feodaali majapidamine,mille moodustasid maa koos seal elavate talupoegadega ja hooned talupoegade maa külge kinnistamine. (talupojad ei tohtinud feodaali loata elukohta vahetada) üks talupoja koormisi feodaali heaks; talupoja töö feodaali majapidamises üks talupoja koormisi feodaali heaks; talupoeg pidi osa saagist ja teistest enda poolt valmistatud toodetest andma feodaalile põlluharimise viis, kus põllumaa oli jagatud 2 ossa; üks osa on vilja all, teine osa kesa all, seega puhkab talupoeg sunnismaisus Eesti talupoeg 19. sajandi alguseni Lääne-Euroopa kuulus maa juurde talupoeg varasel ehk feodaalile keskajal oma Vene talupoeg maapidamine kuni 1861 õigus perekonda
talupoegadele kehtivat keeldu isanda loata oma elukohta vahetada. Talupojad pidid kandma koormisi, st. täitma kindlaks määratud kohustusi oma isanda heaks. Selleks rajasid feodaalid oma majapidamised - mõisad. Mõis kujutas suurt põllumajanduslikku majapidamist, mille maid harisid enamasti mõisahärrast sõltuvad talupojad. Põllumaa jagunes 2 ossa: ühe moodustasid mõisapõllud, teine oli jagatud talupoegadele. Talupoegadel tuli teha mõisategu: harida mõisa põlde, mille saak kuulus feodaalile. Lisaks sellele pidid talupojad tasuma loonusrenti st. andma feodaalile osa oma saagist. Põlluharimisel kasutati kaheväljasüsteemi, mis tähendas, et poolele põllumaale külvati vili, ülejäänu jäeti kesa alla. Järgmisel aastal pooled vahetati. Levinud oli ka aletegemine: mets raiuti maha, kuivatati ja süüdati siis põlema. Pärast maa kobestamist külvati sinna vili. Aleteoga saadi juurde uudismaad, mida võis hiljem põlipõlluna kasutama hakata. Eesti hakkas muinasaja lõpul
Neid ei võinud müüa ega osta maast eraldi ja neil võis olla oma majapidamine ja oma pere. Pärisoriste talupoegade kõrval leidus ka vabatalupoegi. Nende koormised olid väiksemad ja soovi korral võisid nad ka mujale elama asuda. Talupojad pidid kandma koormisi ehk täitma kindlaks määratud kohustusi oma isanda heaks. Põllumaa jagunes mõisapõldudeks ja talupoegadele jagatud maaks. Talupoegadel tuli teha mõisategu (harida mõisa põlde, mille saak kuulus feodaalile). Lisaks sellele pidid nad töötama ka oma põllul, et tasuda loonusrenti (pidid andma feodaalile osa oma saagist, tegema mõisa jaoks heina ja varuma küttepuid). Põlvest põlve harisid talupojad maad esiisadelt õpitut viisil ja suhtusid uuendustesse üsna umbusklikult. Vanad tavad püsisid visalt. Siiski toimus põlluharimises mitmeid olulisi muutusi, arenesid talupoegade oskused ja rakendati paremaid maaharimisviise. Algul oli valitsevaks kaheväljasüsteem
ülestõus 1346(47)- Taani müüs Põhja-Eesti Saksa ordule 1347a Saksa prdu annab selle Liiviordule Vana-Liivimaa- poliitiline-territoriaalne üksust, mis eksisteeris 13.16. sajandil ning hõlmas üldjoontes tänased Eesti ja Läti alad. Hansa Liit- 13.17. sajandil tegutsenud Põhja-Saksamaa, Skandinaaviamaade, Madalmaade ja Liivimaa linnade kaubanduslik ja poliitiline liit, mille juhtlinnaks oli Lübeck. Hinnus oli kindlaksmääratud naturaalmaks, mida talupojad pidid feodaalile maksma. Hinnus oli väiksem maks kui kümnis. Kirikukümnis on kogu Euroopas korjatud kirikumaks, umbes üks kümnendik saagist. Mõõgavendade ordu -kristlik sõjaline ordu, mis eksisteeris aastatel 12021237. Ordu loodi eemärgiga alistada paganlikke liivlasi, latgaleid ja eestlasi. Liivi ordu ehk Liivimaa ordu -katoliku rüütliordu, Saksa ordu Liivimaa haru, mis eksisteeris aastatel 12371562. Saksa ehk Teutooni ordu -suurim rahvuslikul pinnal kujunenud
