Hiina ja Tiibet (2)

Audentese Ülikool - Politoloogia - Rahvusvahelised suhted

4 HEA

International University Audentes

Õigusteaduskond

Siim Siirak

Hiina ja Tiibet

Juhendaja : H. Koitel

Tallinn 2008

Sissejuhatus

Tiibet, millel on kümmekond sajandit pikk ajalugu, religioon ja kultuuripagas, oli aastatel 1913-1949 de facto iseseisev, rahumeelne ja budistlik riik, mis omas sõltumatut keskvalitsust, raha, maksusüsteemi ja sõjaväge. Peale seda kui Mao Zedongi juhitud kommunistid pääsesid võidule Hiina kodusõjas ja loodi Hiina Rahvavabariik (HRV) marssisid Hiina rahvavabastusarmee väed Tiibetisse. Mõistagi olid Hiina hästi treenitud ja varustatud väed mitmekordselt arvulises ülekaalus Tiibeti algse sõjavarustusega sõdalastest. Aastast 1950 on Tiibet okupeeritud Hiina Rahvavabariigi poolt. Sellest ajast alates on Tiibeti rahvas pidanud taluma ülekohut ja väärkohtlemist ning poliitilisi ja majanduslikke otsuseid, mis on rahvale ja tema kultuurile palju kahju teinud. Kommunistlikust ideoloogiast juhitud propaganda tõi kaasa näljahäda, tagakiusamise ja paljude tiibetlaste põgenemise oma kodumaalt . Kõige selle tõttu palus seni isolatsiooni eelistanud Tiibeti poliitiline eliit maailma üldsuse abi. Eelkõige loodeti Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) peale. Vaatamata aga ÜRO harta ja rahvusvahelise õiguse Tiibetit toetavatele põhimõtetele jäi abi saamata.

Tiibeti ajalugu

Arvatakse , et Tiibeti esimesed asukad saabusid Tiibetisse rohkem kui 2000 aastat e.m.a. ida poolt. Pärimused räägivad, et sõjakad karjakasvatajad ühendas omavahel 410 e.m.a. Indiast saabunud Nyatritsenpo, kes pani alguse 41 kuninga dünastiale. Tiibeti paremini tuntud ajalugu on 1500 aastat vana. Maa arenes juba 600 aastal eri hõimude poolt valitsetud konföderatsioonist keskse juhtimisega budistlikuks kuningriigiks. Tiibeti riiklik ajalugu algas Yarlungi vürstist ja kuningas Strongtengampon valitsusajast (629-650). See kuningas pani aluse keskusest valitsetavale Suur-Tiibeti riigile, mis lõpuks ulatus välja Ladakhi, Nepaali, Bengali ja Kukunori aladele . Sellel ajal kasmiiris saadikuna toiminud minister Thinmi Sambhota arendas välja Tiibeti tähestiku, mida võib lugeda maa kirjakeele arengu alguseks. Seejärel sai alguse ka budistliku kirjanduse tõlkimine sanskriti keelest ja ehitati Jokhangi tempel. Peaaegu kogu 7- saj oli Tiibet Hiinaga sõjajalal. Tiibetlased vallutasid 763 isegi Tang- dynastia pealinna Xiani. Lähedased kaubanduslikud suhted arenesid Bagdadi kaliifidega, seoses siiditeede jäämisega Tiibeti aladele. Tiibeti monarhia oli võimsaim kuningas Trisrongdetseni ajal 755-797. Tollal kutsuti tiibetisse ka india munk Padmasambhava, kes levitas esoteerilist vajrajana- budismi ja asutas 765 Samye kloostriülikooli. Aastal 779 vana Bö- usund muutus ametlikult teisejärguliseks ja budismist ning selle Vajrajana suunast sai peausund. Kuningas Munetsenpo üritas luua mingisuguse sotsialistliku ühiskonna tasandades võrdsustades kõikide omandi kolm korda, siiski tema üritus ebaõnnestus. Rahu ja piirilepe sõlmiti Hiinaga 822 kunigas Ralpaceni valitsusajal. Kuningriigi lagunedes 9. saj jagunes Tiibet väikesteks feodaalseteks vürstkondadeks. Kloostrisüsteemi elavnemine ja õpetuse teine levimine said alguse india päritoluga munk Atisa (980- 1054 ) juhtimisel. Kloostrid tõusid kultuurielu võtmepositsioonile ja tõrjusid välja majandusliku elu põhimõtted võistluses maa aadelkonnaga. Hiinlaste ja Hindude eeskujule põhinev Kalacakra- ajaarvamine sai alguse aastal 1027 .

