Antsla Gümnaasium Andre Luik Referaat Aristoteles Juhendaja: Peeter Lemats 2012 Sissejuhatus Vanakreeka filosoofia kolm suurkuju olid Aristoteles, tema õpetaja Platon, ning Sokrates, kes Platonit sügavalt mõjutas. Nemad muundasid Sokratese-eelse filosoofia lääne filosoofiaks tänapäeval tuntud kujul. Sokrates ei kirjutanud midagi ning tema mõtted on meieni jõudnud Platoni ja paari teise antiikautori vahendusel. Platoni ja Aristotelese kirjutised moodustavad antiikfilosoofia tuuma. Kuigi Platoni ja Aristotelese tööd on omavahel sügavalt seotud, on nad nii stiililt kui ka ainelt väga erinevad
MK SOKRATES & PLANTON Referaat Õppejõud Mõdriku 2013 SISSEJUHATUS Referaadi töö koosneb kahest tuntumatest antiikfilosoofidest kelleks olid Sokrates ja tema õpilane Planton. Kuigi vanakreeka filosoofias on kolm suurkuju: Sokrates, Platon ja Aristoteles, siis Aritotelest selles referaadis eraldi ei käsitle. Sokrates on eeskujuks paljudele hilisematele filosoofidele, ja Plantoni filosoofile küsimustele kui maailmavaatel maadeldavad ja vaildlevad tänapäevani filosoofid. Kuna Platon oli Sokrates õpilane ja tema kirjutas ja lähtus ka Sokrateses tõekspidamisest. Siis päris täpselt ei teagi mis on Platoni või Sokratesse arvamus või mõted. Seepärast kirjutangi referaadi kahest antiikfilosoofidest, kuna nad on ka omavahel seotud.
Ta kuulus lugupeetud aristokraatide suguvõssa, mis etendas Ateena poliitikas tähtsat osa. Nagu ilmneb Platoni elu lõpuaastatest pärinevast autobiograafilisest Seitsmendast kirjast, tahtis temagi asuda poliitilise karjääri teele, ent tema noorusaja poliitilised olud tegid poliitilise tegevuse raskeks. Kaheksa aastat, kahekümnendast eluaastast saadik, oli Platon olnud Sokratese õpilane. Ta kuulus oma õpetaja lähemate õpilaste ringi. Kohtupidamist Sokratese üle jälgis Platon kohapeal ning kirjutas Sokratese kaitsekõne põhjal "Sokratese apoloogia". Aastal 387. eKr rajas Platon ühes Ateenast loode pool asuvas heeros Akademose pühamus Akadeemia, mis sai eeskujuks hilisematele Euroopa ülikoolidele. Koos oma õpilastega tegeles ta filosoofilise ja loodusteadusliku uurimistööga ning kirjutas oma seniste kogemuste põhjal oma kõige mahukama ja sisukama dialoogi "Riik". Platoni Akadeemia jäi püsima peaaegu 900
poliitilise tegevuse raskeks. Kolmekümne türanni hirmuvalitsuse ajal 403-404 (türannide hulka kuulus ka Platoni sugulasi ja tuttavaid) tõmbus ta peagi poliitikast tagasi ja pühendus filosoofiale. Kui türannide valitsus kukutati, lootis ta, et demokraatide juhtimisel olud paranevad, kuid ta pettus sügavalt ka demokraatides, kui nad mõistsid Sokratese, "tolle aja õiglasima mehe", surma. Kaheksa aastat, kahekümnendast eluaastast saadik, oli Platon olnud Sokratese õpilane. Ta kuulus oma õpetaja lähemate õpilaste ringi. Kohtupidamist Sokratese üle jälgis Platon kohapeal ning kirjutas Sokratese kaitsekõne põhjal "Sokratese apoloogia". Mälestuse õpetajast jäädvustas ta oma teostes. Pärast Sokratese surma tegi Platon pikki reise. Ta peatus mõnda aega Megaras Eukleidese, Sokratese ühe kõige ammusema õpilase juures, viibis tõenäoliselt mitu korda Egiptuses ja käis mitu korda Lõuna-Itaalias, kus ta kohtus pütaagorlaste
Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatult kõigest muust, moodustades muutuvate asjade jäädava olemuse ousia, mida pole võimalik tajuda meeltega, kuid mida avastab surematu ning preeksisteeriv hing kaemuses. Kehalised esemed on ainult ideede ebatäiuslikud koopiad, jäljendid ja varjud, ideed ise aga on paradeigmata algkujud. Ideede ja kehaliste nähtuste vahekorda selgitab Platon koopa võrdpildi abil. Meie, inimesed oleme nagu koopas. Oleme aheldatud näoga koopaseina poole, selg on seejuures pööratud koopa avause poole, millest lahutab meid müür. Müüri taga on kunstliku valguse allikas, mis heidab meie ette seinale varje asjadest, mida kantakse mööda meie selja taga asuvast müürist nii, et üle müüri ulatuvad ainult kantavad asjad, kandjad ise jäävad müüri taha peitu ning neid pole varjudel näha
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 8. teema: Platoni õpetus hingest ja voorustest. Liikumise allika probleem ja kosmose hing. Kreeka keeles tähendab sõna kinoumenon, esiteks, midagi sellist, mis on liikumise seisundis, ning teiseks, midagi sellist, mida liikuma pannakse või liikumises hoitakse. Võib-olla sellest tulenevalt, et mõlemat nimetatud asjaolu tähistas üks ja sama sõna, oli tavaarusaamaks, mida koos teistega jagasid ka Platon ning Aristoteles, et kõik, mis on liikumise seisundis, peab olema millegi poolt liikuma pandud ja liikumises hoitud. Selline eeldus ei ole enesestmõistetavalt ainuvõimalik. Uusaegne füüsika näiteks lähtus eeldusest, et iga keha, mis asub ühetaolises ja sirgjoonelises liikumises, ka säilitab sellise liikumise, vajamata selleks mingit eraldi põhjust. Kui aga kõik, mis liigub, peab olema millegi teise poolt mitte üksnes liikuma pandud, vaid ka liikumises hoitud, siis pidi too liikuma
Muidugi on see õige ja isegi küllalt konkreetselt ,,kombatav" määratlus, ent proovige oma ajastut mõistete ja mõtete diskursiivsesse (loogilisel arutlusel põhinevasse sidusasse) võrku püüda! Ilmselgelt domineerib toodud määratluses püüdlemine universaalse teadmise, terviku teadmise poole. Taoline püüdlemine on keeruline protsess, mille käigus ületatakse erinevad arvamused terviku kohta. Filosoofia on üks teoreetilise mõtlemise viise. Antiik-Kreeka orjandusliku demokraatiaga linnriikides 6.-4. sajandil ema sündinud uus sotsiaalne fenomen - teoreetiline mõtlemine natuurfilosoofia ja tõestava matemaatika vormis on läbi kahe ja poole aastatuhande olnud üks alussambaid tänapäeva teaduspõhise tehnoloogilise tsivilisatsiooni kujunemises. Teoreetiline mõtlemine kasutab refleksiivses (enesekohases kriitilises) kontekstis erilisi mõtlemise vorme, mõisteid, mis omandavad tähenduse
1. Milliseid teadmise tüüpe on olemas? Millise teadmise tüübi kohta käib sofia tarkus, mis sisaldub sõnas filosoofia? Aristotelese sõnade kohaselt on olemas kolme tüüpi teadmisi: · Loov ehk poeetiline teadmine- võimaldab materiaalselt midagi ära teha. · Praktiline ehk eetiline teadmine- et õiglaselt ja õnnelikult elada. · Teoreetiline ehk filosoofiline teadmine- teadmine, mida on vaja iseenda pärast. Sõna sofia käib teoreetilise teadmise tüübi juurde, sest tarkus on midagi, mida on vaja iseendale. 2. Milline on klassikaline ettekujutus teadmise tüübist, mida kutsutakse tarkuseks? Tarkus- teadmine jumalikest ja inimlikest asjadest ehk siis teadmine taevalikest, mis jaguneb kehalisteks ( kõik kehalisi nähtusi uurivad teadused- astronoomia, bioloogia, anatoomia, füüsika) ja kehatuteks asjadeks (kõik kehatuid asju uurivad teadusharud- teoloogia, psühholoogia,
Filosoofia I periood! · LOOGIKA · ARISTOTELES · Aristotelest nimetatakse "loogika isaks". "Aristotelsese · 384 322 e.Kr. loogika". · Loogika on kõigi teaduste paratamatu tööriist ja eeldus · Elulugu (organon). · Aristoteles sündis Stageiras.
