EESTI RAHVAKULTUURI ARENG JA MÕJUTUSED AASTATEL 1200-1500 (0)

TALLINNA PEDAGOOGILINE SEMINAR
Noorsootöö osakond
NT-11
Maarika Tungal
EESTI RAHVAKULTUURI ARENG
JA MÕJUTUSED AASTATEL
1200-1500
Referaat
Tallinn 2010
SISUKORD
1 ÜLEVAADE 3
2 KESKAJA ARHITEKTUUR 4
3 KUJUTAV KUNST KESKAJAL 5
4 KASVATUS JA HARIDUS KESKAJAL 7
5 USKUMUSED KESKAJAL 9
ALLIKAD 10

1 ÜLEVAADE

Kultuur on inimühiskonda iseloomustav tegevus, inimtegevus, inimese loodu, mis eraldub kogu loodusest kui sellest, mis pole inimeste loodud. Kultuur hõlmab selliseid valdkondi nagu keel, teadmised, oskused, traditsioonid, uskumused, väärtushoiakud, moraal , kombed, õigus jne (Kultuur, Vikipeedia).
On võimalus öelda , et kultuuri esivanemad kaasaegne eestlased teatavat mõju avaldanud vana vene kultuuri. Seda kinnitab näiteks vanad sõnad, mis oli võetud vene keelest, nagu raamat ja leib.
Pärast lüüa Liivimaa ristirüütlid teises kvartalis XIII sajandil, siis riigis hakkasid elada sakslased ja taanlased ; võimu kätes välismaalased. Tasapisi moodustatud sünni kogukond , eliidi, kes olid enamasti sakslased ja kohalik liider. Esivanemad eestlaste sisestatud valdkonnas otsest mõju Lääne kultuurile , kuid jäi ääremaa piiril Lääne-ja Ida kultuuriruumis. Saksa kultuur on mõjutanud eesti üsna suurel määral.
Enamik kõik välismõjudest kokku puutus religioon . Inimesed seotud riitused katoliku kirik selle iidse riitusi, Christian pühakud olid ühinenud majade-, põllude- ja kariloomadevaimetega. Ühendades need mõisted lihtsustab asjaolu, et uued kirikud on tavaliselt ehitatud vana usulise pühakojad. Moodustati nii nimetatud „maaelu katoliiklus ”. Kloostrid olid esimesed õppeasutused. Enne XIV-XV sajandi eestlased säilitasid oma nimed; alates XV sajandi lapsele anti teised nimed, ümber kohalike inimeste kombeid (Yohannes – Jaan, Antonius - Tõnis, Katharina - Kadri jne).
Oli tekkinud uus nähtus - linnakultuur. Õitsev Eesti linnade keskajal kaasa Hansa; kontakt Euroopaga tõi uus euroopa elulaadi, nii vaimne kui ka materiaalses kultuuris. Selle aja jooksul domineerib gooti stiil.Varsti suundumused Kesk-ja Lääne kunsti algas leida kajavad talupojakultuuris. Külaelanikud hakkasid kasutama gooti ehteid kaunistades rahvariided ja tarberiistad .
Peamisteks kultuurikandjateks keskajal olid vaimulikud asutused. Eesti alal tekkisid esimesed koolid ilmselt just kloostrikoolidena, tõenäoliselt juba 13. sajandil. Üheks silmapaistvamaks õppeasutuseks oli Tallinna toomkool. Kõige enam tegid vaimuelu edendamiseks ära dominiiklased , kelle kloostrid olid Eesti ala Tallinnas, Tartus ja Narvas. Dominiiklased pidasid pikki eestikeelseid jutlusi nii linnas kui ka maal ja sattusid tihti vastuollu kogudusevaimulike, mõnikord ka linnavalitsusega (Eesti ajalugu, Vikipeedia).