Tiibet aastatel 1959 -1990

Peale 1959. aasta ülestõusu mahasurumist muutus nii HRV poliitika Tiibeti suhtes kui ka tiibetlaste võitlus oma maa iseseisvuse taastamiseks ning kultuuri säilitamiseks. Kultuuri st usu säilitamine ja poliitilise iseseisvuse taastamine sulavad tiibetlaste jaoks kokku üheks, see on Dalai -laama isikuks , kes sümboliseerib mõlemat eesmärki. Hiina poliitika Tiibeti suhtes on suunatud tiibetlaste rahvusliku ja kultuurilise eripära hävitamisele ja Tiibeti tasalülitamisele riigi teiste osadega. Kuigi sissisõda kestis kuni 1974. aastani, ei kujutanud see peale 1959. aastat enam tõsist ohtu Hiina võimule Tiibetis . Üldse toimus aastatel 1954-1974 Tiibetis 50 suuremat mässu või ülestõusu. 9-ndal septembril 1965 kuulutati välja Tiibeti Autonoomne Regioon. Järgmisel aastal algas Hiinas "Suur Proletaarne Kultuurirevolutsioon ", mis tabas eriti valusalt just HRV vähemusrahvaid, oli ju Kultuurirevolutsiooni peamine loosung " hävitada 4 Vana" (vana ideoloogia, vana kultuur, vanad kombed ja vanad harjumused) just neile kõige hirmuäratavam. Tiibetis oli Punakaardi esimeseks sammuks Lhasa peatempli Tsugla Khangi lammutamine. Järgmisel aastal kandus Tiibetisse ka rivaalitsevate Hiina grupeeringute omavaheline võitlus, mis kestis kuni 1969. aastani. 1960-1965 oli juba purustatud 80% Tiibeti 6000-st kloostrist ja templist, nüüd tehti maatasa ülajäänud, jättes alles vaid mõned "näidised".1976. aastaks, s.t kui Mao Zedongi suri, oli Tiibeti identiteedi väline osa täielikult hävitatud, vaimulikud , kes moodustasid haritlaskonna, olid kas tapetud või pagenduses, põllumajandus ja karjakasvatus oli surutud kommuunidesse. Tiibeti rahvariided ja tiibetikeelne haridus olid keelatud jne jne. Keelatud oli isegi tiibetikeelse sõna kasutamine Hiina kohta.Vastupanuliikumise uus laine algas 1987. aastal ja kestab tänini. Rahulolematuse kasv viis 5. märtsil 1988 suurte rahutusteni. Asi muutus veelgi tõsisemaks 1989. aasta märtsi alguses. 8. märtsil 1989 kuulutati TAR-is välja sõjaseisukord, mis kehtis kuni 1. maini 1990. Sõjaseisukorra ajal tapeti vähemalt 300 ja arreteeriti umbes 2000 inimest. 21. septembril 1987 esines Dalai-laama oma pöördumises USA kongressi poole uue initsiatiivi, nn. 5-punktilise rahuplaaniga, mis nägi ette: 1. kogu Tiibeti muutmise rahutsooniks; 2. Tiibeti rahva eksistentsi ohustava rahvastiku ümberpaigutamise poliitika lõpetamise; 3. tiibetlaste põhiliste inimõiguste ja demokraatlike vabaduste austamise; 4. Tiibeti looduskeskkonna kaitse ja 5. tõeliste, Tiibeti tulevast staatust ja tiibetlaste ning hiinlaste suhteid puudutavate läbirääkimiste alustamist. Dalai-laama kordas seda ettepanekut 1988. aasta juunis Europarlamendi ees Strassbourgis, kus ta tegi, nagu ta ise väljendas, viimase järeleandmise - eksiilvalitsus nõustuks Hiina kontrolliga valis- ja kaitseküsimustes, kui muudes valdkondades oleks Tiibetil täielik autonoomia.

