Itaalia referaat (0)

1 Hindamata

Itaalia
Referaat
Koostaja : Karmo Allvee
Nõo 2009
Sisiukord

Geograafiline asend

Itaalia Vabariik, pindalaga 301 323 km2, asub Euraasia mandril , Euroopa lõunaosas 800 km kontssaapa kujulisel Apenniini poolsaarel Vahemere ääres. Itaalia paikneb 36,50 pl ja 470 pl ning 70 ip ja 180 ip vahel. Pealinna Rooma geograafilised koordinaadid on: 420 pl, 130 ip. Põhjas moodustavad loodusliku piiri Alpid . Itaaliale kuuluvad Sitsiilia , Sardiinia ja teised väiksemad Vahemere saared. Põhjas on Itaalial maismaapiir Austria (430 km), Prantsusmaa (488 km), Sloveenia (232 km) ja Šveitsiga (740 km). Rannajoone pikkus on 7600 km. Apenniini poolsaare pikkus põhjast lõunasse on l126 km. Itaalia on valdavalt mägine maa. Piki kogu poolsaart kulgevad Apenniinid , põhjaosas asetsevad Alpid. Itaalia randu uhub 5 merd : Aadria , Joonia, Türreeni, Liguuria ja Vahemeri .

Presidendid Läbi Aegade:

1946 Enrico De Nicola
1948 Luigi Einaudi
1955 Giovanni Gronchi
1962 Antonio Segni
1964 Giuseppe Saragat
1971 Giovanni Leone
1977 Sandro Pertini
1985 Francesco Cossiga
1992 Oscar Luigi Scalfaro
1999 Carlo Azeqlio Ciampi
2006 Giorgio Napolitano(pildidl)

Riigikord

Itaalia on unitaarne vabariik. Kehtib 1948.a. põhiseadus. Riigipea on president . Seadluseandlusorgan on kahekojaline parlament (Saadikutekoda ja Senat ). Presidendi valivad 7 aastaks parlamendi mõlema koja ja maakondade esindajad, parlament valitakse üldistel ja otsestel valimistel viieks aastaks. Tüidesaatev võim kuulub ministrite nõukogule. President määrab peaministri ja selle ettepanekul ka valitsuse liikmed. Valitsus vastutab parlamendi ees. Maakondades on oma seadusandlikud kogus ja valitsemisorganid .

Rahvastik

Itaalias elab 2007. aasta ISTAT andmeil 59 546 696 elanikku, neist 94,5% on itaallased , 2,5% sardid, 1% retoromaanid (Alpi rahvad friuulid ja ladiinid), 0,5% tiroollased, 0,3% frankoprovanssaalid. Lisaks sellele elab umbes 20 mln. itaalia päritoluga inimest välismaal (enamjaolt USAs, Argentiinas, Prantsusmaal, Saksamaal). Rahvatihedus Itaalias on 194,5 inimest/km². Ligi 13% rahvastikust on koondunud nelja suuremasse linna (Rooma, Milano , Napoli, Torino ).
85% Itaalia elanikest on Rooma katoliku usku, 1% on protestandid , 14% on mitteusklikke ja ateiste.

