RAKVERE GÜMNAASIUM ILVES Referaat Ilves ehk Lynx lynx on kaslaste sugukonna ilvese perekonda kuuluv loomaliik. Ilvese ladinakeelses nimes Lynx lynx viitab esimene Lynx perekonnale ning teine täpsustab, millise liigiga on tegemist. Eestis tegutsevat ilvese liiki nimetatakse Lynx lynx lynx'iks. Osa uurijaid arvab ilvese kassi perekonda. Sel juhul on ilvese nimi Felis lynx. Looduses elab ilves keskmiselt kümneaastaseks, 14-17 aastat juba harva. Ilves on kõige aktiivsem õhtuti ja hommikuti ning ta puhkab peamiselt keskpäeva ja kesköö paiku. Eestis mahalastud ilvestel avastatakse kõige sagedamini sügelislestadest Sarcoptes ja soolenugilistest põhjustatud haigusi. Keeritsuss avastatakse 2040% jahitud ilvestest. Ilvese levila saared asuvad Itaalia, Austria, Sveitsi ja Tsehhi mägimetsades, Balkanil ja
Jürgen Koll 2s klass Ilves ( Lynx lynx ) Ilves on kaslaste sugukonna ilvese perekonda kuuluv loomaliik. Eestis elab euroopa ilves ehk Felis lynx lynx (,,eriti ilves", ,,kõige ilveslikum ilves"). Vahel nimetatakse teda koguni Lynx lynx lynx. Kolmekordne nimi tõi neile ilvestele õnne: nad on ikka veel laialt levinud. Inimene on ilvesed välja tõrjunud enamikust nende põliselupaikadest kogu Euroopas. Euroopa on enamasti metsavaba ja seega ilvestest tühi. Eesti on ilvese koduks olnud viimased 8 tuhat aastat. Välimus Euraasia ilves on ilvestest kõige suurem. Eriti suured ilvesed Euroopa ilves elavad Ida-Siberis. Ilves kaalub kuni 30 kg. Ilves on kuni 100 - 110 cm pikk. Euroopa ilves suudab teha kuni 3,5 m pikkusi hüppeid.
Ilves (Lynx lynx) Ilves on Eesti metsade ainuke kaslane. Ta on kõrgete jalgade ja ümara peaga, tugeva kehaehitusega loom. Ilves on suur loom, kes kaalub kuni 25 kg. Mida põhja pool ilves elab, seda suuremaks ta kasvab. Siberis leidub ka 50 kg kaaluvaid ilveseid. Kõrvade otsas on ilvesel umbes 5 cm pikkused musta otsaga karvatutid. Ilvese nina on punakaspruun. Käppadel on tal nagu kaslastel ikka sissetõmmatavad küünised. Talvel on käpad täiesti karvadega kaetud, see muudab kergemaks lumes liikumise. Karvkate on ilvesel varieeruv: suvel kollakaspruun, talvel kahvatum. Karvastikul on tumedad tähnid ning ilvese näol on omapärane helehall põskhabe. Ilves elab metsades, eelistatult vahelduvailmelistes. Ilves elab tihti veekogude
ILVES Referaat 1 Sissejuhatus Mina räägin oma referaadis ilveste välimusest , elupaigast ja ka pereelust . Valisin kiskjatest ilvese , sest ilves elab Eestis ning ta on meile metsade ilusamaid loomi . Samuti tuleb juttu ka ilveste söömisharjumistest ning toidueelistustest . Referaat räägib ka ilveste jahipidamisest ning ilveste küttimisest . Lõpus on ka mõned huvitavad faktid ilveste kohta . 2 Sisukord Tiitelleht .................................................................................................................. ..... lk 1 Sisukord ................................................................................................................. ...... lk 2 Sissejuhatus ........................................................................................................... ...
