Isa Goriot teose analüüs (0)

Isa Goriot analüüs
I TEOSE IDEE
Minu arvates on teose idee selles, et raha ei tee õnnelikuks, autori eesmärk näibki olevat seda tõestada. Lisaks on Balzac 'i eesmärgiks tutvustada tolleaegset Prantsusmaad. Teoses võitleb igaüks enamasti enda heaolu ja õnne nimel, kuid isa Goriot'le on tähtsam ta tütarde heaolu, kuigi ta tütred häbenesid teda. Rastignac see-eest püüab pääseda kõrgseltskonda. Teoses väljendub autori tõekspidamine, et raha eest ei saa osta armastust ja õnne.
II AINE JA TEEMA
Teoses lahendatakse erinevaid probleeme. Probleeme on perekondlikke ja loomulikult ka seisuslike ja rahalisi. Tegevus toimub Pariisi ühes inetus ja räämas pansionaadis, vaestekodus paralleelselt uhkete mõisate ja häärberitega.
III AEG, RUUM, MILJÖÖ
Tegevus toimub 19. sajandil Pariisis, Prantsusmaal. Nagu ka teoses, oli sel ajastul tähtsal kohal raha ja seltskonnaelu. Autori taotlus on kirjeldada tolleaegset miljööd ja tegelasi. Ta kirjeldab kõike väga täpselt, peensusteni, et tuua välja kontraste rikkuse ja vaesuse vahel ning luua lugejas kujutluspilt tolleaegsest elust.
IV TEGELASKOND
Põhilised peategelased on isa Goriot ja vaene üliõpilane Rastignac.
Isa Goriot oli 69-aastane vana mees, kellel olid paistes ja punsunud pisarakottidega, ta silmad jooksid vett, nii et ta neid küllalt tihti pühkima pidi. Tal oli veel lihavad, tihked sääremarjad ning pikk jäme nina, kuujas, lapsemeelne nägu ja tuvitiibade soengusse seatud juuksed, mis joonistasid ta madalale laubale viis keerdu ja kaunistasid kenasti nägu. Igal hommikul käis tehnikakooli juuksur ta juukseid puuderdamas. Goriot elas proua Vaquer 'i pansionaadis 1819. aastast, pärast äritegevusest loobumist. Ta oli olnud nuudlikaupmees. Alguses oli ta rikas, elas uhkemas korteris ja maksis siis tuhat kakssada franki kostiraha. Isa Goriot'l oli siis rikkalik garderoob , suurkaupmehe hiilgav varustus, kaks ketikestega ühendatud lipsunõela, kummagisse raamitud suur briljant. Ta kandis rukkilillesinist frakki ja ripatsitega kuldketti ning ta vahetas igapäev valget pikeevesti. Lisaks oli tal veel kullast tubakatoos, milles oli kiharaid sisaldav medaljon . Teose lõpuks oli ta vaene, kolis teose jooksul aina halvematesse korteritesse ja teose lõpuks suutis ta maksta toidu ja toa eest vaid 45 franki. Ta oli veidi matslik, enda suhtes kokkuhoidlik ja ennastohverdav, kuid oma tütarde heaks tegi ta kõike. Ta tegutseski selle nimel, et ta tütred oleksid õnnelikud. Tema põhiprobleemiks on see, et ta on kogu oma elu pühendanud oma tütardele ja nende heaolule, kuid ta tütred ei hooli oma isast üldse. Ta tütardele on tähtis vaid nende enda heaolu.
Eugene de Rastignac oli vaene üliõpilane, kes nägi välja nagu ehtne lõunaprantslane: tal olid mustad juuksed, hele jume ja sinised silmad. Ta oli vaimukas noormees , kelle tulisust ning vaimuandeid toetasid elegantne välimus ja jõuline ilu, millest naised end meeleldi ahvatleda lasid. Ta oli peenest perekonnast pärit ja seda reetsid tema kombed, kõnepruuk ja loomupärane hoiak. Ta oli intelligentne ja püüdlik, algul tagasihoidlik ja seltskondlikult kohmetu ning auahne, mille rahuldamist takistab vaesus. Tavaliselt kandis ta eelmise aasta rõivaid: vana kuube , viletsat vesti , tudengi kombel hooletult seotud musta luitunud kravatti, mitte paremaid pükse ja tallatud saapaid. Vahel välja minnes võis ta siiski välja näha nagu elegantne noormees. Ta tahtis kõike omal jõul saavutada, temas kümnekordistus soov elus läbi lüüa, temas kasvas kuulsusejanu. Hingelaadilt oli ta samuti ehtne lõunaprantslane, otsuse teoks tegemisel ta kõhkles. Esialgu tahtis ta ülepeakaela töösse mattuda, kuid peagi ahvatles teda vajadus sidemeid luua ja ta otsustas minna seltskonda, et daamide südameid ja soosingut võita. Tema aadellik perekond ei suutnud teda kuigi palju toetada, sest nende veinitööstus oli muutunud kapitalistlikuks. Tema põhiprobleemiks, nagu paljudel tolleaegses ühiskonnas, oli raha, au ja kuulsus, mida ta saavutada üritas ning ta tegutsemise motiiviks oligi auahnus.
Lisaks peategelastele oli teoses ka palju kõrvaltegelasi: proua Vauquer , kelle pansionis tegevus toimub, Vautrin , kes oli põgenenud sunnitöövanglast, Victorine Taillefer , kes oli nooruke neiu , kelle ta isa oli hüljanud, eelistades neiule ta venda. Vautrinil tekkis plaan panna Victorine Rastignacile mehele suure kaasavaraga. Teose kõrvaltegelasteks olid veel proua Courure - Victorine tädi, vabariigiaegse sõjaväeleitnanti lesk , Preili Michonneau - vanatüdrukust vanaproua, kes paljastab Vautrini , Horace Biancon - meditsiinitudengist Rastignac'i sõber, Cristophe - pansionaadi jooksupoiss, Sylvie - pansionaadi toatüdruk, Härra Poiret - vanamees, kes käis pansionaadis lõunatamas, samuti isa Goriot' tütar, keda Rastignac armastas , Vikontess de Bauséant - Rastignac'i kaugem sugulane, kes aitas noormehe peenemasse seltskonda, proua de Marcillac - Rastignac'i tädi, kes rääkis nende kaugema sugulase proua Bauséant'iga, et viimane Rastignac'i enda tiiva alla võtaks.
V TEOSE ÜLESEHITUS. SÜŽEE JA FAABULA
Kirjeldatakse proua Vauquer' pansionaati, inimesi, kes seal elavad.
Proua Vauqueril oli plaan abielluda isa Goriot'ga, kuna ta arvas , et mees on rikas. Proua Vauquer loobub siiski oma plaanist, kui isa Goriot jäi järk-järgult aina vaesemaks.
Räägitakse noortest naistest, kes külastavad isa Goriot. Selgub , et tegemist on ta tütardega.
Eugene de Rastignac uuris tädi käest, kas too tunneb kedagi, kellest on tal kasu kõrgemasse seltskonda pääsemiseks. Seepeale tema tädi Marcillac' kasutas ära oma kunagisi sidemeid õukonnaga ja kirjutas nende kaugema sugulasele proua Bauséant'le, et viimane võtaks Eugene oma tiiva alla ja aitaks ta Pariisi kõrgemasse seltskonda.
Vikontess Clara de Beauséant saatis Rastignac'le vastuseks kutse ballile , kus nad kohtusid. Ballil armub Eugene Goriot' tütresse Anastasie'sse.
Victorine külastab oma isa, nagu iga aasta, kuid ta saadetakse endiselt tagasi.
Rastignac läheb Anastasie'le külla ja kohtub seal Anastasie armukese krahv Maxime de Trailles ja abikaasa krahv de Restaud'ga. Teda võetakse seal väga külmalt vastu ja Anastasie abikaasa keelab naisel Rastignac'ga suhelda.
Eugene sõidab taas oma sugulase vikontess Bauséant'le külla, kust ta leiab eest viktonessi koos oma armukese markii d'Ajuda-Pintoga, kes oli tulnud naisele teatama, et kavatseb abielluda preili de Rochefide'iga, kuid ei leidnud julgust seda teha.
Vikontess räägib Rastignac'ile seltskonda pürgimise saladustest ning isa Goriot' tütardest. Eugene saab teada, et Anastasie on isa Goriot tütar. Lisaks räägib vikontess isa Goriot'i minevikust ja sellest, kuidas ta tütred temasse suhtuvad. Ta suhtumine isa Goriot'sse muutub.
Rastignac kirjutab oma emale ja õdedele ning palub, et nad saadaksid talle raha. Isale palub ta sellest mitte rääkida. Raha on tal vaja selleks, et seltskonnale vastav välja näha.
Vautrinil tekkis plaan, kuidas Rastignac rikkaks saaks: tuleks tappa Victorine vend - siis võtaks Victorine isa tütre tagasi, et tal pärija oleks ja kui Eugene Victorine'ga abielluks, antaks talle kaasa suur kaasavara. Rastignac siiski keeldub plaanist öeldes, et tahab käia ainult oma südamehääle järele.
Rastignac külastab taas vikontess Bauséant'i ja viimane kutsub noormehe lõunatama. Lõunal kutsub vikontess Eugene'i endaga teatrisse, kus markii d'Ajuda-Pinto tutvustab Eugene'i isa Goriot teise tütre Delphine de Nucingeniga. Noormees võidab koheselt Delphine' poolehoiu.
