Inimese Poja küsimus (0)

Tallinna Ülikool
Eesti Humanitaarinstituut
Ülevaade Delbert Burketti raamatust „The Son of Man Debate: A History and Evaluation“ ja Inimese Poja küsimuse analüüs
Referaat
Silvia Keerd
Juhendaja Jaan Lahe
Tallinn 2015
„Inimese Poja“ küsimus
„Inimese Poeg“ on väljend , mida leidub nii Uues kui Vanas Testamendis . Vanas Testamendis tähistatakse sellega kas inimest, inimkonda või Iisraeli rahvast. Suure diskussiooni on põhjustanud Inimese Poja nimetus Uues Testamendis, täpsemalt neljas evangeeliumis ning nimelt selles osas, kuidas see seostub Jeesuse isikuga . Kokku esineb nimetus „Inimese Poeg“ Uues Testamendis 81 korral. Enamikel juhtudel näib, nagu kasutaks Jeesus kõneldes seda väljendit osutamaks iseendale, ning see ongi diskussiooni tuum. Miks räägib Jeesus endast kolmandas isikus , mida see väljend tähendab, kas see oligi viis, kuidas Jeesus end väljendas?
Küsimusle vastamist raskendavad keelelised probleemid, mis tulevad sellest, et Jeesus rääkis aramea keelt ning tekstide tõlkimisel vana-kreeka keelde võis esineda vääritimõistmist, lisaks oli tol ajal haritud inimeste keeleks heebrea keel, mis võis samuti mängida rolli info vahendamisel. Niisiis on tegu küsimusega keelest, kontekstist ja ajaloost. Kasutasin oma referaadi koostamiseks Delbert Burketti kokkuvõtlikku raamatut „The Son of Man Debate: A History and Evaluation“ (2007) ning lisasin mõned tekstid, mis toetavad praegusel ajal aktuaalseid vaatekohti sellele küsimusele, nimelt Edward A. Beckstrom artiklit „The Mystery of Jesus ’ Teaching about „The Son of Man““ (2012) ja tekstianalüüsi seisukohalt tundus sisukas Geza Vermes’i „The „Son of Man“ Debate“ (1978). Vermes’i artikkel on küll oluliselt vanem, kuid on tähtis, sest taaskäivitas 20. sajandil suuna, mis uurib kreekakeelse tõlke põhjendatust ja aramea keelest tulenevaid võimalikke kasutusi Inimese Pojale. Mis puudutab Beckstromi artiklit, siis valisin selle kahel põhjusel . Esiteks on tegemist värske artikliga, teiseks kannab Berckstormi tekst teist kõige mõjukamat vaatekohta, nimelt arusaama, et Inimese Poeg on kasutusel tiitlina ja lisab sellele omapoolse interpretatsiooni, mida Burkett oma raamatus tegelikult ei mainigi. Seega on Berckstorm ühelt poolt hea näide kontekstuaalsest lähenemisest Inimese Poja analüüsis ja teiselt poolt esindab ühte värskemat võimalikku tõlgendust. Burketti raamatu võtan kõige aluseks, sest ta esitab küllaltki tervikliku ja neutraalse ülevaate kogu Inimese Poja küsimuse ajaloost ja selle teema arengust ning olulisematest taustatekstidest. Et veel natuke tausta luua, toon siinkohal ära mõned näited Uuest Testamendist, kus Jeesus „Inimese Poega “ kasutab, lisaks oleks vajalik tsiteerida kõige olulisemat selle teemaga seostuvat lõiku Vanast testamendist ehk Taanieli 7:13.
Taanieli raamatust (7:13, 7:14):
13 Ja ma nägin öistes nägemustes, vaata,
taeva pilvedega tuli keegi,
kes oli Inimesepoja sarnane.
Ja ta saabus Elatanu juurde
ning viidi tema ette. 
14 Ja temale anti valitsus
ja au ning kuningriik ;
ja kõik rahvad, suguvõsad ja keeled
teenisid teda.
Tema valitsus on igavene valitsus,
mis ei lakka,
ja tema kuningriik ei hukku.
Matteuse evangeelimuist (25:24- 25:28) :
24 Siis Jeesus ütles oma jüngritele: „Kui keegi tahab käia
minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja
järgnegu mulle! 
25 Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes
iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle. 
26 Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve
maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel
anda ära oma hinge lunahinnaks? 
27 Sest Inimese Poeg tuleb oma Isa kirkuses koos oma
inglitega ja siis tema tasub igaühele selle tegusid mööda. 
28 Tõesti, ma ütlen teile, on mõned siin seisjatest, kes
näevad Inimese Poega tulevat oma Kuningriigiga, veel enne kui
nad maitsevad surma.” 

