NULLKOHAD KARAKTERISTIKUD F1 F1 PK F2 PK F2 INT F3 INT 30,17 1,59 1,52 20,66 31,56 35,55 3,00 40,01 44,47 2,00 1,00 0,00 26 28 30 32 34 36 38 40 4 -1,00 -2,00 -3,00 RISTIKUD F1 MIN X ASUKOHT -1,95 38,00 F1 F2 6 38 40 42 44 46 F3 ALGANDMED ALGUS PIKKUS LÕPP JAOTISED 39 20 46 10 X F1 F2 F3
eelistamine. Viljapuude õitseajal on õunapuudel putukatest 9297% mesilased, liblikaid ja kärbseid on ligi 3% ning kimalasi 3%. Kuid mis taimed täpsemalt meeldivad mesilastele, millised mitte ? Mesilastele meeldivad järgmised taimed: aas-kurereha, harilik käokannus, harilik hiirehernes, ahtalehine põdrakanep, valge mesikas, kikkaputk, põldohakas, koeratubakas. Mesilastele ei meeldi kukesaba, kuigi selles on nektarit palju, palderjan, pune, võilill, angervaks, ristikud, tatar ja ussikeel (viimases on palju nektarit, kuid see on mürgine). Autor kirjutab veel, meetaimede väärtust hinnatakse neilt saadava nektarihulga põhjal meesaagina , mille puhul arvestatakse ka õites olevat suhkrusisaldust. Keskmiselt loetakse nektari suhkrusisalduseks 50%, mees on aga suhkruid 80%, seega tuleks nektarisalduse hulk korrutada koefitsiendiga 0,625, et saada oletatav mee hulk. Meesaagina arvestatud meetaimedelt saab mesinik meena kätte 510%, kuna paljud meetaimed
Valge ristik (Trifolium repens) härjapea, maaumalad, valge härjapää, jaani rohud Valge ristiku välimuse kirjeldamist ei vaja ilmselt mitte ka väikesed lapsed. Eelkõige tuntakse teda valgete õite järgi. Tegelikult aga polegi need õied, vaid paljudest õitest koosnevad, nutiks nimetatavad õisikud. Valge ristiku õienutis võib olla isegi kuni kaheksakümmend õit. Ristikud on kõik liblikõielised. See tähendab, et nende üksikud õied on samasugused, kui näiteks herne õis. Seega on valge ristikul väikeses õies olemas nii laevuke, puri kui ka tiivad. Õitest aga arenevad pisikesed kaunakesed, milles on tavaliselt kaks seemet. Ristiku õitest on palju kasu. Eelkõige on taim need loonud muidugi seemnete kasvatamiseks. Selleks tuleb neid aga tolmeldada. Selle töö võtavad enda peale mitmesugused putukad, näiteks mesilased
bioloogiliste protsesside reguleerija. Kaltsiumi puudus on happelistel muldadel. Magneesium kuulub taimes koostisesse ja mõjutab süsihappegaasi assimilatsiooni. Väävel kuulub valkude, taimerasvade ja vitamiinide koostisesse. Puudusel on häiritud valkude ja rasvade süntees. Raud on katalüsaatoriks klorofülli moodustumisel. Puudusel on noored lehed helerohelised või peaaegu valkjad. Vask mõjutab klorofülli teket, vase puudusel (soo muldadel) on tundlikud teraviljad, ristikud ja kanep. Mulda sattunud orgaaniline aine laguneb ja vabanevad taime toite elemendid. Õhurikkas mullas toimub see suhteliselt kiiresti. Fotosünteesi lähteproduktid vabanevad. Orgaanilise aine lagunemise käigus leiab aset mitmesuguste laguproduktide ja mikroobse valgu molekulide liikumine, tekib mulla orgaanilineaine - huumus. Huumus parandab mulla füüsikalisi ja füüsikalismehhaanilis omadusi, suurendab mulla poorsust, vee mahutavust ja vähendab lasuvustihedust
Perekond ristik Ristikheninad ehk härjapead on liblikõieliste sugukonda kuuluv umbes 300-liigiline taimeperekond. Tema ladina keelne nimetus on Trifolium. Ristikhein on levinud peamiselt Vana-maailma parasvöötmes ning lähistroopilistel aladel. Ristikud on enamikus madalad, mõnikord roomava varrega, 1-aastased ja püsiktaimed kolmetiste lehtedega lehtede ehk abilehtede ja väikeste valgete, kollaste või punaste liblikõitega. Eestus kasvab looduslikult umbes 11 ristikuliiki. Ristikute hulka kuulub rida väärtuslikke kultuurtaimi, näiteks põld- ehk punaneristikhein(Trifolium pratense) ja rootsi ristik(Trifolium hybridum). Peale nende esivenda Eestis järgmised pärismaised liigid: peamiselt saarte kuivades metsades kasvab alpi
