Eluslooduse süsteem: Riik-loomad, Hõimkond-keelikloomad,Klass- imetajad,Selts- kiskjalised,Sugukond- kaslased,Liik- kodukass. Viirused Viiruse ehitus: valguline kate e kapsid, nukleiinhape (DNA) või RNA), ümbris- peremeesraku membraanis kapsid. Viiruse lüütiline elutsükkel- viiruse sisenemisel rakku järgneb kohe viiruse osakeste tootmine raku poolt ja järgneb raku surm. Viiruse lüsigeene elutsükkel- viirus siseneb rakku, liitub rakukromosoomidega ja püsib seal inaktiivses olekus, mõne ja mõneajapärast läheb üle lüütilisse ja muutub aktiivseks. Viiruse eluta tunnused- pole ainevahetust, ei paljune iseseisvalt, pole rakulist ehitust, ei kasva ega arene. Viiruse elu tunnused- muteeruvad, evolutsioneeruvad ehituses on olemas valgud ja nukleiinhapped Viiruste kasutamine geenitehnoloogias põhineb nende võimel efektiivselt siseneda rakku ja kanda sinna üle enda genoom. Nt: viirusvektorites,
Kahekordne X-kromosoomide geenide produktid oleksid rakkudele letaalsed. Igas imetaja rakus inaktiveeritakse üks X-kromosoomidest. Barri kehake replitseerub hilises S-faasis ja valdavat osa DNA- st ei transkribeerita. See, kas arengu käigus inaktiveeritakse isalt või emalt saadud X-kromosoom, on juhus. Inaktiveeritud X-kromosoom inaktiveeritakse ka tütarrakkudes inaktivatsiooni pöördumatus . CpG-saared inaktiivses X-kromosoomis on suuremas osas metüleeritud. Metüleerimine on mehhanism transkriptsiooni peatamiseks. XIC X-kromosoomi inaktivatsiooni tsenter. Selle ala peal on geen XIST. See geen on aktiivne vaid inaktiivsel X-kromosoomil. XIST geen ei kodeeri ühtki valku. XIST RNA !!! seondub rakutuumas inaktiivse X-kromosoomiga (Barri kehaga). Inimese aktiivses X-kromosoomis on H4 histoon atsetüleeritud, inaktiivses X-is aga mitte (s.t., on vaikiv)
Struktuurgeenid - Kindlustavad viirusvalkude sünteesi 10.Lüütiline elutsükkel- Viiruse nukleiinhape replitseerub rakutuumas või tsütoplasmas; Moodustuvad uued viirusosakesed, sünteesitakse ümber kapsiidid; Rakumembraan laguneb, rakk hukkub ja viirused väljuvad; Peremeesraku membraanist võetakse osake kaasa ümbriseks. Lüsogeenne elutsükkel- . Viiruse nukleiinhape seostub bakteriraku kromosoomi; Viiruse nukleiinhape on mõni aeg inaktiivses olekus; Bakterirakk paljuneb; Järgneb lüütiline tsükkel. 13. Virulentsus ehk tõvestusvõimelisus on viiruste ja bakterite tõvestamisvõime; ka nende organismide mürgisus. 14.Vaktsiin on haigustekitaja antigeene sisaldav segu, mis haigestumist ei põhjusta, kuid tekitab immuunsuse antud haigustekitaja vastu 17.Viroloogia on teadus mis uurib viiruseid 19. 21. Plasmiid on rõngakujuline kaheahelaline DNA molekul, mis sisaldab
kas lüütiline või lüsogeenne) · Lüütiline elutsükkel: viiruse nukeliinhape replitseerub tuumas või tsütoplasmas, moodustuvad uued viirusosakesed, rakumembraan laguneb, rakk hukkub ja viirused väljuvad; peremeesraku membraanist võetakse osake kaasa ümbriseks · Lüsogeenne: viiruse nukleiinhape seostub bakteriraku kromosoomi, on mõni aeg inaktiivses olekus, bakterirakk paljuneb, järgneb lüütiline tsükkel Sarnasused ja erinevused: · Sarnasused: Mõlemal DNA (päriliku info säilitamine), kaitsev kate (viirusel kapsiid, bakteril kapsel/rakukest), erinevate kujudega (kera, pulk). Mõlemad põhjustavad haiguseid. · Erinevused: Bakter pooldub iseendast, viirus vajab märklaudrakku paljunemiseks. Bakteril on lisaks muid osi: vibur, piilid, tsütoplasma, mida viirusel pole.
Viir Antikehad us e d ... seonduvad viirustega ja LÜSOGEENNE viivad lagundamisele. TSÜKKEL Viirus kinnitub antiretseptoritega/fibrillidega rakumembraanile Viirus vabaneb ümbrisest ja lagundab rakumembraani (ja kesta) Viiruse nukleiinhape koos kapsiidiga siseneb rakku Viirus vabaneb kapsiidist Viiruse nukleiinhape seostub peremeesraku kromosoomi Viiruse nukleiinhape on mõni aeg inaktiivses olekus Järgneb lüütiline tsükkel Viir us e d ... Viiruste kasutamine geenitehnoloogias Viiruse genoomis asendatakse mõni geen rakulise geeniga Viirus siseneb rakku koos lisatud geeniga Lisatud geen integreerub raku genoomiga Antud geeni pealt sünteesitakse vajalikku valku Viir us e d ... LÜÜTILINE TSÜKKEL Viirus kinnitub antiretseptoritega/fibrillidega rakumembraanile
Viirusosakese nukleiinhape koos kapsiidiga siseneb rakku; 4. Viirusosake vabaneb kapsiidist; 5. Viiruse nukleiinhape replitseerub rakutuumas või tsütoplasmas; 6. Moodustuvad uued viirusosakesed, sünteesitakse ümber kapsiidid; 7. Rakumembraan laguneb, rakk hukkub ja viirused väljuvad; 8. Peremeesraku membraanist võetakse osake kaasa ümbriseks. Milles seisneb viiruse lüsogeenne tsükkel? 1-4 ... 5. Viiruse nukleiinhape seostub bakteriraku kromosoomi; 6. Viiruse nukleiinhape on mõni aeg inaktiivses olekus; 7. Bakterirakk paljuneb; Miks on võimatu määrata erinevate viiruste koguarvu? Nad võivad pärineda bakteritest eraldunud plasmiididest või mõnest rakusisesest prasiitsest organismist. Mis tähtsus on viirusel looduses? Mida nim transduktsiooniks? Viiruste poolt teostatavat geenide ülekanne. Sel teel võivad ühe raku või organismi geenid üle kanduda teise rakku või org. Transduktsioon on üheks päriliku muutlikkuse allikaks.
ümbriseks. LÜÜTILINE ELUTSÜKKEL 1. Bakteriofaagi kinnitumine 5. Viirusosakesed väljuvad, rakk hukub 2. Nukleiinhappe sisenemine rakku 4. Uute viirusosakeste moodustumine 3. Nukleiinhappe replitseerumine LÜSOGEENNE ELUTSÜKKEL 5. Viiruse nukleiinhape seostub bakteriraku kromosoomi; 6. Viiruse nukleiinhape on mõni aeg inaktiivses olekus; 7. Bakterirakk paljuneb; 8. Järgneb lüütiline tsükkel. Selliseid haigusi nimetatakse kroonilisteks haigusteks! LÜSOGEENNE ELUTSÜKKEL 1. Bakteriofaagi kinnitumine 2. Nukleiinhappe sisenemine rakku 4. Bakteriraku paljunemine 3. Nukleiinhappe seostumine kromosoomi Kasutatud veebilehed: · http://www.ebc.ee/~mremm/virol/virol.html · Pildid: http://commons
Rakumembraan (ja kest) laguneb Rakk hukkub ja viirused väljuvad. Peremeesraku membraanist võetakse osake kaasa ümbriseks Viirused... LÜSOGEENNE TSÜKKEL Viirus kinnitub antiretseptoritega/fibrillidega rakumembraanile Viirus vabaneb ümbrisest ja lagundab rakumembraani (ja kesta) Viiruse nukleiinhape koos kapsiidiga siseneb rakku Viirus vabaneb kapsiidist Viiruse nukleiinhape seostub peremeesraku kromosoomi Viiruse nukleiinhape on mõni aeg inaktiivses olekus Järgneb lüütiline tsükkel Viirused... Viiruste teke ja evolutsioon Taandarenenud rakusisesed parasiidid Mingite rakkude RNA või DNA molekulid Rakud olid enne omandasid kapsiidvalkude geenid ja olemas võime liikude rakust rakku Isepaljunevast valke kodeerivast mRNA- Enne molekulist elusorganisme! Viirused... Viiruste kasutamine geenitehnoloogias Viiruse genoomis asendatakse mõni geen rakulise geeniga
ümbriseks. LÜÜTILINE ELUTSÜKKEL 1. Bakteriofaagi kinnitumine 5. Viirusosakesed väljuvad, rakk hukub 2. Nukleiinhappe sisenemine rakku 4. Uute viirusosakeste moodustumine 3. Nukleiinhappe replitseerumine LÜSOGEENNE ELUTSÜKKEL 5. Viiruse nukleiinhape seostub bakteriraku kromosoomi; 6. Viiruse nukleiinhape on mõni aeg inaktiivses olekus; 7. Bakterirakk paljuneb; 8. Järgneb lüütiline tsükkel. Selliseid haigusi nimetatakse kroonilisteks haigusteks! LÜSOGEENNE ELUTSÜKKEL 1. Bakteriofaagi kinnitumine 2. Nukleiinhappe sisenemine rakku 4. Bakteriraku paljunemine 3. Nukleiinhappe seostumine kromosoomi Kasutatud veebilehed: · http://www.ebc.ee/~mremm/virol/virol.html · Pildid: http://commons
Edasi jaotatakse lüütiliseks ja lüsogeenseks elutsükliks. 5) viiruse nukleiinhape replitseerub rakutuumas või tsütoplasmas 6) moodustuvad uued viirusosakesed, sünteesitakse viirusosakeste ümber kapsiid ehk valguline kate 7) rakumembraan laguneb, rakk hukkub ja viirused väljuvad 8) peremeesraku membraanist võetakse osake kaasa ümbriseks Lüsogeenne elutsükkel Viiruse genoom seostub raku kromosoomiga. Viiruse nukleiinhape on mõni aeg inaktiivses olekus. Rakk paljuneb, paljundab ka viiruse genoomi. Järgneb lüütilime elutsükkel. Selliseid haigusi nimetatakse kroonilisteks haigusteks. ?Bakterid Baktereid iseloomustavad: väikseimad ainuraksed organismid, kellel kõik elu tunnused; rakus puudub tuum, membraaniga ümbritsetud organellid; mõne mikromeetri pikkused; kuju alates kerajasest kuni pulkja ja spiraalseni. Kuidas põhjustavad haiguseid: tungivad inimese kudedesse ja takistavad nii rakkude normaalset
· Kui iga viirusnakkus viiks organismi hukkumisele, siis lõpeks see ka viiruse enese surmaga kuna poleks ühtegi elusrakku, kus viirusel oleks võimalik paljuneda · Selle vältimiseks on viirused kohandunud olukorraga ja aeglustavad tingimuste halvenedes oma paljunemist LÜSOGEENNE ELUTSÜKKEL · Viiruse nukleiinhape seostub raku kromosoomiga; · Viiruse nukleiinhape on mõni aeg inaktiivses olekus; · Rakk paljuneb; · Järgneb lüütiline tsükkel Selliseid haigusi nimetatakse kroonilisteks haigusteks! Viirushaigusi ei ravita antibiootikumidega! · Viirushaiguste vastu vaktsineeritakse · Organism toodab viiruste vastu antikehi · Vaktsiin surmatud või nõrgestatud viirused Seened · Seened on suured komplekssed mikroorganismid. Geneetiline materjal on organiseeritud tuumamembraaniga tuumaks
viirusgenoom koheselt ei avaldu. - kui viirusel on head elutingimused -> paljundab enda genoomi - tagab viiruse ellujäämise bakterite populatsioonid 1. Viirus siseneb rakku. 2. Viirus lülitab oma genoomi bakteri genoomi, kus paljuneb ja säilib üheaegselt koos bakteri paljunemisega. (Viiruse geenid ei avaldu.) 3. Viirus on inaktiivses seisundis, ei avaldu, aga paljuneb. (avaldub kui kasutusele võetakse kõik 3 tüüpi geene) Lüütiline tsükkel protsess, millega kaasneb peremeesraku hävimine 1. Viirus siseneb rakku. - Korraldab ümber raku ainevahetuse (toodab ensüüme oma genoomi paljundamiseks) käiku läksid regulaatorgeenid - lülitab välja raku transkriptsiooni (peremees rakk ei tooda enam RNA -> ei toodeta valke -> peremeesrakk ei paljune) 2