Tiibet ja Hiina Rahvavabariik

7. oktoobril 1950 ületasid 40 tuhat Hiina Rahvavabastusarmee ( edaspidi RVA) võitlejat Tiibeti piiri. HRV valitsus tegi ametliku avalduse, kus oli öeldud, et : " RVA-le on antud käsk liikuda edasi Tiibetisse, selleks et vabastada 3 miljonit tiibetlast imperialistide rõhumisest ja tugevdada Hiina läänepiiride kaitset." Kahe nädalaga hävitati pool Tiibeti 8000 -sest sõjaväest ja sunniti ülejäänud alistuma. India võimud olid Hiina teguviisist šokeeritud, kuna HRV võimud olid neile korduvalt kinnitanud, et Tiibeti probleem lahendatakse rahumeelsel teel. India välisministeerium esitas Hiinale selle kohta teravasisulise noodi, mida toetasid ka Suurbritannia ja USA, viimane informeeris New-Delhit oma kavatsusest aidata Tiibetit kõikvõimalike vahenditega. Jawaharlal Nehru veenis paraku USA-d mitte sekkuma, kuna see oleks ta arvates kinnitanud Hiina väiteid, nagu oleksid lääneriigid huvitatud Tiibetist ja nagu nad omaksid mõju India poliitika üle. Nehrule kuuluvad ka sõnad: " Me ei suuda Tiibetit päästa ja meie katsed seda teha tooksid talle veelgi suuremat kahju." Ükskõik mis ka olid India motiivid, tundub see Tiibetist käte puhtakspesemisena.
17. novembril 1950 sai 15-aastasest XIV Dalai-laamast Rahvuskogu tungival nõudmisel Tiibeti ilmalik juht. Ühe oma esimese toiminguna selles ametis saatis Dalai-laama abipalve ÜRO-le. Salvador pani ÜRO Peaassambleele ette (teda toetasid USA ja India) võtta vastu Hiina tegevust tauniv resolutsioon . Paraku oli ÜRO sel ajal hõivatud Korea sõjaga ja India soovitas ÜRO-1 seda küsimust mitte arutada. India sellist sammu on põhjendatud kartusega HRV-ga suhted jäädavalt rikkuda ja rahusobituskatsetega Korea poolsaarel. Suurbritannia ja USA toetasid India ettepanekut ning asja arutusele ei võetud.
Veebruaris 1951 saatis Tiibeti valitsus Pekingisse 15-liikmelise delegatsiooni. Aprillis algasid Hiina pealinnas läbirääkimised. See oli parim, mida sõjaliselt purustatud ja ÜRO-st eemale tõrjutud riik sai teha. Kartes, et delegatsioon võib sattuda surve alla, ei antud neile täielikke volitusi ega riigipitsateid. Nagu kardeti, nii ka juhtus. Tiibeti delegatsiooni hoiti praktiliselt vangistuses , ähvardati füüsilise vägivallaga ning ei lubatud kontakteeruda oma valitsusega. 23. mail 1951 kirjutasid Tiibeti ja Hiina delegatsioonid alla nn. 17-punktilisele lepingule, mille juures tiibetlased kinnitasid, et nad kirjutavad sellele alla vaid iseenda, mitte Tiibeti riigi nimel. Lepingule löödi alla hiinlaste poolt võltsitud Tiibeti valitsuse pitsatid . Tiibeti valitsus sai sellest leppest teada alles 27. mail Pekingi raadiost. Lepingu preambulas on väidetud: " Tiibeti rahvas on üks kaugeleulatuva ajalooga rahvastest Hiina piirides...". Järgnesid leppe 17 punkti, mis muuhulgas deklareerivad, et (1) tiibetlased pöörduvad tagasi Emamaa perre ; et (3) Tiibeti rahval on õigus rahvuslikule ja regionaalsele autonoomiale Rahvakeskvalitsuse juhtimisel; et (4) keskvõim ei muuda olemasolevat Tiibeti poliitilist süsteemi ega Dalai-laama staatust, funktsioone ega võimu ja erineva astme ametnikud jäävad ametisse; et (7) kaitstakse usuvabadust ja ei toimu mingit muutust kloostrite sissetulekutes; et (8) Tiibeti armee muutub RVA osaks; et (9) tiibeti keelt ja haridust edendatakse, vastavalt Tiibeti tingimustele ja samuti (10) arendatakse järk-järgult selle majandust; et (11) reformide vallas ei ole mingit keskvõimudepoolset survet , et (13) Hiina rahvaarmee on ostmisel ja müümisel aus ning ei võta Tiibeti elanikelt vägivaldselt isegi mitte ühte nõela; et (14) keskvalitsus tegeleb Tiibeti välisküsimustega ning naabermaadega saab olema rahumeelne kooseksisteerimine .