Isa Goriot hakkab Rastignac'i armastama kui oma poega , sest viimane võitis ta tütre poolehoiu. Iga kord, kui Eugene kohtub Goriot' tütrega, räägib noormees sellest kohe isa Goriot'le, millest Goriot saab uut jõudu.
Delphine kutsub Eugene endale külla ja teatrisse. Eugene on nõus minema. Delphine annab noormehele raha 100 franki, et too läheks mängima ruletti. Delphine oli võlgu kuus tuhat franki, kuid ta mees ei maksnud seda võlga kinni. Rastignac võitis seitse tuhat franki ja andis selle Delphinele. Naine rääkis talle, et pole oma abielus õnnelik.
Rastignac lõunatas peaaegu igapäev Delphine'ga, käis mängimas ning saatis emale ja õdedele esimestest võitudest raha. Tal tekkisid võlad ja ta mõistis, et ta ei saa enam nii jätkata.
Vautrin tuleb taas lagedale oma plaaniga. Eugene isegi mõtleb sellele, sest ta oli rahatu. Vautrin viib oma plaani ellu, arvates, et tema plaani saadab edu. Victorine'i vend tapetakse ebavõrdses võitluses duellis. Eugene tahtis härra Taillefer'it hoiatada, kuid ta jäi hiljaks, sest ta veini sisse oli pandud unerohtu, et ta tegu takistada. Eugene siiski plaaniga kaasa ei lähe ja maksab Vautrinile oma võla tagasi.
Preili Michonneau andis Vautrini üles öeldes salapolitseinikule, et proua Vauqueri pansionis elab keegi, keda hüütakse "surmanarritajaks". Politsei andis talle mingisugust rohtu vedeliku kujul, mida juues pidid tulema nahale märgid, mille abil veendus preili Michonneau, et tegu on kurjategijaga. Politsei viib Vautrini ära, kes on tegelikult sunnitöövanglast põgenenud Collin . Preili Michonneau sai selle eest vaevatasu.
Eugene ja Delphine üllatuseks oli isa Goriot pannud advokaadiga asjad liikuma, et Delphine saaks oma mehe käest enda varanduse, mis abielludes kaasavaraks anti. Hiljem selgus, et Delphine abikaasa oli kogu enda ja Delphine kapitali alles alustatavatesse tehingutesse paigutanud. Kui Delphine on nõus ootama aasta, siis ta abikaasa annab ausõna, et maksab summa kahe- kuni kolmekordselt tagasi. Lisaks tuli isa juurde muret kurtma ka teine tütar Anastasie. Temal oli samuti mure abikaasa ja majandusliku poolega.
Isa Goriot jäi murest oma tütarde pärast haigeks , sest ta ei saanud oma tütreid enam aidata. Isa viimane raha läks Delphine korteri peale, mille tõttu läksid õed veel omavahel tülli.
Rastignac ja Delphine lähevad ballile ja Eugene on naise peale pahane, kuna ta ei hooli oma isast, eelistab balli oma isale.
Isa Goriot sureb nägemata kumbagi oma tütart. Ta mõistab, et tegelikult ta tütred ei hooligi temast. Goriot maetakse Rastignac'i ja Biancon'i kulul. Tütred ei tule isegi isa matustele.
VI KEEL JA STIIL
Teos on kirjutatud realistlikus stiilis. Kirjanik tahab rõhutada, et tema romaanid pärinevad otse elust. Lisaks tahab ta välja tuua esemete, kui selle maailma iseloomulike tunnusmärkide rolli. Tema teostes on tähtsal kohal detailide tõepärased kirjeldused. Teoses kõnelevad tegelased nii dialoogides, kui ka kõnelevad endast kui kolmandast iskust (Vautrin). Autori seisukoht on see, et raha ja positsioon ühiskonnas ei tee kedagi õnnelikuks. Ta esitab oma seisukohti teoses jooksvate rahast tekkivate probleemidega.
VII TEOS JA LUGEJA
Minu arvates võib kõiki teoses esile kerkinuid probleeme üle kanda tegelikku ja kaasaegsesse ellu. Perekondlikud suhted on jäänud rahaga võrreldes tahaplaanile. Paljude vanemate heatahlikkust oma laste suhtes kasutatakse oma heaolu saavutamiseks kurjalt ära. Ka praegusel ajal on inimestel tähtsal kohal raha, kuid kergelt saadud raha väärtust ei osata hinnata.
Teose püsiväärtuseks on heatahtlik isa Goriot, kes on oma tütardesse nii kiindunud ja valmis nende heaolu nimel kõigeks, kuid ta on pime, et näha tütarde omakasupüüdlikkust ja ärakasutamist.
Mulle teos meeldis, kuna see teos oli tõsise sisuga ja väga õpetlik. Teos käsitleb teemat, mis on aktuaalne ka tänapäeval. Lisaks on minu arvates väga huvitav lugeda, kuidas autor kirjeldab kõike väga detailset.