Ilves Ilves ehk harilik ilves on kaslaste sugukonna ilvese või kassi perekonda kuuluv loomaliik. Ilves kaalub kuni 30 kg ning võib kasvada kuni 110 cm pikkuseks. Päkad on laiad ja karvased, võimaldades kõndida kohevas lumes. Igale käpa ruutsentimeetrile rõhub isegi suuremõõdulise isase puhul ainult 40 grammi. Talvel on käpaalune karvkate väga tihe. Ilvesel on 18 küünist: kummalgi tagakäpal 4 ja esikäpal 5 küünega varustatud varvast. Küüned on ilvesel enamasti sisse tõmmatud. Ilvestele on ülihea kuulmine. Selle tagavad neile kõrvatutid, mis on keskmiselt 2 cm, talvel kuni 4 cm pikad. Kõrvatutid on musta värvi ja silmatorkavad. Haistmismeel on kaslastel nõrk ja nägemine (vähemalt lähedale) pole kaugeltki täiuslik. Üks peamisi ilvese populatsiooni mõjutav tegur on konkurents. Toitumise osas on ilvesele suurimaks konkurendiks hunt
Võideldakse seni, kui üks sokkudest põgeneb või hukkub. Tugevam sokk saab õiguse emasega paarituda. Mai lõpus sünnivad kitsel 1-3 hästiarenenud talle. Vastsündinud talled jäävad oma sünnipaika nädalaks ajaks lamama. Kui neile metsas käies peale sattuda ei püüagi nad põgeneda, sest põgenemisinstinkt pole neil veel arenenud. Nädala aja pärast hakkavad talled juba koos emaga ringi liikuma. Vaenlased - Neid murravad ilvesed, karud, hundid ja isegi rebased. Palju metskitsi hukkub ka viljakoristustöödel ja autoteedel , heinakoristustöödel. METSSIGA (Sus scrofa) on sigalaste sugukond, sea perekond. 2 Välimus - Ta on kiilja kehakujuga: keha eesosa on kõrgem ja tugevam kui tagaosa. Ninamik on tal tugeva tundliku kärsaga, mis aitab tal toitu leida ja maa alt kätte saada. Karvkate on mustjaspruunist hallikaspruunini. Turjal on neil tugevad harjased
Metssea osas praktiliselt ei muudetagi. Limiiti on rakendatud mingil määral jäneste osas. Jäneste küttimist on lubatud jahikoertega. Nurmkana küttimine lubatud ka ainult jahikoera olemasolul. Populatsiooni struktuuri reguleerimisel määrab väga palju ka küttimisviis (nt varitsusjaht, ajujaht): · Peibutusjaht hääle tegemine või kuju ülespanek. · Hiilimisjaht erineb varitsusjahist selle poolest, et jahimees on aktiivne. · Jaht koeraga koer üritab looma kinni pidada. Hagijatega loom on marker, reedab uluki asukoha. Veel on urujaht ja linnujaht. · Jaht lõksuga ainult väikeulukitele. Umbes 150 saarmast satub Eestis aastas kopralõksudesse. Lõksud: eluspüügipuur, jalasilmused. Keelatud viisid: lasersihik, öönägemissihik Ulukikahjustused · Metsakahjustustest 20-30% on normaalne (põdra puhul). Põder kärbib lehtpuude võrseid, kuid sellest lugu pole
põdra- ja hirvepulli lähedale meelitada. Otsijaht Lihtsalt kõnnitakse (nt koos koeraga) ja kui leitakse loom, siis jahitakse. Peamiselt jänestele, kuid ainult koos koertega, sest muidu saab hukka palju emajäneseid. Urujaht kasutatakse urukoera. Püütakse uluk urust välja ajada või urus tabada. Taks või foksterjer. Kährik, rebane, mäger. Jaht lippudega peamiselt hundijaht. Ala, kus hundikari pesitseb, ümbritsetakse lipuringiga. Uluki püüdmine Püünistega jaht rebastele, kährikutele, mingile, mets- ja kivinugisele ning tuhkrule. Ka kobras ja ondatra kohe surmavate raudadega. ULUKITE LOENDUSMEETODID: Esimene printsiip: loenduse käigus üritatakse selgeks teha, milline on kogu asunduse suurus ja piirtutakse teadmisega, kas teatud loomaliigi arvukuse tihedus kasvab v kahaneb. Teine printsiip: kas loendatakse ulukid mingil proovitükil või kogu alal, tehakse üldistus.