õied kaenlasisestes kobarates, õitseb juunist-septembrini kaunad rippjad Nuttidesse ja kobaratesse koondunud õitega liblikõielised perekond ristik Trifolium, lutsern Medicago, mesikas Melilotus, koldrohi Anthyllis, nõiahammas Lotus, jooksjarohi Ononis, liikidest niidu-asparhernes Tetragonolobus maritimus väga rikkalik perekondade ja liikidega taim, kasvab ka Eestis palju metsikult väiksemate kolmetiste lehtedega rohttaimed (ristikud, lutsern ja mesikas) kuid ka mõned sulglehtedega. tihedad liitõisikud Haljastuses kasutatavad liigid Caragana läätspuu Eestis haruldane, sobib hekitaimeks, Eestis levinud vaid suur läätspuu Caragana arborescens. Suur taim talub hästi pügamist. Väiksemasse aeda sobivad paremini suure läätspuu rippuvate okstega leinavormid. Haljastuses kasutatavad liigid Coronilla sarikhernes Hea pinnakattetaim. Kasvab hästi nii varjus kui täispäikeses, niiskel ja kuival pinnasel.
sisse toodud seemnetega 19. sajandi algul. Säilinud materjali edasi paljundades toimusid muutused, millega toimus talveõrnate isendite kadumine ning alles jäid kasvukoha tingimustega kohastunud vormid. Suunatud inimtegevuse ja kestva looduliku valiku tingimustes kujunesid aastakümnete jooksul välja nn punase ristiku kohalikud sordid. (Bender, 2011) Sortide kujunemisel on rolli mänginud kohalikud ristikud. Nõukogude Liidus domineerisid punase ristiku sordid üsna hilise ajani. Pärast Teist maailmasõda kasvatati Eestis kohalikke sorte veel kümmekond aastat ning siis loovutasid nad koha aretussortidele. (Bender, 2011) Punase ristiku kasvatamise ajalugu meie mõjupiirkonnas uurinud teadlased jagunevad kaheks. Ühed on kindlad, et kunagisel Venemaal kasutusel olnud kohalikud sordid põhinevad oma ajaloolises tekkes Lääne-Euroopa taimmaterjalil, mis on kujunemisel risttolmelnud kohalike
südamerohi, mesiohakas, iisop, naistenõges, ussikeel jms Tähtsamad meetaimed: Kevadised meetaimed: Paju, vaher, võilill jt 6 Suvised meetaimed: Metsvaarikas, valge ristik, põdrakanep jt Sügisesed meetaimed: Kanarbik, sügisene seanupp jt Tähtsamad õietolmutaimed: Kevadised õietolmutaimed: Lepp, sarapuu, paju jt Suvised õietolmutaimed: Metsvaarikas, ristikud, põdrakanep jt Sügisesed õietolmutaimed: Kuldvits jt 7 Kokkuvõte Mesilaste korjebaasi moodustavad põldudel, parkides, halajasaladel, metsades, soodes, karjamaadel ja mujal kasvavad taimed, millelt mesilane korjab nektarit ja õietolmu. Mesilaste korjeobjektideks looduses on nektar, lehemesi, õietolm ja palsamitaoline aine pungadelt, millest mesilased valmistavad taruvaiku. Elatuskorje on korjevaene
Kanti ka mitmesuguseid sõrmuseid. Meeste rõivad Tarvastu mehe rõivakomplekti kuulusid 19. sajandi keskpaiku särk, valged villased või linased püksid, must villane pikk-kuub, linane rüü, kasukas, villane vöö või nahkrihm taskuga, sukad, kindad, pastlad ja lambamust kõvast vildist kaapkübar. Tarvastu mehe särk õmmeldi valgest labasest linasest riidest. Kaelaauk ääristati püstkraega, mis oli veidi laiem kui Hallistes ja Karksis. Kraeäärsed kaunistused tagid, pilud, ristikud ja kõverikud tikiti valge linase niidiga. Rinnaesise lõhandik ja ilma värvlita varrukaotsad palistati 3 millimeetri laiuselt sissepoole. Kaelus kinnitati väikese vitssõle või preesiga ja särki kanti pükstes. Suvel kanti valgeid linaseid, talvel valgeid villaseid körtpersega vanamoelisi pükse, mis eest värvliotstest kinnitati kas nööri või nööbiga. Selline kinnitusviis jättis püksi esilõike pooleldi lahti, nii et särk kippus sealt välja paistma. Selle varjamiseks kanti