Kuna selle lepingu sõlmimisele eelnes 40 tuhande Hiina sõduri rünnak Tiibeti vastu, Tiibeti delegatsioon oli olnud surve all ning seda ähvardatud, Tiibeti delegatsioonil polnud olnud volitusi Tiibeti staatuse muutmiseks ning pitsatite osas oli tegemist otsese võltsimisega, siis oli see leping ab initio õigustühine. Pealegi ei ratifitseerinud ega tunnustanud seda lepingut ei valitsus, rahvuskogu ega Dalai-laama.
USA valitsus veenis Dalai-laamat, kes oli Lhasast põgenenud India piiri äärde, lahkuma Tiibetist ja kuulutama see leping kehtetuks. Dalai-laama andis siiski järele oma ministritele ja naases 17. augustil 1951 Lhasasse, lootusega isiklikult hiinlastega läbi rääkida. India valitsus võttis lepingu suhtes fatalistliku hoiaku ning sellise olukorras ei tahtnud hiinlased uutest läbirääkimistest enam kuuldagi. Dalai-laama ja ta valitsus olid aga kaotanud vabaduse seda lepingut avalikult õigustühiseks tunnistada. 1951. aastal kaotas Tiibet oma iseseisvuse de facto, de jure on ta iseseisev tänapäevani, sarnaselt Balti riikide riikluse säilimisele peale Teist Maailmasõda.
Ühe esimese käiguna jaotasid hiinlased Tiibeti meelevaldselt kolmeks osaks. 17-punktilise lepingu objektiks loeti vaid Ü- Tsang . Kontroll Tiibeti välisasjade ja rahanduse üle läks üle HRV-le. 1952 loodi Tiibeti sõjaline piirkond. Ida-Tiibetis algas ühiskonna ümberkorraldamine sotsialistliku mudeli alusel, millega kaasnes ka templite ja kloostrite hävitamine. Tekkisid esimesed vastupanuorganisatsioonid. 17-punktilises lepingus ette nähtud Tiibeti eriline autonoomne seisund kaotati 1954. aastal uue HRV konstitutsiooniga. Uue põhiseaduse järgi sai HRV-st multirahvuslik unitaarriik ja " autonoomsed" piirkonnad loeti riigi lahutamatuteks osadeks . Uue konstitutsiooni vastuvõtmise tulemuseks oli ka Hiina Riiginõukogu resolutsioon "Tiibeti Autonoomse Regiooni Ettevalmistava Komitee" (edaspidi TAREK) loomise kohta. Selle esimeheks määrati Dalai-laama, kui komitee enamus koosnes tiibetlastest, kellest suurem osa võlgnesid oma positsiooni puhtalt Hiina okupatsioonivõimudele. Dalai-laama lootused, et see organ suudaks leida kompromissi Tiibeti ja Hiina vahel olid osutunud ekslikeks. Tegelik võim asus "HKP Tiibetis Komitees", mis koosnes eranditult hiinlastest. Samal ajal viisid hiinlaste poolt vägivaldselt läbiviidud reformid 1956. aasta suvel üleüldise sissisõja puhkemisele Khamis ja Amdos. Amdo ja eriti Khami rahvaülestõusu mahasurumiseks paisati sinna üle 150 tuhande sõduri ning Hiina valitsus teatas reformide edasilükkamisest ja suurema osa Hiina tsiviilteenistujate tegasikutsumisest Tiibetist. See uus poliitika tuli aga liiga hilja , 1958. aasta kevadeks oli ülestõusnute käes kontroll suurema osa Lõuna-Tiibeti ja osa Ida-Tiibeti üle. Vastupanuliikumise kulminatsioon saabus 10. märtsil 1959, kui ülestõus puhkes ka Lhasas, nõuti 17-punktilise lepingu tühistamist ja Tiibeti iseseisvuse taastamist. 17. märtsil põgenes Dalai-laama koos oma valitsusega Indiasse , kuhu talle järgnes kümneid tuhandeid kaasmaalasi. Praegu arvatakse paguluses elavate tiibetlaste arvuks olevat 115 tuhat. 1959. aasta ülestõusu mahasusumisel sai Hiina andmetel surma 87 tuhat tiibetlast. 28. märtsil teatas HRV peaminister Zhou Eniai Tiibeti valitsuse laialisaatmisest. Teel Indiasse asutas Dalai-laama Lhuntse Dzongis ajutise valitsuse ning kuulutas selle ainsaks seaduslikuks Tiibeti valitsuseks. Indiasse jõudes kuulutas ta 20. juunil 1959 17-punktilise lepingu kehtetuks.

