Inimese eluolu ja mõttemaailma muutumine läbi 20.sajandi (0)

Inimese eluolu ja mõttemaailma muutumine läbi 20. sajandi
Läänelikku ajaarvamissüsteemi kasutavad rahvad astusid 1901. aastal uude sajandisse. Ehkki sajandivahetus on vaid mõne inimese kehtestatud ajaarvamissüsteemi tehniline kaasnähtus, inspireeris 20. sajandi algus rohkelt mõtteavaldusi selle üle, mida uus sajand kaasa toob.
Maailm oli sajandi alguses veel tugevalt Euroopa- keskne , see tähendas et Ameerika Ühendriigidel ja Jaapanil tuli oma jõudu ja võimsust alles tõestada, sest nad olid vanade suurriikide valitud ringis alles uustulnukad. Ent isegi nende esilekerkimine ei suutnud vaidlustada üldlevinud veendumust, et maailma arengu ja progressi vundamendiks on Euroopa riigid ise. Kõik see kokku tähendas, et lääs dikteeris oma tahet enam-vähem kogu inimkonnale, et kõikjale tungisid läänelikud tarbeesemed, rõivad ja mood. Lääs lubas, et kõiki õnnistatakse peagi ristiusu, pikkade pükste ja kirjaoskusega.
Inimene oli saamas maailma peremeheks, inimkonna saavutused tundusid igaveste pöördumatutena. Maailma kõige jõukamates piirkondades oli uuendusi lausa silmaga näha ja käega katsuda . Chicagos leiutatud pilvelõhkujad hakkasid kujundama New Yorgi palet, Pariisis asendati gaasilahternad elektrilaternatega, bulvaritelt kadusid viimased hobutrammid ja tänavatel marssisid üha häälekamalt naisõiguslaste ehk sufražettide rongkäigud.
Seejuures ei saa öelda, et valitsenud oleks üheülbaline optimism . Vastupidi, leidus ka sügavat pessimismi. Usk darvinistlikku evolutsiooniteooriasse ei tähendanud automaatselt usku progressi, sest teooria juhtis tähelepanu ka degenereerumise võimalikkusele. Pessimistlike meeleolude üheks avalduseks oli antisemitismi (juudivaenu) tugevnemine, mida võis täheldada Viinis, Pariisis, Peterburis ja mujal.
20. sajandi algus tõi kaasa ka suuri avastusi ja leiutisi nii teaduses kui ka tehnikas. 1900. aastal esitas Hollandi botaanik Hugo de Vries hüpoteesi geenide olemasolust, ehkki DNA struktuurist ei teatud siis veel midagi, oli see teedrajav mõte. Sellega panid teadlased aluse geenitehnoloogiale. Samal ajal jõudis Saksa füüsik Max Planck otsusele, et energiaallikad ei kiirga energiat mitte pideva joa, vaid „pakettide“ kaupa. Ta arvutas välja selle „energia –aatomi“ suuruse ja pani talle nimeks kvant- sellega sündiski kvantmehaanika .
Silmatorkavad muutused toimusid ka moes. 1901. aastal suri Inglise kuninganna Victoria ja viktooriaanlik ajastu, mis tähendas ülima piirini viidud kombekust, seda ka moes, hakkas lõppema. Nüüd ütlesid naised järk-järgult lahti lämmatavast korsetist, ahistamise ja allasurutuse sümbolist, samuti S-kujulisest ideaalfiguurist, mis nägi ette alakehast tugevasti ettepoole sirutatud ülakeha. Sellest alates ronis vöökoht ülespoole rinna alla, luues uue ampiirjoone, ning vastavalt sellele kerkis pisut ka kleidiserv .
Ajastut iseloomustas ka spordi populaarsuse plahvatuslik tõus. 1896. aastal olid toimunud esimesed nüüdisaegsed olümpiamängud, see traditsioon jäi püsima ja muutus kord-korralt aina tugevamaks. Võidukäiku jätkas 19. sajandil sündinud moodne jalgpall, mis 1908. aastal võeti olümpiamängudesse kavasse.
Pärast maailmasõda püüdsid inimesed sõjakoledusi unustada, mistõttu 1920. aastaid iseloomustab teatav kergemeelsus . Loobuti jäigast viktoriaanlikust kombekusest, naiste õigused ja võimalused laienesid tunduvalt. Moodki muutus frivoolseks, lubades naistel paljastada õlgu ja käsivarsi, ning kleidiserv kerkis põlvedeni, mis varem olnuks mõeldamatu. Moemaailmad tegi tähelennu nooruke prantslanna Coco Chanel. Maailmakuulsaks sai koomik Charlie Chaplin , kelle komöödiad naerutasid lõbujanus publikut.
1920. aastate kultuurielu iseloomustas otsingute ja saavutuste rohkust. Kirjanduses ja kunstis tekkis tohutult igasuguseid -ismé. See protsess oli alanud õieti juba enne maailmasõda, mis muuseas tõestab, et sõda polnud vana maailmakorra kadumise ainus põhjus. Üle Euroopa levis paroodiline kunstivool dadaism , mis pilkas nii konservatiivset kodanlust kui ka iga hinna eest originaalitsevaid kunstnikke. Paljud kunstnikud ja kirjanikud tajusid, et läänemaailmaga on midagi korrast ära, et see on inimvaenulik ja karm. Rahulolematus maailmaga avaldus muu hulgas nn sürrealism, mis sai alguse kirjanduses, kuid mille tipuks on kunstnik Salvador Dali tontlikud maalid.
Sõjajärgsed avastused olid suured ja olulised. 1922. aastal avastas Howard Carter Egiptuses vaarao Tutanhamoni hauakambri ning võib-olla kõige olulisem avastus samal kümnendil oli terve sumeri rahva avastamine. Sumerid osutusid maailma vanimaks ajalooliseks rahvaks, kes oli leiutanud ratta, hakanud esimesena kirjutama ja elanud üle piiblis kirjeldatud suure veeuputuse.
Adekvaatset teadmist mõistmist tunnistava mõtteviisi eredaks avalduseks olid suursaavutused füüsikas. Juba 1919. aastal oli toimunud rabav sündmus: päikesevarjutuse vaatlemisel tehtud fotod tõestasid katseliselt Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria üht kõige kummalisemat järeldust: gravitatsioonijõud suudab paindutada valguskiiri. Tõeks osutus ka tema teinegi järeldus, et universum paisub.
1920. - 1930. aastate läänemaailma kultuurielu erines sõjaeelsest kõige muu kõrval selle poolest, et kaks suurt riiki, NSV Liit ja üha suuremal määral ka Saksamaa, asusid oma kultuuri hävitamise ning deformeerimise teele. NSV Liidus oli 1920. aastate algul valitsenud loominguvabadus. Püstitati põnevaid funktsionalistlikke hooneid , kunstnikele polnud keelatud ka mitmesugused muus -ism´id. Kahjuks kümnendi teisel poolel Stalini mõjuvõim tugevnes ja poliitilised tapmised ning massirepressioonid sagenesid - loominguvabadus kadus.
Kunsti ja kirjanduse ainumõeldavaks meetodiks kuulutati sotsialistlik realism, teadus pidi olema marksistlik . Mis on ja mis ei ole marksistlik, polnud esialgu selge. Darvinism näiteks kuulutati marksistlikuks, geneetika aga mitte, mistõttu see teadusharu hävitati. Silmapaistev geneetik, akadeemik Vavilov mõrvati. NSV Liidu kultuurielu lõigati muust maailmast ära, sobimatud autortid ja teadlased tapeti või viidi koonduslaagritesse surema. Kultuurielu sai raske hoobi.
1930. aastad algasid suure ülemaailmse majanduskriisiga, mis taaselustas vahepeal nõrgenenud pessimismi ja vähendas usku demokraatiasse. Kui kriis 1930. aastate keskpaigaks leevenes, soosisid valitsenud meeleolud enam mitte traditsioonide murdumist, vaid pigem vastupidi, mingitki stabiilsust ja rahunemist.