Ajalugu

Juunis 1914 oli Itaalias barrikaadivõitlus. –I maailmasõtta astus Itaalia ekspansionistlikku suurkodanluse survel 23.05.1915 Atandi poolel. Caporetto lahingus okt. 1917 said Itaalia väed austerlastelt hävitavalt lüüa., aga liitlaste võit tagasi riigi territooriumi suurenemise. Saint-Germaini rahu
10.09.1919 ja Rapallo lepingu 12.11.1920 alusel liideti itaaliaga Lõuna-Tirool, Gorizia, Istria ja Trieste. Pürast esimest maailmasõda: 1918-1919 osalesid nad ka Nõukogude Venemaa vastases interventsioonis ning saatsid anastuslikel eesmärkidel vägesid Albaaniasse ja Türgisse. Valitsuse välispoliitiliste taotluste läbikukkumine teravndas sisepoliitiliat olukorda. 1919-1920 sagenesid tööliste ja talupoegade väljaastumised, töölised moodustasid vabrikute ja tehasenõukogusid. 1919 asutati fašistlik partei. Võimu haaramiseks korraldasid fašistid 28.10.1922 nn. marsi Rooma. Kuningas Vittorio Emanuele III nimetas fašistide juhi B. Mussolini 31.10.1922 peaministriks. Esialgu võisid ka teised parteid legaalselt tegutseda, aga 1925 eemaldati nende esindajad valitsusest ja 1926 nad kõik keelustati . Kehtestati monopolistliku kapitali kõige reaktsioonilisemate jõudude totalitaarne fašistlik diktatuur. Fašistid kaotasid kodanik-dem. Vabadused , ning arreteerisid A. Gramsci ja teised fašismisvastaste organisatsioonide juhid. 1929. aastal sõlmis fašistlik valitsus sobingu Vatikaniga, mis tagas katoliku kiriku toetuse. 1930. aastatel kujunes korporatiivne riik: parlament asendati fašistliku partei, fašistlike ametiühingute
ja ettevõtjate esinduskojaga. Välispoliitika oli totalitaarse diktatuuri kindlustamiseni mõõdukas. 1930. aastail algasid vallutussõjad. Itaalia vallutas Etioopia ning muutis selle oma asumaaks, 1936-1939 sekkus koos fašistliku Saksamaaga Hispaania kodusõtta ja Aprill 1939 okupeeris Albaania. 1936 sõlmisid Saksamaa ja Itaalia poliitilise ja sõjalise liidu (Berliini-Rooma telg). 1938. aastal osales Müncheni kokkuleppes, 22. mai 1939 sõlmis Sksamaaga uue sõjalise liidu, teraspakti ja 11. juunil 1940 astus Saksamaa liitlasena II maailmasõtta. Sõjakäigul Kreekasse sügisel 1940 sai Itaalia lüüa, sama aasta detsembris purustasid inglased Itaalia väekoondised Kürenaikas ja jaanuarist maini 1941 teistes Itaalia Aafrika valdustes. Alates 22.06.1941 osales Itaalia sõjas NSV Liidu vastu. Talvel 1941-1943 sai Itaalia armee (umbes 250 000 meest) Doni keskjooksul purustavalt lüüa. Mais 1943 sundisid USA, Briti ja Prantsusmaa väed Saksa ja Itaalia väekoondised Põhja –Aafrikas kapituleeruma, 10.07.1943 tungisid USA ja Briti armee Sitsiiliasse. 25.07.1943 kukutati paleepöördega Mussolini valitsus. Marssal P. Badoglio juhtimisel moodustatud uus valitsus sõlmis 03.09.1943 liitlastega vaherahu ja kuulutas fašismivastase liikumise survel 13.10.1943 Saksamaale sõja. Saksamaa oli selleks ajaks okupeerinud Kesk- ja Põhja- Itaalia. Nendel aladel vallandus ulatuslik okupantide ja Itaalia fašistide ulatuslik võitlus. Seda juhtisid antifašistlike parteide liimeist moodustatud rahvusliku vabastamise komitee. Juhtiv osa oli Itaalia KP-l , 1943-1946 suurenes Itaalia KP liikmete arv 15 000-1,7 miljonini. Lõplikult vabastas Itaalia Aprilli ülestõus1945, likvideeriti 1943. aasta lõpus rajatud Mussuloni marjonetlik Salo Vabariik. 