Edasi jaotatakse lüütiliseks ja lüsogeenseks elutsükliks. Lüütiline: 5) Viiruse nukleiinhape replitseerub rakutuumas või tsütoplasmas; 6) Moodustuvad uued viirusosakesed, sünteesitakse kapsiidid; 7) Rakumembraan laguneb, rakk hukkub ja viirused väljuvad; 8) Peremeesraku membraanist võetakse osake kaasa ümbriseks. Lüsogeenne: 1) Viiruse nukleiinhape seostub bakteriraku kromosoomi; 2) Viiruse nukleiinhape on mõni aeg inaktiivses olekus; 3) Bakterirakk paljuneb; 4) Järgneb lüütiline tsükkel. Selliseid haigusi nimetatakse kroonilisteks haigusteks! 18.Viirushaiguste nakatumisviisid o piisknakkusega (gripp) o toiduga ja joogiga (A hepatiit /kollatõbi/) o koevedelikega (AIDS, B hepatiit) o haigete loomadega (entsefaliit, marutaud) 19. Viirushaigused, nende vastu vaktsineerimine o tuulerõuged – piisknakkus, naha haavandid; vaktsiin olemas, kuid vajadus küsitav
Edasi jaotatakse lüütiliseks ja lüsogeenseks elutsükliks. Lüütiline: 5) Viiruse nukleiinhape replitseerub rakutuumas või tsütoplasmas; 6) Moodustuvad uued viirusosakesed, sünteesitakse kapsiidid; 7) Rakumembraan laguneb, rakk hukkub ja viirused väljuvad; 8) Peremeesraku membraanist võetakse osake kaasa ümbriseks. Lüsogeenne: 1) Viiruse nukleiinhape seostub bakteriraku kromosoomi; 2) Viiruse nukleiinhape on mõni aeg inaktiivses olekus; 3) Bakterirakk paljuneb; 4) Järgneb lüütiline tsükkel. Selliseid haigusi nimetatakse kroonilisteks haigusteks! 18.Viirushaiguste nakatumisviisid o piisknakkusega (gripp) o toiduga ja joogiga (A hepatiit /kollatõbi/) o koevedelikega (AIDS, B hepatiit) o haigete loomadega (entsefaliit, marutaud) 19. Viirushaigused, nende vastu vaktsineerimine o tuulerõuged – piisknakkus, naha haavandid; vaktsiin olemas, kuid vajadus küsitav
Edasi jaotatakse lüütiliseks ja lüsogeenseks elutsükliks. 5) viiruse nukleiinhape replitseerub rakutuumas või tsütoplasmas 6) moodustuvad uued viirusosakesed, sünteesitakse viirusosakeste ümber kapsiid ehk valguline kate 7) rakumembraan laguneb, rakk hukkub ja viirused väljuvad 8) peremeesraku membraanist võetakse osake kaasa ümbriseks Lüsogeenne elutsükkel Viiruse genoom seostub raku kromosoomiga. Viiruse nukleiinhape on mõni aeg inaktiivses olekus. Rakk paljuneb, paljundab ka viiruse genoomi. Järgneb lüütilime elutsükkel. Selliseid haigusi nimetatakse kroonilisteks haigusteks. ?Bakterid Baktereid iseloomustavad: väikseimad ainuraksed organismid, kellel kõik elu tunnused; rakus puudub tuum, membraaniga ümbritsetud organellid; mõne mikromeetri pikkused; kuju alates kerajasest kuni pulkja ja spiraalseni. Kuidas põhjustavad haiguseid: tungivad inimese kudedesse ja takistavad nii rakkude normaalset
Moodustuvad uued viirusosakesed Sünteesitakse ümber kapsiidid Rakumembraan laguneb Rakk hukkub ja viirused väljuvad Peremeesraku membraanist võetakse osake kaasa ümbriseks · Lüsogeenne elutsükkel Viiruse nukleiinhape seostub peremeesraku kromosoomi Nukleiinhape on mõni aeg inaktiivses olekus Viirus paljuneb koos peremeesraku paljunemisega (võib järgneda lüütiline elutsükkel) 9) Heterotroofid ja autotroofid. Näited. · Autotroofid sünteesivad ise eluks vajalikke orgaanilisi ühendeid kemosünteesil (kasutavad keemilistel reaktsioonidel vabanevat energiat, nt: lämmastikubakterid mullas); fotosünteesiks. NT: enamus rohelised taimed.
I nakatumine, kinnitub rakule (1. Kas hävitatakse rakk koos viirusega või 2. Läheb tüüpiliselt koos apsiidiga peremeesrakku II Süstib oma DNA rakku Lüütiline III algab viiruse DNA replikatsioon IV DNAd on replikateeritud, pead ja sabad sünteesitud, rakk töötab viiruse heaks V DNAd pakitakse, pead ja sabad liidetakse VI raku kest laguneb, valmis viirusosakesed väljuvad, lähevad järgmist rakku nakatama Lüsogeenne III viiruse DNA lülitub raku DNA sisse IV viiruse DNA inaktiivses olekus V rakk jaguneb koos viiruse DNAga DNA viirused ei ole väga muutlikud nt. herpes, papiloomi viirus, marutõbe põhjustav viirus RNA viirused on väga muutlikud nt. gripiviirus, HIV (paljuneb üle DNA) Viirushaigused Tuulerõuged-hingamisteed-lööve (sügelevad villid), palavik- vältida kokkupuutumist haigetega, parem lapsena läbi põdeda Punetised -kontakt ja piisknakkus-kurguvalu, lümfisõlmede suurenemine, nahalööve- vaktsineerimine
Sünteesitakse inaktiivsena (nt. trüpsinogeen). Spetsiifiline ensüüm (enteropeptidaasid), mis lõhustab kindla jupi (muutub primaarstruktuuri) . Toimub kaskaad ja mitu ensüümi aktiverruvad (trüpsiin toimib kümptrüpsiinile). Teeb ensüümid aktiivseks. Kui sünteesiksime need ensüümid aktiivsena, hakkaksid nad organismi lõhustama. · Valk-valguline interaktsioon proteiinkinaas on nii aktiivses kui inaktiivses vormis. Inaktiivsena on see tertrameer (2 regulatoorset, 2 katalüütilist subühikut). Kui regulatoorne subühik võtab vastu AMP, muutub selle konformatsioon a lükkab eemale katalüütilised subühikud, mis muutuvad aktiivseks (toimub reaktsioon). Isoensüümid sama reaktsiooni katalüüsiv ensüümide perekond, mille esindajate erinev molekulaarehitus tingib erinevad füsiko-keemilised omadused. · heteropolümeerid (laktaadi dehüdrogenaas e. LDH)
fruktoosi või glükoosi jäägid. Hambakatu bakterid toodavad sahharoosist polüfruktoosi ehk levaani. Kapsel kleebib bakterid hammaste pinnale ja suhkrute kääritamisel kapsitesse ja kattu kogunev piimhape söövitab hambaemaili augud. 43. Bakterite varuained. Mikroobide varuaineteks on varupolüsahhariidid, rasvataolised ained, polüfosfaadid ja väävel. Varuained on rakus osmootselt inaktiivses vormis, nad ei lahustu vees ega tõsta seega rakusisest osmootset rõhku. Vajaduse korral hakatakse neid varuaineid jälle kasutama. Varuainete terakestel on ümber ka membraan. 44. Too näiteid varuainete kohta (polüsahhariidid, rasvad, polüfosfaadid, tsüanofütsiin, PHA-d) ja nimeta nende varuainete funktsioonid. · Polüsahhariidid polüsahhariide kogutakse rakku siis, kui on rohkesti C- allikat ja vähe N-allikat
Bioplast. *varupolüsahhariidid *rasvad ja rasvataolised ained *polüfosfaadid *väävel Polüsahhariidid, rasvad ja polü-hüdroksüalkanoaadid(PHA)- saab kasutada energia saamiseks ja endogeenseks C allikaks, polüfosfaadid on P varuks, S on redutseerija varu fotosünteesivated bdel ja energiavaru värvusetutel väävelbakteritel. Sisaldiste terakesta ümber on ühekihiline valkudest membraan, terakeved nähtaval pärast värvimist. Varuained on rakus osmoosselt inaktiivses vormis- ei lahustu vees ja ei tõsta osmootsetsiserõhku. Bioplasti toodetakse PHAst. Bakterite liikumisviisid. Voogamine ja piiltõmbumine kui erilised liikumisviisid. Kirjeldatud on järgmisi liikumisviise: 1)rakuväliste viburitega vedelas keskkonnas 2)viburiteta libisemine tahkle pinnal 3)voogamine: kollektiivne liikumine tahkel pinnal viburitega 4)spiroheedid periplasmaatilise viburiga 5)piiltõmbumine. Voogamine: rakud liiguvad viburite abil kollektiivselt edasi, olles tihedas kontaktis
Varajased järeldepolarisatsioonid võivad tekkida suurema tõenäosusega siis, kui teatud tingimustel näiteks ravimite mõjul on aktsioonipotentsiaal pikenenud. Membraanilaeng, mille juures antud protsess alguse saab, määrab ära milline ioonivool on varajase järeldepolarisatsiooni põhjustajaks. Kui järeldepolarisatsioon esineb aktsioonipotentsiaali teises ehk platoo faasis , siis on selle põhjuseks Ca+ sissevoolu suurenemine, kuna enamik Na + kanaleid on inaktiivses staadiumis. Kolmandas ehk repolarisatsiooni faasis esineb Na + kanalite taastumine ning seetõttu aitab Na+ ioonide vool kaasa järeldepolarisatsiooni tekkele. Varajase järeldepolarisatsiooni poolt aktiveeritud aktsioonipotentsiaal võib muutuda iseennast süvendavaks ning viia korduvate järeldepolarisatsioonideni tekkeni, mis omakorda suurendavad aktsioonipotentsiaalide sagedust. EKG-s võivad tekkinud uued
Juhul, kui geeni Sxl produkti rakus pole (isased), seondub teatav valkkompleks paljudesse kohtadesse X-kromosoomil ja võimendab X-liiteliste geenide avaldumise taset kaks korda. Kui rakus on ka Sxl geeni produkti piisavalt, takistab see valkkompleksi seondumist ja seega ka geenide aktiivsuse tõusu. X-liiteliste geenide inaktivatsioon imetajatel Emastel on üks X kromosoomidest rakkudes inaktiivses olekus. Valik on juhuslik seega on osadel juhtudel inaktiivne isalt päritud X, osadel aga emalt saadud X kromosoom. Seega sisaldavad nad võrdsel hulgal mõlemat tüüpi rakke, olles seetõttu X kromosoomi suhtes geneetilised mosaiigid. Emasloom, kes on heterosügootne X-liitelise geeni suhtes, võid omada samaaegselt kahte erinevat fenotüüpi. Näiteks kassidel ja hiirtel avaldub fenotüübiline mosaiiksus karva pigmentatsioonis
Juhul, kui geeni Sxl produkti rakus pole (isased), seondub teatav valkkompleks paljudesse kohtadesse X-kromosoomil ja võimendab X-liiteliste geenide avaldumise taset kaks korda. Kui rakus on ka Sxl geeni produkti piisavalt, takistab see valkkompleksi seondumist ja seega ka geenide aktiivsuse tõusu. X-liiteliste geenide inaktivatsioon imetajatel Emastel on üks X kromosoomidest rakkudes inaktiivses olekus. Valik on juhuslik – seega on osadel juhtudel inaktiivne isalt päritud X, osadel aga emalt saadud X kromosoom. Seega sisaldavad nad võrdsel hulgal mõlemat tüüpi rakke, olles seetõttu X kromosoomi suhtes geneetilised mosaiigid. Emasloom, kes on heterosügootne X-liitelise geeni suhtes, võid omada samaaegselt kahte erinevat fenotüüpi. Näiteks kassidel ja hiirtel avaldub fenotüübiline mosaiiksus karva pigmentatsioonis
3. Viirusosakese nukleiinhape koos kapsiidiga siseneb rakku; 4. Viirusosake vabaneb kapsiidist; LÜÜTILINE ELUTSÜKKEL 5. Viiruse nukleiinhape replitseerub rakutuumas või tsütoplasmas; 6. Moodustuvad uued viirusosakesed, sünteesitakse ümber kapsiidid; 7. Rakumembraan laguneb, rakk hukkub ja viirused väljuvad; 8. Peremeesraku membraanist võetakse osake kaasa ümbriseks. LÜSOGEENNE ELUTSÜKKEL 5. Viiruse nukleiinhape seostub bakteriraku kromosoomi; 6. Viiruse nukleiinhape on mõni aeg inaktiivses olekus; 7. Bakterirakk paljuneb; 8. Järgneb lüütiline tsükkel. VEE OMADUSED · kõrge sulamis- ja keemistemperatuur · suur aurumissoojus · suur soojusmahtuvus · kõrge pindpinveus · kõrge dielektriline kontstnt maksimaalne tihedus vedels olekus Ioonide hüdratatsioon - positiivse laenguga ioone ümbritsevad vee osaliselt negatiivse laenguga hapniku aatomid; negatiivse laenguga ioone ümbritsevad vee osaliselt positiivse laenguga vesinikuaatomid.
