GOOTI STIILI ARHITEKTUURI SÜSTEEM JA EHITUSTÜÜBID (0)

30. GOOTI STIILI ARHITEKTUURI SÜSTEEM JA EHITUSTÜÜBID
Gooti stiili tekkimise aeg ja koht on täpselt teada. 1144 valmis Saint- Denis ’ kloostri ümberehitus. See oli olnud Prantsuse kuningavõimu sümbol ja kuningate matusepaik. Kloostri abt Suger ’ (vaimulik ja kunstnik) eesmärgiks oli hoone mille üksikosade vahekorrad oleksid harmoonilised.
Abt Suger’ ajast on säilinud kooriümbriskäik ja kabelitepärg . Nendes on näha gooti stiili peamisis tunnuseid - kergena mõjuvaid teravkaartele tuginevaid võlve, saledaid piilareid ja hiiglaslikke aknaid. Kõige olulisemaks oli teravkaarte ja roidvõlvide kasutuselevõtt.
Teravkaarte raskus on rohkem suunatud ülalt alla. Traveesid kaeti endiselt ristvõlvidega aga tema skeletiks said kaks diagonaalset, travee kohal ristuvat teravkaart, mida nimetatakse roieteks. Nendevahelised osad (võlvisiilud) võis laduda õhukesed. Võlvide kaal vähenes ja raskus koondus nelja nurka, kus asusid piilarid. Võlvide külgsurve tasakaalustamiseks ehitati kiriku välisseina tugikaared , mis andsid surve edasi massiivsetele tugipiitadele. Tugevuse andis hoonele n-ö skelett ja sein oli teisejärgulise tähtsusega.
Saint Denis’ koor innustas ka teiste kirikute uues stiilis ehitamist. Esimeste hulgas olid Pariisi jumalaema katedraal (Notre-Dame), mida loetakse varagootikasse. Kõrggootika esimene suurteos oli Chartes’i katedraal, järgnesid katedraalid Reimsis ja Amiens’is.
Kesklöövide võlvide kõrgus kasvas. Pariisi jumalaema katedraalil oli see 32 m, Reimsis 37,5 m ja Amiens’is 42,5 m. Beauvais’ katedraali koori võlvid olid koguni 47,5 m kõrgused.
Põhiplaaniks jäi ladina rist , kuid transept ei eendunud nii palju kui romaani stiili ajal. Pikihoone oli 3- või 5- lööviline ja transept oli tavaliselt mitmelööviline. Kesklöövi tähtsus tõusis, gooti süsteem võimaldas luua ka laiu lööve . Külglöövid olid kitsad ja madalad. Külglöövid jätkusid pärast transepti ja moodustasid kooriümbriskäigu. Koorilõpmik oli harilikult tahuline. Krüpte ei ehitatud ja koori põrand oli tasapinnaline. Ühe või paari apsiidi asemel oli kabelipärg. Pikiteljel oli teistest pisut suurem kabel, Maarja kabel.
Ruumi selline jaotus sidus kiriku ühtseks õhuliseks tervikuks. Interjöör suundus Maarja kabeli poole ja ka üles. Piilareid liigendavad vertikaalsed turbad. Kogu suundumus üles nagu kaotas kivide raskuse. Kuna seinad polnud enam nii olulised võis need katta akendega.
Vertikaalne suunitlus valitses ka välisilmes. Tugikaarte ja tugipiitade raskust varjasid tornikesed ( fiaalid ) ja paljud raiddetailid (ristkülikud, kraabid jne). Kirikutel oli tavaliselt kaks suurt torni peafassaadi kõrval ja veel üks haritorn nelitise kohal. Peafassaadis oli ka kolm teravkaarset portaali. Portaalide kohal kõrgusid teravad kitsad ehisviilud (vimpergid). Mitmest üksteise sisse vähenevas portaalist moodustus perspektiivportaal . Keskmise portaali kohal asus roosaken, veel kõrgemal ulatus üle kogu fassaadi rida skulptuure (kuningate galerii). Tornidel olid kiivrid , mis jäid sageli ehitamata. Sellele kirjeldusele vastavad Pariisi ümbruse gooti kirikud. Ülejäänud osades kujunesid väga omapärased gooti arhitektuuri koolkonnad.
15. ja 16. saj nimetatakse hilisgootika ajajärguks. Rohkem on kaunistusi, mis pole seotud konstruktsiooniga. Võlvidel hakatakse kasutama kõrvalroideid, mille tulemuseks on võrk- või tähtvõlvid. Kaared ja viilud muutuvad eriti teravaks. Kirikute fassaadid on tihti üle kuhjatud ehisviilude tornikeste ja kujudega . Kõige rikkalikumad gootika näited asuvad Roueni linnas Normandias.
Gooti stiili ajal jätkub linnuste ehitamine ja linnade kindlustamine. Prantsusmaal on säilinud näiteks Pierrefonds’i linnus ja Caracassonne’i linnamüür, paavstide kindlustaud loss Avignonis ja eriti kaunis looduslikus ümbruses Normandia rannikul väikesel kaljusaarel asuv Mont Saint-Micheli klooster .