Kordamine filosoofia eksamiks 1.Milliseid teadmise tüüpe on olemas? Millise teadmise tüübi kohta käib sofia tarkus, mis sisaldub sõnas filosoofia? Loov teadmine, praktiline teadmine, teoreetiline teadmine. Loov teadmine on poeetiline teadmine. Teadmine mis aitab midagi ära teha, tekitada, sünnitada.Ala oskusteave. Teoreetiline teadmine - vaid iseenda , mitte millegi muu pärast. Praktiline teadmine (eetiline teadmine) võimaldab hästi ja õnnelikult elada. Sofia käib teoreetilise teadmise alla .Sõnas filosoofia sisaldub sõna philos sõber, armuke ja sõna sophia- tarkus. Filosoofia on tarkusearmastus. 2.Milline on klassikaline ettekujutus teadmise tüübist, mida kutsutakse tarkuseks? Tarkus on teadmine Jumalikest ja inmlikest asjadest. Teadmine taevalikest ja maistest asjadest. A)Taevased : kehalised ja kehatud. Kehalised: materjaalsed objektid ja 4 olulisemat teadust (füüsika, astronoomia, bioloogia, anatoomia). Kehatud: jumal või jumalad (teoloogia), hing
ajab, ei ole manipuleeritav. Tarkus seostub võimega mitmekesisuse taga näha ühtsust. Tarkus on kosmoses. LOGOS (tarkus) kuulub eelkõige kosmosele. Ilma logoseta ei oleks kosmost. Mittemõistlik inimene - kes ei suuda ise mõelda, lähevad teistega kaasa; juhinduvad oma soovidest. Mõtlev inimene suudab kuulata logost, mõistus surub soovid alla. KOSMOSE loomulik olek on omane kaootilisus, juhuslikkus (kaos) kui ka korrapärasus, mõistuslikkus, seaduspärasus. LOGOS tarkus, mõistuslik kõne, suhe ja põhjuslikkuse alus. SAAMINE- Herakleitose filosoofia ei ole ainult saamine, vaid SAAMISE ja OLEMISE süntees; on nii IGAVIK kui AEG; nii tekkimine, olemine, kadumine. Heidegger tänapäevased probleemid tollal juba sõnastatud. 5. Varased (Leukippos, Demokritos) ja hilised (Epikuros, Lucretius Carus) atomistid, nende maailmamudelid. Atomos (kr) jagamatu. Atomistidel: Maailmas on 2 alget:
Siia alla kuuluvad loogika, dialektika, retoorika. 3. Filosoofiaga alustamiseks on pakkunud välja mitmed filosoofid erinevaid võimalusi. G.W.F.Hegel ja M.Heidegger on öelnud, et filosoofiaga pole võimalik üldse algust teha. Nende arvates on olemas kaks võimalust kas me oled filosoofia sees või me ei ole filosoofia sees. Filosoofia sisse minek mingi abivahendi abil pole võimalik. Aristoteles omakorda ütleb, et filosoofia algab imestusest millegi suhtes. R.Descartes soovitab aga filosoofia otsimiseks kahelda kõiges niikaua kuni lõpuks kahtleja leiab üles millegi, milles pole võimalik kahelda. Selle vundamendi otsa saab kahtleja hakata ehitama filosoofiat. A.Camus aga soovitab hoopis otsida filosoofiat algust absurdist. V.Bibihhin seisukoha järgi aga algab filosoofia meeleolust ja selle muutumisest. 4
! Platoni kolm allikat: Pütaagorlastelt võttis ta usus matemaatiliselt täpsesse mõtlemisse ja dualismi. Parmenideselt võttis mõtlemise, et puhas mõtlemine = olemine. Sokrateselt sai ta dialoogilise meetodi. ! Tunnetusteooria: Tunnetus areneb läbi kolme staadiumi, mis vastavad hinge kolmele tasandile: DOXA arvamus, kui paljas usk tuleneb otse meelest. DIANOIA ratsionaalne arusaam. NOESIS - otsene intuitsioon ideedest. Ta pooldas hingederändamise õpetust. Jumal lõi hinged ja nendega asustanud tähed, igal tähel üks hing, mida juurde ei looda. Nad toituvad vaatlusest. Ideede maailmas näeb hing ideaalset ilu ja õigust. Hinged on nagu sõjavankrid, mille üks ratsu kisub mateeria poole. Teine ideede maailma poole. Tõeline maailm on ideede maailm. Ideed on muutumatud. Neid ei saa hävitada ja neid ei teki juurde. Koopamüüt: Inimesed elavad koopas ja on aheldatud koopa seina külge. Näevad ainult varje seinal , mida koopasuust tulev valgus seinale heidab