Markuse evangeelimuist (9:30-9:32):
30 Ja kui nad sealt lahkusid, rändasid nad läbi Galilea. Ja
Jeesus ei tahtnud, et keegi teda ära tunneks, 
31 sest ta õpetas oma jüngreid ja ütles neile, et Inimese
Poeg antakse inimeste kätte ja nad tapavad tema, ja kui ta on tapetud ,
tõuseb ta kolme päeva pärast üles. 
32 Neile aga jäi see ütlus arusaamatuks ja nad kartsid temalt
seletust küsida. 

Luuka evangeelimuist (17:22-17:25):
22 Aga oma jüngritele ütles ta: „Päevad tulevad, mil te ihaldate
näha üht Inimese Poja päevist, ja ei saa näha. 
23 Siis öeldakse teile: „Ennäe, siin!” või „Ennäe, seal!” Ärge
minge välja ja ärge jookske selle järele, 
24 sest otsekui välk , mis taeva all välgatades sähvib ühest kohast
teise, nõnda on Inimese Poeg oma päeval. 
25 Kuid enne peab ta palju kannatama ja see sugupõlv
tunnistab ta kõlbmatuks. 

Johannese evangeeliumist (12:34-12:36)
34 Rahvahulk vastas siis talle: „Meie oleme Seadusest kuulnud , et
Messias jääb igavesti. Kuidas sina siis ütled, et Inimese Poega peab
ülendatama? Kes see Inimese Poeg on?” 
35 Jeesus ütles neile: „Valgus on veel pisut aega teie seas.
Käige, kuni teil valgus on, et teid ei tabaks pimedus. Kes käib
pimeduses, ei tea, kuhu ta läheb. 
36 Uskuge valgusesse, kuni teil valgus on, et te sünniksite
valguse lasteks.” Seda rääkis Jeesus ning lahkus ja peitis enda
nende eest. 
„Inimese Poeg“ ehk inimese poeg: põlvnemisel põhinevad interpretatsioonid
Kõige varasemad käsitlused ja nende edasiarendused lähtusid vaatekohast, et „Inimese Poeg“ tähendab Jeesuse põlvnemist inimsoost esivanematest. Selle idee aluseks on kreekakeelse väljendi tõlge, mille üks võimalikke alltekste on just lapse-vanema suhe. Arusaam „Inimese Poja“ ja Jeesuse põlvnemise seosest oli aktuaalne varakristlikest filosoofidest ja gnostikutest kuni keskajani. Vastuargumendina toodi, et Jeesuse eripäraks oli ikkagi Jumala Pojaks olemine, milleks rõhutada siinkohal pärinemist Maarjast , Joosepist või Taavetist. Seoses Jumala Poja käsitlusega leidsid patristlikud uurijad , et väljend „Inimese Poeg“ on vajalik, et rõhutada Jeesuse kahetist loomust: jumalikku ja inimlikku . 1 Huvitav oleks ehk märkida, et inglisekeelne „son of man“ on sooliselt kallutatud, samal ajal kreekakeelne „anthropos“ võib osutada ka naisele, mistõttu peeti täiesti adekvaatset võimalikku refereerimist Maarjale .2 Alles 16. sajandil vaidles Erasmus sellele ideele vastu, näidates, et kreeka tekstis välistab meessoost artikkel viitamise Maarjale.3
John Bowmann (1989) seob messiaanliku tähenduse ja põlvenemise teema kokku oma idees, et Jeesus viitas selle väljendiga endale kui Aadama pojale, sest juudid uskusid, et Aadama vaim on osa Messiasest.4 Sellegipoolest on põlvnemisel põhinevad interpretatsioonid nõrgad kahel olulisel põhjusel. Esmalt on raske seletada, miks oleks Jeesus pidanud endale pidevalt viitama kui inimesest põlvnevale, arvestades, et kõik tema ümber olid ka inimesed ja teiseks ei arvestanud varased põlvnemisel põhinevad tõlgendused kreekakeelse teksti lähtetekste ehk aramea- ja heebreakeelseid allikaid .5
„Inimese Poeg“ kui inimene – humanistlik seletus
Edasiarendus põlvnemisteooriast oli, et Jeesus kasutas väljendit, et viidata inimlikkusele kui niisugusele. See on kaudselt seotud juba mainitud vastandusega Inimese Poja ja Jumala Poja vahel, aga sisaldab tegelikult suurt hulka väikeste variatsioonidega seletusi . Uue interpretatsiooni eelduseks oli suur huvi semiidi pärandi vastu peale reformatsiooni.