Tiibet eksiilis

1959. aastal põgenes umbes 80 tuhat tiibetlast Indiasse.. Praegu on paguluses 115 000 tiibetlast, neist 90 % Indias ja Nepaalis. Suurim kompaktne asundus on lõuna-Indias (10 tuhat elanikku). Põgenemine üle Himaalajate kestab tänapäevani. Indias on taasasutatud 200 kloostrit, kus elavad ja õpivad tuhandeid munki. Eksiilvalitsus, mille asupaigaks on Dharamsala Himachal Pradeshi osariigis Loode-Indias, asutas 1961. aastal Tiibeti Meditsiini Instituudi , 1967 Tiibeti Ülikooli Sarnathis ja 1971 Tiibeti Tööde ja Arhiivide Raamatukogu. 1960 toimusid valimised Rahvaesindajate Komisjoni ning 10. märtsil 1963 kuulutas Dalai-laama välja selle poolt välja töötatud Tiibeti konstitutsiooni, kus täitesaatev võim kuulub riigipea Dalai-laamale ja valitsusele, seadusandlikku võimu teostab valitav Rahvuskogu ning kohtuvõim on mõlemast sõltumatu. Samal aastal kaotati kõik tiitlid ja eesõigused ja bipolaarne ametnike määramise süsteem. Kuigi India valitsus Tiibeti eksiilvalitsust ei tunnusta, suhtleb ta temaga kui valitsusega ning suunab sellele kõik tiibetlastega seotud probleemide lahendamise, näiteks 50 tiibetikeelse kooli haldamise ja kontrolli.
Kui pagulaskonna organiseerimine ja kultuuri säilitamine on olnud edukas, ei ole seda alati olnud Tiibeti välispoliitika. Kuigi maailma vastukajad 1959. aasta sündmustele olid sümpatiseerivad ja kaasatundvad, ei tunnustanud ükski riik Tiibeti eksiilvalitsust. Suurbritannia välisministeerium teatas, et ta on tunnustanud Hiina suveräänsust Tiibeti üle vaid tingimusel, et Tiibetil on laialdane autonoomia. USA mõistis Hiina interventsiooni teravalt hukka ja teatas, et ta ei tunnista 1951. aasta nn. "17-punktilist lepingut". Mingit tegevust nende riikide nootidele aga ei järgnenud.
1959. aastal leidis Rahvusvaheline Juristide Komisjon , et on olemas tõendid genotsiidist tiibetlaste vastu, mille eesmärgiks on nende kui religioosse grupi hävitamine. Leiti, et Tiibetis on rikutud Inimõiguste Ülddeklaratsiooni 16-t artiklit. Sellest raportist julgustatuna saatis Dalai-laama ÜRO peasekretärile palve viivitamatuks vahelesegamiseks. Detsembris 1959 võttis ÜRO Peaassamblee Malaisia ja Iiri Vabariigi algatusel vastu resolutsiooni nr 1353 (XV), kus avaldatakse sügavat muret inimõiguste rikkumise pärast Tiibetis ja kutsutakse austama tiibetlaste põhiliste inimõigusi ja kultuuri. 1961 võttis ÜRO vastu uue, Malaisia, Tai, Salvadori ja Iiri Vabariigi esitatud, resolutsiooni Tiibeti kohta (1723 XVI ), mis kutsus HRV-i üles lõpetama poliitika, mis jätab tiibetlased ilma põhilistest inimõigustest, kaasa arvatud õigusest enesemääramisele. Samuti avaldatakse lootust, et liikmesriigid teevad kõik võimaliku saavutamaks selle resolutsiooni eesmärke. 1965 võttis ÜRO vastu Tiibetit puudutava resolutsiooni (nr. 2079 XX), mille esitasid Malaisia, Tai, Salvador, Iiri Vabariik, Nikaraagua ja Filipiinid ning kus korrati eelmiste resolutsioonide nõudeid. Selle dokumendi arutluse ajal süüdistas India esindaja HRV-i, et see püüab tiibetlasi täielikult hävitada ja et nende rõhumine ületab kõik kolonistide julmused rahvaste suhtes, keda nad valitsesid kui orje. Nende resolutsioonide ühiseks jooneks oli see, et nad ei toonud mingit kergendust Tiibeti rahvale. 1971 sai HRV-st ÜRO liige ning Tiibeti küsimus tõstatus selles mammutorganisatsioonis peale seda alles märtsis 1989, kui Holland ja Kanada avaldasid muret olukorra pärast Lhasas.