vahekorrast selles ja mulla väetistarbest iga üksiku elemendi suhtes. 26. Mida näitab mulla pH? Mulla happesus (pH) väljendab mullas olevate vesinikioonide hulka. 27. Taimede rühmitamine mulla happesuse taluvuse alusel. 1. väga tundlikud happesuse suhtes -- sobiv pH 6,5...8, selliseid nimetatakse ka lubjalembesteks kultuurideks (nt peet, lutsern, valge mesikas, peakapsas); 2. tundlikud happesuse suhtes -- sobiv pH 6...7 (suvi- ja talinisu, oder, kaunviljad, raps, ristikud, mais, sibul, kurk, salat); 3. vähem tundlikud happesuse suhtes -- kasvavad laias pH vahemikus, pH 4,5...7,5 kuid optimaalne on 5,5...6,0 (nt rukis, kaer, kõrrelised heintaimed, lina, kartul, tatar, redis, tomat, porgand); 4. happelist mulda eelistavad taimed -- sobiv pH 4,5...5,0 (lupiinid, kultuur mustikas, kultuur jõhvikas, rododendron, asalea, kanarbik). 28. Kuidas mõjutab happeline muld taimede kasvu ja arengut?
Peale viljapuude külastavad mesilased ka teisi taimi, kuid mis taimed täpsemalt nendest ''teistest'' meeldivad mesilastele, millised mitte? Mesilastele meeldivad järgmised taimed: aas-kurereha, harilik käokannus, harilik hiirehernes, ahtalehine põdrakanep, valge mesikas, kikkaputk, põldohakas, koeratubakas. Mesilastele ei meeldi kukesaba, kuigi selles on nektarit palju, palderjan, pune, võilill, angervaks, ristikud, tatar ja ussikeel (viimases on palju nektarit, kuid see on mürgine). (Nõmmisto, 2009). 2.6. Putukate konkurents Viimaseks tuleks mainida ka putukate konkurentsi. Nektarit kasutavad oma eluks samuti herilased, kimalased, kärbsed, liblikad, mardikad ja teised. (Nõmmisto, 2009). 7 Minu arvates, kui korralikult arvestada nende teguritega, siis meesaagikus Eesti aladel ei tohiks olla sugugi väike
Varjavad kultuuttaimi ja võtavad kasvuruumi Umbrohtudel eelis algstaadiumist peale, sest umbrohu seemned on mullas ja hakkavad kohe idanema kui sattuvad soodsasse pinnasesse. Liigniisketel ja külmadel muldadel tärkavad kuluurid aeglaselt ja umbrohi jõuab kasvust ette. Et põllul ei oleks ruumi põllul kasvatatakse eri liike koos, nii saavutatkse tihedam taimkatte, .Hästi sobib koos kasvatada pealis ja allkultuurid. (ristikud ja teraviljad) ja (kaer ja hernes). Umbrohi kasutab rohkelt niiskust ja valgust, rohelistes taimedes rohkelt vett, Taim saab kasvada siis kui vajalikul määral veega küllastunud. Teraviljadel kulub 300-400 kg vett et moodustada 1 kg kiudaineid. Umbrohtude veevajadus suurem kui kultuurtaimedel. Umbrohi kasutab taime toitaineid. Umbrohi alandab mulla temperatuuri- aurumiseks vajalik, lailehestik varjab mulla pinda. nõrgendab Teravili Teravilja enam kui poole võrra
Vili - kaun o Kaunviljaliste sugukond 18 000 liigiga on kõikide taimesugukondade seas suuruselt kolmas (korvõieliste ja käpaliste järel) o Kaunviljalised on suure majandusliku tähtsusega. Nende hulka kuulub hulk olulisi toidutaimi nagu hernes (Pisum sativum), oad (Phaseolus spp.), sojauba (Glycine max), lääts (Lens culinaris) ja maapähkel (Arachis hypogaea), o Loomasöödana kasutatavaid taimi nagu ristikud (Trifolium) ja lutsernid (Medicago). Selts Rosales - roosilaadsed seltsi piiritlemine põhineb täielikult mol.andmetel Sug. Hõbepuulised Elaeagnaceae o p. Hippophae astelpaju Sug. Kanepilised Cannabaceae o Cannabis sativa- h. Kanep o Cannabis indica- india kanep o Humulus lupulus humal Sug. Jalakalised Ulmaceae o (Ulmus spp.) Sug. Nõgeselised Urticaceae o (Urtica spp.)