2 KESKAJA ARHITEKTUUR

Kunstiline kultuur eesti rahva jätkuvalt arendada ja raske ajaloolised tingimused. Ta kehastab ennast rahva kunsti - kudumine, ehtede kunst, ornament kaunistus tarberiistad, teoste talurahvaarhitektuuris.
Kuid me ei saa vähendada kõigi keskaegse eesti kunsti ainult traditsioonide rahva kunsti ja jäta teda arhitektuuri ja monumentaalkunsti. Paleede ja losside, katedraalide ja linnavalitsustese ehitamisel oli kasutanud sunniviisilist eestlaste tööd, kes kuulub kunsti kivitöötlus. Mitte vähem oluline on asjaolu, et need struktuurid loodud valitsevaid sotsiaalseid suhteid Eestis ajalooliselt iseloomulik tema saatus. Vaatamata oma välimust selliste ehitiste, eelkõige lossid, peeti sümbolid vihkas välisriigi ülemvõimu, arhitektuurimälestiste on saanud osa keskkonnast, milles nad elasid ja elavad eestlased ja mis sajandeid on osaleda ise oma esteetiline maitse ja arusaamad ilust nende kodumaa.
Kunsti stilistiliste keskaegse kunsti Eestis oli osa suure pere kultuurid Lääne-, Kesk-ja Põhja-Euroopas, mille arendamine kulges ladina-gooti vormides . Eriti oluline oli tihedalt seotud Tallinna ja teiste Eesti linnade Hansaga. Kujunemise kohta keskaegse kunsti, arhitektuuri mõjutanud maa-Reini Vestfaali ja Gotlandi saarel; mõjutatud ning sattumist kõrgelt arenenud kultuur lähinaabrid - Pskov ja Novgorod .
Kiriku arhitektuurile Eestis XIII sajandil olid omased lapidary lihtne disain ja raske iseloom.
Tüüpilised lossid on Viljandis, Rakveres , Tallinnas, Narvas; episkopaalsed lossid on Kuressaarel ja Haapsalus . Viljandi ordulinnuse (nüüd varemed) selle suurus ületas kõik tema kaasaegsete lossid Baltikumis. Ta esindas nii ruudu külgedega 55 m. Ansamblis hoonete hulka oli kirik, suur ühine söökla , magamistoad ja eraldi ruumid. Loss seisis kõrge mäe järskudel nõlvadel järve äärde ja oli ümbritsetud nelja tsooni võimsate kivimüüride. Striping seinad, loodusliku orud ja kraavid tehtud vallutamatu kindlus. Võib ette kujutada, mis ripub üle järve ja ähvardav mass lossi taevas ja kõrged müürid, mis on ehitatud kividest ja tellistest, tootma tõeliselt vinge mulje.
Arhitektuuris hakkas näitama gooti kunsti omadused. Kuid kõrgem areng gooti kunsti Eestis oli jõudnud keskaegse linna.
Mõned linnad olid saavutanud XIV s. kõrge majanduslik areng, olid omandanud teatava sõltumatuse seoses võimu Order ja sai, nagu kõikjal Euroopas, kõige arenenum keskused keskaja kunsti ja kultuuri.
Eesti gooti jaoks on iseloomulik raske iseloom, lihtsus planeerimisel, harv kasutamine sõidavad tugimüürid, säilitamine müüri roll, nõrk raamimine süsteem, mis on iseloomulik Lääne-Euroopas (Всеобщая история искусств).