Lõppsõna

Puhtteoreetiliselt on Tiibeti iseseisvuse taastamine (sarnaselt Balti riikidega) rahvusvahelise õiguse kohaselt võimalik. Riik, millelt on iseseisvus võetud vägivaldse annekteerimise teel, võib oma positsiooni varem eraldiseisva juriidilise üksusena taastada. Kuniks aga HRV ei taha ega saa tunnistada, et Tiibet oli 1913. aasta iseseisvusdeklaratsiooni järel sõltumatu, ei aita rahvusvahelise õiguse ja ÜRO hartaga tagatud õigused vähematki. Tiibeti lahkulöömine HRVst on ülimalt ebatõenäoline ka seetõttu, et HRV põhiseaduses on sätestatud Tiibeti staatus HRV vääramatu osana . Välisriikidest on seda arusaama tunnistanud India, Nepaal, Austraalia ja Saksamaa ning endine Nõukogude Liit.
Tiibeti püüdlused rahvusvaheliselt üldsuselt Hiina Rahvavabariigi agressiooni vastu toetust saada on seni liiva jooksnud. Kuni HRV majanduslik ja poliitiline mõju kasvab, kahaneb toetus Tiibetile üha. Kuigi rahvusvaheline õigus ja mitmed ÜRO harta artiklid räägivad mõneti Tiibeti enesemääramisõiguse kasuks, on lepete ja seaduste loomus vastavalt soovile mitmeti tõlgendatav. ÜRO harta seadustab ühe artikliga rahvaste enesemääramisõiguse, järgmises aga tühistab selle. Seetõttu jaguneski arutlus Tiibeti legaalse staatuse üle 1950. ja 1960. aastatel kaheks ning järgis toona maailma vallanud külma sõja jõujooni. Kui ka ÜRO oleks nõudnud HRV tagasitõmbumist Tiibeti aladelt või ähvardanud sõjalise sekkumisega, oleks Peking seda ignoreerinud ning ÜRO maine oleks saanud lihtsalt kahjustada. HRV peab rahvusvahelise üldsuse süüdistusi, kaasa arvatud inimõigusi ja genotsiidi puudutavad süüdistused, alusetuks.

Viited

Raport Tiibeti küsimust käsitlevast konverentsist New Delhis 18-20.3.1994 (World Parlamentarians Convention on Tibet , WPCT)
Amnesty International: Peoples Republic of China Repression in Tibet 1987.1992 (May 1992)
http://www.metaxu.to/buddhism/history.php
Unrepresented Nations and Peoples Organization. Yearbook 1996
http://www.tchrd.org/
http://www.hot.ee/freetibet/
http://www.tibet.org/
Patrick French „ Tiibet,Tiibet: Ühe kadunud maa lugu „ Pegasus 2006
Norbu, Thubten Džigme „Tiibet - ajalugu, usk, inimesed“ Buddhakirjastus 1993.