• Tundlikud – peedid, lutsern, ristik, talinisu ja rukis. • Keskmise tundlikkusega – lina, hernes, oder, suvinisu, tatar ja lupiin • Vastupidavad – kaer, timut Mulla happesuse suhtes jagatakse taimed alljärgnevalt: • Väga tundlikud happesuse suhtes (sobiv pH 6,5…8) – lubjalembesed ehk kaltsifiilsed taimed. Peedid lutsern, valge mesikas peakapsas. • Tundlikud happesuse suhtes (pH 6…7). Nisu, oder, kaunviljad, ristikud, raps, sibul, kurk, salat. • Vähemtundlikud mulla happesuse suhtes (pH4,5…7,5), kuid optimaalseks tuleb pidada 5,5…6,0. Rukis, kaer, kõrrelised heintaimed, kartul, lina, tomat, porgand. • Happelist mulda eelistavad (pH4,5…5,0) – lubjapelglikud ehk kaltsifoobsed. Lupiinid, seradella Happesuse mõju mullale, kui toitekeskkonnale: • Happelised mullad on toitainetevaesemad
kaltsiumi ja magneesiumi sisenemist taimedesse. Happelises mullas on ka rohkesti alumiiniumi- ja raua ühendeid, millised suurtes kogustes võivad olla taimedele mürgised. Taimed reageerivad mulla happesusele järgmiselt: 1. väga tundlikud happesuse suhtes — sobiv pH 6,5...8, selliseid nimetatakse ka lubjalembesteks kultuurideks (nt peet, lutsern, valge mesikas, peakapsas, aedaubrieeta); 2. tundlikud happesuse suhtes — sobiv pH 6...7 (suvi- ja talinisu, oder, kaunviljad, raps, ristikud, mais, sibul, kurk, salat); 3. vähem tundlikud happesuse suhtes — kasvavad laias pH vahemikus, pH 4,5...7,5 kuid optimaalne on 5,5...6,0 (nt rukis, kaer, kõrrelised heintaimed, lina, kartul, tatar, redis, tomat, porgand); 4. happelist mulda eelistavad taimed — sobiv pH 4,5...5,0 (lupiinid, kultuur mustikas, kultuur jõhvikas, rododendron, asalea, kanarbik). Kõige tundlikumad mulla happesusele on taimed noores eas.