Lagundamine annab rakule energiat (ka pimedas!) o Väävel Koguvad: · Fotosünteesijad väävlibakterid väävliterad on redutseerija varuks fotosünteesil · Värvusetud kemolitotroofsed väävlibakterid väävel on endogeenne energiaallikas; ladestub rakku oksüdatsiooni vaheproduktina · Kemoorganotroofid väävel ladestub keskkonnas, kus on palju HS-i o Varuained on osmootselt inaktiivses vormis (ei lahustu vees, ei tõsta osmootset rõhku) o Funktsioon Nende arvel saab rakk mõnda aega elus püsida Sporogeensetel vormidel on aega sporuleeruda · Piilid o Valgulised karvakesed raku pinnal o Esinevad nii liikuvatel kui mitteliikuvatel bakteritel o Peenemad kui viburid o Esineb reeglina rohkem korraga kui vibureid o Piilidel on kleepimis e adhesioonifunktsioon, mis on oluline koloniseerimisel o Adhesioon: Kleepumine
NB! Vaata küs.17! 20. Kuidas on tagatud X-liiteliste geenide võrdne avaldumistase erinevast soost isenditel imetajatel ja äädikakärbsel? Äädikakärbes: kui geeni Sxl produkti rakus pole (isased), seondub teatav valkkompleks paljudesse kohtadesse X-kromosoomil & võimendab X-liiteliste geenide avaldumise taset 2*. Kui rakus on Sxl geeni piisavalt, takistab valkkompleksi seondumist & geenide aktiivsuse tõusu. Imetaja: Emastel 1 X kromosoomist rakkudes inaktiivses olekus. Valik juhuslik inaktiivne isalt või emalt saadud X kromosoom. Sisaldavad võrdsel hulgal mõlemat tüüpi rakke, olles seetõttu X kromosoomi suhtes geneetilised mosaiigid. N: kassidel, hiirtel avaldub fenotüübiline mosaiiksus karva pigmentatsioonis. 21. Mitoosi- ja meioosikromosoomide uurimise tsütoloogilised meetodid. Kromosoomide arvu & struktuuri võimalik uurida värvides jagunevaid rakke teatavate värvidega ning
Võimaldavad bakteritel liikuda ainult magnetväljas. ( põhjapoolkeralt isoleeritud bakterid liiguvad põhjasuunas ja lõunapoolkeralt isoleeritud bakterid liiguvad lõunasuunas. Magnetosoome sisaldavad bakterid on hapnikukartlikud. Seega liiguvad nad muda sügavamesse kihtidesse, kus on vähe hapnikku. Varuained: 1) varupolüsahhariidid, 2) rasvad ja rasvataolised ained, 3) polüfosfaadid ja 4) väävel. Varuained on rakus osmootselt inaktiivses vormis (polümeriseerunult), nad ei lahustu vees ega tõsta seega rakusisest osmootset rõhku. Kui tekivad soodsad tingimused, siis hakatakse neid varuaineid jälle kasutama. Polüsahhariidid, rasvad ja polü-hüdroksüalkanoaadid on varuained, mida saab kasutada nii energia saamiseks kui ka endogeense C-allikana. Nende arvel saavad rakud elus püsida teatud aja ja sporogeensed vormid ka sporuleeruda. Polüfosfaadid on fosfori varuks.
isenditel imetajatel ja äädikakärbsel? Äädikakärbsetel on isastel geenide hüperaktivatsioon ehk kui geeni Sxl produkti rakus pole, seondub teatav valkkompleks paljudesse kohtadesse X-kromosoomil ja võimendab X-liiteliste geenide avaldumise taste kaks korda. Kui rakus on ka Sxl geeni produkti piisavalt, takistab see valkkompleksi seondumist ja seega ka geenide aktiivsuse tõusu. Imetajatel on emastel üks X kromosoomidest rakkudes inaktiivses olekus. Valk on juhuslik – osadel juhtudel on inaktiivne isalt päritud X, osadel aga emalt saadud X kromosoom. Seega sisaldvad nad võrdsel hulgal mõlemat tüüpi rakke, olles seetõttu X kromosoomi suhtes geneetilised mosaiigid. See avaldub nt kassidel ja hiirtel karva pigmentatsioonis. 21. Mitoosi- ja meioosikromosoomide uurimise tsütoloogilised meetodid. Kromosoomide arvu ja struktuuri on võimalik uurida, värvides jagunevaid rakke
Läviseosa, maopõhi ja -keha on toidu reservuaariks, siin peetub toit pikemat aega. Peamiselt leiab aset tema mehhaaniline segamine ja keemiline töötlemine e. seedeprotsess, toitainete imendumine teostub peensooles. Lukutiosa pars pylorica, maokehale järgnev osa on lukutikoobas antrum pyloricum. Lukutiosa on mao kitsenenud osa, duodeenumist eraldab teda lukuti ehk pylorus, milles on ringlihaskihi paksend-lukutisulgur m. sphincter pylori. Ta reguleerib avaust mao ja duodeenumi vahel, mao inaktiivses olekus on sulgur lõõgastunud ja avatud. Kui magu sisaldab toitu on sulgur suletud. Mao kuju on varieeruv, see sõltub mao täitumusest, keha asendist jne. (sarvekujuline, õngekonksukujuline, sukakujuline), lukutiosa läheb üle peensooleks. Magu on ühendatud söögitoruga kardia- e. lävisesuistiku kaudu ja duodeenumiga püüloruse abil. Mao ülemine serv moodustab väikese kõveriku (curvatura ventriculi minor), ta paikneb mao tagaseinal ja on söögitoru valendiku jätkuks
On neil kui endogeenne energiaallikas. Beggiatoa, Thiothrix, Achromatium, Thiomargarita. 3. Mõnedel kemoorganotroofidel võib väävel ladestuda keskkonnas, kus on palju H2S ja on ilmselt vesinikperoksiidi kahjutustamise produkt (Sphaerotilus). Väävliterade kogunemine rakku sõltub H2S sisaldusest keskkonnas. Kui H2S sisaldus langeb, siis hakatakse rakusisest väävlit edasi oksüdeerima Miks säilitatakse varuaineid polümeriseerituna? Varuained on rakus osmootselt inaktiivses vormis (polümeriseerunult), nad ei lahustu vees ega tõsta seega rakusisest osmootset rõhku. Varuainete terakestel on ümber ka membraan. Kui tekivad soodsad tingimused, siis hakatakse neid varuaineid jälle kasutama. Polühüdroksüalkanoaadid (PHA) ja bioplast. Polühüdroksüalkanoaatidel on plastilised omadused ja nendest saab toota looduses lagunevat plastikut. Polümeeri monomeeride külgahelate pikkusest sõltuvad tema sulamistäpp, kristalsus, elastsus, tugevus jne
9. Vere hüübimise füsioloogia. Hemostaas: väiksemad verejooksud peatuvad minutite jooksul ilma kõrvalise sekkumiseta. Organismist väljavoolanud veri kalgendub ehk hüübib. Teatud ainete lisamisel saab vere muuta hüübimatuks. Hemostaasi põhietapid: 1. Trombotsüütide agregatsioon, valge trombi teke 2. Vasokonstriktsioon 3. Punase trombi teke, vere hüübimine e. Koagulatsioon 4. Vigastuse sidekoestumine. Hüübimise "loogika": Vereplasmas paiknevad inaktiivses vormis hüübimisfaktorid. Paljud faktorid toimivad aktiivses vormis proteolüütiliste ensüümidena ja on võimelised peptiidfragmendi eemaldamise läbi aktiveerima mõnd teist süsteemi valku. Teatud tingimuste toimel toimub faktorite kindlas järjekorras aktiveerumine, mis resulteerub vigastuskohal punase trombina, mis ajutiselt täidab vigastusest tingitud sooneseina defekti. Vererakud ja hüübimine: Trombotsüüdid sisaldavad hüübimist soodustavaid ja pärssivaid aineid
Kuidas on tagatud X-liiteliste geenide võrdne avaldumistase erinevast soost isenditel imetajatel ja äädikakärbsel? Äädikakärbestel toimub X-liiteliste geenide hüperaktivisatsioon, kui rakus puudub geeni Sxl produkt (isased). Teatav valkkompleks seondub X-kromosoomil paljudesse kohtadesse ja võimendab X-liiteliste geenide avaldumise taset 2 korda. Kui Sxli produkti on piisavalt, siis pole seda vaja ja see takistab valkkompleksi seondumist. Imetajatel on kahe X kromosoomi puhul üks X inaktiivses olekus. Valik on juhuslik, osadel juhtudel on inaktiivne isalt, teisel juhul emalt päritud X. Seega sisaldavad nad võrdsel hulgal mõlemat tüüpi rakke, olles seetõttu X kromosoomi suhtes geneetilised mosaiigid. 21. Mitoosi- ja meioosikromosoomide uurimise tsütoloogilised meetodid. Kromosoomide arvu ja struktuuri on võimalik uurida, värvides jagunevaid rakke teatavate värvidega ning vaadeldes värvunud kromosoome mikroskoobis. Seda nimetatakse tsütogeneetikaks. Oluline meditsiinis.