.DOC Laadi alla originaalfail 11 lk · .doc · 67 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 11 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-10-27 Kuupäev, millal dokument üles laeti

67 laadimist Kokku alla laetud

2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

siimur Õppematerjali autor

Referaat annab ülevaate Hiina ja Tiibeti probleemist

hiina tiibet ajalugu referaat

Kasutatud allikad

https://www.metaxu.to/buddhism/history.php

Sarnased õppematerjalid

docx

TIIBETI AJALUGU JA KULTUUR

Noarootsi Gümnaasium - 11.D klass TIIBETI AJALUGU JA KULTUUR Referaat Pürksi 2015 Sisukord Sissejuhatus Valisin oma referaadi teemaks Tiibeti ajaloo ja kultuuri, kuna Tiibeti on kindlasti seotud Hiina ja selle ajalooga vähemal või suurema määral. Lisaks ajaloolisele seotusele võib ka öelda, et töö peaks olema informeeriv ka Tiibetist mitte midagi teadvatele inimestele. Loodan, et töö toob lugejani mõningad teadmised Tiibetist ja selle ajaloost ning kultuuri eripäradest. 2 Tiibeti ajalugu Varane ajalugu Tiibeti platoo asustati inimeste poolt vähemalt 21 000 aastat tagasi. 3 saj. eKr rändasid

Kultuuriajalugu

docx

Maailma usundid

Legendi kohaselt olid ehitajateks aga inglid. Nt. Püha Gabrieli kirik on raiutud mäeseina, mida ümbritseb 11-meetrine kraav. Kirikute sisemuses on keerukas käikude ja koridoride süsteem, mis viivad hauakambritesse ja grottidesse. POTALA palee 1694. Palee kõrgub Lhasa, Tiibeti püha linna kohal. Tiibetit on nimetatud Maailma katuseks, sest see asub ülejäänud Aasiast eraldi (keset mägesid 3660-4750 m). Tiibeti autonoomne piirkond asub Hiina edelaosas. Tiibeti nimi on araabiapärane mugandus. Pealinn on Lhasa, mis on usuline ja poliitiline keskus. Ajaloos usujuhi dalai- laama elupaik. Tiibeti lipp. Dalai-laama - ,,Ülim ookean" (dalai ookean) Tiibeti kõrgeim vaimulik. Lamaistide kõrgeim vaimulik. Esimene traditsiooniline residents oli POTALA palee. Dalai-laama amet pole päritav. Tiibeti budistid usuvad, et dalai-laama vaim asub elama vastsündinud poisslapse kehasse

Ajalugu

ppt

Hiina asend, kultuur, elu

alles seitse tugevamat vürstiriiki, millest igaüks püüdis vallutada kogu maad. Lõpuks jäi selles võitluses võitjaks Qini riik, mis hävitas ja liitis endaga ülejäänud kuus. Sellega  https://www.youtube.com/watch? algas Hiinas keiririigi ajastu, mis v=dT6gjb48_N0 kestis kuni 1911. aastani. Qini dünastia rajajaks oli Ying Zheng, kes kuulutas ennast keisriks Shi Huangdi (Esimene Keiser) nime all. HIINA  Hiina keisri võim oli piiramatu. Teda peeti „Taeva pojaks” ja ta oli riigi kõrgeim seaduseandja, ülemkohtunik, sõjaväe ülemjuhataja ning ülempreester. Keisri ainuvõimu kindlustas laiaulatuslik ametnikond, kes aitas ellu viia keisri käske ja andis talle nõu. Samas olid kõik keisri alamad tema hirmuvalitsuse all, sest ebasoosingusse sattumine võis enesega kaasa tuua pagendusse saatmise või isegi hukkamise. Kõik inimesed riigis olid jagatud