02.06.1946 korraldati riigivormi kohta rahvahääletus. 55% kodanikest hääletas vabariigi poolt. Vabariigiks kuulutati Itaalia 18. juuni 1946. See oli demokraatilist jõudude tähtis saavutus. Tugevaimaks parteiks kujunes Katoliku kiriku tuginev Kristlik –Demokraatlik Partei. Kommunistid ja sotsialistid said Asutava Kogu valimistel ligi 40% häältest. !0. veebruaril 1947 sõlmis Itaalia antifašistliku koalitsiooni riikidega rahulepingu. 28.06. 1948 sölmis A.De Gasperi Itaalia uus valitsus USA-ga kokkuleppe majandusabi saamiseks vastavalt Marssali plaani alusel. See soodustas monopolide majandusliku ja poliitilise võimsuse taastumist. Talurahva poolehoiu võitmiseks tegid kristlikud demokraadid 1950. aastal osalise maareformi. Rekonstrueeriti tööstus, sotsiaalreformidega suurendati rahva ostujõudu. Kõik see tagas majanduse suhteliselt jõudsa arengu: 1951-1961 suurenes tööstustoodang 87%. Itaalia muutus põllum-tööstusmaast tööstus-põllumaaks. Itaalia on NATO , Euroopa Söe- ja Teraskoondise, Euroopa Majandusühenduse ja Euroopa Aatomienergiakoondise asutajaliige.
Pärast pikka sisevõitlust otsustas Kristlik-Demokraatlik Partei Kongress 1962.aastal astuda koalitsiooni Inglismaa Sotsiaal-demokraatliku parteiga ja Itaalia Vabariigi Parteiga ning moodustada vasaktsentristliku valitsuse. A. Fanfani juhtimisel kehtestas see valitsus seadused elektritööstuse natsionaliseerimise ja pensionide ja palkade osalise tõstmise kohta. Lüüasaamine parlamendivalimistel 1963. aastal sundisid kristlikke demokraate otsima koostööd ka Itaalia Sotsiaal Parteiga. Ministri kohtade eest nõuti Itaalial Sotsiaal Poartei vastutasuks loobumist koostööst kommunistidega ja Itaalia NATO-sse kuulumise heakskiitu. Itaalia Sots. Partei eesotsas P. Nenniga nõustus sellega ning 1963-1968 kuulutasid A. Moro Koalitsioonivalitsusse. See purustas sotsialistide hulgas lõhenemise: pahempoolsed sotsialistid asutasid 1964. Itaalia Proletaarse Ühistu Sotsiaal Partei ning jätkasid koostööd kommunistidega. Itaalia Sots-dem. Partei ühines 1966. Itaalia Sots. Parteiga, kuid 1969 moodustasid sots-dem-d uuesti omaette partei. Valitsusse on kuulunud ka Itaalia Liberaalse Partei esindajaid. Pärast 1968. a-t on pahem- ja paremtsentristlikud valitsused vaheldunud. Esimesed on tihendanud majandussidemeid sotsialismi maadega (1966 sõlmiti NSV Liiduga leping autotehase ehitamise kohta Togliattis. 1966 ja 1974 majandus-, teadus- ja tehnikakoostöö kokkulepped). 1960. a-il arenes Itaalia majandus tõusujoonel, 1970. a-il ilmnesid seisak ja kriisinähtused. Majanduskriisi haripunk oli 1980. a-te alguses. Alates 1970. a-te lõpust tõusid hinnad keskmiselt 20% aastas, 1982 oli 2,3 mln. töötut (9,2% tööhõivelisest rahvastikust). Selletõttu sai Itaalia esimeseks sotsiaalistlikuks peaministriks Bettino Craxi(1989-1987). Ühiskonda vapustasid terroriaktid: Plahvatus Milanos Piazza Fontanal 1969, ekspeaminister Aldo Moro tapmine Punaste Brigaadide poolt 1978, plahvatus Bologna raudteejaamas 1980, kohtunik Giovanni Falcone tapmine Sitsiilia maffia poolt 1992. Samas oli rahvuslikku eneseuhkust tõstnud Itaalia võidud jalgpalli maailmameistrivõistlustel 1934, 1938, 1982 ja 2006.
1987. aastal valiti Roomas paavstiks Karol Wojtyla [1978-2005), kes võttis paavstin nimeks Johannes Paulus II. Teade selles tekitas vaimustust mitte ainult Poolast, vaid kogu Kesk- ja Ida – Euroopas. Katolik kirik sai endale juhi, kes oli näinud ja kogenud mõlemat 20. sajandi verist diktatuuri – natsismin ja komunismi. Karkovi piiskopina oli Karol Wojtyla nidanud end võimeka juhi juhi ja organisaatorina, kelle leebe põhimõttekindlus oli kohalikud kommunistid korduvalt taganema sundinud . Paulusest sai ikestatud ja unustatud Kesk- ja Ida – Euroopa rahvaste mõjukas eeskõneleja, kes katoliku kiriku juhtimise kõrval kunagi neid ei unustanud. Erilist vastukaja Karoli paavstiks saamine muidugi tema kodumaal. Kommunistlikud võimuorganid aimasid tõsist ohtu., kuid kui paavast avaldas soovi 1979. aastal Poolast külastada, siis ei söendanus nad teda takistama.. Paavsti kogunes vastu võtma üle miljoni inimese ja visiidil oli Poolale tohutu mõju. Johannes Paulus II kuulutas, et inimestel on õigus vabadusele ning kutsus neid ülesse hirmust üle saama. Paavsti sõnum aitas hajutada kommunistliku vägivalla abil rahvasse aastakümnete jooksul süstitud hirmu- ja jõuetustunnet. NSV Liidu juhtkond oli Johannes Paulus II tegevuse pärast selleks ajaks üsna mures. Selgus, et nõukogude juhtkond on alahinnanud katoliku kiriku mõju maailmas toimuvale. 1981. aastal sooritati paavst Johannes Paulus II – le Püha Peetruse väljakul Vatikanis atentaat , mille uurimisel jõuti Bulgaaria salateenistuse ning sealt KGB-ni. Imekombel õnnestus paavstil ellu jääda, tema tegevus kommunismi lagunemisel sai sellest vaid kindlust juurde. Nõukogude võim Poolas oli saatnud saatusliku hoobi 1989. aastal langes Poolas kommunistlik režiim. Külm sõda oli lõppenud.
Sellise situatsioonis loobus Itaalia Kommunistlik Partei 1989. aastal kommunistlikust ideoloogiast ning pärast reformenimetati ta 1991. Vasakpoolseks Demokraatlikuks Parteiks. 1994 võtsid kristlikud demokraadid oma erakonna uueks nimeks Partito Popolare Iraliano ehk Itaalia Rahvapartei . Riigivõla vähendamiseks rakendatud kokkuhoiuprogramm põhjustas vastasseisu nii valitsuse ja opositsiooni kui ka valitsuspartnerit enese vahel ja valitsuskriisi. Peaminister Giulio Andreotti (1989 – 1992) astus tagasi ja uueks peaministriks sai Giuliano Amoto (1922 – 1933).
Et leevendada piirkondade erinevustest tulenevaid majanduslikke ja sotsiaalseid probleeme, tugevndati juunis 1997 põhiseadusreformiga regioonide täitevorganeid ning muudeti regionaalparlamendid keskvõimust sõltumatuks. 1998 aastal sai Romano Prodi (1996 – 1998) asemel Itaalia peaministriks endine kommunist Massimo D'Alema (1998 – 200) 20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses on jätkunud vasak- ja paremkoalitsioonide tasavägine võitlus parlamendivalimistel, eeskätt Romano Prodi oli 1999 – 2004 ka Euroopa Komisjoni president. Itaalia avalikkust on häirinud riigi kõrge korruptsioonitase, näiteks Silvo Berlusconit on korduvalt süüdistatud altkäemaksudes ja maksupettustes. 2002 aastal toimus Itaalia tähtis rahandussündmus: liirid asendati eurodega.

Benito Amilcare Andrea Mussolini

Hüüdnimi itaalia keeles Duce 'juht'.29. juuli 1883 Predappio, Forli provints – 28. aprill 1945. Oli Itaalia peaminister ja diktaator aastail 1922–1943 ja seejärel juhtis aastatel 1943–1945 Saksamaa marionettvõimuna Itaalia Sotsiaalset Vabariiki.
Benito Mussolini sündis sepa peres. Tema lapsepõlv möödus vaesuses , mis ei võimaldanud tal omandada head haridust. Mussolini õppis kirikukoolis ning see andis talle võimaluse ise lapsi õpetada, kuid õpetaja ametit ei pidanud ta kaua. Itaalia-Türgi sõja päevil ( 1910 –1911) sai temast sotsialistide parim ajakirjanik ja hiljem töötas ta toimetajana sotsialistide ajalehes L´Avanti ('Edasi').
Mussolini pooldas Itaalia astumist ilmasõtta Antanti poolel. Kuna aga sotsialistid olid haaratud patsifismiideedest, läks Mussolini nendega tülli ja ta heideti sotsialistide parteist välja. Sõja-aastatel oli Mussolini sõdurina rindel ning sai seal haavata . 1919. aastal asutas ta vasakpoolsete vastu suunatud sõjaveteranide organisatsiooni Fascio di Combattimento (võitlusliit), mis 1921. aastal kuulutas enda Rahvuslik Fašistlikuks Parteiks. Põhiline toetajaskond olid erusõjaväelased, dissidentidest sotsialistid, suurmaaomanikud jafuturistid. Fašistid rakendasid kommunistide suhtes füüsilist terrorit ning tegelesid ka tänapäeva mõistes "katusepakkumisega".
Oktoobris 1922 organiseeris Benito Mussolini järjekordse valitsuskriisi ajal Itaalia valitsusele ning kuningaleVittorio Emanuele III-le surve avaldamiseks demonstratsiooni, nn Marsi Roomale, ja nõudis valitsust endale. 31.oktoobril 1922 kuulutas kuningas Mussolini peaministriks. Antifašistidel keelati riigist lahkuda, nende üle mõisteti kohut , paljud hukati. Kehtestati korporatiivne süsteem, sotsiaalsete tagatiste eest nõuti töölistelt vastuvaidlematut allumist. Saavutati kokkulepe Vatikaniga, ametiruumidesse üle kogu Itaalia ilmusid kohustuslikud krutsifiksid. Huvitaval kombel ei kiusatud Mussolini võimuloleku ajal Itaalias juute taga, isegi kõik sünagoogid jäid terveks. 1927. aastal loodi antifašistide jälitamiseks salapolitsei OVRO, mis allus otse Mussolinile .
Benito Mussolini juhtis riiki üle 20 aasta. 1943. aastal ta kukutati ning arreteeriti Itaalia kuninga käsul. Sakslased vabastasid Mussolini, kuid Teise maailmasõja lõpus 26. aprillil 1945 sattus ta koos armukese Clara Petacciga Itaalia kommunistlike partisanide kätte. 1945. aastal 28. aprillil lasti Mussolini maha. Tema ja ta armukese laipa näidati avalikult Milano rahva ees.

Giorgio Napolitano

Giorgio Napolitano (sündis 29. juunil 1925 Napolis ) on Itaalia poliitik, Itaalia 11. president, kes on ametis alates 15. maist 2006.
Ta valiti presidendiks 10. mail 2006.
Elulugu
Giorgio Napolitano astus 1942 Napoli Federico II Ülikooli, mille lõpetas juristina .
Teise maailmasõja ajal asutas ta antifašistliku rühmituse, millega osales võitluses Mussolini ja Saksa vägede vastu. 1945–1991 kuulus ta Itaalia Kommunistlikusse Parteisse. IKP-s kuulus ta eurokommunistlikusse suunda ehk eitas kommunismi kehtestamist revolutsiooni teel. 1953 valiti ta Saadikutekotta ja erakonna juhatusse. Ta juhtis erakonna Lõuna-Itaalia komisjoni, 1966–1969 erakonna keskbürood, hiljem vastutas erakonna majanduspoliitika ja välissuhete eest.
1970. aastate keskel kutsuti Napolitano Massachusettsi Tehnoloogiainstituuti külalisõppejõuks, ent USAei andnud talle kui aktiivsele kommunistile viisat. Tänu presidendi Giulio Andreotti toetusele ja heale läbisaamisele USA suursaadiku Richard Gardneriga sai ta 1980. aastate keskel USA viisa ning sellest ajast on ta korduvalt USA-s käinud, sealhulgas mitmes ülikoolis külalisõppejõuna.
Pärast IKP laialisaatmist 1991 kuulub ta sotsiaaldemokraatlikusse Vasakdemokraatlikusse Parteisse, mis 1998. aastal reorganiseeriti Vasakdemokraatideks.
1992–1994 oli ta Saadikutekoja eesistuja. 1996–1998 oli ta Itaalia esimene kommunistist siseminister, 1999–2004 Europarlamendi saadik. Oktoobris 2005 nimetati ta eluaegseks senaatoriks.

Riigi/rahva eripärad

2006. aasta andmete põhjal oli Itaalia majanduslike näitajate järgi maailmas seitsmendal ja Euroopas neljandal kohal.
Itaalia on kõige sademeterikkam (950 mm aastas) riik Euroopa Liidus.
Itaalias on Euroopa kõige madalam sündimus ja väikseim lahutuste arv.
Itaalias on ühe ruutkilomeetri kohta kõige rohkem autosid. Kusagil mujal maailmas ei näe te nii palju uhkeid Ferrarisid, Lamborghinisid ning Maseratisid kui siin.
Lõuna-Itaalias on Euroopa ainsad tegev- vulkaanid Etna, Vesuuv ja Strombol.
Pühapäeviti on poed suletud, nädalavahetusel ja riigipühadel on ka kõik pangad suletud.
Ettekandjatele ja hotelliteenindajatele jäetakse Itaalias traditsiooni kohaselt jootrahaks 5–10% (vastavalt teeninduse tasemele) arvest .
P Ferrari
iirangud sisseveetavale kaubale. Isiklikuks otstarbeks soetatud kaupa ei tohi olla rohkem kui 800 sigaretti, 400 sigarillot, 200 sigarit , 1 kg tubakat , 10 l kangeid alkohoolseid jooke , 20 l piiritusveini (nt portveini või šerrit), 90 l veini, millest kuni 60 l võib olla vahuvein, ning 110 l õlut. Livigno kuurordist lahkudes ei tohi isiklikuks otstarbeks soetatud kaupa olla rohkem kui 200 sigaretti või 10 karpi sigarette, 100 sigarillot, 50 sigarit, 250 g tubakat, 1 l kangeid alkohoolseid jooke või 2 l veini, vahuveini või likööri, 50 g parfüüme, 500 g kohvi, 100 g teed ja muid kaupu mitte üle 175 euro (lastel 90 euro) väärtuses.
Itaalia on maailma turismimaade seas neljandal kohal (USA, Prantsusmaa ja Hispaania järel)
Veel on Itaalia üks suurimaid autode, raadioelektroonika, tööstusseadmete, plasti , tehiskiu ja autorehvide eksportijaid maailmas. Maailma esiriikide seas on Itaalia ka külmkappide, pesumasinate , kirjutusmasinate ning jalanõude ja valmisriiete väljaveo poolest Veini ekspordi poolest on Itaalia maailma esimene riik. Eksporditakse veel makarone, juustu, oliiviõli, puuvilja- ja tomatikonserve.
Mõttetera „Ars longa , vita brevis “ (' kunst on pikk, elu lühike') näitab ilmekalt , kuidas itaallased armastavad vaba aega.
Itaallaste elus on kõige tähtsamal kohal perekond – ühtsuse ja traditsioonide igavene allikas.
Peaaegu viiendik Itaalia elanikest on üle 65 aasta vanad.
Üks itaallane joob aastas keskmiselt 85 liitrit veini.
1830. aastal avati Napolis esimene pitsarestoran.
Itaallased on loonud viiuli, tšello, klaveri, termomeetri ja baromeetri.
Itaallased on juba ammustest aegadest olnud suured moe- eeskujud – terves maailmas teatakse selliseid nimesid nagu Gucci, Prada , Versace, Dolce & Gabbana, Giorgio Armani, Gianfranco Ferre, Roberto Cavalli, Benetton. Itaallased on teistele rahvastele teada kui moodsalt rõivastuvad inimesed. Itaalia elanikud kulutavad riietele ja jalanõudele rohkem kui ühegi muu Euroopa Liidu riigi rahvas.
Itaallased on impulsiivsed, romantilised ja temperamentsed.
Itaallaste intiimne distants („mugav kaugus“ suhtlemisel inimestega) on üks väiksemaid Euroopas- alla 0,8 meetri. Itaallased haaravad kõneldes kaasvestleja käest, patsutavad õlale või turjale. Sõprussuhetes mehed kallistavad sageli. Tihtipeale võib märgata, et ärimees hoiab vestluse ajal oma kolleegi küünarnukist, millega rõhutatakse jutu saladuslikkust.

Kasutatud materjal

http://it.wikipedia.org/wiki/Italia
http://www.estemb.it/est/itaalia
http://et.wikipedia.org/wiki/Itaalia_keel
http://et.wikipedia.org/wiki/G8
http://europa.eu/abc/european_countries/eu_members/italy/index_et.ht m
http://wapedia.mobi/et/Kategooria:Itaalia_ajalugu
ENE
Tea Kirjastuse EE.
„Itaalia kroonikad “ Stendhal

.DOC Laadi alla originaalfail 14 lk · .doc · 22 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 14 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-04-21 Kuupäev, millal dokument üles laeti

22 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

chiguillo Õppematerjali autor

geograafiline asend presidendid läbi aegade riigikord rahvastik põgusalt ajaloost napolitani mussolini rahvastiku eripära

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

docx

Itaalia. Benito Mussolini. Fašism

Itaalia. Benito Mussolini. Fasism I ms tagajärjed Itaaliale Itaalia astus sõtta Antandi poolel 23. mail 1915. aastal. Sõda lõppes Itaalia jaoks 3. nov. 1918, mil ta sõlmis Austria-Ungariga vaherahu. Suurte saavutustega Itaalia sõjas kiidelda ei saanud. Ei olnud temast kasu ka liitlastel. Üks lahing Caporetto (1917) sai isegi ränga kaotuse sünonüümiks. Kui 1919. a tuli kokku Pariisi rahukonverents, läks Itaalia esindaja Orlando sinna teatud lootustega. Saabus pettununa. Järgnenud rahuaeg kujunes väga raskeks. Rindelt saabusid koju sõjamehed, kelle jaoks Itaalias kohta nagu polnudki. Tööturg oli täis, neid ei vajanud peale omaste keegi. Ise pidasid nad endid sõjasangareiks, kes olid

Ajalugu

doc

Benito Mussolini

Itaalia. Benito Mussolini. Fasism Ü. Kõiv I ms tagajärjed Itaaliale Itaalia astus sõtta Antandi poolel 23. mail 1915. aastal. Sõda lõppes Itaalia jaoks 3. nov. 1918, mil ta sõlmis Austria-Ungariga vaherahu. Suurte saavutustega Itaalia sõjas kiidelda ei saanud. Ei olnud temast kasu ka liitlastel. Üks lahing Caporetto (1917) sai isegi ränga kaotuse sünonüümiks. Kui 1919. a tuli kokku Pariisi rahukonverents, läks Itaalia esindaja Orlando sinna teatud lootustega. Saabus pettununa. Järgnenud rahuaeg kujunes väga raskeks. Rindelt saabusid koju sõjamehed, kelle jaoks Itaalias kohta nagu polnudki. Tööturg oli täis, neid ei vajanud peale omaste keegi. Ise pidasid nad endid sõjasangareiks, kes olid kodumaale sõjas võidu toonud. Riik oli aga tänamatu, kaevikutes oldud aeg ja valatud veri tundus asjatuna. Itaalia poliitikud ei osanud nende meelest ka võidu vilju lõigata, lasid ennast Pariisi

Ajalugu

odt

FAŠISM

PIRITA MAJANDUSGÜMNAASIUM FASISM Referaat Tallinn 2009 Sisukord Sissejuhatus.....................................................................................3 1 Sõna päritolu...................................................................................4 Fasism kui reziim ja diktatuur........................................................4 Ajalugu...........................................................................................5 Fasism ja Saksamaa................

Ajalugu

doc

Fašism

Pirita Majandusgümnaasium Merilin Meite Kristiina Roosild 12c klass Fasism Referaat Juhendaja: Ergo Aas Tallinn 2009 Sõna päritolu Sõna fascismo tuleneb sõnast fascio, mis tähendab 'kimpu' poliitilise või relvastatud rühmituse või rahvuse mõttes. Seda seostatakse ka ladina sõnaga fasces, mis tähendab vitsakimpu sellest väljaulatuva kirvega kõrgema võimu tähist, mida Vana-Roomas kandsid liktorid kõrgemate magistraatide ees.

