Franz Kafka elulugu, looming (1)

Franz Kafka 1883-1924. Praha , juudi kaupmehe poeg. Õppis Praha saksa gümnaasiumis germanistikat. 3 romaani, jutustused, esseed. Jutustus „Metamorfoos“ ( autor jutustab tõsimeeli, kuidas ametile ja ärile andunud proovireisija, oma pere peamine tugi, noormees Gregor Samsa ühel hommikul kodus üles ärgates avastab, et ta on muutnud suureks putukaks. Jutustus pole aga ulmeproosa, vaid igapäevaolu kirjeldav. Kafka taotlus on filosoofilise sümboli abil panna lugeja mõtlema inimelu ja inimvahekordade kesksete küsimuste üle.G. S muundumine putukaks on otsekui meeldetuletus , et elust, millega harjutud ollakse, tuleb varem või hiljem loobuda ja et kokkuvõttes jääb inimene ikka üksinda.Võõrandumise alged varjuvad sügaval inimestes, inimlikkuse kiht on pigem pealiskinde, õnnetuses see rebeneb , vallandades egoistliku enesealalhoiuinstinkti – Kafka sümboli peamine vihje.) Metamorfoosis nagu muuski loomingus, näib Kafka arendavat võõrandumise sümboolikat kahes plaanis: võõrandumise lätteks on kõigepealt surm, mis ei lase tekkida inimestevahelistel püsiseostel; teiseks tingib võõrandumist võim.1916, novellid „Karistuskoloonias“ ja „Maa-arst“ 1919. Rahvusvaheline tuntus – „Protsess“ 1925 (Jätab vähe ruumi lunastuseks ja lootuseks, romaani peategelane võetakse sünnipäeval vahi alla, üritab pääseda kohtusse ja end kaitsta, kuid kõik katsed nurjuvad, kohtuvõime iseloomustab anonüümsus, ligipääsmatus Josef . K ei saa teada, milles teda süüdistatakse. Romaani lõpus kutt sureb )„Loss“ 1926(viimane romaan. Maamõõtja K.-st. Peategelastel pole isiksust, nad on väikesed inimesed, mutrikesed julmas masinavärgis. Võim võib nendega teha oma suva järgi, mida vaid tahab. K otsib oma seaduslikku kohta, püüab läheneda võimudele, oma seisukorra kohta selgust saada, kuid ei saavuta seda. Eneseotsing. Romaani ruum on tugevasti sümboliseeritud, K. Üritab lossi minna, et vajalikke pabereid saada, et maamõõtjana töötada, kuid ta tõrjutakse tagasi. Võõrandumine püsib sellegi romaani lõpuni.)„Ameerika“ 1927( Noorukist peategelase kelmiromaanilik seiklus paiskab teda ühest olukorrast teise ja seltskonnast teise. Võõrandatus ilmneb rohkem ühiskonnasuhetes. Selles romaanis mahendab kurvemaid olukordi Kafka põgus huumor). Lisaks kirjandusloomingule peegeldavad Kafka sügavalt introspektiivset ja hella loomust ning tema kompromissitut juurdlemist elu vaatepunktide üle nii 1910 .a alustatud „Päevaraamatud“ kui ka kirjad. Kafka ei püüdle kusagil vormieksperimentidele. Tema uuendlikkus (modernistlikkus) ei ole formaalne , seisneb filosoofilises kujundis. Allegoorilis – sümbolistlik on Kafka taotlus enamikus novellides ja miniatuurides. Kafka romaanides on hoiatavaid viheid totalitaarsetele ühiskondadele. Üheski oma 3st romaanist (v.a Metemorfoos) ei kasuta Kafka otse üleloomulikke või fantastilisi kujundeid. Protsess-Maagilist jutustusruumi loob Kafka ühelt poolt sel teel, et jätab selle ilma konkreetsest füüsilis-ajaloolistest seostest. Teiselt poolt, veelgi tähtsam uudse, n-ö maagilise kujundlikkuse ja õhkkonna loomises on see, et Kafka paneb oma tegelased käituma unenäoloogika järgi –selle järgi, mida me tavalielt käsitame loogika puudumisena. Tegelased ei käitu nii, nagu lugeja eeldaks . Autor jätab sündmused ilma nende põhjuslikest seostest. Ta küllastab toma teosed mitmetähenduslike sümbolite ja mõistukõnedega. Kafka teoste „maagilise“ kujundlikkuse tähendused panevad lugeja õistma, et nii nagu jutustuse loogikas on ületamatud tühikus, ei ole inimesel lõplikku seletust oma eksistentsi mõttele. Kafka näitab inimest tema radikaalses üksinduses ja võõrandatuses, piiroludes, teeb temast süü ärahoidmatu taaga kandja – sellega on ta eksistentsialistliku kirjanduse vahetuim eelkäij. Ta näitab ühiskonna võõrandavate mehhanismide abil absurdseks moondatud inimeksistentsi – nii on ta ka 20 saj 1. suur absurdikirjanik. Ta paneb elu ja ühiskonna reaalseid protsesse tundma unenäolike, fantastiliste ja üleoomulike kujundite abil – nii võib tema loomemeetodit nim ka „maagiliseks realismiks“.