3 KUJUTAV KUNST KESKAJAL

Piltidel ja kujudel oli keskaegses kultuuris teistsugune roll kui tänapäeval. Neid valmistati eelkõige selleks, et jagada inimestele usu – ja moraaliõpetust. Siiski polnud nad ainult mingi “vaestepiibel”, jumalasõna esitamine kirjaoskamatule rahvale piltide kaudu. Piltide ja kujudega austati ristiusule tähtsaid isikuid ja sündmusi. Bütsantsist lähtunud õigeusk pidas mitte ainult piltide religioosset sisu, vaid ka pilte endid pühadeks ja imettegevateks objektideks. Läänemaine katoliiklik teoloogia sellist tõlgendust ei soosinud ja eelistas väita, et pilt ise ei ole püha, kuid meenutab pühi asju ja on sellepärast austamisvääriline. Lihtrahvalikus usuelus oli piltide ja kujude pühakspidamine siiski ka Läänes võimalik. Tihti kujutati fantaasiaküllaselt mitmesuguseid kurje jõude ja märke, millele omistati maagilist tähendust.
Siiski oleks vale arvata, et kujutavat kunsti loodi ja tarbiti keskajal ainult seoses religiooniga. Kujutava kunsti tähendus oli mitmekesine , sealhulgas ka esteetiline. Näiteks kirjutas üks 12.saj. teoloog , Honorius Autunist , et maalimisel on kolm põhjust: esiteks on see kirjandus kirjaoskamatutele, teiseks kaunistus majale ja kolmandaks meenutus neist, kes varem elanud.
Teistsugune kui tänapäeval oli piltide ja kujude loojate ühiskondlik seisund. Neid ei peetud “vabade kunstide” harrastajateks, vaid nad kuulusid käsitööliste hulka. Keskaegsed kunstnikud ei pidanud oluliseks oma autorluse jäädvustamist ning nad on enamasti jäänud anonüümseks. Kiviraidurid, maalijad ja kullassepad olid tsunftide liikmed. Tsunftid olid olemas vähemalt Tallinnas, hiljemalt 14.sajandil. Tsunftiliikmele polnud peamine mitte kordumatu, isikupärane looming, vaid tsunftis kehtivate põhimõtete ja taseme järgimine. See oli ka üks põhjusi, miks paikkondliku visuaalse kunsti stiilid olid suhteliselt püsivad. Eriti ilmekas on Tallinna koolkond 15.saj. ja 16.saj. alguses – ning mitte ainult arhitektuuris, vaid ka sellega seotud skulptuurikunstis.
Samal ajal oli loomulik, et käsitöölised rändasid riigist riiki ja täitsid tellimusi ka kaugeil asuvaile tellijaile. Traditsioonide austus ei takistanud keskaegsetel inimestel märgata vaimselt või tehniliselt olulisi uuendusi ja paremat kvaliteeti ning nii levisid uued stiilid oma tekkimisalalt mõnikord üpris kiiresti ja kaugele. Ka keskajal taheti moes olla. Nõnda arenes Eesti keskaegne kunst tihedais sidemeis muu Euroopaga, eriti Saksamaa ja Skandinaaviaga. Loomulikult oli, et 13.saj. vallutuste järel tulid esimesed ehitus- ja kunstimeistrid kõik välismaalt ja ka järgmistel sajanditel töötas neid Eestis kõrvuti kohalike meistritega. Tähtis osa Lääne – Euroopa kunstimaitse levitamisel võis olla ka Maarjamaad külastanud palveränduritel.
Eestis valmistatud teoste kõrval levis siin ka sisseveetud kujutavat kunsti, mille osatähtsus on kunstiliigiti erinev. Kuni 15.saj. levis Eestis seinamaalikunst nii nagu mujalgi Põhjamaades. Siin ei rakendatud gooti stiili konstruktsiooni täies ulatuses, mistõttu aknad olid suhteliselt väikesed ja suuri seinapindu peeti õigeks katta maalingutega, millel oli niihästi õpetlik kui ka kaunistav eesmärk. Värvirõõmsad olid tihti ka mitmed ehitusdetailid (vööndkaared, võlviroided, päiskivid, konsoolid). Seinamaalid on muidugi loodud kohapeal, samuti ehitistega seotud kivist ja terrakotast skulptuurid. Kivist teoseid, näiteks ristimisnõusid Gotlandilt, on siiski ka imporditud, aga eksporditud on paekivist ehituśdetaile ja hauakive. Puuskulptuuridest, ja alates 15.saj. levima hakanud tahvelmaalidest, moodustasid sisseveetud teosed väga suure osa (Eesti kunst).