Kogu maa kuulus kirikule või feodaalidele. Seda harisid aga talupojad. Talupojad pidid oma tööga feodaale ja vaimulike ülal pidama. Talupojad pidid kandma koormisi ehk täitma kindlaks määratud kohustusi oma isanda heaks. Feodaalid hakkasid rajama mõisaid ja suuremate feodaalide maadel oli mõisaid palju. Põllumaa jagunes mõisapõldudeks ja talupoegadele jagatud maaks. Talupoegadel tuli teha mõisategu (harida mõisa põlde, mille saak kuulus feodaalile). Lisaks sellele pidid nad töötama ka oma põllul, et tasuda loonusrenti (pidid andma feodaalile osa oma saagist, tegema mõisa jaoks heina ja varuma küttepuid). Nad pidid maksma ka kirikukümnist mis oli umbes kümnendik saagist. Samuti pidid talupojad maksma feodaalidele hinnust ehk kindlaksmääratud naturaalmaksu. See oli väiksem kui kümnis. Enamik talupoegi olid sunnismaised pärisorjad. Neid ei võinud müüa ega osta maast eraldi ja neil võis olla oma majapidamine ja oma pere
alistamist muistses vabadusvõitluses (1208-1227). Eesti eripära- kuna keskaegsed väikeriigid Eestis olid väikesed, siis toimus made läänistamine ainult ühel astmel (maahärrad jagasid maad väikevasallidele, kes seda enam edasi ei läänistanud). Vt. ka Eesti ajaloo veebikonspekti. · Feodaalne killustatus: feodalism kujunes välja Frangi riigis Karl Suure valitsemisajaks 8.saj. Karl Suure ajal olid feodaalid kuningale kuulekad (kuningas võis maa ära võtta ja teisele feodaalile anda). Karl Suure poegade valitsemisajal 9.saj. hakkas feodaalide sõltumatus kasvama: · suurfeodaalide väesalgad olid sageli sama suured, kui kuningal · suurfeodaalid muutusid oma valduste sõltumatuteks peremeesteks (said kuningalt nn. immuniteedikirju, millega said õiguse oma maadel omatahtsi makse koguda ja pidada kohut; kuninga ametnikel oli keelatud lääni territooriumile siseneda). koos läänikorralduse e
Ka Baltikumi ristisõjad toob kaasa Gregorius Seitsmes. Ristisõjad : Esimene ristisõda algab aastal 1006. Põhjused: Väliseks ettekäändeks oli usu levitamine. Oluline roll oli ka pühasõjamotiivil(islami usus), mis nägi ette teiste paganate ,,ristiusustamist". Pühasõja doktriin See toodi ametlikult ettekäändeks. See seisnes selles, et arvati, et jumal soosiv pühasõda ja see on talle meelepärane. Feodaale ajendas sõtta minema maapuudus. Igale feodaalile oli unistuseks saada oma maad, mis anti neile vastutasuks sõjaväes teenimise eest. Paljusid feodaale ajendas veel usuline vaimustus, kuid suurfeodaalide(sõjameeste) tähtsus riigis hakkas langema ning sõjategevus leidis feodaalidele teiste tegevuse kui sõdida omavahel. Mõned kaubanduslinnadki toetasid ristisõda ja nende jaoks oli see kui kaubanduslik konkurents. Nt Veneetsia. Rooma paavst tahtis aga kehtestada oma autoriteeti ja võimu. Tagajärjed :