Enamik kultuurtaimi eelistavad nõrgalt happelise või neutraalse reaktsiooniga mulda (pHKCl 5.6...7.2). Mulla happesusele reageerimise suhtes võib kultuurtaimi jagada järgmistesse rühmadesse: · väga tundlikud happesuse suhtes peedid, lutsernid, valge mesikas, kanep, peakapsas. ploom, kirss. sõstrad. Neid nim. ka kaltsifiilseteks ehk lubjalembesteks kultuurideks. (sobiv pHKCl 6,5...8) · tundlikud happesuse suhtes suvi- ja talinisu, oder, kaunteraviljad, ristikud, raps, mais, sibul, kurk, salat, õunapuu, pirnipuu, maasikas. Optimaalne pHKCl 6...7. · vähemtundlikud happesuse suhtes rukis, kaer, kõrrelised heintaimed, lina, kartul, tatar, redis, tomat, porgand. Optimaalne pHKCl 5,5...6. · happelist mulda eelistavad lupiinid, mustikas. Optimaalne pHKCl 4,5...5. Mulla puhverdusomadused Mulla puhverdusvõime on mulla võime vastupanna ükskõik millise teguri poolt esile
bioloogiliste protsesside reguleerija. Kaltsiumi puudus on happelistel muldadel. Magneesium kuulub taimes koostisesse ja mõjutab süsihappegaasi assimilatsiooni. Väävel kuulub valkude, taimerasvade ja vitamiinide koostisesse. Puudusel on häiritud valkude ja rasvade süntees. Raud on katalüsaatoriks klorofülli moodustumisel. Puudusel on noored lehed helerohelised või peaaegu valkjad. Vask mõjutab klorofülli teket, vase puudusel (soo muldadel) on tundlikud teraviljad, ristikud ja kanep. Mulda sattunud orgaaniline aine laguneb ja vabanevad taime toite elemendid. Õhurikkas mullas toimub see suhteliselt kiiresti. Fotosünteesi lähteproduktid vabanevad. Orgaanilise aine lagunemise käigus leiab aset mitmesuguste laguproduktide ja mikroobse valgu molekulide liikumine, tekib mulla orgaanilineaine - huumus. Huumus parandab mulla füüsikalisi ja füüsikalismehhaanilis omadusi, suurendab mulla poorsust, vee mahutavust ja vähendab lasuvustihedust
Ja siin kehtib reegel, et herbitsiididega rohtu ei tohi kasutatda enne 30 päeva. Rohumaade väetamine-kult liigid vajavad erin väetisis sõlt rohu erinevatest liikidest ja kasutusviisist. Rohum tähtsaim element on N sest heint on suur lehemass. Mis haljasmassina võib ulatuda max 120t/ha kohta, valgusisaldus kuivaines kuni 28%-i. N allikaid on 3: 1. Min ja org väetised heint sobivad kõik 2. liblikõieliste poolt seotud e biol N ristikud seovad seda 100-150 kg , lutsernid kuni 200 kg/ha koohta aastas. 3. Mulla N rohumaade puhul saavad heint mullast 0,1 % N kohta keskmiselt 10 kg/ha kohta ja kui muld on viljakas ja paksu huumuse kihiga siis võib olla see omastatavav N hulk max 35-40 kg/ha mullast. Väetamise normid: Kult karjamaal kus on üle 30 % rohustust, need min v ei vaja. Min väetist vajavad erandina ainult põuasel suvel juuli kuus 70-90kg/ha
a) kõik rühvelkultuurid (kartul, söödajuurviljad, köögiviljad), eriti need, mida intensiivse kasvuaegse vaheltharimise kõrval väetatakse ka orgaaniliste väetistega (sõnnik, kompostid jms) Miks on rühvelkultuurid head? Sest neid on võimalik vahelt harida, nad on head eelviljad kuna nad kobestavad mulda (parandab mulla füüsikalisi omadusi) ja intensiivistavad mineralisatsiooni ning muld rikastub toitainetega !!! b) mitmeaastased heintaimed (põldhein, karjamaa, kultuurniit jt), ristikud, lutsern, lupiinid jt. Kui mitu aastat kasvatame köögivilju, siis orgaanikat on mullas stabiilselt. Kuid järsult toimub saagilangus kuna toimub orgaanika langus ning toitainete hulk väheneb. Rühvelkultuuirde all orgaanikat väheneb see on nende miinuseks (igal aastal miinus kaks tonni hektari kohta). Mitmeaastaste kultuuride all aastate lõikes orgaanika hulk aga suureneb (pluss poolteist tonni hektari kohta) kuna nad jätavad mulda väga palju taimejäänuseid.
