Sarimõrvarite mõttemaailm (4)

kool
Sarimõrvari mõttemaailm
nimi
õpetaja
2009
Sarimõrvar on inimene, kes on mõrvanud kolm või enam inimest, jättes iga mõrva vahele nö. rahunemisaja ja motivatsiooniks on peamiselt psühholoogiline rahuldus. Arvatakse, et pea kõik sarimõrvarid antisotsiaalse isiksusehäire all. Tavapäraselt pole nad psühhootilised, võivad tunduda lausa rahulikud, normaalsed ja tihti ka võluvad – sellist staatust nimetab Ameerika psühhiaater Hervey M. Cleckley „terve mõistuse maskiks”. Mõrvad on üritatud sooritada või sooritatud kõik mõnes mõttes sarnasel viisil ja ka ohvritel võib kõigil olla midagi ühist, näiteks rass või sugu.
Teaduse praegusest arengutasemest lähtudes on sarimõrvarid oma pahest ravimatud ega tohi osaleda ühiskonnaelus. Sarimõrvarid, kes tapavad oma ohvreid ja külmavereliselt vägistavad, ei allu tavaravi meetoditele. Psühholoogid leiavad aga, et nad peavad ühiskonnast elu lõpuni eraldatuks jääma, sest paljud praegu kasutatavad meetodid hoopis soosivad psühhopaatide kalduvust vägivallatsemisele. Lähiajaloos pole olnud ainsatki juhtumit, mis oleks õigustanud sarimõrvarite tagasipöördumist vägivallata ühiskonda. Nii mõnegi praegu rakendatava ravimeetodi tulemus on hoopis see, et psühhopaadid täiustavad oma kriminaalseid strateegiaid. Seoses sellega leitakse, et psühhopaadid omandavad üha paremaid võtteid, kuidas kaasinimesi petta , ära kasutada ja manipuleerida.
Sarikurjategijad erinevad teistest mõrvaritest selle poolest, et neile ei avalda kord mõistetud mõju ning nad ei õpi (üldiselt) juurde midagi head. Teadlaste veendumuse kohaselt on sarimõrvareist psühhopaadid isiksusehäiretega inimesed, kes reageerivad teatud olukordadele äärmusliku vägivallaga. Neil puudub teatud hetkedel täielikult kaastunne , süütunne ja ka ülekantud tähenduses valutunne.
Nimetus „sarimõrvar” tuli kasutusele 70- datel FBI agendi Robert Ressleri avalduste tõttu. Laiema avalikkuse kätte jõudis nimetus tänu laialdaselt kajastatud mõrvajuhtumitele nendel aastatel Ameerikas. Mõningad kuulsamad sarimõrvarid läbi ajaloo on ehtsaks näiteks mõrvade julmust ja läbimõeldust. Indias kägistas ja poos ühe kultusrühma liige, kellest on teada vaid nimi - Behram -, 1790. ja 1840. aasta vahel vähemalt 931 inimest. Transilvaanias krahvinna Elizabeth Bathori tappis 17. sajandi algul rohkem kui 600 tüdrukut. Kolumbia sissirühma juht Teofilo Rojas mõrvas alates 1945. aastast kuni oma surmani 1963. aastal 592- 3500 inimest. 1994. aastal mõisteti Venemaal Rostovis surma 52 inimest tapnud Andrei Tsikatilo. " Andide lapsemõrvar" Pedro Lopez , keda teatakse tapnud olevat vähemalt 300 last, pääses aga eeskujuliku käitumise eest paar aastat tagasi Kolumbia vanglast. Mullu mõisteti Ukrainas surma Anatoli Onoprienko, kes teadaolevalt on tapnud 42 täiskasvanut ja 10 last. Brasiilias Rio de Janeiros tappis meditsiinitegelane Edson Guimares mõned aastat tagasi nelja kuuga 153 patsienti . Märkimisväärseid juhtumeid on veel palju – kõik erinevad motiivide ja viisi poolest, samas omavad sarnaseid jooni viidates sarimõrvari mõttemaailmale. Paljud teadlased on uskumusel, et juba keskajal levinud jutud libahuntidest ja vampiiridest võivad tegelikult olla otseselt seotud tol ajal rünnanud ohtlike kurjategijate ning sarimõrvaritega.