Imetatakse poegi 4...5 kuu jooksul. Esimese talve veedavad pojad emasloomaga koos. Täielikult iseseisvuvad noored loomad peale kolmandat eluaastat. Suguküpsus saabub neljandal või viiendal eluaastal. Maksimaalne eluiga küündib viiekümne aastani. Koht Karu on tippkiskja, keda ohustab ainult inimene. ökosüsteemis Ohustatus ja Jaht on lubatud varitsus või hiilimisjahina 1. augustist 30. septembrini ning varitsus ja kaitse hiilimisjahina 1. oktoobrist 31. oktoobrini. SÜSTEMAATIKA Pruunkaru kuulub imetajate klassi kiskjaliste seltsi karulaste sugukonna karu perekonda. Pruunkarule kõige lähem sugulasliik on põhjapoolse levikuga, suurem ja valge karvastikuga jääkaru. ANATOOMIA JA MORFOLOOGIA
Toitumine • Kiskja- karnivoor • Uluksõralised, koduloomad, jänesed, koprad Paljunemine • Monogaamsed • Jooksuaeg jaanuari lõpp, veebruar • Kutsikad sünnivad 62-63 päeva pärast, aprillis • Kutsikaid noortel 3-5, vanematel 6-8 • Emased suguküpsed 2., isased 3. eluaastal ILVES Liigikirjeldus • Suur kaslane • Keskmine kaal 10-20 kg • Tüvepikkus -115 cm, õlakõrgus kuni 75 cm • Meie aladel levinud ilvesed on ühed suurimad • Eluiga kuni 15 a. Levik • Euraasia, Põhja-Ameerika Arvukus • Arvukus suhteliselt stabiilne (mõnel pool väheke langemas) • 2008 loendati 760 isendit • Enim Pärnumaal (100 isendit) • 2007 kütiti 76 ilvest Elupaik • Mitmesugused metsa-alad • Sobivad ka kultuurmaastikust ümbritsetud metsad. Toitumine • Kiskja- karnivoor • Peamiselt moodustub toidurotatsioon metskitsedest, aastas sööb 40-80 kitse.
kuid võib juhtuda ka, et rebase või mägra poolt maha jäetud urgu Ta toitub küülikutest ja pisinärilistest, nagu rotid, hiired, mügrid ja lemmingid. See kassiliik on hea ronija ning ta püüab puuokste vahel noori oravaid ja linde, kuid samas võib ta ka raibet süüa. Jahil käib ta tavaliselt öösel. Metskass oskab hästi ronida. Tal sünnib 2 kuni 4 poega. Sündides kaaluvad pojad umbes 40 grammi. Metskassil on palju vaenlasi näiteks hundid, ilvesed, koerad jne. Metskass on muutunud haruldaseks loomaks. Et nad väljasuremisohtu ei satuks on neid hakatud nt loomaaedades paljundama. 1.3 ILVES Ilvese nägu sarnaneb kassi näole ainult kõrvad on tal tutiga ja põskedel on habe iseenesest mõistetavalt on ta ka suurem kui kodukass. Saba on tal lühike. Tema pikkus on umbes 1 meeter. Värvus on ilvestel suvel ja talvel erinev. Suvel on nad punakad- pruunikad, talvel heledamad ja hallikamad.
vanemad (kährikud moodustavad püsivaid paare), pesakonnad lagunevad sügisel ning suguküpseks saavad kährikkoerad aastaselt. Kährikud on koerlaste seas ainulaadsed taliuinaku poolest. Talvituvad nad paarikaupa (isane ja emane koos) urgudes, kändude all, tihedates puhmastes. Sulailmadega tulevad talvituskohast välja ja liiguvad ringi, kui jälle külmaks läheb, otsivad varjulise koha ja jäävad ,,tukkuma". Vaenlasteks peamiselt hundid, hulkuvad koerad ja ilvesed. Täiskasvanu kehapikkus 50-90 cm, kaal 4-10 kg Üksikjälg: 4-5 cm pikk; 3,5-4 cm lai; jälje päkaosa on ümar, üksikjälgede vahekaugus ca 15 cm Kaslased: Harilik ilves on pikajalgne ja tugeva kehaehitusega kaslane. Suviti kollakaspruun, talvel kahvatum. Tähnid võivad olla selgesti eristatavad või ähmased. Saba lühike, kõrvaotstes 4-5 cm pikkused tutid. Küünised tugevad ja pikad, kuid suurema osa ajast täielikult sisse tõmmatud (tavaliselt ei ole küüniseid jälgedel näha)
sale keha · saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks · isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi · taimetoiduline · levinud peaaegu kogu Euroopas · elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi · tüvepikkus ...125 cm, õlakõrgus ~ 75 cm · Eestis ~ 40 000 isendit · 24...35 kg · põhilised looduslikud vaenlased on hundid, ilvesed ja hulkuvad koerad, noorloomi ohustab ka rebane PÕDER Alces alces L. · hirvlaste sugukonna suurim esindaja · meie metsade suurim
Tiinus kestab 9 kuud, enamasti sünnivad juunikuus. Talled jäävad umbes kaheks nädalaks sinna, kus nad ka sündisid. (sest emaloom ei suuda neid kaitsta) Talledel on hea kaitsevärvus ja ei oma spetsiifilist lõhna. Järeltulijate protsent on 30-45%. Suremus Metskits on sõralistest kõige õrnem ning tal on kõige rohkem vaenlasi (populaarne jahiuluk, hea saak salaküttidele (mahub kotti), kassid, ilvesed, hundid ja niidukid/kombainid). Rasked talved on väga hukutavad. Suremusefaktorid on põhiliselt looduslikud. 3 Suurkiskjad on metsa sanitarid (võtavaid haigeid ja nõrku loomi). Ilves ja hunt on oportunistid (juhusekasutajad). Võtavad selle saaklooma, kes on neile kasulik ja keda on kerge kätte saada (enamasti domineerivad talled,
põõsalind( talvitub Ida-Aafrikas), kaelustuvi ehk meigas, ööbik, metsvint, kägu, punarind( üksikud võivad talvituda meil), hallrästas ehk paskrästas, peoleo, metskiur, rohevint( Eestis võib olla ka hulgulind), kuldnokk, käosulane, karmiinleevike, väänkael ning väike-lehelind, salu-lehelind ja mets-lehelind. Ja hulgulindudeks on suur-kirjurähn ja puukoristaja. Salumetsa kõige tavalisemad imetajad on siis taimtoidulistest: metskits, punahirv, põder, valgejänes. Sega toidulistest: siil, kährik, metssiga, mäger, orav. Loomatoidulistest: mets- karihiir, metsnugis, mutt, hunt. Osadest liikidest lähemalt: Toominga võrgendikoi: Ei ohusta teisi puuliike ainult toomingat, lapsed munetakse valmis juba suvel juuni kuus, sügisel nad kooruvad, varakevadel hakkavad need lapsed pungi sööma ja juuni kuuks pole enam ühtegi lehte puul, kus nad pesitsevad. Jätavad
...................................... 17 4.2 Elupaikade piiritlemine............................................................................ 18 4.3 Elupaikade soodsa seisundi tagamine..................................................... 19 4.4 Suur-konnakotkaste rõngastamine.......................................................... 20 5. Kontroll......................................................................................................... 21 5.1 Seire........................................................................................................ 21 Arutelu ja kokkuvõte......................................................................................... 25 Kasutatud kirjandus.......................................................................................... 26 Sissejuhatus Suur-konnakotkas on kaitset vajav liik. Peale Eesti on liik üle-euroopaliselt ja ka globaalselt ohustatud liikide hulgas (Väli. 2005)
Tartu Mart Reiniku gümnaasium EESTI KÄRPLASED Referaat bioloogiast Maria Kaare, 7. klass Juhendaja õp. Lauri Mällo Tartu, 2008 Sisukord Sissejuhatus lk 3 Kärp lk 4 Nirk lk 5 Mink ja naarits lk 6 Tuhkur lk 8 Metsnugis ja kivinugis lk 9 Saarmas lk11 Mäger lk13 Ahm lk14 Võtmesõnad lk16 Kasutatud materjalid lk17 2 Sissejuhatus Perekondade ja liikide arvu poolest on kärplaste sugukond kiskjaliste seltsi rikkamaid. Ta hõlmab 65 70 liiki, mis jagunevad 24 29 perekonna ja 5 alamsugukonna vahel (Loomade elu 1987). Enamik kärpla
Ka siinne soomuraka populatsioon on tähtis: sellel liigil on Eestis vaid üks suur ja kolm pisemat leikohta, millest üks asub Lahemaal. Lahemaa rahvuspargi aladel on haruldasi taimi vaadeldud üle saja aasta. Huvitavaid vaatlusi on siin teinud 19. sajandi lõpul Edmund Russow, 1930. aastail Gustav Vilbaste, Teodor Lippmaa jt. Põhjalikumalt otisti taimeharuldusi rahvuspargi algusaastail taimkatet kaardistades. Hiljem on peamiselt maakondlike inventuuride ja riikliku seire käigus kontrollitud tähtsamaid leiukohti. Lahemaa kaitstavate taimede kohta saab lugeda Eesti Looduse 2011. aasta maikuu numbrist, mis on pühendatud Lahemaa rahvuspargi 40. juubelile. 9 3.4 Loomastik 3.4.1 Lahemaa imetajad Lahemaa on üks Põhja-Eesti mitmekesisemate loodustingimustega paikkondi. Eestis leitud imetajaist elab siin valdav enamik ehk ligi 50 liiki. 1971
Isastel on silmapaistev pulmarüü - kõrge hari seljal ja sabal. Emane koeb 150...200 muna, mis kinnitatakse ühe või 2...3 kaupa veetaimede lehtede või okste alumisele küljele. Munad on piklikud, 4...4,5 mm pikkused ja 2...2,5 mm laiused. · Areng Embrüonaalne areng kestab 13...18 päeva ning see sõltub veetemperatuurist - 25 °C juures on areng kuus korda kiirem kui 10 °C juures. Kooruv vastne on 9...10 mm pikkune. Areng on moondega ning moone lõpeb kui isend on 40...60 mm pikkune. Vastseiga kestab kokku 90 päeva. Harivesilik saab suguküpseks 3 eluaastal, sigimises osaleb keskmiselt 2,5 aastat. Maksimaalseks elueaks on 14 aastat. · Koht ökosüsteemis Süües suurel hulgal sääsevastseid hoiavad vaos sääskede arvukust, kuid konnakullestest toitudes võivad vähendada haruldaste konnade arvukust. Vaenlasteks võivad olla nastikud, toonekured, erinevad röövlinnud. Tähnikvesilik Triturus vulgaris L.
Copy-paste'tav variant CD-st EESTI METSANDUS 2011, mis on flashi failina saadaval http://www.keskkonnainfo.ee/main/index.php/et/vaeljaanded-ja-uelevaated/vaeljaanded-ja-uelevaated/686? tmpl=component. Sisaldab tähtsamaid tabeleid ja graafikuid (teemades Eesti metsad, Metsatööstus ja puidukaubandus, Erametsandus). EESTI METSANDUS 2011 EESTI METSAD EESSÕNA Eestlastele on läbi aegade olnud omane lähedane suhe metsaga ja pikaajalised head traditsioonid metsanduse arendamisel. Metsad, mille kogupindala on enam kui 2 miljonit hektarit, moodustavad iseloomuliku osa Eesti maastikust, kattes üle poole meie maa territooriumist. Viimase 70 aasta jooksul on metsade puidutagavara suurenenud enam kui 4 korda. Mitmekordselt on suurenenud ka kaitsealuste metsade pindala. See on oluline fakt, millega tuleb arvestada nii metsapoliitika edasisel kujundamisel kui ka metsade kaitse ning majandamise korraldamisel. Käesolev Eesti Metsanduse ülevaade on koostatud selleks, et anda huvilistele akt
Looduskaitseala võimalikud vööndid on loodusreservaat, sihtkaitsevöönd ja piiranguvöönd. MAASTIKUKAITSEALA (looduspargi) on kaitseala maastiku säilitamiseks, kaitsmiseks, uurimiseks, tutvustamiseks ja kasutamise reguleerimiseks. Maastikukaitseala võimalikud vööndid on sihtkaitsevöönd ja piiranguvöönd. 3 PROGRAMMIALA on seire, uurimis- ja haridustöö korraldamiseks ning loodusvarade kaitse ja kasutamise ühitamiseks kas kohaliku, riikliku või rahvusvahelise programmiga haaratud ala. Programmiala territoorium jaguneb loodusreservaadiks, sihtkaitsevööndiks, piiranguvööndiks ja programmiala üldvööndiks. Programmiala üldvöönd on programmiala see osa, mis jääb eespool nimetatud vöönditest välja. Seal majandusliku tegevuse suhtes erilisi nõudeid ei kehtestata.