4 KASVATUS JA HARIDUS KESKAJAL

Keskaja inimene oli võrdselt kõigi teistega oma Jumala ees vaid ussike põrmus ja pidi tundma pidevat hirmu ja ebakindlust. See käis nii reaalse kui oodatava sealpoolse eksisteerimise kohta. Maine elu ähvardas pidevalt mõõga, tule, nälja, haigusega; sealpoolses oli kindlapeale karta põrgupiinu. Regensburgi Berthold , XIII saj. elanud munk , kinnitas, et pääsemisele võib loota vaid üks sajast tuhandest. Seega oli olukord tavainimese poolt vaadatuna enam kui lootusetu. Hirm ja meeleheide on aga väga halvad loovuse alused. Pigem võib loogiliselt tuletada, et keskaeg oma olemuses kutsus esile vaid enesetapu mõtteid.
Samal ajal, toetudes kirjalikele ja ainelistele allikatele, võib kindlalt väita, et see aeg andis maailmale elurõõmsa, tugeva, andeka ja teotahtelise inimese.
Nagu eelpool öeldud, oli keskaja inimene suures enamuses kirjaoskamatu. Koole oli vähe ja need olid kloostrite ja kirikute juures ning valmistasid ette peamiselt vaimulikkonda. Õpetatust hinnati, aga see oli võõras. Lugeda oskasid küllalt paljud, aga see oskus oli algeline . Koolidest käisid läbi suhteliselt vähesed. Samal ajal kasvatas keskaegne ühiskond kõiki oma liikmeid, järgides “monopedagoogika” põhilisi ettekirjutusi. Tulemuseks oli inimene, kes olles ka täiesti kirjaoskamatu, tundis ühiselu reegleid, allus üldnõutavatele kõlbelistele normidele ja püüdis end vastavalt nendele võimalikult turvaliselt sisse seada, püüdis vastavalt käituda. Samal ajal püüdis ta ennast ka maha rahustada.
Keskaja inimene oli eelkõige ja alati usklik. Ta võis olla mingi võimude poolt taunitava ususekti liige, ta võis olla kuulutatud ketseriks, kuid ta ei olnud ateist . Hirm Jumala kohtu ees saatis teda kõikjal. Siit aga ilmneb üks suurimaid kasvatavaid tegureid keskaja ühiskonnas - see on karistamatuse puudumine. Piisab võrdlusest tänapäeva ühiskonnaga, kus vaatamata väga paljudele suuremal või vähemal määral efektiivsetele pedagoogikavooludele, ei ole üle saadud karistamatuse tundest inimeste väärtushinnangutes. Tänapäeval on arvamus “Kui keegi ei näe, siis keegi ei näegi!” üsna tavaline ja sügavalt juurdunud. Keskaja ühiskonnas seda olla ei saanud. Jumal nägi kõike, Tema pilk ulatus nii viimase kõrilõikaja ja röövli kui ka kõige vagama inimese sügavaimasse hingesoppi. Teda ei saanud petta . See oli keskaegse ühiskonna kõige suurem distsiplineeriv hoob. Ega asjata ei nõudnud ka kõige paadunumad kurjategijad surivoodil preestrit, ega pihtinud oma surmapatte. Ja ega asjata just surivoodil ei tehtud kõige heldemaid annetusi ja palutud kõikidelt vaenlastelt andeks. Ka surmamõistetule ei keelatud viimast jumalaarmu.
Vaimuliku kasvatus vajas pikka aega ja kindlat koolitust, lisaks aga ka teistsugust eluviisi.
Vaimulikku kasvatasid tavaliselt kloostri- ja katedraalikoolid või piiskopikoolid. Vaimulike ideaaliks oli karm ja ilmalikes küsimustes rangelt erapooletu munk- askeet , kes peab põlgama mööduvat ja maist ning oskama seda kõike sisendada ka tavakristlastele.
Mis puutub otseselt laste kasvatamisse, siis juba varasel keskajal oli igas abtkonnas kahte tüüpi koole. Üks neist tegutses väljaspool kloostriseinu ja oli avatud laste jaoks, kes elasid ümbruskonnas - schola exterior. XI saj. kloostrimaterjalid, eriti väljapaistvamate abtide elulood sisaldavad alati ka märkusi nende õpetusliku tegevuse kohta. Näiteks: "Ta asutas koole, kus igaüks, kes pöördus selleks kloostri poole, võis saada hariduse õndsuse osaliseks . Kellelegi ei öeldud kunagi ära. Vastupidi, servid (pärisorised talupojad) või vabad, vaesed või rikkad - kõik ilma vahet tegemata olid valgustatud selle vennaarmastuse ilmingust. Paljud neist, olles vaesed, said kloostrist ka toidu." Seega nendes väikestes koolides võisid kõrvuti istuda väga erinevatest perekondadest pärit poisikesed. Kuidas nad omavahel hakkama said ja kas kooli saatsid oma lapsi pea kõik talupojad või väga üksikud, sellest me kahjuks ei tea midagi.
Meie tavaarvamus on, et neid õpetati lugema, kuna see on meie jaoks elementaarhariduse algus. Kuid ainsaks keeleks , milles tol ajal oli võimalik lugema õppida, oli ladina keel. Kas see tähendab, et neile poistele õpetati ladina keelt? Me teame teistest allikatest, et kogu õpetamine oli suuline . Tegelikult võis see sisaldada mingi kogumi peast arvutamist ning eelkõige usuõpetuse elementaarseid aluseid, palvete päheõppimist, jutustusi Pühakirjast, pühakute elulugudest jms. Just sääraseid teadmisi püüdsid mungad ennekõike rahvale edasi anda, seda pidasid nad enda missiooniks. Siis muutub ka arusaadavamaks pidevalt rõhutatav koolide maksutus ja avatus olenemata seisuslikust kuuluvusest, samuti vaestele lastele toidu jagamine. Võib arvata, et vabatahtlikest tulijatest polnud munkadele veel küllalt ning abt püüdis sisendada lastevanematele laste kloostrikooli saatmise vajadust. Ka võib arvata, et sõltuvad talupojad allusid säärasele sundusele erilise vastupanuta ja senjöörid ei tõrkunud samuti oma poegade "õige", religioosse kasvatuse vastu, kuigi ise nad selle usu korraldusi igakord ei täitnud.
Teiselt poolt, säärane "algharidus" sobis tolle aja ilmalike lastele. Neil polnud tarvis lugema õppida, sest polnud mida lugeda. Ühtedel neist oli igapäeva elu aluseks jahipidamine ning mõõga käsitsemine, majapidamise valitsemine ja sellega seotud elementaarne arvutamine, teistel põlluharimise ja loomapidamise oskused ning oskus suhelda oma peremeeste -härradega. Kõike seda õpiti praktikas. Parim, mida oli nende ja kogu ühiskonna jaoks tol ajal võimalik teha, oli anda neile mingi algeline ettekujutus vaimsusest, Jumalast, kohustustest Jumala ja kaasinimeste vastu, mingid konkreetsed näited ja seega eeskujud pühakute elulugudest. See omakorda tähendas nende kõigi toomist mingisse osadusse tolle aja kultuurieluga, mis ju tegelikult samastus kristliku religiooniga.