Geograafia

doc

Aasia suurriigid

Katse kukkus läbi,võimu haarasid parempoolselt meelestatud ohvitserid eesotsas kindral Suhartoga. Suharto saavutas 1966.a.võimu ja muutis järsult riigi kurssi. Kommunistlik partei purustati,normaliseeriti suhted Malaisia ja Filipiinidega, Indoneesia astus uuesti ÜRO-sse.Lagunes majandus õnnestus stabiliseerida.Indoneesial pole edu olnud võrreldes Jaapani või Malaisiaga ning üheks põhjuseks on jätkuvad kodusõjad Indoneesiast lahku lüüa soovivates piirkondades. Hiina. Toimus kaks julma sotsiaalset eksperimenti, mille organiseerijaks oli Mao Zedong.50ndatel alustas ta industrialiseerimist ja kollektiviseeris vägivaldselt põllumajanduse, millega tugvedas haaret. Kuuluttas välja petliku sõnavabaduse ja kutsus intelligentsi kriitikuid esinema. Hiljem kriitikut represseeriti.1958. käivitas nn suure hüppe-üritati 5 aasta plaan täita 1 aastaga ja 20a oma 5-ga, raua toodangu suurendamiseks pidi maarahvas rajama 7 milj. sulatusahju

Ajalugu

doc

Kolmas maailm (Mao Zedong)

KOLMAS MAAILM 1. Mauism- Mao Zedongi idee põhjal tekkinud kommunistliku õpetuse Hiina suund, mis tähendas kiire sotsialismi ehitamist riigis ja isikukultust Suur hüpe- kommunismi ülesehitamine võimalikult lühikese ajaga, mis ebaõnnestus tööstustoodangu järsu vähenemise ja põllumajanduses valitseva segaduse tõttu. Kultuurirevolutsioon- Mao vastaste tagakiusamine, et suruda ma rahulolematus mis tekkis pärast suure hüppe ebaõnnestumist. Neokolonialism- Aasia ja Aafrika riikide raskuste ärakasutamine surudes neile peale

Ajalugu

doc

Budismist üldiselt, budismi sümbolid

hoolikas dharma täitmisel ning seejärel suundus ta nirvaanasse. Dalai-laama Dalai-laama on Tiibeti budistide usujuhi tiitel. Tiitel Dalai tähendab Tarkuse Ookean ning laama tähendab õpetajat. Usutakse, et dalai-laama on läbi aegade seesama. Dalai- laamade vaimset identsust seletab kaks erinevat taassünniteooriat. Esimese järgi sünnib surnud laama uuesti lapsena. 1950. aastal tungis kommunistliku Hiina sõjavägi Väljavalitud laps troonitakse ja Tiibetisse ning 9 aastat hiljem korraldasid hiljem saab ta pühitsuse ning tiibetlased ülestõusu, protestides Hiina valitsuse vastu. Ülestõus suruti maha ja järgnevatel aastatel väljaõppe mungana, misjärel asub

Religioon

doc

Hiina

.......................................................................6 Loomastik.....................................................................................7 Turism..........................................................................................8 Veondus.......................................................................................9 Kokkuvõte....................................................................................10 Hiina asukoht, lipp, vapp pildi kujul.................................................12 Kasutatud kirjandus.......................................................................11 ÜLDANDMED Hiina hõlmab ida Aasias tohutu suure maaala. Ta piirneb 14 riigiga; idas on tal pikk merepiir Vaikse ookeani ääres. Kaks kolmandikku Hiinat on kõrgala. Edelaosa mäestike hulka kuulub Tiibeti kiltmaa

Geograafia

doc

Keskkooli kogu materjal budismist

keelde ja mungakoguduse teke. Buddha ütles, et tema õpetus peab igaüheni jõudma tema emakeeles. Seetõttu on budismi levik mingil maal saanud alguse budismi tekstide tõlkimisest kohalikku keelde. Budism on alati püüdnud sulanduda kohalikku kultuuri, võttes üle mõisteid kohalikust kultuuriruumist, saades mõjutusi kohalikust religioonist ja õpetustest, ning teiselt poolt mõjutades neid ka ise. Nii võib rääkida Hiina budismist, Jaapani budismist, Tiibeti budismist, Tai budismist, Sri Lanka budismist jne. Seega Buddha õpetus on üks (mis on kirja pandud Tipitaka's) kuid Buddha õpetuse segunedes kohaliku kultuuriga on tekkinud paju erinevaid budismi koolkonde. Väljakujunenud ajaloolisest budismi traditsioonist võib rääkida paljudes Aasia maades, kus kujunes välja omanäoline kombestik, kommenteeriv kirjandus, kloostrihierarhia ja hulgaliselt erinevaid õpetusviise

Usundiõpetus

Rohkem sarnaseid