sõltub ka kultuuride otsene ja kaudne mõju järelkultuuridele. Vastavalt sellele jagunevad kultuurid kolme põhirühma. 1.Head eelviljad: a) kõik rühvelkultuurid (kartul, söödajuurviljad, köögiviljad), eriti need, mida intensiivse kasvuaegse vaheltharimise kõrval väetatakse ka orgaaniliste väetistega (sõnnik, kompostid jms.); b) mitmeaastased heintaimed (põldhein, karjamaa, kultuurniit jt.), ristikud, lutsern, lupiinid jt.; c) puhas- e. mustkesa 2. Keskmise väärtusega eelviljad on: a) üheaastased liblikõielised kultuurid (hernes, vikk, põlduba jt.) ja b) liblikõieliste ja teraviljade segukülvid ning c) raps ja rüps. 3. Halvad eelviljad on teraviljad (eriti suviteraviljad), sest nende juureeritiste ja taimeosade laguproduktide negatiivne mõju on suur ja pidurdab kõige rohkem just teraviljade kasvu ja arengut.
29. Tolmlemise viisid (näited). Nende seos õie ehitusega. Tolmlemise viis Tolmeldajad Õie ehituslik eripära Näited Putuktolmlemine Õied (õisikud) silmatorkava kroonida, enamasti on nectar, sageli tugev meeldiv lõhn Mesilased, Õied lühikese putke-osaga või Ristikud, enamus kimalased kannusega või nektaarium huul-õielisi (iminõges, suhteliselt varjatud, nõudes liiva-tee, pune, iisop), ligipääsuks suuremat jõudu ja mesiohakas osavust Arvukad pika niidiga tolmukad Pärn, vaarikas,
liitõisik, mille harud on kobarataolised, kuid kobarast tavaliselt ebasümmeetrilisemad. 49. Tolmlemise viisid (näited). Nende seos õie ehitusega. Tolmlemise viis Tolmeldajad Õie ehituslik eripära Näited Putuktolmlemine Õied (õisikud) silmatorkava krooniga, enamasti on nektar, sageli tugev meeldiv lõhn. mesilased, Õied lühikese putke-osaga või Ristikud, enamus kimalased kannusega või nektaarium huul-õielisi suhteliselt varjatud, nõudes (iminõges, liiva-tee, ligipääsuks suuremat jõudu ja pune, iisop jt.), osavust mesiohakas Arvukad pika niidiga harali Pärn, vaarikas, ka
2.4) linnud-koolibri, sageli taimed hästi erepunased-putukad ei näe punast, kuid lind näeb. Tolmlemise viis Tolmeldajad Õie ehituslik eripära Näited Putuktolmlemine Õied (õisikud) silmatorkava krooniga, enamasti on nektar, sageli tugev meeldiv lõhn. mesilased, Õied lühikese putke-osaga või Ristikud, enamus kimalased kannusega või nektaarium huul-õielisi suhteliselt varjatud, nõudes (iminõges, liiva-tee, ligipääsuks suuremat jõudu ja pune, iisop jt.), osavust mesiohakas Arvukad pika niidiga harali Pärn, vaarikas, ka
Pärisaruniidud on enamasti puisniidud, kus puurinde liituvus võib olla kuni 0,3. Nad on kujunenud salumetsadest, harvemini liigirikkamatest laanemetsadest. Lisaks arukasele ja haavale kasvab kohati tamme ning saart. Rohurinne on tihe ja väga liigirikas, seda jaotatakse paljudeks kooslusetüüpideks. Ohtraimad on kõrrelised (lamba- ja punane aruhein, nurmikad, kasteheinad, keskmine värihein, maarjahein, rohkesti kasvab ka liblikõielisi (ristikud, humal- ja sirplutsern, aas-seahernes jt) ja rohundeid (harilik härghein, võililled, kortslehed jt). Erinevate aruniitude tunnustaimi: Nõmmnelk, kuldkann, kortsleht, aasnurmikas, lõhnav maarjahein, mägiristik Lamminiitude klass Lamminiidud ehk luhad paiknevad jõgede ning järvede üleujutatavatel lammidel. Neile on iseloomulikud lammi-kamar-, lammi- glei- või lammi-madalsoomullad. Lamminiitude taimkatte lopsaka kasvu tagavad tulvavee toodud toiteained. Üleujutuse kestus ning
annaabi.ee 