Mis peaks tagama taju adekvaatsuse? 4 (L2) ANTIIKFILOSOOFIA kujunemine Antiikfilosoofiat võib jagada nelja perioodi: Kosmoloogiline periood (oluline on maailm ja selle tekkelugu; mis on algelement, kuidas see toimib jne) mileetoslased, Herakleitos,atomistid, Elea koolkond. Antropotsentriline periood (oluline on inimene, tema sisemaailm; mis on ilu, tarkus mehine jne) sofistid, Sokrates, küünikud, kürenaikud. Suur süntees (antiikfilosoofia kõrgperiood) Platon, Aristoteles. Hilisperiood stoikud, epikuurlased, skeptikud, uusplatoonikud. Antiikfilosoofias ilmneb kolm mõtlemisjoont: 1. Ratsionalism Pärineb tegelikult juba Dionysose kultusest. Ei usutud mütoloogiat, otsiti põhjendusi, peab tõestama, et asi on, eesmärk on veenda. 2. Krititsism kriitiline suhtumine. Kui üldse tahetakse ratsionaalselt mõelda, peab olema mõttevabadus, ei saa uskuda kõike mis mütoloogias, asju tuleb vaadelda kriitiliselt. 3. Dünanism mõtte liikuvus
SISSEJUHATUS FILOSOOFIA AJALUKKU (lennukolledzile) FLFI.00.044 Kordamisküsimusi 1. Sokrates: sokraatiline meetod (ES lk 16-18) 2. Platoni ideedeõpetus (wordi konspekt) 3. Platoni ühiskonnakäsitus (wordi konspekt) 4. Aristoteles: ideedeõpetuse kriitika, metafüüsika, õpetus kategooriatest ja põhjustest (ES lk 46-48, 50-51, 59-61) 5. Aristotelese eetika: eudaimonism, kesktee (ES lk 67-74) 6. Descartes'i ratsionalism: kahtlus, tõsikindel tedmine, cogito ergo sum, keha ja hinge dualism (ES lk 103-113) 7. Kanti teoreetiline filosoofia: asi iseeneses (lk 202), meelelise tunnetuse aprioorsed tingimused (lk 206), transtsendentaalne filosoofia(lk 204), aru kategooriad (lk 207), mõistuse ideed (lk
Loomulikkusest ja kunstlikkusest võidakse küll rääkida ka teistes tähendustes, kuid praegu on jutt Aristotelese arusaamast. Kuni 17. sajandini kuulusid filosoofiasse ka need valdkonnad, mis tänapäeval on teaduse pärusmaa. See oli nii, sest · Poliitilistes põhjustel usaldati tollal filosoofe rohkem kui teadlasi. · Teadusi tänapäevases mõttes ei olnud veel välja kujunenud ning filosoofia hõlmas kõiki teoreetilise uurimistöö valdkondi. · Filosoofiline meetod võimaldas tollal saavutada paremaid tulemusi kui teaduslik meetod. Ei, tollal ei olnudki veel võimalik võrrelda filosoofilist ja teaduslikku meetodit, sest teadusi tänapäevases tähenduses polnud veel välja kujunenud. Aristotelese metafüüsikaga on kooskõlas väita, et · tammetõru on võimalikkusena tammepuu vaid siis, kui tammetõrust antud tingimustes tegelikult tamm kasvab