Lähtenurga muutumine on seotud semiidi keelse ben adam või bar enasha’ga. Viimased on tõlkes üldisemad, viidates inimese pojale kui inimgrupi liikmele, ega kanna kreeka keeles võimalikku vanema-poja suhet.6 Võimalikud viisid, kuidas inimlikkuse aspekti tõlgendati sisaldasid inimest kui madalat ja alandlikku olendit, inimlikkust kui ideaalinimest, inimlikkust kui keskmist, teistega võrdset, inimest. Nagu põlvnemise puhulgi on kaheldav, et Jeesusel oleks olnud vajadust pidevalt oma inimeseks olemist teistele rõhutada. Suurim kriitika ilmneb Burketti selleteemalise peatüki lõpus, kus ta ütleb, et kõik need interpretatsioonid on pigem õpetlaste definitsioonid inimlikkusest, kui midagi Jeesusele isikuomast.7
Apokalüptiline ja messiaanlik käsitlus
Need tõlgendused on seotud juba mainitud lõiguga Taanieli raamatust, mis kuulutab „Inimesepoja sarnase“ tulekut pilvedest ja kõikumatu riigi loomist, vihjeid pilvedest tulevale Inimese Pojale on ka evangeeliumites, näiteks Markusel (13:26). Seepärast on leitud, et Taanieli Inimese Poeg ja evangeeliumite Inimese Poeg on omavahel seotud ja seega võiks Jeesus Inimese Pojast kõneldes pidada silmas just Messiat.8
Seostamine Inimese Poega Jeesuse kõnes Taanieliga sai alguse juba varakristluses, jätkus reformatsiooni ajal ja saavutas domineeriva positsiooni üheksateistkümnendal sajandil. Üheks põhjuseks apokalüptilise tõlgenduse eduks oli see, et üpriski tõenäoliselt Jeesus teadis Taanieli 7:13 ja valis „Inimese Poja“ teadlikult (või kaudsete mõjutuste tõttu) kui tiitli .
Siit tõuseb omakorda küsimus sellest, kas Jeesus viitas seda tiitlit kasutades iseendale või kellelegi teisele ja edasi autentsuse küsimus, ehk kust see tiitel üldse Uude Testamenti tekkis. Aga neist edaspidi. Messiaanliku käsitluse juurde tuleks veel lisada, et levis kaks võimalikku tüüpi: inimlik Messias ja taevalik Messias. 9 Taevase Messia idee toetub kommentaaridele 1 Eenoki raamatu kohta ja pärast 1773. aastat, kui James Bruce leidis Eenoki raamatu Etioopia käsikirjad , ka nendele. Eenokil esineb Inimese Poja nimetust korduvalt seoses Messia ideega. Jõuti järeldusele, et Jeesus leidis inspiratsiooni tiitli jaoks just apokalüptilisest kirjandusest ning taevase Messia idee vahetas inimliku Messia idee sujuvalt välja. Idee varem-eksisteerivast apokalüptilisest Messiast oli populaarne 20. sajandi esimesel poolel, eriti seetõttu, et seda sai seostada nii Taanieli raamatu kui vanemate mittekristlike usundite ideedega taevasest üliinimlikest olenditest. 10 Inimlik Messias on antud kontekstis problemaatiline, sest judaismis oodatigi Taaveti soost Messiat ja oleks raske mõista, miks Jeesus pidas vajalikuks oma inimlikkust rõhutada. Samas taevase Messia idee puhul on toetumine Eenokile kahtlane. Probleem tekkis seoses Eenoki raamatute dateerimisega, nimelt peale Surnumere käsikirjade leidmist ajavahemikus 1947-1960. Surnumere käsikirjades on olemas Piibli raamatud, samuti 1. Eenoki raamat, kuid viimases puudub osa, milles viidatakse Inimese Pojale, see annab aimdust, et seni autentseks peetud tekstid on varakristluses ümber kirjutatud ja Jeesus ei saanud Inimese Poja nimetusel toetuda Eenokile.
Viitamise küsimus: kellele osutab „Inimese Poeg“ Jeesuse kõnes?
Jeesus kasutab „Inimese Poega““ alati nagu räägiks ta kellestki teisest, samal ajal on kontekstist mõista, et ta peab silmas iseennast . Siit kerkibki küsimus, et kellele Jeesus „Inimese Pojaga“ ikkagi viitab ?
Burkett toob välja viis põhilist interpretatsiooni:

