5 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 5 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2014-12-16
Kuupäev, millal dokument üles laeti
5 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
opilane14
Õppematerjali autor
osa, mis on igavene. Ilma aktiivse intellektita ei ole mõtlemine võimalik. Nii et mõtlemisvõime sõltub hinge osast, mis elab keha üle. Aktiivne intellekt peab olema kas Jumal või mõni muu mittemateriaalne Jumala-taoline olend. Aristoteles ei ütle kuskil, nagu oleks igal inimesel isiklik aktiivne intellekt, mis tema keha üle elab. Aristotelese õpetuse alusel on voorus hinge teatud toimimisvõime ja Aristoteles jagab hinge kaheks: Mittemõistuslik hingejagu Toituv hing, millel puudub kokkupuude mõistusega, eetilise mõõtega (söömine, paljunemine) Püüdlev hing, kust kasvavad välja inimese püüdlused, mis panevad ta tegutsema. See on mõistuslikult kujundatav hingejagu. Mõistuslik hing Praktilise mõtlemise võime on suunatud püüdlevale hingele, püüdes leida loomupüüdlustele voorustega kooskõlastuvat vormi Teoreetilise mõtlemise võime on suunatud teoreetilise tegevuse tarvis vajalike loomutäiuste saavutamisele.
Kogu reaalne olemine, tegelikkus, asjade ja kehade maailm on näivus. Tema olemasolu sõltub ideede maailmast, ideaalsest olemisest, mis oma ideaalsete kujunditega teda nagu läbi põimib ning seega õieti teeb olemasolevaks. Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatult kõigest muust, moodustades muutuvate asjade jäädava olemuse, mida pole võimalik tajuda meeltega, kuid mida avastab surematu ning preeksisteeriv hing kaemuses. Kehalised esemed on ainult ideede ebatäiuslikud koopiad, jäljendid ja varjud, ideed ise aga on algkujud. Hinge mõistest oli Platonil, et hing on midagi liikuvat ja samas midagi, mis tajub ning võib isegi tahet omada, ta jääb Platoni arvates justkui kahe maailma vahepeale. See võimalik, kuna enne sündi asub hing "ideede" riigis ning alles maise eluga saabub ta kehasse. Platon võrdleb keha-hinge vahekorda "ideede" maailma ja meelelise maalima vahekorraga
alatises tekkimises, teisenemises ja hävimises. Kogu reaalne olemine, tegelikkus, asjade ja kehade maailm on näivus. Tema olemasolu sõltub ideede maailmast, ideaalsest olemisest, mis on oma ideaalsete kujunditega teda nagu läbi põimib ning seega õieti teeb olemasolevaks. Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatult kõigest muust, moodustades muutuvate asjade jäädava olemuse - ousia, mida pole võimalik tajuda meeltega, kuid mida avastab surematu ning preeksisteeriv hing kaemuses. Kehalised esemed on ainult ideede ebatäiuslikud koopiad, jäljendid ja varjud, ideed ise aga on paradeigmata (ideede algkujud). Ideede ja kehaliste nähtuste vahekorda selgitab Platon koopa abil. Inimesed on alatiselt pööratud näoga koopa siseseinale, ega näe tegelikkust. Seega võime näha koopa seinal ainult varje neist tõelistest esemetest, mis satuvad koopa avause kohale. Tõelised esemed on ideed. Võime tajuda
alatises tekkimises, teisenemises ja hävimises. Kogu reaalne olemine, tegelikkus, asjade ja kehade maailm on näivus. Tema olemasolu sõltub ideede maailmast, ideaalsest olemisest, mis on oma ideaalsete kujunditega teda nagu läbi põimib ning seega õieti teeb olemasolevaks. Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatult kõigest muust, moodustades muutuvate asjade jäädava olemuse - ousia, mida pole võimalik tajuda meeltega, kuid mida avastab surematu ning preeksisteeriv hing kaemuses. Kehalised esemed on ainult ideede ebatäiuslikud koopiad, jäljendid ja varjud, ideed ise aga on paradeigmata - algkujud. Ideede ja kehaliste nähtuste vahekorda selgitab Platon koopa võrpildi abil. Inimesed on alatiselt pööratud näoga koopa siseseinale, ega näe tegelikkust. Seega võime näha koopa seinal ainult varje neist tõelistest esemetest, mis satuvad koopa avause kohale. Tõelised esemed on ideed. Võime