talupojad. Püüamegi lähemalt süübida talupoja eluolusse keskajal. Talupoeg Talupojad pidid oma tööga feodaale ja vaimulike ülal pidama. Talupojad pidid kandma koormisi ehk täitma kindlaks määratud kohustusi oma isanda heaks. Feodaalid hakkasid rajama mõisaid ja suuremate feodaalide maadel oli mõisaid palju. Põllumaa jagunes mõisapõldudeks ja talupoegadele jagatud maaks. Talupoegadel tuli teha mõisategu (harida mõisa põlde, mille saak kuulus feodaalile). Lisaks sellele pidid nad töötama ka oma põllul, et tasuda loonusrenti (pidid andma feodaalile osa oma saagist, tegema mõisa jaoks heina ja varuma küttepuid). Enamik talupoegi olid sunnismaised pärisorjad. Neid ei võinud müüa ega osta maast eraldi ja neil võis olla oma majapidamine ja oma pere. Talupoega iseloomustas teatav elulaad, mis eristas teda käsitöölistest ja linnakodanikust: ta oli väga tihedalt seotud oma perekonnaga, mis oli tema jaoks esmane ja loomulik ühiskondlik
aprill. Sellest päevast alates aeti välja kariloomad ja algasid kevadised põllutööd. jaanipäev, 24. juuni. See tähistas kevadiste tööde lõppu ja heinaaja algust. mihklipäev, 29. september. Saak pidi olema selleks ajaks salves ja naised tubaste tegemiste juures. jõulud mitu nädalat kestev talviste pidustuste periood. Kristofer 6 Talupoegade töö keskajal Talupoegadel tuli harida mõisa põlde, mille saak kuulus feodaalile Click to edit Master text styles Lisaks mõisatööle pidid nad Second level töötama ka oma enda põllul, Third level Fourth level et tasuda loonusrenti. Fifth level Kristofer 7
Joogivesi oli pahatihti halva maitsega. Piima andsid tolleaegsed kidurad lehmad oige vahe. Seeparast joodi palju õlut, kalja ja mõdu. XII sajandil õpiti odraõllele lisama humalat, et anda õllele teravat maitset ja säilitada jooki kauem. Mõdu oli kergelt alkohoolne jook, mida pruuliti teraviljast ja tehti suurepäraseks metsmeega. Vajadust magusa aitas rahuldada viinamarjadest keedetud käärimata jook. 3. Feodaalmõis Kogu maa kuulus keskajal feodaalile. Maal asusid feodaalide majapidamised - mõisad. Mõisa keskel seisis feodaali elumaja koos abihoonega. Põllumaa oli jagatud kahte ossa: ühe moodustasid mõisapõllud, teine oli antud talupoegadele ja seal asusid nende majapidamised. Mõlemat osa harisid talupojad, kellest enamik olid sunnismaised pärisorjad. Talupoegade koormised Feodaali maa kasutamise eest pidid talupojad kandma koormisi, s.t täitma kohustusi feodaali heaks. Nad
Lõuna-Frangi riik. Aja jooksul kujunes Ida-Frangi riigist Saksa ja Lääne-Frangi riigist Prantsuse kuningriik. Frangi riigi lagunemisega kaasnes feodaalkorra kujunemine. Sellist ühiskonnakorraldust, kus maa on läänistatud feodaalidele ja seda harivad feodaalidest sõltuvad talupojad nimetatakse läänikorralduseks e. feodalismiks. Feodaal omas maavaldust ning kohtuvõimu sõltlastest talupoegade üle. Talupoeg kandis koormisi ja tõi andameid feodaalile, feodaal omakorda kaitses talupoegi. Kujunes välja feodaalne hierarhia , st. sõltuvuspüramiid, mille tipus oli kuningas, monarh. Järgnesid suurfeodaalid: hertsogid, krahvid. Suurfeodaalid läänistasid maa väikefeodaalidele, kes omakorda andsid osa sellest väikerüütlitele. Feodaalid, kes said valitsejalt maad, olid tema vasallid, valitseja oli aga isand e. senjöör. Vasall andis senjöörile truudusevande, tõotades teda ustavalt teenida. Vasalli kohustused
Pärisorjast peremeheks 17. sajandil, kui rootsistamispoliitaka Eestis läbi ei löönud ning mõisad läksid erakätesse taaskehtestati sunnimaisus, mis oli sõdade ajal mõnevõrra nõrgenenud. Sunnismaisus oli üks pärisorjuse peamisi tunnuseid. Sellega kinnistati talupoeg maa külge ning neil puudus liikumisvabadus. Siis allus talupoeg täielikult feodaalile ning ilma tema loata ei tohtinud elukohta vahetada. Talupoegade elu oli sel ajal äärmiselt raske, kohustuste kõrvalt, mida pidi täitma feodaali ees, pidid talupojad veel ülal pidama ning toitma oma peret. Oma pere ülalpidamine näis justkui olevat teisejärguline tegevus, sest peamine oli teenida maa omanikku. Teorendi suurus 17.-18. sajandil oli keskmiselt 6 teopäeva, mis oli nädala normiks. Teotöö koormus oli suur, sest Eesti oli Rootsile kui viljaait. Endale,
Söögiks oli leib ja puder, ning joogiks oli kali. Pärast seda läksin puid raiuma. Oli vaja veel palju puid raiuda. Kui puud said lõunaks raiutud, siis panime raiutud metsa põlema, et saaks pärast vilja sinna külvata. Poole põllumaast saime endale ja teine pool oli mõeldud mõisale. Põllu omamiseks peame täitma kohustusi feodaali heaks. Feodaal saab kogu mõisapõllu saagi ja me peame loonusrenti maksma ehk poole oma põllu saagist feodaalile andma. Sageli me anname vähem kui pool oma saagist, sest meil on vähe süüa. Meie peres on levinud kolmeviljasüsteem. Kõigepealt jagame põllu kolmeks osaks, siis ühele osale paneme suvivilja, teisele talivilja ja kolmanda jätame aga kesa alla puhkama, nii saab rohkem vilja. Me künname põlde hobustega, sest nii saab kiiemini. Kui päike juba maaserval oli, läksime perega koju õhtusööki sööma ning pärast seda magama. Meie maja on väike ja sellel on üks tuba
ehk kiriku vastased teod. Ketserlikkust ei sallitud ning need kes sellesse uskusid põletati tuleriidal. Seega järeldub, et Keskaja inimene oli kirikule aupaklik ning Jumalale alluv. Talupoegade koormised Enamik talupoegi oli keskajal sunnismaised pärisorjad. Erinesid orjast selle poolest, et neid müüdi koos maa ja perega. Peale pärisorjadest talupoegade kõrval leidus ka vabutalupoegi. Nende koormised feodaalile olid väiksemad ja võisid oma elukoha ise valida. Talupoegade põhiliseks tööks oli põllu harimine. Peale selle pidid talupojad kandma ka ränkraskeid koormisi, milleks olid loonusrent ja mõisategu. Talupoegadel oli ka oma maalapp, kus nad kasvatasid vilja, heina. Enamikes piirkondades oli valitsevaks kaheväljasüsteem, kus ühele poolele põllumaast külvati vili, teine aga jäeti kesa alla. Levinud oli ka aletegemine. Mets raiuti maha ja süüdati põlema,