Jeesus kasutas tiitlit, et viidata iseendale kolmandas isikus

Jeesus viitas endale kolmandas isikus, kuid mitte tiitli, vaid aramea keelest tuleneva idioomiga, tiitel oli varakristliku kiriku väärtõlgendus

Jeesus ei viidanud mitte endale ainuisikuliselt, vaid endale kui osale grupist või kollektiivsest identiteedist .

Jeesus ei viidnaud messiaanliku tiitliga iseendale, vaid kellelegi teisele, kuid kirik omistas tiitli hiljem Jeesusele.

Jeesus ei rääkinudki endast kolmandas isikus, vaid kirik rääkis Jeesusest kolmandas isikus ehk Inimese Poja väljend on kiriku hilisem lisandus.11
Evangeeliumitest jääb mulje, et „Inimese Poeg“ on tiitel, mida Jeesus iseenda kohta kasutab, kriitiline uurimus on viinud nelja peamise tiitlitüübi eristamiseni: krüptiline, idiomaatiline, prohvetlik või laenatud.12
Krüptiline tiitel tähendaks, et Jeesus pidas end messiaks, kuid püüdis seda varjata endast kolmandas isikus rääkimisega. Selle idee nõrkusteks on kaks aluseeldust, üks on seotud messiaanliku saladuse ajalooga ja teine eeldab, et judaismis oli olemas ootus Messiast, keda võiks tähistada tiitliga „Inimese Poeg“. Idiomaatilisest kasutusest tuleb juttu ka edaspidi, kuid antud kontekstis on see peamiselt tõlkeküsimus. Prohvetlik tiitel viitab sellele, et Jeesus kõnelemise ajal ei pidanud end veel Messiaks, kuid ootas, et temast saab Messias. See kirjeldus on siiski kaheldav, sest Jeesuse kõnes ei näi olevat mingit erilaadset tulevikuootust, pigem viitab ta lähiaja sündmustele. 13
Kolmanda ehk laenatud tähenduse järgi võttis Jeesus tiitli oma vastastelt ja kasutas seda selleks, et näidata oma inimlikkust, kuid evangeeliumites ei ole kohti, kus Jeesuse vastased seda väljendit eesmärgistatult tema vastu kasutaksid. Mitte-tiitellikkust kasutusest tuleb juttu edaspidi. Mis puudutab kolmandat seletust, siis toetub see peamiselt Taanieli 7:13-le ja määratleb „Inimese Poega“ kui grupi juhti. Suurimaks vastulauseks on see, et Jeesuse väljenduses ilmneb selge individualistlikkus, eriti neis kohtades, kus ta kirjeldab Inimese Poja hukkumist. „Inimese Poja“ tiitli omistamisest Jeesusele kiriku või järgijate poolt tuleb juttu järgnevalt seoses Jeesuse sõnade autentsuse küsimusega.
Autentsuse küsimus