Ajalugu

docx

Benito Amilcare Andrea Mussolin

..................................................................... ...........................................................................7 Kokkuvõte.............................................................. ...........................................................................8 Kasutatus kirjandus............................................... ...........................................................................9 Sissejuhatus Benito Amilcare Andrea Mussolini oli Itaalia peaminister ja diktaator aastail 19221943. Aastal 1915 pooldas Itaalina sõtta astumist Antanti poolele. 1922 aastal kuulutas Itaalia kuningas Mussolini peaminitsiks, kes 1925. aastast alates valitses riiki kui diktaator. Hiljem hakati Mussolinit nimetama duce´ks, mis tähendab juht. Ta soovis taastada Rooma impeeriumi, püüdis kindlustada võimu. Ta oskas väga hästi rahvaga suhelda, korraldada riigi asju, millega ta võitis palju kuulsust. Kuid kas Mussolini jääb rahva hulgas kuulsana?

Ajalugu

rtf

Benito Mussolini - Lapsepõlv, töökohad

pandi vangi mitmeid kordi. Aastal 1904 läks Benito Mussolini Itaaliasse tagasi ja hakkas jälle kooliõpetaja ametit pidama. Peagi tüdines ta sellest taas ja naasis ajakirjanduse juurde Peale kirjutamist väga mitmetes sotsialistide lehtedes asutas Mussolini oma ajalehe "La Lotte di Classe", mis osutus vägagi edukaks. 1912. Aastal määrati ta kohalike sotsialistide ajalehe "Avanti" tojmetajaks, mille tiraazi ta varsti mitmekordistas. Esimene Maailmasõda: Mussolini pooldas Itaalia astumist ilmasõtta Antandi poolel. Kuna aga sotsialistid olid haaratud patsifisimi ideedest, läks Mussolini nendega tülli. Sõja-aastatel oli Mussolini sõdurina rindel ning sai seal haavata. Fasistlik partei: 1919. aastal asutas ta vasakpoolsete vastu suunatud sõjaveteranide organisatsiooni Fascio di Combattimento (võitlusliit), mis 1921. aastal kuulutas enda Rahvuslik Fasistlikuks Parteiks. Põhiline toetajaskond olid

10.klassi ajalugu

doc

Benito Mussolini ja fašism

.........................................................................................4 1.3 Aastad Sveitsis 1902-1904........................................................................................... 5 1.4 Aastad I maailmasõjani................................................................................................ 6 1.5 Mussolini isiklik elu 1917-1945...................................................................................7 2. FASISTLIK ITAALIA.....................................................................................................9 2.1 Itaalia enne Mussolini võimuletulekut......................................................................... 9 2.2 Fasistliku liikumise teke............................................................................................... 9 2.3 Üleminekuperiood 1922-1924....................................................................................10 2

Ajalugu

doc

Benito mussolini ja tema fasistlik liikumine

Benito Mussolini Benito Mussolini, täisnimega Benito Amilcare Andrea Mussolini, oli lühikest kasvu, kahvatu, võimsa alalõuaga ja teravate tumedate silmadega mees. Mussolini sündis 1883.aastal Forli linnas vaesesse sepa perre esimese lapsena. Nende pere oli väga vaene nad elasid kahekordse maja teisel korrusel, kahes ülerahvastatud toas ning nende lapsed said väga kasinalt süüa. Talle ei suudetud võimaldada kuigi suurt haridust. 1918. aastal oli Benito Mussolini üks tuhandetest Itaalia sõduritest, kes tulid tagasi Esimese maailmasõja lahinguväljadelt. Tema fasistlik partei kogus rahva hulgas suurt poolehoidu ja 1922. aasta oktoobris sai Mussolinist Itaalia peaminister, kes 1925. aastast alates valitses riiki kui diktaator. Benito Mussolini varajane elu Benito oli väiksena väga rahutu ja püsimatu laps, ta oli ka väga sõnakuulmatu ja agressiivne. Kodus käitus ta tujukalt ning koolis oli kiusaja. Varsti saadeti ta

Ajalugu

Rohkem sarnaseid