3,5 kg ning emaslinnul 4,55,5 kg. Vanalinnu laup on tumepruun, ülejäänud lagipea ja kukal kuldpruun, nokk must ja vahanahk kollane. Linnu ülapool on tumepruun heledamate (kulunud) suleääristega ja kogu alapool näib välioludes üsna tumedana. Noorlind on tume-sokolaadpruun, kuldse pealaega, tiivalaigud ja sabatüvik laialt valged. Toitumine Eestis on kaljukotka põhitoiduks valgejänes, teder ja metsis. Vaheldust pakuvad imetajatest veel halljänes, metskits, orav, nugis, kährikkoer ning lindudest ronk, laanepüü, sinikael-part, sookurg. Talvel toitub sageli raipeist. Pesitsemine Kaljukotkas on paigalind, kes talvitub oma pesitsuspaiga lähistel. Noored, mitte veel suguküpsed isendid hulguvad ringi laiemalt. Kaljukotkas asustab sobivaid pesapaiku aastakümneid vähemalt veerandi praegusaegsete pesapaikade eellugu ulatub kirjanduses leiduvate viidete või suulise pärimuse järgi ülemöödunud sajandisse
TALLINNA ÜLIKOOL Matemaatika ja Loodusteaduste Instituut Loodusteaduste osakond Anne-Stiina Kaldoja SAARMAS (Lutra lutra) EESTI MAGEVEEKOGUDE ASUKAS Referaat Tallinn 2011 SISUKORD SISSEJUHATUS...................................................................................................................3 1. SAARMA KIRJELDUS...................................................................................................4 1.1. Taksonoomia..............................................................................................................4 1.2. Välimus......................................................................................................................4 1.3. Iseloomustus..............................................................................................................5 2. LEVIK JA ARVUKUS............
Saarmas Saarmas on saleda kehaga kärplane. Ta on Eesti veeelulistest kiskjatest suurim (peaaegu meetripikkune). Saarmal on tihe, pruuni värvi, veekindel ja väga vastupidav karvkate. Sellest on tal palju kasu külmas vees ujudes ja jahti pidades. See kasukas on saarmale aga omamoodi saatuslikuks saanud nimelt on kunagi väga laialt kogu põhjapoolkeral levinud liik kaasajaks mitmelt poolt välja surnud liigse küttimise tõttu. Saarmale on jahti peetud just hinnalise karusnaha pärast. Eestis on viimasel ajal saarmate käsi hästi läinud. Nende arvukus on tõusnud poole sajandi jooksul paarisajalt paari tuhande isendini. Saarmas eelistab elada järsukaldaliste jõgede kallastel. Jõekaldasse uuristab ta endale uru, mille suue avaneb vee alla. Ta ei ütle aga ära ka teiste loomade rajatud pesadest, mida ta võib enda tarbeks kergelt ümber kohandada. Saarmad on üksikeluviisilised loomad, kes tegutsevad peamiselt videvikus. Toituvad saarmad peamiselt vees elavatest looma
see maad, ja tagajalgadel 4 tugevate, enamasti musta värvi tömpide küüntega varvast. Silmad on kollased, ehkki kutsikat sünnivad siniste silmaiiristega, ja kõrvad kikkis. Tema keha on lihaseline ja jalad jõulised. Kaaluvad keskmiselt 30-60 kilo, kusjuures Eesti raskeim tabatud hunt on erinevatel andmetel kaalunud 62-82 kilo (L.Mätingu andmeil tabati Jankovitsi poolt Loksa lähedal 82 kilone isahunt), maailmarekord on aga 86 kilo kaalunud isend, kes lasti maha peale Teist maailmasõda Ukraina territooriumil. Hundi keha pikkus ja suurus varieerub palju, sõltudes nii piirkonnast, üldiselt on lõunapoolsemad isendid väiksemad kui põhjapoolsed; kui ka soost, emased on umbes viiendiku võrra isastest väiksemad. Pikkus nina otsast kuni koheva saba tipuni võib olla meeter kuni 2 meetrit. Emased võivad olla ka lühemad kui meeter. Saba pikkus on 35-52 cm, ehk ligi veerand kogu pikkusest.
Eragümnaasium Lõuna-Ameerika loomad geograafia referaat Juhendaja: Erki 2008 1 SISUKORD 1 SISUKORD..............................................................................................................................2 2 2. SISSEJUHATUS..................................................................................................................3 3 LÕUNA-AMEERIKA LOOMAD...........................................................................................4 4 IMETAJAD..............................................................................................................................5 4.1 Jaaguar..............................................................................................................................5 Välimus..................................................................................................................................5 Leviala ja elupaigad...............
Sisukord 1 Kaslaste üldine iseloomustus 2 Soolakass 3 Ontsilla 4 Mägikass 4 Jaguarundi 5 Otselot 6 Jaaguar 7 Markaya kass 8 Pampa kass 9 Colocolo 9 Kodkod 10 Kokkuvõte 11 Kasutatud kirjandus 12 1 Üldine iseloomustus: Kaslastel on ümar nägu ja suhteliselt lühike koon. Raske alalõualuu lisab hammustusele võimsust ning pikad silmahambad on abiks saagi haaramisel ja puremisel. Kiskhambad (muundunud purihambad), mis on võimelised tükeldama luid ja kõõluseid, on hästi arenenud. Kaslased on kaetud pehme karvkattega, mis no sageli vöödiline või tähniline ning nende saba on painduv, karvane ja enamasti pikk. Esijäsemetel on viis varvast, tagajäsemetel neli ja nad o
Tiinus kestab 29 päeva. Nägemisvõime tekib poegadel harilikult 8 päeva vanuselt, ujuda suudavad alates 10. elupäevast. Imetamine kestab 12 päeva. Noored vesirotid lahkuvad pesast kolme nädala vanuselt. Suguküpseteks saavad kahe kuu vanuselt. Maksimaalne eluiga on neil neli aastat. (Wikipedia, 2011) Metskits (Capreolus capreolus) Laia leviku ja rohkearvulisuse tõttu on see liik oluline jahimajanduslik objekt. Mitmes Lääne-Euroopa ja Kesk-Euroopa riikides on metskits tähtsaim jahiloom. Populaarne jahiloom on ta ka Eestis, kuid metskitseasurkonna plaanipärane majandamine meie looduses on üsna komplitseeritud. Meskitse aseurkond asub siin areaali põhjapiiril ja siinsed elutingimused pole talle just kõige soodsamad. Meil aeg-ajalt korduvate karmide talvedega kaasnevaad suured kaotused metskitseasurkonnas. Metskits on üks neid liike, kelle heaolu on inimtegevusega ümberkujundatud looduses vaid kasvanud
Esineb teder, rukkirääk, metskiur, põõsalinde. Lagesoolinnud: kiivitaja, punajalg-tilder, mustsaba-vigle. Kõige tihedam on asustus juunis. Madalsoode keskosad jäävad linnutühjaks augusti lõpuks ja nii järgmise kevadeni. Oktoobris, novembris toimub hanede ja luikede läbiränne. Talvel liiguvad sooservade põõsastikes tedred ja leevikesi, tihaseis. Imetajad -suurimetajad tulevad soodesse aasta-ajati (peamiselt suvel) või satuvad sinna juhuslikult. Arenenud põõsarindega soometsades: metskits, põder, metssiga, valgejänes. Pisinärilistest uruhiir. Rabad Putukad -u. 1200 liiki, rohkem mardikalisi, liblikalisi, kahetiivalisi. Ämblikud -üle 180 liigi ämblikke, puisrabades ja rabamännikutes ristämblik. Kalad -kalu on rabajärvedes vähe, peamiselt ahven ja haug. Kahepaiksed -rohukonn, veekonn. Nõmmerabades harilik kärnkonn, vahest ka tähnikvesilik. Roomajad -puhmarikaste peenramätastega rabaosades kohtab sageli arusisalikku. Raba servaaladel nõmmrabas