Nagu ilmnes , siis üks võimalik lähenemine „Inimese Poja“ kasutusele on seotud varakristliku kiriku tegevusega . See omakorda toob välja küsimuse autentsuse kohta, ehk millised „Inimese Poja“ kasutused Uues Testamendis, tõesti kuuluvad Jeesusele ja millised mitte. Oluline oleks mainida ära Inimese Poja väidete tüüpjaotus, mida kirjeldab oma artiklis ka Francis J. Moloney.14 Inimese Poja väljendused jaotuvad kolmeks: kannatav Inimese Poeg, eskatoloogiline ja lunastatud Inimese Poeg ja olevikuline Inimese Poeg. Burkett näib autentsuse teema juures eelistavat kaksikjaotust: apokalüptiline ja mitteapokalüptiline Inimese Poeg.15
Erinevatel alustel võidakse autentseks pidada neid väiteid , mis on apokalüptilised, neid, mis ei ole või hoopis kõiki või vaid üksikuid. Kui ainult mitteapokalüptilised väited on tõesed, siis on selleks erinevaid seletusi: näiteks võis apokalüptilised väited olla loodud peale Jeesuse surma, tema jüngrite poolt või hiljem varakristliku kiriku poolt.16 Sarnast seisukohta pooldavad ka need, kes toetavad „Inimese Poja“ idiomaatilist interpretatsiooni. Need, kes leiavad, et autentsed on apokalüptilised viited, lähtuvad enamasti ideest , et Jeesus ise kasutas teadlikult Inimese Poja tiitlit, et viidata Taanieli 7.13-le või, et ta viitas kellelegi teisele, mitte iseendale.17
Põnevad on veel need ideed, mis välistavad „Inimese Poja“ väidete autentsuse täielikult. Näiteks tundus Frederik Granti (1940) jaoks, et Jeesus oleks pidanud olema vaimselt ebastabiilne, et kasutada „Inimese Poega“ apokalüptilises tähenduses.18 Sarnaselt mõnede teistega leiab ta, et Inimese Poja väljend on loodud varakristliku kiriku poolt peale Jeesuse surma ja ülestõusmist. Ka ajalooline perspektiiv näib toetavat ideed, et Inimese Poeg on pigem varakristliku kiriku leiutis kui Jeesuse teadlik väljendusviis .19 Üpriski oluliseks vastuväiteks on see, et peaaegu kõik viited Inimese Pojale tulevad Jeesuse enda suust ning samas pole selget põhjust, miks varakristlik kirik oleks pidanud need väljendid Jeesuse sõnadesse panema, lisaks on Uues Testamendis kohti, kus Jeesus kasutab kõrvuti isikulist „mina“ ja umbisikulist „Inimese Poega“ ehk tekib küsimus, kui varakristlik kirik tõesti leiutas „Inimese Poja“, siis miks ei ole selle kasutus tekstis ühtlane ja igal pool.20
Probleemid apokalüptilise tõlgendusega ja võimalikud lahendused
Selleks, et Jeesus oleks saanud endast rääkida kui apokalüptilisest tegelasest „Inimese Poja“ kaudu, oleks pidanud varasemas juudi traditsioonis olema selline määratlus , millele toetuda. Kuid 19. sajandil hakati sellise ühtse tausta olemasolus kahtlema. Üks olulisemaid lähtekohti on see, et judaismis ei ole „Inimese Poeg“ sääraselt tiitlina kasutusel olnud. Taanieli 7:13 mainib „Inimesepoja sarnast“ („one like son of man“), kuid mitte „Inimese Poega“ („the son of man“).21 Sellist kasutust tiitlina ei leidu ei Eenoki raamatus ega Esral, mis annab aimdust, et tegemist on puhtalt kristlusele omase kasutusega. Suurim löök kristluse- eelse Inimese Poja tiitli olemasolule oli Surnumere käsikirjade leidmine ja avastus, et neis on küll Eenoki raamatud, kuid mitte need osad, milles sisaldus Inimese Poja tiitel, paljud jõudsid selle põhjal järeldusele, et apokalüptilise Inimese Poja osa on Eenoki raamatusse lisandunud hiljem, millalgi 1 sajandil pKr ja seega ei saa neid tekste seostada eelkristliku traditsiooniga.22 Viimaseks tõukeks apokalüptilisest käsitlusest eemaldumisel sai keelelise analüüsi populaarsuse tõus.
Idiomaatiline „Inimese Poeg“
Tegelikult pärinesid esimesed keelelised analüüsid juba reformatsiooni ajast, nende järgi võis Jeesus viidata endale kui „mehele“, „inimesele“, aga ka lihtsalt „minale“. Juba 1557 viitas Theodore de Beze , et „Inimese Poeg võib tähenda hoopis „mina“.23 Ta lähtus ideest, et heebrealastel oli kombeks rääkida endast kolmandas isikus ja näidetest Uues Testamendis, kus Jeesus eranditult alati peab Inimese Pojast rääkides silmas iseennast. Beze’ sai kriitika osaliseks, sest põhjendas oma väidet ebapiisavalt, lisaks oli erimeelsusi selles osas, milline oli heebreakeelne väljend, millest kreeka tõlge lähtus.
1967 tõi Geza Vermes ümberütleva kõne võimalikkuse uuesti välja, uurides arameakeelseid väljendeid, leidis ta, et endast kolmandas isikus kõnelemine, nii nagu Jeesus seda kasutas, oli esinev olukordades, mil kõneldi ebamugavatel või rasketel teemadel .24
Ümberütlevale või üldistusele apelleerivad tõlgendused on siiski mitme kitsaskohaga. Näiteks kipuvad nad sageli eeldama tõlkevigu, mis on vähetõenäoline. Teiseks ei paranda „Inimese Poja“ asendamine umbkaudse „mees“ või isikulise „mina“-ga Uue Testamendi lausete mõistetavust, pigem vastupidi, enamik väljendeid näib töötavat paremini just „Inimese Poja“ kasutamisega.25
Kokkuvõte
Burkett võtab kümne punktiga kokku „Inimese Pojaga“ seotud küsimused, kuna olen siiani lähtunud tema ülesehitusest, teen seda ka nüüd ja lõpetuseks täiendan veel paari oma mõttega, mis mul lugemisel tekkisid.