- võimaldab õiglaselt ja õnnelikult elada, teoreetiline teadmine - on vaja ainult asja enda pärast, selle alla kuulub ka sofia. 2.Milline on klassikaline ettekujutus teadmise tüübist, mida kutsutakse tarkuseks? Teadmine jumalikest/taevalikest (jagunevad kehalisteks ja kehatuteks asjadeks), inimlikest/maistest ja tehnilistest asjadest. 3.Kuidas filosoofiaga alustada? Milliste filosoofide seisukohta selles küsimuses te teate? Filosoofiaga tuleks alustada lähtudes meeleolust: Aristoteles - Filosoofia algab imestusest "Miks asjad on nii?", filosoofia peab võtma müütidest imestuse ja looma nende põhjalt mõistuspärase teooria. Hegel/Heidegger - Filosoofiaga ei saa algust teha, inimene on sinna paisatuna alati selle sees olnud või pole kunagi sellega seotud olnud. Descartes - Filosoofiaga tuleb alustada nii, et tuleb kahtluse alla seada kõik, milles kahelda saab ja seejärel vaadata, milles enam kahelda pole võimalik. Camus - Filosoofia algab absurdist, mis on olukord, kus
Surma pole vaja karta, sest hingeahela lagunemine toimub märkamatult. SOFISTID Viies sajand eKr oli antiikdemokraatia õitseaeg, rahva koosolekul esinemiseks pidi kodanik valdama retoorikat ja võitluskunsti. Sofistid olid elukutselised kõne- ja võitluskunsti õpetajad, kes töötasid raha eest, arendasid loogikat ja grammatikat, samas olid nad relativistid väites, et tõde pole olemas, sest iga asja kohta võib esitada vastupidiseid väiteid. Nad said kuulsaks oma sofismidega, mida Platon nimetas sõna väänamiseks. Partnerilt tuleb küsida, kas sa oled kaotanud sarvi. Vastus on harilikult ei. Siit järeldus, siis oled sa arvekandja, sest see mida sa kaotanud pole, on sul olemas. 05.09.11 KLASSIKALINE FILOSOOFIA Sokrates (469 399) ta ise ei kirjutanud ühtegi rida, tunneme teda põhiliselt tema õpilase Platoni järgi. Esimene filosoof, kes arvas, et filosoofia ei pea uurima loodust ega arutlema
millegi siia ilma tekitamisele. Praktiline teadmine – Eetiline väärtusteave, mis võimaldab meil teha õiglaseid ja ratsionaalseid otsuseid, eristada head halvast, õiget valest ning nende teadmiste abil elada õnnelikult, korraldada ühiskonnaelu. Tänapäeval tuntakse seda tüüpi teadmist peamiselt eetika ja praktilise filosoofia nime all. Teoreetiline teadmine – Filosoofiline tarkus, mida Aristoteles kutsus esimeseks filosoofiaks. Teadmine teadmise pärast – midagi, mis on hea inimesele endale, mitte suunatud millegi teostamisele või saavutamisele. Käib kolme tüüpi asjade kohta: * Asjad, mis on eraldi (inimese mõtlemisest ja meeltest), kuid mis muutuvad, nt looduse poolt antud asjad, inimese loodud füüsilised objektid. * Asjad, mis ei ole eraldi ja ei muutu, nt matemaatilised ja geomeetrilised põhitõed, mille jaoks
Mõtteteadus - elu liigub mõtte jõul edasi. Kui mõte on loid, siis nii liigub ka elu. Filosoofias on erinevaid vaateviise ühele ja samale asjale. Filosoofia lätteks on kõrgem uudishimu, mis Vanas-Kreekas liikus kahes suunas: 1)Joonia koolkond (praeguse Türgi, Väike-Aasia rannik) - esitatakse küsimus asjade algusest (arhe); 2)Sofistide ajastu - neid ei huvita asjade algus, nende mõtete keskmes oli inimene (antropos). Need kaks suunda võttis kokku suur Kreeka filosoof Platon. Ta leiab, et tarkus voolab mõlemast allikast - maailmast ja me endi sügavusest. Platon esitab filosoofia 3 põhiküsimust: 1)Mis on tõene?; 2)Mis on hea? (eetikaküsimus); 3)Mis on ilus? (esteetika). Immanuel Kant on viimane suur valgustaja, suur kriitik. Immanuel Kant sõnastab 4 küsimust: 1)Mida ma võin teada? (sellele vastaks metafüüsika); 2)Mida ma pean tegema? (moraali- või eetikaküsimus); 3)Mida ma võin loota? (religiooniküsimus); 4)Mis/kes on inimene? (antropoloogiaküsimus).