annab rakule energiat (ka pimedas!) o Väävel Fotosünteesijad väävlibakterid väävliterad on redutseerija varuks fotosünteesil Värvusetud kemolitotroofsed väävlibakterid väävel on endogeenne energiaallikas; ladestub rakku oksüdatsiooni vaheproduktina Kemoorganotroofid väävel ladestub keskkonnas, kus on palju HS-i Varuained on rakus osmootselt inaktiivses vormis ehk polümeriseeunud, nad ei lahustu vees ega tõsta rauksisest osmootset rõhku. Polühüdroksüalkanoaadid (PHA) ja bioplast. o Polühüdroksüalkanoaatidel on plastilised omadused ja nendest saab toota looduses lagunevat plastikut - bioplasti. Polümeeri monomeeride külgahelate pikkusest sõltuvad tema sulamistäpp, kristalsus, elastsus, tugevus jne. Külgahelate pikkust saab muuta mikroobi kasvutingimuste
ja keemiline töötlemine e SEEDEPROTSESS 4. LukutiosaPARS PYLORICA Maolukuti PYLORUS - maokeha kitseneb aegamisi - selle paksenenud ringlihaskiht on lukutisulgur lukutiosaks M.SPHINCTER PYLORI - siin paikenb ANTRUM - reguleerib avaust mao ja duodeenumi vahel - mao ja peensoole (duodeenumi) - mao inaktiivses olekus on sulgur lõõgastunud ja piiriks on maolukuti PYLORUS -> avatud. - kui magu sisaldab toitu, on sulgur suletud - lukutiosa läheb üle peensooleks. Mao seina ehitus: 1. Mao limaskest paksus on üle mm ● Hallikasroosa, kaetud prismaatilise epiteeliga: pind ei ole sile, vaid moodustab väikesi kumeraid maovälju, toodab lima.
vaheproduktina. On neil kui endogeenne energiaallikas. Beggiatoa, Thiothrix, Achromatium, Thiomargarita. 3.Mõnedel kemoorganotroofidel võib väävel ladestuda keskkonnas, kus on palju H2S ja on ilmselt vesinikperoksiidi kahjutustamise produkt (Sphaerotilus). Väävliterade kogunemine rakku sõltub H2S sisaldusest keskkonnas. Kui H2S sisaldus langeb, siis hakatakse rakusisest väävlit edasi oksüdeerima Miks säilitatakse varuaineid polümeriseerituna? Varuained on rakus osmootselt inaktiivses vormis (polümeriseerunult), nad ei lahustu vees ega tõsta seega rakusisest osmootset rõhku. Varuainete terakestel on ümber ka membraan. Kui tekivad soodsad tingimused, siis hakatakse neid varuaineid jälle kasutama. 48. Polühüdroksüalkanoaadid (PHA) ja bioplast. Polühüdroksüalkanoaatidel on plastilised omadused ja nendest saab toota looduses lagunevat plastikut. Polümeeri monomeeride külgahelate pikkusest sõltuvad tema sulamistäpp, kristalsus, elastsus, tugevus jne
hüübimatuks. Hemostaasi põhietapid - Trombotsüütide agregatsioon, valge trombi teke - Vasokonstriktsioon - Punase trombi teke, vere hüübimine e. koagulatsioon - Vigastuse sidekoestumine NB! Faaside eristamine on tinglik, sest faasid ei ole ajaliselt ega ruumiliselt eraldatud, vaid pigem üksteisega tihedasti läbipõimunud Hüübimise "loogika" · Vereplasmas paiknevad inaktiivses vormis hüübimisfaktorid. Paljud faktorid toimivad aktiivses vormis proteolüütiliste ensüümidena (seriinproteaasid) ja on võimelised peptiidfragmendi eemaldamise läbi aktiveerima mõnd teist süsteemi valku. · Teatud tingimuste toimel toimub faktorite kindlas järjekorras aktiveerumine, mis resulteerub vigastuskohal punase trombina (kujutab enesest fibriinniidistikku kinni
modifikatsioonid valida) • Histoonide N terminaalsed sabad jäävad nukleosoomist väljapoole ning nendes nendes piirkondades toimub histoonide posttranslatsiooniline modifitserimine. Histoonide N-term sabad sisaldavad palju lüsiini ja arginiiinijääke. Lüsiinijäägid atsetüleeritakse või metüleeritakse, arginiinijäägid metüleeritakse. Histoonide atsetüleerimine on kõrge transkriptsiooniliselt aktiivses kromatiinis ja kõrgelt metüleeritud inaktiivses kromatiinis. Atsetüleerimist viivad läbi histoonide atsetüültransferaasid (HATid) ning atsetüleerimise tulemusena eemaldatakse lüsiinijäägilt positiivne laeng mistõttu nõrgenevad interaktsiooni DNA ja histoonide vahel ning samuti nõrgenevad naabernukleosoomide omavahelised interaktsioonid. Tekitatakse seondumiskoht bromodomeeni sisaldavatele valkudele. Lüsiini ja arginiinijääkide metüleerimisi viivad läbi histoonide metüültransferaasid.
alfa graanulites. Endoteelirakud samuti produtseerivad vWF otse subendoteliaalsesse koesse või vereplasmasse. Plasmas seotsub vWF VIII faktoriga ja kaitseb seda proteolüütiliste ensüümide eest. Vigastuskohas soodustab vWF vereliistakute kokkukleepumist ja edasist ankurdumist eksponeeritud kollageeni külge. Verehüübimise füsioloogia: Paljud hüübimisfaktrorid on inaktiivses vormis ja toimivad proteaasidena ehk hüdrolüüsivad valke, ja selle kaudu aktiveeruvad teised süsteemi valgud. Veresoonte kahjustamisel verehüübimisfaktorid aktiveeritakse ja moodustatske punane tromb, mis ajutiselt kõrvaldab sooneseina defekti. Hüübimine käivitatakse välimise X faktori mehhanismi aktiveerumisel. Hüübimise regulatsioon: (L, lk 37) 1. Seriinproteaaside inhibiitorid (antitrombiin III) Antitrombiin III, koefaktori raja inhibiitor (TFPI),
Y kromosoomil on aga vähe kodeerivaid geene, millest ükski pole essentsiaalne. Seepärast on X kromosoom vajalik kõikidele inimestele, mitte ainult naistele. Kuid naised ei saaks funktsioneerida, kui neil oleks topelt valke, mis tehtud kokku kahe X kromosoomi poolt, seega tuleb üks X kromosoom inaktiveerida (seda tehakse varases embrüogeneesis). Iga rakk valib ise juhuslikult, kumb X kromosoom inaktiveeritakse. Tihedalt kokku pakitud inaktiivses olekus X kromosoom on Barri kehake. Avaldumine fenotüübis – kuna nad sisaldavad võrdsel hulgal mõlemat tüüpi rakke – olles seetõttu X kromosoomi suhtes geneetilised mosaiigid, on nt emane, kes on heterosügootne mingi x-liitelise geeni suhtes võib omada kahte erinevat fenotüüpi – kass on ühest kohast valge ühest must ja ühest punane. 12. Tuumake: ehitus (piirkonnad, tuumakese organisaatori piirkonnad), koostis ja funktsioonid. mRNA tootmise vabriku mudel.
10. X-liiteliste geenide doosi kompensatsioon Drosophila X-liiteliste geenide hüperaktivatsioon isastel Juhul, kui geeni Sxl produkti rakus pole (isased), seondub teatav valkkompleks paljudesse kohtadesse X-kromosoomil ja võimendab X-liiteliste geenide avaldumise taset kaks korda. Kui rakus on ka Sxl geeni produkti piisavalt, takistab see valkkompleksi seondumist ja seega ka geenide aktiivsuse tõusu. X-liiteliste geenide inaktivatsioon imetajatel Emastel on üks X kromosoomidest rakkudes inaktiivses olekus. Valik on juhuslik osadel juhtudel on inaktiivne isalt päritud X, osadel aga emalt saadud X kromosoom. Seega sisaldavad nad võrdsel hulgal mõlemat tüüpi rakke, olles seetõttu X kromosoomi suhtes geneetilised mosaiigid. Emasloom, kes on heterosügootne X-liitelise geeni suhtes, võid omada samaaegselt kahte erinevat fenotüüpi. Näiteks kassidel ja hiirtel avaldub fenotüübiline mosaiiksus karva pigmentatsioonis. Kassidel kodeerib üks alleel
ja võimendab X-liiteliste geenide avaldumise taset kaks korda. Kui rakus on ka Sxl geeni produkti piisavalt, takistab see valkkompleksi seondumist ja seega ka geenide aktiivsuse tõusu. 24 X-liiteliste geenide inaktivatsioon imetajatel Emastel on üks X kromosoomidest rakkudes inaktiivses olekus. Valik on juhuslik seega on osadel juhtudel inaktiivne isalt päritud X, osadel aga emalt saadud X kromosoom. Seega sisaldavad nad võrdsel hulgal mõlemat tüüpi rakke, olles seetõttu X kromosoomi suhtes geneetilised mosaiigid. Emasloom, kes on heterosügootne X-liitelise geeni suhtes, võid omada samaaegselt kahte erinevat fenotüüpi. Näiteks kassidel ja hiirtel avaldub fenotüübiline mosaiiksus karva pigmentatsioonis
8 bp)+linker DNA(15-55 bp). Nukleosoom on DNA-valk(liitvalgu histooni, mis koosneb 8 valgust - H2A, H2B, H3 ja H4, kahest koopiast) kompleks, kromatiini primaarstruktuuri elemendid. Aktiivne DNA on DNaasidele kättesaadav, inaktiivne mitte. Aktiivse ja inaktiivse DNaasitud segud Southern blottitakse, ning inaktiivses on näha globiini kohal "auk". 29. Loetle DNA erineva struktureerituse astmed, mis lõpevad kromosoomi tekkega. DNA-ahel: Nukleosiid trifosfaatides on fosfaadid seotud C5'-ga. Suhkru aatomite järgi nimetatakse 5' ja 3' otsteks. Nukleiinhapped sünteesitakse 5' otsast alates 3' suunas nii, et järgmise nukleotiidi vahele tekib fosfodiester side. Polükondensatsioonireaktsioon. DNA sekundaarstruktuur: Antiparalleelne kaksikheeliks, Komplemetaarne paardumine; erinevad vormid: B
Magnetosoomil on ümber 2-kihiline membraan, milles on valke ja lipiide. Membraani valgud osalevad magnetosoomi moodustumises, muundades rakku transporditud raua magnetiidiks. On näidatud, et magnetiiditerade paigutamises rakus ühele joonele osalevad rakuskeletivalkudest koosnevad filamendid. Varuained Bakteritele varuaineteks on 1. varupolüsahhariidid 2. rasvad ja rasvataolised ained 3. polüfosfaadid 4. väävel Rakus osmootselt inaktiivses vormis (polümeriseerunult), ei lahustu vees, ei tõsta rakusisest osmootselt rõhku. Varuaine terakestele on ümber membraan. Soodsate tingimuste taastumisel hakatakse varuaineid jälle kasutama. Polüsahhariidid, rasvad ja polü-hüdroksüalkanoaadid on varuained, mida kasutatakse nii energia saamiseks kui ka endogeense C-allikana. Polüfosfaadid- fosfori varuks. Väävel- redutseerija varu fotosünteesivatel S-bakteritel ja energiaallika varu värvusetutel väävlibakteritel
interakteerudes RssB-ga. Erinevad anti-adaptorvalgud stabiliseerivad RpoS-i. Slaid!?? Valk Rsd (regulator of sigma D), mis seondub spetsiifiliselt 70-ga, toimides anti-sigma faktorina. Seondumine toimub piirkonda, mis kattub promootorite 35 heksameerset järjestust äratundva domääniga. Rsd hulk tõuseb siis, kui rakkude kasv aeglustub ja on maksimaalne statsionaarsesse faasi rakkudes. Kuna enamus 70-st on statsionaarse faasi rakkudes inaktiivses olekus, seondub RNA polümeraasiga eelistatult S. Lisaks on kirjeldatud veel faktor Crl, mis soodustab S-i seondumist RNA polümeraasiga. Erinevalt 70-st on 54 võimeline seonduma promootoriga ka ilma RNA polümeraasi koostisesse kuulumata. 54 võimaldab RNA polümeraasil seonduda spetsiifiliselt promootoriga, kuid sellest ei piisa avatud kompleksi tekkeks. Avatud kompleksi moodustumiseks on vajalik RNA polümeraasi interaktsioon aktivaatorvalguga ja ATP hüdrolüüs
Drosophila X-liiteliste geenide hüperaktivatsioon isastel Juhul, kui geeni Sxl produkti rakus pole (isased), seondub teatav valkkompleks paljudesse kohtadesse X- kromosoomil ja võimendab X-liiteliste geenide avaldumise taset kaks korda. Kui rakus on ka Sxl geeni produkti piisavalt, takistab see valkkompleksi seondumist ja seega ka geenide aktiivsuse tõusu. X-liiteliste geenide inaktivatsioon imetajatel Emastel on üks X kromosoomidest rakkudes inaktiivses olekus. Valik on juhuslik osadel juhtudel on inaktiivne isalt päritud X, osadel aga emalt saadud X kromosoom. Seega sisaldavad nad võrdsel hulgal mõlemat tüüpi rakke, olles seetõttu X kromosoomi suhtes geneetilised mosaiigid. Emasloom, kes on heterosügootne X-liitelise geeni suhtes, võid omada samaaegselt kahte erinevat fenotüüpi. Näiteks kassidel ja hiirtel avaldub fenotüübiline mosaiiksus karva pigmentatsioonis. Kassidel kodeerib üks alleel tumedat
Drosophila X-liiteliste geenide hüperaktivatsioon isastel Juhul, kui geeni Sxl produkti rakus pole (isased), seondub teatav valkkompleks paljudesse kohtadesse X- kromosoomil ja võimendab X-liiteliste geenide avaldumise taset kaks korda. Kui rakus on ka Sxl geeni produkti piisavalt, takistab see valkkompleksi seondumist ja seega ka geenide aktiivsuse tõusu. X-liiteliste geenide inaktivatsioon imetajatel Emastel on üks X kromosoomidest rakkudes inaktiivses olekus. Valik on juhuslik osadel juhtudel on inaktiivne isalt päritud X, osadel aga emalt saadud X kromosoom. Seega sisaldavad nad võrdsel hulgal mõlemat tüüpi rakke, olles seetõttu X kromosoomi suhtes geneetilised mosaiigid. Emasloom, kes on heterosügootne X-liitelise geeni suhtes, võid omada samaaegselt kahte erinevat fenotüüpi. Näiteks kassidel ja hiirtel avaldub fenotüübiline mosaiiksus karva pigmentatsioonis. Kassidel kodeerib üks alleel tumedat
Verehüübe tekkest osavõtvaid aineid nimetatakse hüübimisfaktoriteks. Vere hüübimisel osalevate ensüümide substraadiks on proensüüm, mis muutub järgmise reaktsiooni jaoks aktiivseks faktoriks. Selline asjaolu on vaadeldav ensümaatilise võimendajana. Väikene muutus süsteemis protsessi alguses põhjustab lõpuks suure trombiini- ja fibriinikoguse tekke. Sündmuste käiku saab moduleerida nii positiivse kui negatiivse tagasiside abil. Vereplasmas paiknevad inaktiivses vormis hüübimisfaktorid. Paljud faktorid toimivad aktiivses vormis proteolüütiliste ensüümidena (seriini-proteaasid) ja on võimelised peptiidfragmendi eemaldamise läbi aktiveerima mõnd teist süsteemi valku. Vere hüübimisel on eristatavad aktivatsiooni-, koagulatsiooni- ja fibrinolüüsifaas. Aktivatsioonifaas – muudetakse mitmete faktorite järkjärgulise aktiveerimise tulemusel toimivaks X e Stuarti- Proweri faktor. Esineb seemine ja välimine tee
Adaptiivse immuunvastuse iseloomujooned: "oma" ja "võõra" eristamine (mitteohtliku/ohtliku eristamine) - [tegelikult teeb seda suures osas juba loomuliku immuunsuse alla liigitatav APC rakk] kõrge (kitsas) spetsiifilisus - [pole absoluutne] "mälu" - [antigeeni püsimine või pikaealiste mälurakkude teke] Autoreaktiivsete T-lümfotsüütide deletsioon toimub põhiliselt juba tüümuses. Klooni anergia - lümfotsüütide klooni olek inaktiivses seisundis; aktivatsiooniks vajalik lisasignaal. Esmaseks aktiveeruvaks rakuks on peamiselt T-lümfotsüüt (aktiveerijaks valgulise antigeeni epitoop APC pinnal), harva B-lümfotsüüt (siis vahetuks aktiveerijaks polüepitoopsed antigeenid - näiteks endotoksiinid). Lümfotsüütide pidev tsirkulatsioon versus "homing". Lümfotsüütidel "homing" ("pesastumis") retseptorid. Endoteliaalsetes veenulites vaskulaarsed adressiinid. Immuunvastuse etapid:
promootoritelt. Ka "kuumashoki" vastusel osalev 32 konkureerib 70-ga. Hiljuti identifitseeriti valk Rsd (regulator of sigma D), mis seondub spetsiifiliselt 70-ga, toimides anti- sigma faktorina. Seondumine toimub piirkonda, mis kattub promootorite 35 heksameerset järjestust äratundva domääniga. Rsd hulk tõuseb siis, kui rakkude kasv aeglustub ja on maksimaalne statsionaarsesse faasi rakkudes. Kuna enamus 70-st on statsionaarse faasi rakkudes inaktiivses olekus, seondub RNA polümeraasiga eelistatult S. Lisaks on kirjeldatud veel faktor Crl, mis soodustab S-i seondumist RNA polümeraasiga. 6S RNA mõju transkriptsioonile 6S RNA-d on eksponentsiaalselt jagunevates rakkudes 1000 koopiat, statsionaarse faasi rakkudes aga 10 korda enam. See väike RNA interakteerub otseselt RNA polümeraasi erinevate subühikutega , ´ ja 70. 38
annaabi.ee 