Kuigi „Inimese Poja“ uurimisajalugu on pikk, ei ole ükski võimalik tõlgendus päriselt hääbunud. Siiski on mõned, mis on oluliselt marginaalsemad kui teised. Näiteks „Inimese Poeg“ kui viide Joosepi isikule.

Ühtset kristluse-eelset traditsiooni judaismis ei ole, mis näitaks messiaanliku Inimese Poja olemasolu, seega on tegemist puhtalt evangeeliumites esineva tähendusega ning enamik uurijaid on ilmselt nõus, et Jeesus kasutas seda väljendit viitena iseendale.

Eenoki raamatute roll on olnud ületähtsustatud, Eenoki raamatus kirjas olev on juba varasemalt mõjutatud Taanieli 7:13 poolt ja on ilmselt liiga uus, et olla evangeeliumites oleva Inimese Poja aluseks.

Tänapäeval jagunevad uurijate vaated kaheks, need, kes pooldavad idiomaatilist tõlgendust ja need, kes pooldavad messiaanliku tiitli tõlgendust.

Mis puudutab „Inimese Poja“ väljendite jaotust, siis püsima on jäänud kolmikjaotus: olevikuline, kannatav ja tulevikus saabuv Inimese Poeg.

Kõige suurem üksmeelsus on ilmselt selles, et kristlik arusaam Inimese Pojast kui tiitlist, pärineb Taanieli 7:13-st.

„Inimese Poja“ puudumine Uues Testamendis väljaspool evangeeliume on põhjendatud juurtega Palestiina kristluses, kus kujunesid välja evangeeliumid, ülejäänud osa Uuest Testamendist seondub hellenistliku kristlusega, mille juurde tiitel enam ei kuulu.

Kõige tõenäolisem põhjus, miks Jeesus rääkis endast kolmandas isikus, kui välistada idiomaatiline käsitlus, on see, et tegemist on kiriku või järgijate interpretatsiooniga Jeesuse kohta.

Sellest tulenevalt väheneb tõenäolsus, et Jeesuse kõne on autentsel kujul säilinud. Samas ei välista see, et Inimese Poja tiitel poleks võinud olla kasutusel enne kui varakristlik kirik seda kasutama hakkas.

„Inimese Poja“ probleem illustreerib suurepäraselt Uue Testamendi uurimisega kaasnevate võimaluste piiratust ja kuigi tegemist on olulise küsimusega, võib see vabalt olla küsimus, millele vastamine üheselt pole võimalik.26
Pean siinkohal tunnistama, et meeleldi arendaksin edasi Geza Vermes’i ideed idiomaatilisest käsitlusest, leidsin tema artikli väga huvitava olevat, aga ei osanudki seda Burketti konteksti lõpuks panna. Mis puudutab Beckstromi, siis tema toob välja „Inimese Poja“ messiaanliku idee teise külje – Jeesus võis seda tiitlit kasutada viitena endale kui ülempreestrile.27 Jällegi teema, mida võiks edasi arendada ning nõnda olen iseenda mõtetega kinnitanud Burketti ideed, et „Inimese Poja“ probleem ongi üks neid, mis ühest lahendust kunagi ei leia.
Kasutatud kirjandus

• Beckstrom, E. A. (2012). The mystery of jesus' teaching about 'the son of man' Harvard Theological Review, 1987, 4, 391
  
• Burkett, D. R. (1999). The son of man debate [electronic resource ] : A history and evaluation / delbert burkett Cambridge, U.K. ; New York : Cambridge University Press, 1999.
  
• Moloney, F. J. 1. (2013). Constructing Jesus and the Son of Man. Catholic Biblical Quarterly, 75(4), 719-738.
  

1 Burkett, D. 2007 The Son of Man Debate: A History and Evaluation
2 Burkett, 2007 lk 8
3 ibid
4 Burkett, 2007 lk 10
5 Burkett, 2007 lk 12
6 Burkett, 2007 lk 13
7 Burkett, 2007 lk 21
8 Burkett, 2007 lk 22
9 Burkett, 2007 lk 25-26
10 Burkett, 2007 lk 28-29
11 Burkett, 2007 lk 32
12 ibid
13 Burkett, 2007 lk 34
14 Francis J. Moloney „“Constructing Jesus and the Son of Man“ (2012)
15 Burkett, 2007 lk 44
16 ibid
17 Burkett, 2007 lk 45
18 Burkett, 2007lk 52
19 Burkett, 2007 lk 52
20 Burkett, 2007 lk 56
21 Burkett, 2007 lk 68
22 Burkett, 2007 lk 77
23 Burkett, 2007 lk 82
24 Burkett, 2007 lk 86
25 Burkett, 2007 lk 93, 95
26 Burkett, 2007 lk 123-124
27 Beckstrom, E. A. (2012). The mystery of jesus' teaching about 'the son of man'