alguses? (esindajatest Thales, Pythagoras); Eelea koolkond, mis pööras eelkõige tähelepanu tõe ning tõelisuse otsingutele (Parmenides, Herakleitos); Sofistid, keda ei huvita mitte niivõrd tõde, vaid praktilisus, nad on skeptilised meelelise taju suhtes (Protagoras, Gorgias). Klassikalise perioodi suurmõtlejad: Sokrates, kes pühendus üksikisu uurimisele, leidis, et kõigel on oma eesmärk, oma mõte ja et tõde on siiski olemas; Platon, kes vaatleb maailma kui kaht dimensiooni: puhtad mõtted & nähtav maailm (on olemas eraldi puhaste ideede sfäär); Aristoteles, kes uurib esimesena olemise lähteprintsiipe ja algpõhjuseid. Hellenistliku perioodi hulka kuuluvad: stoikud, kes ülistasid looduspärast e mõistusepärast elulaadi; küünikud, kes pidasid tõelist tunnetust võimatuks, kahtlevad kõiges; epikuurlased, kes soovivad jõuda õnneliku ning häirimatu seisundini, vabastades hinge kannatustest.
George Berkeley arvates ("Traktaat inimtunnetuse printsiipidest") on asjad ideede kogumid ning nende olemasolu seisneb tajutavuses Paul Holbach'i arvates ("Looduse süsteem") on usk hinge olemasolusse substantsina tingitud teadmatusest nähtuste tegelikest põhjustest Leibniz'i arvates (Kiri leedi Masham'ile, Kiri kuninganna Sophie-Charlottele) on hinge ja keha kooskõla tingitud sellest, et Jumal lõi kehad ja hinged sellisteks, et nad iseenda loomulike seaduste kohaselt peegeldaksid teineteise seisundit. George Berkeley arvates ("Traktaat inimtunnetuse printsiipidest") on asjad ideede kogumid ning nende olemasolu seisneb tajutavuses Paul Holbach'i arvates ("Looduse süsteem") on usk hinge olemasolusse substantsina tingitud teadmatusest nähtuste tegelikest põhjustest Lotmani arvates teaduse ja tehnika areng renessansiajal muutis elu tervikuna vähem prognoositavaks; suurenes inimese ebakindlus
George Berkeley arvates ("Traktaat inimtunnetuse printsiipidest") on asjad ideede kogumid ning nende olemasolu seisneb tajutavuses Paul Holbach'i arvates ("Looduse süsteem") on usk hinge olemasolusse substantsina tingitud teadmatusest nähtuste tegelikest põhjustest Leibniz'i arvates (Kiri leedi Masham'ile, Kiri kuninganna Sophie-Charlottele) on hinge ja keha kooskõla tingitud sellest, et Jumal lõi kehad ja hinged sellisteks, et nad iseenda loomulike seaduste kohaselt peegeldaksid teineteise seisundit. George Berkeley arvates ("Traktaat inimtunnetuse printsiipidest") on asjad ideede kogumid ning nende olemasolu seisneb tajutavuses Paul Holbach'i arvates ("Looduse süsteem") on usk hinge olemasolusse substantsina tingitud teadmatusest nähtuste tegelikest põhjustest Lotmani arvates teaduse ja tehnika areng renessansiajal muutis elu tervikuna vähem prognoositavaks; suurenes inimese ebakindlus
suhtes õiglaselt 1. Mis on õnn? Erinevad eetilised koolkonnad: A)Populaarne hedonism arusaam selle kohta, mis on õnn ja hea elu. Õnn peitub iha objektide(need, mida me tahame) poolt pakutavas naudinguis. õnn selle arusaama järgi. Inimene tänavalt: ,,hea elu on see, kui ma saan asju, olukordi, mida soovin". Õnn, kui mingite asjade omamine hüved. N: palju raha, suur sotsiaalne tunnustus, maja, auto, suvila...:) Nii Platon kui Aristoteles panevad nimekirja rikkuse, sõbrad, populaarse partneri, sotsiaalse tunnustuse(austus teiste inimeste poolt), kõrgesse perekonda sündimise, tervise, atraktiivne välimus, sugulaste ja eriti laste hea käekäigu. Probleemid: 1) See õnnetunne on üsna mööduv nähtus 2)neid ihaobjekte tuleb targalt omada see, kel puudub teadmine raha kohta, ei suuda Tänu rahale õnnelikud olla. Sama on ka muude ihaobjektidega 2. Milles õnn peitub?