toimisid eelkõige admistratiivsete ja usuliste keskustena, mitte kaubandus- ja käsitöökeskustena. XI sajandil kujunes välja feodaalkord, millest omakorda sai tõuke pärisorjuse kujunemine talupojad otsisid kaitset isandatelt pidevate sõjakäikude, röövretkede ning majandusliku kitsikuse eest Frangi riigis. Vastutasuks isandale pidid talupojad loovutama kaitsjale oma maa ning sega regulaarselt, isanda käsul, harima. Selline olukord andis feodaalile võimu kohelda talupoegi kui orje, pakkudes küll turvatunnet, kuid isiklikvabadus kui selline oli minimaalne talupojad muudeti sunnismaiseks, feodaalidel oli õigus nende üle kohut mõista ning erinevused talupoja ning orja vahel olid kadunud, ehk siis neist said pärisorjad. Seda ajaperioodi iseloomustab pigem ühiskonna langus igas eluvaldkonnas: feodaalkorra kujunemine, sunnismaisus ning sellele järgnev pärisorjus, kaubanduse ning käsitöö allakäik
Milline Karl Suur tegelikkuses välja nägi, seda me ei teagi . Karl Suure ajal valitses Frangi riigis rahu ja kord. Keiser reisis oma kaaskonnaga pidevalt mööda maad ja korraldas riigiasju. Kord aastas toimusid suured sõjaväe ülevaatused, kuhu kogunesid nii ülikud kui ka lihtsõdurid kogu riigist. Seal oli valitsejal võimalik alamatega nõu pidada. Karl Suure ajal olid feodaalid kuningale kuulekad (kuningas võis maa ära võtta ja teisele feodaalile anda).Karl Suure poegade valitsemisajal 9.saj. hakkas feodaalide sõltumatus kasvama, mis tähendas et suurfeodaalide väesalgad olid sageli sama suured, kui kuningal ja suurfeodaalid muutusid oma valduste sõltumatuteks peremeesteks (said kuningalt nn. immuniteedikirju, millega said õiguse oma maadel oma tahte järgi makse koguda ja pidada kohut ning kuninga ametnikel oli keelatud lääni territooriumile siseneda).
sajandist hakkasid järk-järgult muutuma sunnismaiseteks ning üha enam mõisnikest sõltuvamaks. Küllaltki suur osa talupoegadest olid sel ajal aga ka veel isiklikult vabad, nimelt vabatalupojad ja maavabad talupojad. Talupojad pidid oma tööga feodaale ja vaimulike ülal pidama ning kandma koormisi ehk täitma kindlaks määratud kohustusi oma isanda heaks. Talupoegadel tuli teha mõisategu ehk harida mõisa põlde, mille saak kuulus feodaalile. Lisaks sellele pidid nad töötama ka oma põllul, et tasuda loonusrenti. Enamik talupoegi olid sunnismaised pärisorjad. Neid ei võinud müüa ega osta maast eraldi ja neil võis olla oma majapidamine ja oma pere. Talupoeg oli väga tihedalt seotud oma perekonnaga, mis oli tema jaoks esmane ning loomulik ühiskondlik struktuur. See oli teatav elulaad, mis eristas teda käsitöölistest ja linnakodanikest. Talupoeg kuulus ka kogudusse, mis olenemata ta hilisemast religioossest
Neid ei võinud müüa ega osta maast eraldi ja neil võis olla oma majapidamine ja oma pere.Keskajal kasutati kaheväljasüsteemi ehk põld oli jaotatud kaheks osaks. Ühel osal kasvatati vilja, teine osa oli puutumatu. Järgmisel aastal oli esimene osa puutumatu ja hariti teist osa. Kasutamata osale tehti samal ajal alet e. põletati puid ning järgmisel aastal pandi mulla sisse uus vili. Talupoja koormiseks oli teha mõisas tööd ning anda osa oma saagist feodaalile. Põhja-Euroopa talupoegade majad olid tehtud palkidest ja katus õlgedest või roost. Lõuna pool olid aga kivist või savist elamud, mille katused olid laotud katusekividest. Maja koosnes enamasti ühest muldpõrandaga ruumist, mille keskel või nurgas paiknes tulekolle. Kuna korstnaid ei olnud, pääses suits välja erilisest katuseaugust, aknaavadest või uksest. Mõnikord elasid koduloomad sama katuse all. Tavaliselt oli majas suur voodi, mis mahutas kogu pere, ja suur puust söögilaud
