse kallidust ja kiireid muutusi tööturul, tuleks vajalike rahastajate ringi laiendamiseks senisest enam muuta koolide omandivormi (erastamine, munitsipaliseerimine) ning kaasata kolmas sektor koolituse kulude katmisse nii esma kui ka täiendõppes. Ühiskonna ja tööturu vajaduste kooskõlastamiseks moodustakse tööandjate ja töötajate esindajatest kutsenõukogud. Kutsehariduses kehtivad kutsekvalifikatsiooni nõuded, mis omakorda on aluseks kutsestandartide koostamisel. Nende väljatöötamisel kasutatakse kutsenõukogude abi.
Kõrgkoolid - Kõigil keskharidusega Eesti kodanikel ja Eesti alalistel elanikel on õigus konkureerida kõrgkooli astumisel. Kõrgkoolid jagunevad:

• hariduse sisu järgi: ülikoolid ja rakenduskõrgkoolid;
  
• omandivormi järgi: riigi, munitsipaal (ehk avalikõiguslikud) ja erakõrgkoolid.
  

Ülikoolid annavad akadeemilise kõrghariduse, mis on seotud teadusliku uurimistööga. Stuudiumi nominaalaeg on kolm kuni neli aastat, lõpetanu saab bakalaureuse kraadi. Sellele võib järgneda magistriõpe (nominaalaeg üks kuni kaks aastat), mis annab magistrikraadi ning doktoriõpe (kolm kuni neli aastat), annab doktorikraadi.
Arsti ja loomaarstiõppe nominaalkestus on kuus aastat. Proviisori, hambaarsti, arhitekti, ehitusinseneri ning ldassiõpetaja koolituse nominaalkestus on viis aastat. Bakalaureuse ja magistriõpe lõpeb lõpueksami sooritamisega või lõputöö kaitsmisega. Arsti ja hambaarsti õppele järgneb kolme kuni viieaastane residentuur ühel kindlal erialal.
Ülikoolis võib kõigil astmetel sooritada eksternina eksameid ja arvestusi ning kaitsta diplomi, bakalaureuse, magistri ja doktoritööd. Ülikoole finantseeritakse koolitustellimuse alusel riigieelarvest. Lisaks sellele on võimalik õppida ka eelarvevälistel kohtadel, kuid need on tasulised.
Rakenduskõrgkoolid annavad rakenduskõrghariduse, mis on seotud erialase praktika ja rakendusuuringutega. Stuudiumi normaalaeg on kolm kuni neli aastat. Rakenduskõrgkoolis ja ka ülikoolis võib toimuda statsionaarne õpe, kaugõpe või eksternõpe. Rakenduskõrgkooli tegevust rahastakse riikliku koolitustellimuse ulatuses. Rakenduskõrghariduslik õppetöö võib toimuda ka ülikooli struktuuri kuuluvas õppeasutuses lähtuvalt regionaalsetest vajadustest (näiteks Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia).
Riik annab kõigis kõrgkoolides õppivatele üliõpilastele, magistrantidele ja doktorantidele madalaprotsendilist (5%) õppelaenu, kuid ainult stuudiumi normaalaja vältel. Uliõpilastel on õigus saada õppetoetust. Väga edukatele õppijatele makstakse ka stipendiume.
Ülikoolid on põhiseaduse järgi autonoomsed, st nad võivad ise otsustada oma töö korraldamise üle. Kõiki kõrgkoole akrediteeritakse, st selgitatakse, kas antud õppekava alusel ettevalmistatud spetsialistid vastavad haridusministeeriumi standarditele. Akrediteeritud kõrgkoolide diplomeid tunnustatakse riigi poolt.
Ülikooli juhib valitav rektor koos ülikooli valitsuse ja ülikooli nõukoguga. Teaduskonda juhib valitav dekaan koos teaduskonna nõukoguga. Põhiline teaduskonnasisene jaotusüksus on õppetool, mille eesotsas on korraline professor , kelleks valitakse väljapaistev doktorikraadiga teadlane -õppejõud.
Täiskasvanute koolitus
Täiskasvanute koolitus on täiskasvanud elanikkonna organiseeritud õppetegevus, toetamaks isiksuse arengut ja inimeste toimetulekut ühiskonnas teadmiste, arusaamade, hoiakute ning mitmesuguste erioskuste avardamise kaudu. Täiskasvanute koolitusel on mitmeid vorme. Täiskasvanu võib omandada põhi, kesk, kutse ja kõrghariduse ning taotleda ka akadeemilist kraadi ka; õhtuses, kaugõppe vormis või eksternina. Lisaks sellele korraldatakse töötaja tele, tööotsijatele ja töötutele tööalast koolitust või ümberõpet. Seda tehaksTäiskasvanute koolitusasutused on asutused ja organisatsioonid , milli üheks põhikirjaliseks tegevuseks on täiskasvanute koolitus. See võib olla tasemekoolitus , tööalane koolitus või vabahariduskoolitus . Sõltuvalt koolituses võib koolituse eest tasuda riik (näiteks tööhõiveameti kaudu), omavalitsu; tööandja või füüsiline isik ise.
Täiskasvanute koolitusi on kolme liiki:

Tasemekoolitus võimaldab õhtuses, kaugõppevormis või eksternina
omandada põhi või keskharidust, kaugõppe vormis või eksternina kõrgharidust ja taotleda akadeemilist kraadi.

Tööalane koolitus võimaldab kutse, ameti või erialaste teadmiste, oskuste ja vilumuste omandamist, täiendamist või ümberõpet ka töökohas või koolitusasutuses. Tööalane koolitus jaguneb: esmaõpe, täiendõpe ja ümberõpe.

Vabahariduslik koolitus võimaldab isiksuse, tema loovuse, annete , initsiatiivi ja sotsiaalse vastutustunde arengut ning eluks vajalike teadmiste
oskuste omandamist. Õpe toimub kursuste, õpiringi või mõnes muus vormis.