· Ta on inimestes individuaalselt erinev, kuid · Juba siis huvitub ta kurjuse eksistentsist. jumaliku loomingu väljavooluna kõiges olemasolev. · Manilased õpetasid, et kurjus on Jumalaga võrdne · Ta võimaldab samas üldist objektiivset tunnetust. iseseisev jõud. (dualism) · Hing · Elu ja otsingud · Hing on tervik, sisaldades mitmesuguseid jõude. · Ta õpetab Kartaagos ja Thagastas. · Hingel on vegetatiivne, sensitiivne ja ratsionaalne · Tüdinenuna Põhja-Aafrikast läheb ta 383 a. võime. Rooma ja siis Milanosse. Ka siin teenib ta leiba · Kosmoloogia retoorika õpetajana. · Kogu loodu lähtub hierarhiliselt aste astmelt · Vahepeal valdab teda filosoofiline skeptitsism,
kavatsus. Mitte ainult mida väidab, vaid miks väidab Ajalooline kontekst ja keelelised konventsioonid · Kontekstuaalne meetod II Seetõttu vaja uurida: tekste, millele autor vastas konventsioone, mille raames ta kirjutas Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega kasutusel normatiivsed mõisted, mida ideoloogid uue sisuga täidavad innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest. Vooruslik käitumine õnne alus. Õnn on lõppeesmärk. Platoni varased dialoogid (Sokrates): Elu ei ole väärt elamist, kui keha laastab haigus Samamoodi ei ole väärt elamist ka selline elu, milles hinge laastab vale toimimine Platon voorusest ja õnnest Vabariik · Õnne jaoks keskne: vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast · Hingel 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa
Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne meetod: Arthur Lovejoy. Metodoloogia: universaalsed probleemid, "ühikideed", tsüklilisus, testipõhisus. Kanooniliste "suurte mõtlejate rida" Kontekstuaalne meetod: Cambridge'i koolkond. Autori intentsioon ehk kavatsus. Ajalooline kontekst ja keelelised tavad ehk konventsioonid. Mõjutatud lingvitsiliesest pöördest (Wittgenstein keele mäng, keel kui tööriist, Austini kõneaktid). Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon Varastes dialoogides: elu ei vääri elamist, kui keha laastab haigus või hinge laastab vale toimimine. (Vaid voorusest ei piisa) Vabariik: Õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Hingel kusjuures 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus peab valitsema, emotsioonid toetavad ja instinktid olgu ohjeldatud. Pidusöök: Ilupüüdluse (armastuse erinevad astmed. Vaid see tunnetab ilu, kes elab
kogu suvalisust silme ees hoida, otsekui ta teeks teoks selle, mida saab teha. See, mida kaua on oodatud, tuleb ligi leebelt. Jää terveks. XCII. SENECALT LUCILIUSELE TERVITUS. Minu arvates oleme ühel meelel selles, et väliseid asju peab keha jaoks soetama, et keha tuleb hinge auks hooldada, et hinges on teenindavad osad, mille abil liigume ja toitume ning mis on meile antud tähtsaima enda pärast. Selles tähtsaimas on miski ebamõistuslik, on ka mõistuslik. Üks teenib teist; see on ainus, mis ei suhestu muuga, vaid suhestab kõik endaga. Sest ka too jumalik mõistus on kõigele juhtijaks, olemata ise kellegi alluvuses; samasugune on ka meie mõistus, kuna ta tollest pärineb. (2) Kui selles omavahel nõustume, siis oleme ühel meelel selleski, et õnneliku elu ainsaks tingimuseks on