Iga elemendi olemasolu v puudumine ohustab mingi liigi organimside eksisteerimist ja elujõulisust. Valgus Valgus on ökosüsteemis vajalik kiirgusenergiana läbifotosünteesi. 6CO2 + 6H2O + päike = C6H12O6 + 6O2 Organismide reaktsiooni päeva ja öö pikkusevahekorrale nimetatakse fotoperiodismiks.Loomariigis on enamusel liikidel päevatsükkel, mõnedel lunaar- ehk kuutsükkel ning paljudel kaaastatsükkel.Päevase eluviisiga on sisalik, jänes, metskits jt.Öise eluviisiga on öökull, nahkhiir jt.Vastavalt valgustundlikkusele jagatakse taimed: 1. Pikapäevataimed nisu, rukis, hernes, lina. 2. Lühipäevataimed mais, päevalill, krüsanteem,hirss, sorgo, riis, tubakas, aeduba jt. 3. Päevaneutraalsed taimed-vesihein, kaer Temperatuur Enamiku organismide taluvusala: 0C ... +50C Katsetingimustes 200C ... üle +100C. Sinivetikad ja bakterid üle +60 C. Üle +50C vees ei ole hulkrakseid loomi ega taimileitud
EUROÜLIKOOL Keskkonnakaitse teaduskond Mariliis Samberk NAHKHIIRTE ARVUKUS LAAGRI PÜSIELUPAIGAS TALVITUSPERIOODIDEL 2007/2008 JA 2008/2009 Bakalaureusetöö Juhendaja: Triinu Tõrv, MSc Tallinn 2009 2 SISUKORD Resümee......................................................................................................................... 5 Summary........................................................................................................................ 7 Lühendite loetelu........................................................................................................9 Jooniste loetelu.........................................................................................................10 Tabelite loetelu...............................................................
Varvaste vahel on neil osalised ujulestad. Naarits on mingist märgatavalt väiksem ja nõrgem. Tüvepikkus on naaritsal 32-43 cm, sabapikkus 12- 19 cm ja mass 550- 800 grammi. Mingi tüvepikkus ületab sageli 45 cm. Sabapikkus 15- 25 cm ja mass kuni 1, 5 kg. ( Loomade elu) Leviala Eluviisilt on nii mink kui ka naarits öised. Naaritsa leviala on katkendlik. Teda leidub Hispaanias ja Prantsusmaal, Rumeenias, Venemaal ja Valgevenes. Eestis on naarits väljasurnud (viimane isend 1996), saartel liik taastamisel. (Loomade elu, Imetajad). Minki leidub Briti saartel, Skandinaavias, Ida- Euroopas, Põhja- Ameerikas. Mingi leviala on kõikjal laienemas. Nii naarits kui ka mink elavad kiirevooluliste rikkaliku kaldtaimestikuga jõgede juures. Pesa ehitavad puuõõnde ja ka puujuurte vahele. ( Euroopa imetajad) Toitumine Nii naarits kui ka mink on mõlemad lihatoidulised. Toiduvalik mitmekesine ja sõltub toidu kättesaadavusest
(teadaolevalt kütiti viimane kobras Koiva jõelt 1841. a.), algas asurkonna taastamine 1957. a, mil Jägala jõele asustati esimesed koprad ning samal ajal ilmusid nad ka looduslikult Kagu-Eestisse. Viimastel aastatel on kopra arvukus Eestis väga oluliselt tõusnud: kui 1994. a. loendati meil 5400 looma siis 1997.a juba 9000 ja 2001.a 11 000 ja 2007. a juba ca 19 000 isendit. Teatud arvukuse langust täheldati perioodil 2010-2012 ja seda seostati metskitsede arvukuse vähenemisega. Nimelt on metskits peamine saakloom meie suurkiskjatele (hunt, ilves) ja metskitsede vähesuse korral murravad nad teisi ulukeid, sh. kopraid. Suure asustustiheduse korral võib kobras metsale negatiivset mõju avaldada. See, et ta närib ja langetab puid toiduks ning ehitusmaterjaliks veekogude kaldaaladelt, ei tekita nii suurt kahju, kui kaldaäärsete metsade üleujutamine. Koprad reguleerivad vooluveekogude veetaset paisudega ja selle tulemusena ujutavad üle veekogude kaldaaladel kasvavad metsad
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