Ism´ide hulk kunstis ja kirjanduses vähenes, kuid uuendusi ja leiutisi tulvas sellegipoolest hoogsalt esile. Näiteks film sai juurde sünkroonse heli. Helifilmile üleminekut üheks tulemuseks oli ka Ameerika sõja eel tekkinud uue žanri, muusikali jõudmine kinolinale. Teiseks žanriksoli dokumentaalfilm . 1930. aastate dokumentaalfilmi tipuks kujunes Leni Riefenstahli looming, mis paraku ülistas fašismi.
1927. aastal toimus tähelepanuväärne sündmus: ameeriklane Charles Lindbergh ületas esimesena lennukil õnnelikult Atlandi ookeani. Lennureisid muutusid üsva varsti tavaliseks ja hakkasid oluliselt kujundama 20. sajandi inimeste maailmataju. Peaaegu kõiki valdkondi puudutas ka elektri jätkuv võidukäik, varsti jõudis elekter igasse kodusse.
Raskustest väljatulek pärast Teist maailmasõda oli raske. Sõja purustused ja inimkaotused olid veelgi suuremad kui Esimeses maailmasõjas, kuid sõja tulemused ei olnud sellegipoolest päris selged. Inimesed lootsid , et nüüd on võimalik luua uus ja stabiilne maailm.
Läänemaailma liidrikoha oli hõivanud USA, kelle abil hakkas Euroopa üsna kiiresti tuhast tõusma. Asjaolude koosmõjul võtsid maad optimistlikumad meeleolud kui pärast Esimest maailmasõda. Kohe pärast sõda hakati ühendama turge ja erinevate riikidemajanduslikud huvid põimusid. Hiljem viis see Euroopa Liidu loomiseni, mis sisendas lootust ja kindlustunnet tuleviku suhtes.
Algava heaolu üheks sümboliks kujunes Volkswageni legendaarne „põrnikas“. Ferdinand Porsche oli selle tegelikult loonud juba enne sõda, kuid seeriatootmiseni jõuti alles 1945. aastal. Hoogsalt hakkas arenema televisioon . Muude kodumasinate kõrval pidi 1950. aastate moodsas kodus olema juba ka televiisor.
Puhkenud ehitusbuum lahendas Lääne-Euroopas võrdlemisi kiiresti sõja tekitatud elamispinna nappuse , kuid sellel oli ka pahupool . Pommitamise tagajärellinnadesse tekkinud tühimikke hakati täitma Le Corbusier ´ ideid ja juba sõja eel väljakujunenud nn internatsioaalset stiili järgiva hoonestusega, mille peamiseks eripäraks traditsioonilistega võrreldes oli vabaplaneering .
Rõivastuses, mööblis, arhidektuuris ja mujal domineeris 1940. aastate teisel poolel sõjaeelne stiil, mistõttu erihariduseta inimene võis vabalt pidada üheaegseks 1920. ja 1950. aastail valmistatud puhvetkappe või isegi ehitutisi. See sarnasus oli hõlmatav funktsionalismi mõiste all. Rõivamoele oli sõda lisanud sõjaväelaslikku joont, näiteks kandsid naised kõrgendatud õlgadega pintsakuid, mis meenutas vormikuube, kuid peagi taasavastati naiselikkus ja graatsia , mis ei tõrjunud küll sportlikku ja sõjaväelist moesuunda välja, vaid lisandus sellele. Soov oma naiselikkust rõhutada oli nii suur, et kasutusele võeti jälle korsett .
Sõjajärgsete aastakümnete üheks kõige mõjukamaks filosoofiks kujunes prantslane Jean-Paul Sartre . Ta omandas lausa prohveti maine, tema sõnu kuulati nagu ilmutust. Sartre vihkas kirglikult kodanlikku ühiskonda ja Ameerika Ühendriike, kuulutas eksistentsialismi, mis sai nüüd tõeliseks moefilofoofiaks, ja õigustas kõike mida tehti NSV Liidus, k.a. stalinlikud massirepressioonid. Selline filosoofia oli suure konventsioonide ja müütide purustamise ajastu alguseks.
Leidus intellektuaale ja kirjanikke, kes kommunismi läbi nägid. Neist kõige kuulsamaks ja mõjukamaks võib pidada George Orwelli . Tema „Loomade farm“ oli Venemaa enamlaste revolutsiooni teravmeelne allegooria , mis algab vabaduse ja lõpeb orjusega.