transdistsiplinaarsed. Kuna meie reaalsus on mõjutatud meedia poolt, tegelikkus näib näilisest näilsem ja esteetika puudutab iga inimese igapäevaelu. Kunst on ainult üks osa esteetikast. Kunst mõjutab ka seda kuidas me reaalsust tajume. Kunste ei ole maailmast eraldatud, iseseisvus on näivus. Me võtame kunstiteoseid vastu alati mitmiktajuga ja arvestades selle sotsio-poliitilist konteksti, sest me ise oleme selle osad. 3). ……… (KÜSIMUS: Antiikfilosoofia. Eelsokraatikud, Platon, Aristoteles.) ANTIIKI ning Vana-Kreeka kultuuri peetakse läänemaise vaimukultuuri alustalaks ehk õhtumaise kultuuri hälliks. Kreeka ÜHISKONNAS oli (umb 4. saj eKr) maailma kohta arusaam, 4 et asjad ongi SUHTELISED ning näivad ja tõde pole olemas, ega pole mõtet ka seda taga ajada. Usk sellesse, et kunagi kaua aega tagasi olid kuldsed jumalate ajad, mitte pole head ajad
-eesmärgid (telos) Epictetos – sündmused ei ole kahjulikud, vaid meie arvamus nendest. -õnn kui lõppeesmärk > lõplik, kõrgeim hüve> mitteinstrumentaalne ÕNN=VOORUS (stoikud arvavad) Erinevad arusaamad: Epikuurlased Tavaarusaam: Platon: Sokrates noomib ateenlasi nende valede Ainus hüve on nauding- ataraxia – vaba ärevusest, valust. eesmärkide eest (rikkus, kuulsus, au), õiges on tarkus, tõde, au) Eeldused: Kolme sorti inimesed: nauding, kuulsus, voorus head sõbrad (nende ringis)
kirjutisi kellele vastab, keda kritiseerib; peab teadma ajaloolisi probleeme, mille õigustamiseks on teosed loodud jne). Ilma kontekstita ei saa me teosest aru. Lisaks peab teadma ka keelelisi konventsioone, ehk mida need mõisted tollases konstektis tähendasid (sest mõistete tähendus muutub pidevalt). Kõik see tähendab, et ei piisa teksti enda lugemisest vaid peab tutvuma kogu ajastuga ja peab lugema ka nn väikeste autorite teoseid. Õnn 2. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne, kuid nad olid erimeelel selles osas, kas voorusest piisab õnneks või on vaja veel midagi. Üldiselt on mõlema jaoks õnne olemuseks teatud sorti tegutseminr või tegutsemisvõime (aktiivne, mitte lihtsalt seisund) Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, et peab olema ka näiteks terve keha, hiljem aga jõudis järeldusele, et piisab õigest toimimisest (vooruslikkusest). Vooruslik elu tuleb
tähendusvarjundi sõna "filosoofia" kui tarkusearmastus: mitte püsiv side tarkusega, vaid püüdlemine tarkuse poole. 3 7. Platoni ideedeõpetus, idee ja nähtuse erinevused, ideedemaailma struktuur, ideede tunnetamine. Platon (427-347): Üldine on olemas. Meeleline maailm ei ole kõik, millest võib rääkida. Olemus on püsiv ja hukkumatu. Olemus teeb selle, mis miski on, aga pole ometi ise asjana kohatav. Platon jõuab olemuste eristamiseni, ideeõpetuseni sokraatilisest lähtest: huvist üldmõistete vastu. Üldmõistete sisu peab olema püsiv ja muutumatu. Üldine on ainult mõteldav, mitte kogetav. Üldmõistete sisuks on asjade olemus, seda nimetas Platon ideeks (idea). Platoni vastus metafüüsika põhiküsimusele: olev tervenisti on idee. Idee on realiteet, nähtus on olemas vaid seetõttu et ta on osa ideest. Nähtuste maailm on ideedemaailma kahvatu peegeldus
FILO JA ESTEETIKA 1. Mis on filosoofia? Analüütilise ja kontinentaalse mõttetraditsiooni erinevused. Filosoofia ja kultuur. 2. Mis on esteetika? Esteetikateooriate liigid. Esteetiliste otsuste komplitseeritus. 3. Danto nägemus kunstiajaloost. Kunsti lõpp. 4. Esteetika ja interdistsiplinaarsus. Kunsti ja kunstimaitse suhted nende piiridest väljapoole jäävaga. 5. Antiikfilosoofia. Eelsokraatikud, Platon, Aristoteles. 6. Hellenism. 7. Antiikesteetika. Miks suhtus Platon kunsti alavääristavalt? 8. Platonist alanud filosoofiatraditsioon. Selle mõju kuni uusaja lõpuni ja selle heideggerlik kriitika. 9. Aristoteles. Kunst kui jäljendamine? Plotinose vaated kunstile. 10. Keskaja filosoofia peamised probleemid. Augustinus. AquinoThomas. 11. Pime keskaeg. Keskaja rehabiliteerimine. Annaalide koolkond. 12. Kunsti roll keskajal
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