Sarimõrvareid motiveerivad mitmesugused psühholoogilised tungid , peamiselt võim ja seksuaalne sundus. Neil on tihti tunne, et nad on tähtsusetud või kõrvalejäetud, tihti tulenevalt kiusamisest, alandamisest ja ärakasutamisest lapsepõlvest ning pinged tingitud madalast sotsiaalsest positsioonist täiskasvanuna ja vaesusest. Mitmel juhul on sarimõrvar sooritanud kuritöö, et kompenseerida neid faktoreid ja tekitada endale tähtsustunne või on motiiviks kättemaks. Selliseid tunded tulevad esile nii tapmise ajal, kui ka peale mõrva sooritamist. Teadmine, et nende teod hoiavad hirmu all suurt gruppi inimesi ja pääsemine politsei eest ainult lisavad tugevust ja annab suurt adrenaliini nendele tekkinud tunnetele.
Isiksushäireid võib defineerida mitmeti. Kõige täpsema isiksushäire definitsiooni annab Rahvusvaheline Haiguste Klassifikatsioon , mille Maailma Tervishoiuorganisatsioon kehtestas diagnoosimise aluseks 1992. a. ja Eesti psühhiaatrid 1993. aastal.
„Spetsiifiline isiksushäire on iseloomu ja käitumise raske häire, mis hõlmab tavaliselt isiksuse mitu aspekti ja on seotud oluliste isiklike ja sotsiaalsete raskustega. Ebanormaalsed on nii hoiakud kui käitumine, mis võivad ilmneda näiteks emotsioonides, erutuvuses, impulsikontrollis, mõtlemis- ja tajumisviisis ning ka suhtlemisstiilis.”
Sarimõrvarid erinevad oluliselt palgamõrtsukatest ja teistest mitme mõrva sooritanud kurjategijatest just motivatsiooni poolest. Kui palgamõrtsukate eesmärk on teenida kasumit, siis sarimõrvar teeb vaid enda rahuldamiseks ja rahulolu saavutamiseks. Ei saa eitada, et pole teistsuguseid teooriaid sarimõrvarite mõttemaailma kujunemise osas.
Näiteks arvab teatud osa psühholooge, et sarimõrvarid ei ole tähtsusetusetunde, seksuaalse ärakasutamise või sotsiaalse staatuse tulemus, vaid pigem väärastunud emotsionaalse arengu saadus. Sellise teooria kohaselt tekitab madala emotsionaalse arengu tase puudulikke või eraldatud isiksusi ja nende isiksushäirete puhul on mõned komponendid teatud aja jooksul puudulikud. Säärane madal emotsionaalse arengu tase selgitab ka näiteks mõndade sarimõrvarite vajadust hoida oma suu vastu pehmeid objekte – omadus, mis omandati imikueas. Helen Morrisoni (Ameerika psühholoog) teooria ütleb, et sarimõrvaril pole välja arenenud korralik emotsionaalne kontroll, ning selle tulemusena on tal sobimatuse ja tähtsusetuse tunne. Kuid tapmist peab ta justkui eksperimendiks, mis on vaoshoidmatu tänu isiku madalale või puudulikule empaatiavõimele ohvrite osas.
Sarimõrvareid iseloomustab veel pidev hooletu käitumine, mis väljendub narkootiliste ja toksiliste ainete mõju all ja samuti ka alkoholi joobes auto juhtimine, pidev liikluseeskirjade eiramine. Vähe sellest, et nad ei muretse enda ohutuse pärast, neid ei huvita ka teiste inimeste ohutus (seos terroristiga?). Sügavaid ja kestvaid suhteid asendavad kiirestiloodavad pealiskaudsed tutvused.
Iseloomulikuks tunnuseks on veel kahetsustunde puudumine, mis avaldub hoolimatusena teistele põhjustatud kahju suhtes või ratsionaliseerimisena. Nad ei kahetse oma käitumise mõju teistele inimestele: nad tunnevad isegi õigustust, kui on kellelegi haiget teinud või nendega halvasti käitunud.
Fantaasiaelement mängib sarimõrvarite mõttemaailmas väga suurt rolli. Tihtipeale hakati fantaseerima juba teismeeas, kujutades ette väga elavaid ja detailseid olukordi domineerimisest, tapmisest, allumisest – kõik need elemendid võivad ilmneda hiljem sarimõrvari kuritöödes. Osad sarimõrvarid eelistavad lugeda võikaid lugusid või vaatavad pilte, kus on kujutatud vägistamist, mõrva või piinamist.
Toon näite viimasel aastakümnel avalikkuses laialdaselt kajastatud sarimõrvari tapatöödest, kes kannatas antisotsiaalse isiksushäire all:
16-aastasena paneb sarimõrvar Aleksandr Rubel toime oma esimese tapmise. Esimeseks ohvriks langeb abitu invaliid , teise veretöö tegi lihane isa pojale kergeks: armukade mees lõi oma joodikust naise armukesele noa kõhtu. Poeg aitas isal haavatu elule lõplikult risti peale tõmmata. Kuu aega pärast seda, kui sarimõrvar sai 17-aastaseks, alustas ta teist tapaseeriat: jaanuaris pani ta toime kolmanda, veebruaris neljanda ja viienda, märtsis kuuenda , juunis seitsmenda mõrva. Pärast esimest tapmist 1997. aastal sattus sarimõrvar hoogu, tal tekkis tahtmine tappa järjest rohkem. Tugeva kehaehitusega, koolis spordiga tegelenud sarimõrvar valis ohvreid endast nõrgemate seast. Ta raius neid puruks kirve ja kiviga, pussitas noaga ja kägistas nööri või traadijupiga. Kuut ohvrit ta tundis, neist neli elasid temaga ühes majas .
Kõik mõrvad pani ta toime kas bensiini- või alkoholiuimas. Sarimõrvar alustas bensiini nuusutamist tegelikult hilja , 14-aastaselt, sest see oli tema arvates normaalsem kui nõeltega torkimine või tablettide neelamine. Bensiin andis talle jõudu ja selle mõjul oli kergem tappa. Kohtus oli ta külmavereliselt tunnistanud: “Sain tapmisest lihtsalt hingelise rahulduse . Ma ei mõelnud teise kannatustele, mul oli ükskõik. Tahtsin verd näha. Kui mul enne oli halb olla, siis pärast tapmist hakkas parem. Ma sain tapmisest hingelise rahulduse. Kui mind poleks kinni võetud, oleksin nähtavasti jätkanud”. Sarimõrvarit uurinud kohtuarstid tunnistasid ta süüdivaks. Ekspertiisiaktist selgub järgmist: sarimõrvar ei ole nõrgamõistuslik ega põe kroonilist vaimuhaigust, vaid ta on antisotsiaalne isiksus, millele viitab tugev ja püsiv vastutustundetu hoiak ning sotsiaalsete normide eiramine, jõhkrus, julmus, hoolimatus teiste tunnete suhtes. Äärmine egotsentrilisus, kalduvus tarvitada uimastavaid vahendeid ja saada tugevaid erutavaid elamusi. Need isiksuse iseärasused ei takista sarimõrvaril oma tegudest aru saada, neid juhtida. Aastast 2006 on Aleksandr Rubel vabaduses.
Traditsiooniliselt on sarimõrvari isiksushäirete arenemise taustaks peetud pikaajalisi lapsepõlvetegureid nagu näiteks lapsepõlve areng, mida on peetud häirete tekkimises otsustavaks. Sarimõrvari isiksushäirete arenemisega on seotud vanemate alkoholi- ja uimastiprobleemid, rasked käitumishäired või muud pikaajalised, last kahjustavad psühhosotsiaalsed tegurid.
Teisiti öeldes, isiksushäirete peamisteks põhjusteks peetakse sünnipärast vastuvõtlikkust, lapseea kasvutingumusi ja murdeea ebakõlasid. Sel juhul ei valitse inimene oma sisemisi stiimuleid vajalikul määral, vaid laseb end nendest kaasa kiskuda. Kaitstes end nende stiimulite eest varases eas väljakujunenud kaitsemehhanismidega, satub inimene vastuollu sotsiaalse keskkonnaga.

Kasutatud kirjandus:

http://en.wikipedia.org/wiki/Serial_killer
http://library.thinkquest.org/04oct/00660/mind_of_a_serial_killer.ht m http://www.uplink.com.au/lawlibrary/Documents/Docs/Doc5.html
http://www.cbsnews.com/stories/2004/02/10/60II/main599266.shtml