1950. aastate keskpaiku hakkasid arenema lääneriigid nn heaoluühiskonnani jõudma. See ei tähendanud, et elatustase oleks kõigis lääneriikides võrdne olnud. Heaoluühiskond tähendas sotsiaalse turvatunde ja lihtinimese ostujõu märgatavat kasvu. Inimestel hakkas järjest rohkem tekkima võimalusi ja aega meelelahutuste jaoks. Ajastu sümboliks kujunes perekondlik väljasõit isikliku autoga, mis muutus tarbeesemeks. Võimalus meeldivalt vaba aega veeta ja tarbida rohkem kui iial varem – kõik se oli väga tore. Samas hakkas kostma hääli, et kõike seda saab endale lubada ainult keskklass ja rikkad, ning et heaolu peaks jõudma ka ülejäänutele.
1950. aastail märgati ka heaoluühiskonnas varitsevaid ohte. Näiteks leiti, et kodanikuks on saanud tarbija, kellega suurfirmad oma huvides manipuleerivad, ja et koos keskklassi ostuvõime ning tähtsuse tõusuga on välja kujunemas massikultuur. Reklaami tähtsus suurenesja selle nivelleeriv toime tugevnes 1950. ja 1960. aastail tõepoolest tunduvalt, eriti seda tänu televisiooni.
Muidugi ei hakanud terve ühiskond iseenda vastu mässama, vaid seda tegi üks osa ühiskonnast, enamasti noored. Seda toimuvat nimetataksegi põlvkondade konfliktiks: noores heitsid kõrvale vanema põlvkonna põhimõtted, eesmärgid, rõivamoed, viisakusreeglid , sündustunde jms. Eestis manifesteeris põlvkondade konflikti ilmselt kõige ilmekamalt Mati Undi romaan „ Hüvasti, kollane kass !“.
Erinevalt Euroopast ei saavutanud kommunism USA-s kunagi mingit kõneväärset tortuspinda, kuid ameeriklastelgi olid omad probleemid. Nimelt kogus 1960. aastatel järk-järgult jõudu võimas mustanahaliste liikumine, mis nõudis kodanike tegelikku võrdsust seaduse ees. Liikumist juhtis karismaatiline baptilistlik jutlustaja Martin Luther King.
Nii Euroopas kui ka Ameerikas tugevnesid sel ajal mitmed muudki liikumised. Võrdsust ja õiglust ei nõudnud mitte ainult mustanahalised või vaesed, vaid ka naised, kes saavutasid selles osas ka märkimisväärset edu. Läänes murti stereotüüp, et naise koht on kodus, ja matkimist väärivaks kujunes edukas, ennast teostav naine.
Lisaks muudele revolutsioonidele toimus 1960. Aastail ka seksuaalrevolutsioon , mille algmed ulatuvad juba eelnenud kümnendisse. Laiemas mõttes tähendas seksuaalrevolutsioon paljude, ehkki mitte kõigi vanade normide põrmuvarisemist. Julgust varem keelatud suguliseks läbikäimiseks tõstis rasestusvastaste tablettide müügiletulek 1960. aastal.
Jätkus teaduse võidukäik, kuid paralleelselt üldise teadusevaimustusega tärkas huvi ka n-ö pehmete valdkondade vastu. Täppis- ja humanitaarteaduste ühendamise tulemusel kujunes näiteks omaette teadusharuks kübermeetika, mis tegeles juhtimise, side ja infotöötluse seaduspärasuste uurimisega. Kübermeetika arengule andis tõuke arvutite areng. Mõistagi oli sel aastail ka konkreetsemaid teadussaavutusi, näiteks inimkonna meeli erutas esimene südame siirdamine, millega 1967. aastal sai hakkama Christiaan Barnard.
1960. aastatel võttis maailma maad mässumeelsus, mida väljendati ka loosungiga „Ühiskond on süüdi“. Mässumeelsuse peamisteks ideoloogideks ja põhjendajateks olid silmapaistvad uusvasakpoolsed mõtlejad, nagu näiteks Michel Foucault , Louis Althussler jt., kes arendasid edai Karl Marxi ideid.
Televisiooni tähtsus ühiskonnaelu kujundajana avaldus teravalt ja isegi dramaatiliselt: 1960. aastal näidati USA presidendikandidaatide John Kennedy ja Richard Nixoni teledebatti, mis kallutas kogu võidu Kennedy poole. 1963. aastal jälgisid aga sajad miljonid inimesed, sealhulgas NSV Liidus, teleülekannet Kennedy matustest.
1970. aastail läänemaailmas valitsenud üldine meeleolu mõnevõrra muutus. Tagantjärele ons eda kümnendit nimetatud pettekujutelmadest vabanemise ajajärguks. Tekkis eriline, eitusel põhinev kultuuriline liikumine - nn kontrakultuur .Peamiselt kodanikualgatuse korras hakati otsima alternatiivi seni tunnustatud, ametlikele seisukohtadele kirjanduses, meditsiinis, hariduses jms. Tekkis hulgaliselt nn vabakliinikuid ja vabaülikoole, zen- budism muutus tõeliseks moeröögatuseks.
Teine 1970. aastaid iseloomustav ja kontrakultuuriga suguluses olev nähtus oli roheline liikumine. Sellele oli alus pandud õieti juba 1960. aastail, eriti tuleb rõhutada Rachel Carsoni raamatut „Hääletu kevad“ mõju. Selle põhisõnumiks oli, et pestitsiidide arutu kasutamine hävitab putukad ja seejärel linnud , mis toobki kaasa hääletu kevade – inimene hakkab peagi loodust valitsema .
1970. aastate keskel kerkis bensiinihind järsult kõrges, sellega seoses said inimesed aru, et väikese bensiinikuluga auto on otstarbekam kui 20 – 30 liitrit 100 kilomeetri kohta neelav limusiin. Seetõttu hakkasid inimesed rohkem säästvamad muutuma . Nii elasid ka jaapanlased 1970. aastate majanduskriisi üle.
Sellel ajastul kujunes välja ka popkultuur ja - muusika , millele 1960.aastad olid teed rajanud. Eelmisel kümnendil valitses The Beatles , kuid 1970. aastail kerkis esiplaanile ABBA. ABBA-ajastut nimetatakse ka diskoajastuks. Ajajärgu moerõivaks kujunes teksa, pildiga T-särgid ja platvormkingad.
Veel iseloomustas 1970. aastaid sõjakas feminism , mis vastuolulisel moel segunes kunstis ja moes romantilisuse ja nostalgiaga. 1960-ndaist pärineva vihase nooruslikkuse, sotsiaalse protesti ja pisaraist nõretava sentimentaalsuse geniaalseks põiminguks oli Erich Segali 1970. aastal ilmunud „Armastuse lugu“, mille põhjal juba samal aastal vändati ka filmi.
1990.aastate kõige tähtsamaks ja iseloomulikumaks jooneks on infoühiskonna kujunemine. Juba ürgaegne ühiskond põhines suhtlemisel, kusjuures info edastamiseks kasutati ka abivahendeid, ja sestpeale on kommunikatsioonivahendid pidevalt arenenud. Enam arenenud maailma vallutasid internet ja mobiilside. Need levisid hoogsalt juba 1980. aastail, kuid muutus igapäevasemaks sajandi lõpul.
Elektroonilise suhtlemise kasvuga kaasneb teinegi muutus, milleks on ühiskonna fragmenteerumine ehk killunemine. Fragmenteerumine tähendab seda, et Lääne ühiskonna liikmetel on võimalik elu peavoolust kas üksinda või grupiti irduda ja sulguda mingisse oma maailma , suheldes arvuti kaudu näiteks ainult vormelisõidufanaatikute või jututubade vestluskaaslastega.
Inimese eluolu ja mõttemaailm muutus 20. sajandijooksul palju. Seda mõjutasid kõige enam Esimene ja Teine maailmasõda. Inimesed pidid kohanema erinevate muutuste ja seadustega. Selle sajandijooksul said nad tunda nii rõõmu kui ka kurbust olenevalt toimuvatest sündmustest.