Kogu reaalne olemine, tegelikkus, asjade ja kehade maailm on näivus. Tema olemasolu sõltub ideede maailmast, ideaalsest olemisest, mis oma ideaalsete kujunditega teda nagu läbi põimib ning seega õieti teeb olemasolevaks. Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatult kõigest muust, moodustades muutuvate asjade jäädava olemuse ousia, mida pole võimalik tajuda meeltega, kuid mida avastab surematu ning preeksisteeriv hing kaemuses. Kehalised esemed on ainult ideede ebatäiuslikud koopiad, jäljendid ja varjud, ideed ise aga on paradeigmata algkujud. Ideede ja kehaliste nähtuste vahekorda selgitab Platon koopa võrdpildi abil. Meie, inimesed oleme nagu koopas. Oleme aheldatud näoga koopaseina poole, selg on seejuures pööratud koopa avause poole, millest lahutab meid müür. Müüri taga on kunstliku valguse allikas, mis heidab meie ette seinale varje asjadest, mida kantakse mööda
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 8. teema: Platoni õpetus hingest ja voorustest. Liikumise allika probleem ja kosmose hing. Kreeka keeles tähendab sõna kinoumenon, esiteks, midagi sellist, mis on liikumise seisundis, ning teiseks, midagi sellist, mida liikuma pannakse või liikumises hoitakse. Võib-olla sellest tulenevalt, et mõlemat nimetatud asjaolu tähistas üks ja sama sõna, oli tavaarusaamaks, mida koos teistega jagasid ka Platon ning Aristoteles, et kõik, mis on liikumise seisundis, peab olema millegi poolt liikuma pandud ja liikumises hoitud. Selline eeldus ei ole enesestmõistetavalt ainuvõimalik
kolmikstruktuuriks ning konstrueerib sel alusel ideaalse riigi kolmekihilise struktuuri. Enne viimase mõtte pikemat lahtiseletamist, mille juures jõuamegi poliitilise õpetuse ontoloogiliste, epistemoloogiliste ja eetiliste seoste juurde, nimetame nende kolmikstruktuuride elemendid. Õigupoolest probleem ongi nende kolmikstruktuuride harmoonilises seostamises. Olemisõpetus: kõrgeim muutumatute, igaveste ideede ehk tõelise tegelikkuse maailm; maailma hing, mis hõlmab näiva tegelikkuse maailma ning kõige madalamal meeleliselt tajutavate muutlike asjade, ideede kehastuste maailm. Inimese surematu hing: jumalik ja surematu mõistus; surelikud emotsioonid (afektid, söakus) ning ihad (himud, instinktid). Polise kolm kihti alanemise järjekorras: valitsejad, valvurid-sõjamehed, tavainimesed-tootjad. Platoni olemisõpetuse (ontoloogia, maailmapildi) järgi on olemas kaks maailma: üks on
Kõige enam kasutatav seisukoht nii antiikaja loogikaõpikutes. Inimene kulub loomade hulka, mõtlemine ja kõrgelt arenenud aju eristab inimest loomadest. Keel on Aristotelese arvates oluline, eristab inimesi kõikidest teistest elusolenditest, ainult inimene on võimeline eristama ja mõistma sõnade kuri, hea, õiglus tähendust. Klassikaline filosoofiline antropoloogia- inimest on liitsubstantsi, mis koosneb kehast ja hingest, ühendades neid omavahel. Hing on keha elustav printsiip, elusas kehas on hing, surnud kehas hing puudub. Teine arvamus on, et inimene on liitsubstants, mis koosneb kehast, maisest ja kosmilisest hingest. Tuuakse välja arvamus, et inimene on mikrokosmos- inimene on väike maailm, võib oma mõistuse kaudu jõuda kõigeni, ta on inimlik jumal. Inimene suudab kontrollida paljusid asju enda juures- oma hingamist, mõtlemist, soove jne. Inimese alamosa on
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid