Franz Kafka "Protsess" (1)

Bürokraatia kujutamine Franz Kafka teoses „Protsess“
Franz Kafka (1883–1924) sündis tollal Austra -Ungari koosseisu kuulunud Prahas juudi päritolu lihakaupmehe peres. Oma tekstid kirjutas Kafka saksa keeles. Autor oli realistliku kirjandusvoolu esindaja ning paljuski olid tema teosed filosoofilised ja sümbolistlikud. Kirjanik pani lugejaid mõtlema inimloomuse sügavama olemuse üle. Kafkaga said alguse sellised nähtused nagu võõrandumine argisest reaalsusest ja maagiline realism . Romaanis „Protsess“ (1925, kirjutatud 1914–1915) kujutatakse ohtrate sümbolite abil bürokraatia hammasrataste vahele jäänud väikest inimest. Romaani peetakse autobiograafiliseks ehk kirjaniku enda kogemusel ja tunnetusel põhinevaks.
Lisaks Kafka etnilisele taustale ja sünni- ning elukohale Euroopa südames asuvas mitmekeelses Prahas, andsid olulise varjundi kirjaniku loomingule suhted isaga. „Kiri isale “ (1919) on pihtimuslik kirja vormis valminud essee, milles autor analüüsib oma natuuri, suhteid võimuka isaga ning nendest tekkinud vastuolusid. „Kiri isale“ põhjendab suurel määral Kafka saatust ja loomingut. Lisaks peitub selle isikliku essee avaldamises huvitav paradoks . „Kiri isale“ oli üks teostest, mille Kafka palus oma sõbral Max Brodil ära põletada (nagu ka „Protsessi“ ja mõned teised väärtuslikud teosed autori loomingist). Kirjanikust ja kultuurifilosoofist sõbral aga ei olnud südant sellist väärtuslikku materjali hävitada ning ta otsustas tekstid siiski avaldada. Nõnda juhtuski, et intiimne kiri Kafka isale osutus teoseks, mis sai tuntuks kogu maailmale ja paljudele võimujanustele isadele, kuid Kafka isani see kunagi ei jõudnudki.
Praktilise, kaalutleva ja võimuka isa mõjutusel asus Kafka 1901. aastal Praha ülikooli õigusteadust õppima. Õpingutele järgnes juristist ametniku karjäär töökoha õnnetuskindlustuste seltsis , mis tähendas Kafka poeediloomuse jaoks suhteliselt kuiva, rutiinset ja muserdavat argielu. Lugeja seisukohalt annab Kafka nukkerlik saatus aga lisaväärtuse. Suudab ju pahatihti argimõtetest vaevatud lugeja end toimuvaga samastada, seda enam, et Kafka viljeles realistlikku kirjandust, mis siis, et selle žanri veidi teisenenud, võõrandunud kujul. Tegemist ei olnud küll lausa märtriga, kuid ühiskonna ja perekonna surve tõttu ei saanud Kafka pidada kirjaniku ametit. Siiski oli Kafka kirjanik selle sõna tõsises mõttes. Ta kirjutas kirjutamise pärast, sellepärast, et tegevus meeldis talle. Perekonna ja iseäranis isa teistsuguste väärtuste tõttu ei osanud Kafka ka enda loomingut hinnata, mistõttu sai see tuntuks ainult tänu sellele, et tema hea sõber oli optimistlikum kui Kafka ise.
Erialast lähtuvalt oli Kafka kursis õiguse mõistmise ning kohtukaasustega üldiselt. Ametist tulenevalt aga teadis ta ka, mida kujutab endast bürokraatlik masinavärk. Pea laguneva Austria-Ungari keisririigi bürokraatlikes struktuurides oli palju kitsaskohti, nagu näiteks süsteemi aeglus, inimeste mõttetu jooksutamine ja vastutuse igasugune puudumine. Nende hälvete suurimaks kriitikuks saigi Franz Kafka. Romaanis „Protsess“ avab kirjanik sümbolite abil bürokraatia tõelise olemuse. See on trööstitu ja kõike muud kui inimlik.
Teose „Protsess“ esimeses peatükis ilmneb, et kellelegi Josef K-le on esitatud valesüüdistus, mistõttu võeti mees oma kolmekümnenda sünnipäeva hommikul vahi alla. See sündmus käivitab kogu järgneva protsessi, kirjanduse seisukohalt narratiivi.
Üheks oluliseks bürokraatia väljendamise ilminguks on peategelase, Josef K. nimi või täpsemalt selle puudumine. Josef K. perekonnanimest avaldatakse vaid initsiaal. Ta on üks suurest massist, paljudest K-dest. Sellega viitab autor tõigale, et bürokraatlik masinavärk ei hooli inimesest kui indiviidist, ta on vaid tühipaljas instrument paindumatus süsteemis. Nagu paljud teised Kafka teosed, on ka „Protsess“ autobiograafiline, seega viitab Josef K. tegelane paljuski autorile endale. Tundis ju Kafka hästi bürokraatliku struktuuri korraldust, olles ise sarnaselt peategelasele K-le üks väike ametnik paljudest. Tühine erinevus seisneb vaid selles, et K. töötas pangas, kuid Kafka kindlustusseltsis. Samuti viitab K. ja Kafka vahelisele sarnasusele perekonnanime esitähe samasus.
Josef K. protsessile lisas müstilisust tõsiasi, et nii talle kui ka lugejale jäi selgusetuks, milles meest süüdistatakse. Sellega püüdis autor näidata bürokraatia kaugenemist oma tõelisest eesmärgist, milleks peaks olema õiguspäraste otsuste ühetaoline kehtestamine ja ellu viimine . Kafka aga rebib bürokraatia kui nähtuse lahti kõigest loogilisest ja inimlikust. Bürokraatiat teostataks just kui ainult selle teostamise pärast. K. küll tunneb huvi, milles teda süüdistatakse, kuid kuna ta vastust ei saa, siis ei näi, et tegelane sündmuste järgneva arengu jooksul selle üle liialt pead vaevaks. Fookuses on siiski protsess kui selline ja püüe sellest vabaneda . Ehk tahab autor sellega kinnitada, et K. on tõesti süütu ning see, milles teda süüdistatakse on midagi tobedat ja ebaolulist (kuigi süüdistus võib tegelikult olla üsna tõsine). Lisaks suhtub K. alguses oma protsessi naljaga, kuna oma elukogemuse tõttu pole ta harjunud midagi liialt tõsiselt võtma. Ilmselt oli Kafka meelest bürokraatia üks suur nali. Siiski oleks ainult loogiline ja õiguspärane, et peategelane teaks , milles teda süüdistatakse, sest kuidas mees ennast vastasel juhul kaitsta peaks oskama. See on ehk autori püüd väljendada ka seda, et bürokraatia on absurdne ning olles juba süsteemi ohvriks langenud, on lootusetu täiesti puhtalt olukorrast väljuda.
Lisaks sellele, et K. ei tea kõige olulisemat ehk millises kuriteos ta väidetavalt süüdi on, jäävad ebamääraseks ka paljud muud asjaolud . Kui K-d tullakse vahistama, siis väidavad ametivõimud peale selle, et neil ei ole voli öelda, milles K-d süüdistatakse, ka seda, millist institutsiooni nad esindavad. Tegemist olevat niivõrd väikeste ametnikega, kes õigupoolest ei teagi protsessist suurt midagi. Siiski oleks igati korrektne nimetada, millist ametkonda esindatakse. Valvurite tegevus jättis muuski mõttes soovida : K-lt taheti altkäemaksu, püüti välja petta riideid ning tagatipuks söödi ära tema hommikusöök. Vaevalt , et peatselt kokku varisevas Austra-Ungariski ükski ametivõim nii käitunud oleks. Siinkohal on tegemist autori liialdusega rõhutamaks bürokraatia häguseid, ebaloogilisi ja omakasupüüdlikke mehhanisme . Valvurite käitumise üle kaebas K. hiljem ka kohtus, mis tõi omakorra kaasa selle, et ametnikud said K. süüdistuste tõttu K-le endale teadmata karistada . Nimelt neid piitsutati. Asjaolu, et K. ise ei teadnud , et ametnikke tema sõnade pärast karistatakse, näitab järjekordset bürokraatliku süsteemi nõrka kohta, nimelt teadmatust ja teatamata jätmist. Inimeste piitsutamine on aga vanamoodne ning julm karistus , mida 20. sajandi alguse Euroopas naljalt enam ei kasutatud. Piitsutamise episood lisab kirjeldatavale süsteemile juurde ebainimlikkust, tekib veelgi suurem võõrandumine.
K. protsessiga seotud asjaajamise täpsus annab ka muus osas soovida. Mehele küll helistatakse töö juurde ning antakse teada esimese ülekuulamise päev ja kohtu aadress, kuid täpsustamata jäetakse kellaaeg ning täpne ruum, kuhu K. peab ilmuma. Ratsionaalsele ja kaalutlevale inimesele, nagu K. seda on, peaksid paljud tema protsessi puudutavad seigad tunduma enam kui kummalised. Siinkohal on aga Kafka pannud oma tegelase ettearvamatult ja ebaloogiliselt käituma. Selle asemel, et minna pühapäeva hommikul kolama kuhugi agulisse, kus peaks asuma mingisugune kohtuinstitutsioon, kes K-d teadmata asjaoludel süüdistab, võiks ta oma süütuses kindel olles pöörduda hoopis politsei või keisrivõimu poole. Tegelaste taoline ootamatu käitumine teebki Kafkast Kafka. Tegemist on ühe modernistliku uuenduse ehk võõrandumise protsessiga realismis . Võõrandumisele on iseloomulikud realistlikud tegelased, sündmused ja sündmuspaigad, kuid samas ka elemendid, mis annavad realistlikule teosele kummalise või lausa maagilise efekti. K. on realistlik tegelane, kes käitub osades olukordades ettearvamatult. Seetõttu ei vasta ka kirjeldatavad sündmused ootustele. Autor kasutab unenäoloogikat ehk ebaloogikat. Siiski ei ole „Protsessile“ ega Kafka teistele romaanidele iseloomulik fantastiliste kujundite või uuenduslike keeleliste elementide kasutamine. Maagilisus on loodud pigem sellega, et tegevustik on välja kistud füüsilis-ajaloolistest seostest.
„Protsessis“ annavad võõrandavat muljet edasi ka sündmuspaigad. Kuna tegemist on autobiograafilise romaaniga, siis on üsna eeldatav , et tegevus toimub Austria-Ungari keisririigi pealinnas Prahas, kus Kafka elas, kuid seda ei öelda välja.
Hoopis maagilise mulje loob aga maja, kus toimuvad K. ülekuulamised. Maja asub kehvas linnaosas, kus K. varem käinud ei ole. Tegemist on tõelise aguliga, mille tänavatel on pühapäeva hommikul, ajal mil toimub K. esimene ülekuulamine, palju sagimist: toimub elav kauplemine, naised teevad sisseoste ja lobisevad omavahel, tänavamuusikud mängivad. Hoone ise, kus kohtuinstitutsioon asuma peaks, on linnajaole tavaline kõrge hall vaeste inimeste üürikasarmu. Koridorides ja treppidel jookseb hulganisti lapsi. Majas on palju väikseid kööktube, mille uksed on enamalt jaolt lahti, nii et peategelane võib neist sisse näha. Emad teevad pliidi ääres süüa, lapsed süles. Osad voodid on veel tegemata, inimesed alles pikutavad neis. Autor loob mulje, nagu K. oleks sattunud ühte suurde kaosesse. Tegelikult K. majja sisenemine tähendaski ju sisenemist bürokraatlikku masinavärki, sisenemist kaosesse, viletsusse, võimatusesse.
Bürokraatliku süsteemi naeruväärsust ilmestab autor K. ülekuulamisele jõudmise teekonnaga. Selleks, et õiget kohta üles leida, mis asub maja viiendal korrusel, peab K. läbi käima pea kõik ruumid alumistel korrustel , mis on selge vihje sellele, kuidas bürokraatlik süsteem inimesi jooksutab. Kuna aga süsteem on tõepoolest segane ja tihti tuleb mingisugusegi eesmärgini jõudmiseks teha kasutuid asju, siis on Kafka Josef K. jaoks välja mõelnud tisler Lanzi. Nimelt on tisler Lanz isik, kelle otsimise K. ettekäändeks toob, kui majas kohtuametit otsib. Autor kirjeldab mehe hoones ringi kolamist ja tisler Lanzi otsimist lausa naeruväärselt. Pärast umbes tunnipikkust otsimist leiab K. kohtu üles. Ta juhatatakse saali, kuid esialgu ei paista keegi temast välja tegevat. Tundub, et autor püüab veel kord rõhutada, et inimest ei ole bürokraatlikus süsteemis olemas. Bürokraatia toimib vaid bürokraatia enda pärast. Kui lõpuks märgatakse, et K. on kohale jõudnud, siis kõigepealt tehakse talle märkus, et ta on üle tunni aja hiljaks jäänud. Kummaliseks teeb sellise märkuse tõsiasi, et K-le ei öeldud, mis ajaks ta peab kohtusse ilmuma, samuti see, et tema tulekut ei panda esialgu tähelegi. Järgnevalt näitlikustab Kafka kohtuinstitutsiooni üldist toimimist ja suhtumist. Kohtus toimiks just kui vandekohtunike süsteem, kes jagunevad kahte leeri: ühed on K. poolel, teised tema vastu. Hiljem aga selgub , et mõlemad pooled on siiski tema vastu. K. püüdis olla võimalikult aus, kuid võttes protsessi endiselt huumoriga, suhtus ta tobedasse süsteemi üleolevalt ja irooniliselt. Igatahes lahkus K. kohtust teadmisega, et ta on oma parima võimaluse käest lasknud.
Kolmandas peatükis on kätte jõudnud järgmine pühapäev, mil K. otsustab uuesti kohtusse minna. Tuleb aga välja, et seekord istungit ei toimugi. Esiteks on kummaline asjaolu, et kohtuistungid toimuvad pühapäeviti. Sellega püüab autor ehk lugejat normaalsest reaalsusest veelgi võõrandada. Fakt, et istungit ei toimu (K-le pole selle toimumise või ära jäämise kohta ka eelnevalt teadet tulnud) on märk sellest, et inimest hoitakse bürokraatlikus süsteemis teadmatuses ja jooksutatakse asjatult. Et K. aga oma tulemisele mingigi mõtte leiaks, püüab ta vaadata laual asetsevaid kohturaamatuid, kuid seda ei lubata tal teha. Selle sümboli idee võtab kokku K. lause kohtus viibivale naisterahvale: „… need on vist seaduseraamatud, ja selle kohtu menetluses on ette nähtud, et sind mitte ainult süüd teadmata, vaid ka seadust tundmata hukka mõistetakse. (tlk August Sang ja Mati Sirkel)“
Pärast ebaõnnestunud kohtusse ilmumist tutvustatakse K-le kohtukantseleisid, mis asuvad selle sama agulihoone pööningul. See pööning on pime ning õhku seal praktiliselt ei olegi. Kantseleis töötab palju ametnikke, kuid klientidest ei tehta praktiliselt väljagi. K-l hakkab pööningul halb ning ta tahaks sealt võimalikult kiiresti pääseda. Pööning on teoses „Protsess“ võimas sümbol. Pööningul asuvate kohtukantseleide kirjeldamisega näitab autor kohtu kui bürokraatliku süsteemi õõvastavat seisukorda. Ühel veelgi viletsamas seisus pööningul elas ka kohtumaalija Titorelli , kes kirjeldas K-le kohtu toimimise tavalisi mehhanisme. Peale selle, et bürokraatliku süsteemi kohtuinstitutsioonid asuvad pööningutel, on ka väärtuslik informatsioon sarnastesse läppunud õhuga kambritesse peidetud. Tuli välja, et süüasjal võib olla kolm lahendust: tõeline õigeksmõistmine, näiline õigeksmõistmine ja venitamine . Neist esimest on väga keeruline saavutada ning ka teised kaks ei ole kuigi head variandid. Samuti lausus Titorelli: „Kas te ei teadnud, et siin on kohtukantseleid? Kohtukantseleid on ju peaaegu igal pööningul, miks nad peaksid siis siingi puuduma? (tlk August Sang ja Mati Sirkel)“ Kas see on autori vihje sellele, et kohtukantseleid on meis kõigis endis ? Et me kõik kanname vähemal või rohkemal määral süüd? Kuid milles oli süüdi Josef K.? Kas ta oli liiga tundetu või ülbe? Kas tal olid elus valed väärtused? Kuid milline kohus saaks hinnata, millised väärtused on õiged, millised valed? Süü tundmise ja omamise küsimusega tegeleb autor ka romaani hilisemas stseenis, mis leiab aset toomkirikus. Kirikuõpetaja räägib K-le allegoorilise loo mehest, kes näeb terve elu vaeva selleks, et kohtuda seadusega (jutt „Seaduse ees“ (1915)), kuid see ei osutu kunagi võimalikuks. Kirikuõpetaja ja K. ei suuda lugu küll lõplikult lahti mõtestada. K hingele jääb küsimus: „Kuidas saab inimene üldse süüdi olla? Me kõik oleme ju inimesed, üks niisama hästi kui iga teine. (tlk August Sang ja Mati Sirkel)“
Kafka põimib koomilise ja traagilise, näitamaks, mida võib üks kohtuprotsess inimesega teha. Josef K. on oma onu kaudu advokaadi leidnud, kuid K-le näib, et temast ei ole eriti kasu, mistõttu otsustab ta juristi vallandada. Enne kui ta aga advokaadi jutule pääseb, kohtab ta kaupmees Blocki, kes on samuti üks süüalustest ja advokaadi klientidest. Blocki protsess on kestnud juba üle viie aasta, millega kaupmehe äri on kõvasti alla käinud, kuna suurem osa ressurssidest läheb advokaatide palgaks. Nimelt töötavad kaupmehe heaks viis nurgaadvokaati ja kuuendaga käivad läbirääkimised. Samuti elab kaupmees K. advokaadiga samas majas (äärmiselt kehvades tingimustes), kuna siis on jurist hõlpsasti kättesaadav. Ka K-l võib olla karta allakäiku, kuna ta ei suuda juba protsessi alguses oma tööle pangas keskenduda, mistõttu kliente jääb aina vähemaks. Kaupmees Block on aga viie aastaga äärmiselt alla käinud ning Kafka kujutab teda äärmiselt haleda ja naeruväärse tegelasena.
Loo lõpp näitab, kuidas bürokraatlik masinavärk väikese inimese endasse haarab. Josef K. jaoks tähendab see tapmist kivimurrus. Bürokraatlikud formaalsused kestavad aga lõpuni. Paistab, et meestele, kes K-le järele on tulnud, oleks just kui olulisem viisakusreeglite järgimine kui ülesanne, mida nad täidavad.
Romaanis protsess on üks tegevusliin: pidevalt jälgitakse Josef K. protsessi kulgu . Sündmusi ja tegelasi kirjeldab jutustaja . Tegelaste repliigid antakse edasi otsese kõnega, vähemal määral on kasutatud kaudset kõne.
Franz Kafka oli protsessi kirjutamisel ajendatud enda elust ning korralagedusest ühiskonnas. Bürokraatia kujutamiseks kasutas ta mitmeid sümbolistlikke elemente. Põhiliselt oli tegemist nähtustega igapäevaelust, mis mingi ebatavalise tunnusjoone tõttu muutusid sümbolistlikeks. „Protsessi“ idee võiks kokku võtta nii: inimesel lasub tahes või tahtmata süükoorem ning armu ei anta kellelegi.