ILVES (0)

RAKVERE GÜMNAASIUM
ILVES
Referaat
Ilves ehk Lynx lynx on kaslaste sugukonna ilvese perekonda kuuluv loomaliik. Ilvese ladinakeelses nimes Lynx lynx viitab esimene Lynx perekonnale ning teine täpsustab, millise liigiga on tegemist. Eestis tegutsevat ilvese liiki nimetatakse Lynx lynx lynx'iks.
Osa uurijaid arvab ilvese kassi perekonda. Sel juhul on ilvese nimi Felis lynx. Looduses elab ilves keskmiselt kümneaastaseks, 14-17 aastat juba harva. Ilves on kõige aktiivsem õhtuti ja hommikuti ning ta puhkab peamiselt keskpäeva ja kesköö paiku. Eestis mahalastud ilvestel avastatakse kõige sagedamini sügelislestadest Sarcoptes ja soolenugilistest põhjustatud haigusi. Keeritsuss avastatakse 20–40% jahitud ilvestest.
Ilvese levila saared asuvad Itaalia, Austria, Šveitsi ja Tšehhi mägimetsades, Balkanil ja Slovakkia , Ukraina ja Rumeenia Karpaatides, Poola Bialowiezas ja Valgevene Belovežas. Päris- leviala algab Põhja-Läti ja Lõuna-Rootsi laiuskraadidel ning sealt põhja poole kuni Koola poolsaare ja Lapi tundrani esineb ilveseid peaaegu igal pool.1950-ndate lõpus polnud Eesti saartel ilveseid, kuid nüüd on. Ilveste loomuliku levimise näiteks on Kamtšatka poolsaar, kus nähti esimest ilvest 1939 ning 1953–1955 asustasid ilvesed kogu poolsaare. Venemaal hakati jahti ilvestele piirama alles 1980-ndatel ning kohati on ilves seal võetud kaitse alla. Venemaal elab kolmveerand kõikidest euroopa ilvestest.
Aasias elab euraasia ilves. Ilvesed elavad ka Väike-, Kesk- ja Sise-Aasias.
Euraasia ilves on ilvestest kõige suurem. Eriti suured ilvesed elavad Ida- Siberis . Ilves kaalub kuni 30 kg. Täiskasvanud isane euraasia ilves kaalub keskmiselt 21 kg, emane 18 kg. Ilves on kuni 110 cm pikk.
Mida põhja pool ilves elab, seda suuremaks ta kasvab. Näiteks Lapimaa ilvesed on Eesti ilvestest suuremad. Erinevus on eriti märgatav talvel, kui ilvestel on seljas talvekasukas.
Ilvese õlakõrgus on 60–75 cm. Saba on lühike: 15–23, maksimaalselt 31 cm. Saba pikkus on ilvesele eluliselt tähtis. Võib-olla takistaks pikk saba ilvesel jäneste jahtimist, sest jänesed nagu ahmidki ületavad kõrgeid hangesid paremini kui ilvesed. Sellepärast jahivad ilvesed sügava lumega rohkem sõralisi kui jäneseid.
Kõige suurem Eestis püütud isane olevat kaalunud 40 kilo tavalise 25-35 kilo asemel. Läti rekord on 44 kg, Siberis leidub ka kuni 50 kg kaalunud ilveseid.
Euraasia ilvesel on silmatorkavalt kõrged jalad. Esikäpad on tagakäppadest suuremad.
Päkad on laiad ja karvased, võimaldades kõndida kohevas lumes . Igale käpa ruutsentimeetrile rõhub isegi suuremõõdulise isase puhul ainult 40 grammi. Talvel on käpaalune karvkate väga tihe.
Ilvesel on 18 küünist: kummalgi tagakäpal 4 ja esikäpal 5 küünega varustatud varvast. Küüned on ilvesel enamasti sisse tõmmatud
Ilvestele on ülihea kuulmine . Selle tagavad neile kõrvatutid, mis on keskmiselt 2 cm, talvel kuni 4 cm pikad. Kõrvatutid on musta värvi ja silmatorkavad.
Haistmismeel on kaslastel nõrk ja nägemine ei ole ka täiuslik.
Euraasia ilvese karvkate on hallikas. Pigment on roostevärvi kuni kollakas. Punakaid tähnilisi ilveseid on kõige sagedamini Lõuna-Euroopas, Väike-Aasias ja Kaukaasias. Karvkattel on kolm põhimustrit: valdavalt tähniline, valdavalt triibuline ja ühtlane. Praegused Lääne-Euroopas reintrodutseeritud ilvesed, kes pärinevad põhiliselt Karpaatidest, on valdavalt täpilised ja triibulised. Kunagistes Alpide populatsioonis domineerisid ühtlase karvkattega ja väiksemad isendid. Sabaots on must. Ilves elab loomaaias 20-25 aastat.
Eestis murrab ilves toiduks peamiselt valgejäneseid ja metskitsi, sobivad ka närilised, linnud ja teised kiskjad , näiteks kährikud ja rebased. Talvel eelistavad ilvesed jahtida sõralisi.
Inimest ründab ilves üksnes haavatuna.
Ilvesed, nagu ka teised kiskjad, ei püüa terveid tugevaid loomi. I
lvese toidusedelis moodustavad jänesed kolmandiku, metskitsed ligi poole. Jäneste epideemiad ja arvukuse muu kõikumine toovad ilveseperre nälja. Nii võib ilveste arvukus samuti väheneda, koguni 10 korda.
Ilvese põhitoiduks on siiski väikesed sõralised, eriti metskits , mägikits ja muskushirv. Väiksemaid saakloomi kütib ta ainult siis, kui suuremaid napib. Ilves murrab Eestis keskmiselt 5,4 metskitse kuus ja 65 kitse aastas.
Ilves ärkab tavaliselt üks tund enne pimedaks minemist ja läheb jahile. Kui jaht õnnestub kohe, puhkab ilves hommikuni ja läheb taas jahile või jalutuskäigule mööda oma valdusi, mõned aga heidavad magama alles tund enne päikesetõusu.
Ilvesed eelistavad käia alati samu radu pidi ja jahtida kindlal alal.
Kuigi ilves on hea ronija, varitseb ta saaki maapinnal.
Öeldakse, et ilves on parim hirvearst. Kui hunti nimetatakse metsasanitariks, siis ilves on tema kõrval halastajaõde.
Ilvesed võivad rahulikult nälgida kaks päeva nädalas, kuid mitte üle selle. Nälga suremine ei ole talvel kuigi harv nähtus. Talve jooksul vajab üks ilves ellujäämiseks 80 jänest. Normiks võib pidada ka ühte jänest 4 päeva jooksul, sest üle poole jänesest ilves tavaliselt korraga ära süüa ei jõua. Perele kulub üks jänes või pool hirve päevas. Täiskasvanud ilves sööb 1–2 korda päevas 0,5–1 kilo korraga. Keskmiselt süüakse 20-kilone saakloom ära umbes 60 tunniga.
Ilves ei jälita saaki, kui ta pole seda mõne otsustava hüppega tabada suutnud. 5–15 meetrit on see maa, kus ilvese rünnak võib kanda vilja, lumisel ajal veelgi vähem. Lumes olevat hiirt või lindu tabab ilves aga eksimatult, startinud 1–7 meetri kauguselt ning sukeldudes lumme. 120 meetrit on kõige pikem maa, mida nähti ühte suurt ja ilmselt väga näljast ilvest kunagi hüpetega ületamas, ent saak lipsas minema.
Igal isailvesel on sõltuvalt vanusest ja saakloomade arvukusest keskmiselt 100–200, harvem 300 ruutkilomeetri suurune või veelgi suurem eluala , Eestis kuni 100 km². Iga isase territooriumil elab mitu emast. Kuigi ühel isasel on mitu "naist", võtab isailves poegade kasvatamisest osa, õpetab, hooldab ja toidab neid vahel. Ilvesepojad jäävad ema juurde mitmeks aastaks, lahku minnakse vaid toidunappuse pärast. Alguses noorilveste ja vanemate jahialad kattuvad.
Suguküpseks saavad emased ligi kaheaastaselt, isased aga alles kahe ja poole aasta ehk 30 kuu vanuselt. Pulmadest võetakse osa varemgi, kuid pereloomiseks ollakse veel liiga noored ja pojad on sageli eluvõimetud.
Pesapaigana eelistab ilves kõrvalisi ja raskesti ligipääsetavaid tuulemurde ja tihnikuid. Kodu ehitamisega ilves palju vaeva ei näe: pesa kujutab endast lihtsalt sambla ja rohuga vooderdatud lohku.
Ilvesel sünnib pärast " pulmi " 2,5 kuu pärast tavaliselt 1–3 poega , mõnikord võib neid olla ka 5 – igaks juhuks. Ema imetab neid 2–4 kuud, siis hakkab ta õpetama lihasöömist, millele minnakse täielikult üle ligi pooleaastaselt.
Vastsündinud ilvesepojad kaaluvad 195–210 (harvem kuni 400) grammi ja on pimedad.
Neil ei ole veel ilveste kõige märgatavamat tunnust – kõrvatutte, need muutuvad märgatavaks alles 40. elupäevaks ja arenevad täiesti välja alles 20. elukuuks. Ilvesepoegade kuulmekäigudki on algul suletud kilega. Nägijaks saavad nad 12. päeval. Kahe nädala vanuselt hakkavad tulema piimahambad . See lõpeb kolmekuuselt ja viiekuuselt hakkavad tulema püsihambad. Ilvesepojad vajavad ema pidevat hoolt kuni 10 kuud.
Alles poolteiseaastaselt saavad nad umbes täiskasvanud ilvese suuruseks ja kaaluvad kuni 15 kilo.
Ilvestel on väga hea kuulmine, nad kuulevad isegi, kuidas jänes 50 meetri kaugusel puukoort närib.
Ilvesed käivad tihti mööda teiste loomade radasid.
Kui ilvesepere metsas liigub, astuvad tagumised loomad täpselt eeskäija jälgedesse.
Erinevalt kodukassist ujuvad ilvesed meelsasti, vette lähevad nad isegi talvel.
Ilvese ainsaks looduslikuks vaenlaseks on hunt.
Ilvese liha kõlbab süüa inimeselgi. Praad tuleb ainult korralikult läbi keeta: paljud ilvesed on nakatunud eluohtliku siseparasiidi keeritsussiga.
Üks põnevamaid ilvese küttimise viise on tema metsast välja meelitamine haavatud jänese kisa järele aimates. Isegi täis kõhuga ilves tuleb uurima , kas jänes ei saa talle kuidagi “kasulik” olla.
Ilves nagu kiskjad üldse on värvipime.