5 USKUMUSED KESKAJAL

Millisena nägi keskaja inimene ise ennast? Ristiinimesena oli tal kahesugune loomus: ühelt poolt oli ta loodud Jumala poolt ja Jumala näo järgi, seega oli ta jumaliku algega, teiselt poolt olid esimesed inimesed- Aadam ja Eva patustanud Jumala vastu ja selle tulemusena mõistetud kannatama . Kõigile inimestele laienes pärispatu osa ja inimene oli seega madal, patune , kiusatuste meelevallas. Kristlikus maailmapildis oli kogu elava keskpunktiks Jeruusalem. Jeruusalemma keskpunkt oli Kristuse kirik. Kristuse kirikus Kristuse hauakoopa lähedal asub "maailmanaba".
Terve keskaja jooksul vaadeldi inimest nii esimest kui teisest aspektist . Inimesel oli Jumala nägu, ta võis, kui ta püüdis, oma kaotatud pärisosa jälle tagasi saada ja Pradiisi uuesti luua Osa inimeste eluaegne püüd oligi pääseda tagasi Jumala kõrvale ja temaga osadusse.
Sellest aspektist kasvas välja ka arusaam, et inimene on looduse kuningas, s.t. looduse, maa, taimede, loomade isand . Jumal oli andnud looduse inimese valitseda .Paralleelselt oli olemas pessimistlik inimesesse suhtumine. Inimene kannab endas pärispatu osa, sünnib ise patus, on nõrk ja täis pahesid, annab kergesti madalatele kirgedele järele ja võib seeläbi kaotada Paradiisi pääsemise võimaluse ja langeda igavesse surma. Inimene peab end alandama Jumala ees ja otsima lunastust. Keskaja ikonograafia, mis ühelt poolt edastab, teiselt poolt aga vormib kollektiivset kujutlust , näitab ühe sagedase teemana Hiiobit, s.t. alanlikku inimest Jumala ees. Teda kujutatakse haleda inimvaremena, paisetes ja leeprahaigena sõnnikuhunniku otsas. Lisaks pidi inimene mäletama, et ta on selles vägivaldses ja Saatana trikke täis maailmas vaid ajutine rändaja, kes valmistab oma siinse rännakuga ette olemist igaveses teispoolsuses.
Eelnevast tulenevalt oli ka erinev suhtumine töösse ja töötavasse inimesesse. Teatavasti antiikaeg ei väärtustanud tööd. Kristlus aga, kuigi nägi töös ka needust ja karistust (“Sina pead palehigis oma leiba teenima...”), rõhutas üha enam kontseptsiooni , et töö on vahend, mis viib lunastuseni ja annab pääsemise (Tilk, M.).

ALLIKAD

• Eesti ajalugu. http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_ajalugu#Keskaeg 14. november 2010
  
• Eesti kunst. http://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/eesti_kunst_dianakuusemaa.ht m
  

14. november 2010

• Kultuur. http://et.wikipedia.org/wiki/Kultuur 13. november 2010
  
• Tilk, M. (2009). Kasvatus keskajal. Tallinna ülikool 2009
  
• Всеобщая история искусств. http://www.bibliotekar.ru/Iskuss1/68.ht m 14.november 2010
  

10