24. Tõnn Pärnu- ja Viljandimaal tuntud koduhaldjas. 25. Peko setude viljakushaldjas. toodi välja põllutöö ja karjatöö tähtpäevadel 26. Taara Muinaseestlaste (saarlaste, virulaste) jumal. 27. Mõõgavendade ordu - Kristuse Sõjateenistuse Mõõgavendade ordu. Ristisõdijate väe tuumik. Allutati piiskopile, ent ajas iseseisvat poliitikat, kujunes Riia piiskopile konkurendiks. 28. vakus maksustuspiirkond (4-6 küla) 29. kümnis protsentuaalne maks feodaalile. 30. hinnus - kindlaksmääratud naturaalmaks, mida talupojad pidid feodaalile maksma 31. Liivi ordu Mõõgavendade ordu riismed liideti Saksa orduga (Gregorius IX käsul). 32. maaisand maahärra. Feodaalist või vaimulikust maavaldaja. Senjöör. 33. läänimees- e vasall. Lääni valitsev väikefeodaal. Lääni koos talupoegadega andis vasallile kasutada senjöör vastutasuna sõjaliste ja muude teenete eest. 34. maapäev Liivimaa maaisandate ja seisuste kokkusaamine keskajal
Talupojad-moodustasid valdava osa ühiskonnast,enamus olid sunnismaised pärisorjad,põlde hariti ühistööna sest kõigile ei jätkunud tööriistu/lõbusam/ladusam,KOLMEVÄLJASÜSTEEM-põllud mõtteliselt jaotatud kolmeks(suvi-/talivili&kesa),kohustusteks maksta renti,teotöö,maksta makse kirikule(kirikukümnis).Koormised põhinesid sellel, et maa kuulus feodaalile. * Seoses linnade arenguga hakkasid paljud Lääne- Euroopa mõisnikud üle minema raharendile ning talupoegi vabaks laskma. Ida- Euroopas säilis pärisorjus 19. sajandini.Linnad- tekkisid kaubateede ristumiskohtra,sadamad,kloostrid,sillad,linnused;koosnes kaupmeestest käsitöölistest + alamkihid(teenijad,kerjused);maainimesed müüsid toiduaineid
Halvem elu oli aga sunnimaistel pärisorjadel. Nad polnud vabad inimesed, vaid kuulusid sellele, kelle maa peal nad elasid. Ilma isanda loata ei tohtinud nad teise kohta elama asuda. Talupoegi ei võinud osta ega müüa maast eraldi, vaid nad kuulusid maa juurde. Ja erinevalt orjadest oli pärisorjadel oma majapidamine ja nad võisid tavaliselt oma soovi kohaselt perekonda asutada. Talupoegadel tuli teha ka mõisategu ja lisaks sellele pidid talupojad tasuma loonusrenti - andma feodaalile osa oma põllult kogutud saagist, tegema mõista jaoks heina ja hankima küttepuid. Rüütlid sõdisid ja kaitsesid inimesi. Vabal ajal otsisid nad endale lihtsaid ja sageli tooreid meelelahutusi. Valdav osa feodaalidest oli kirjaoskamatu ja sellepärast armastati rohkesti süüa, süüa ja pidutseda. Väga levinud oli jahipidamine ja turniirid - rüütlite sõjalised võistlusmängud. Feodaalid elasid kindlustatud elamutes ehk linnustes. Linnused rajati enamasti juba
tekkimine>maa annetamine>rüütliseisuse kujunemine 10. Vasall vandus kaitse eest senjöörile igavest ustavust ning kohustust teda aitama sõjas väeteenistusega ja rahuajal nõuannetega. 11. Rendihärrus-kogu feodaali maa oli välja jagatud talupoegadele, kes maksid selle kasutamise eest renti Mõisahärrus-talupojad kasutasid ainult väikest maalappi,millest toideti oma peret ning suurem osa maad jäi mõisamaaks.Tasusid feodaalile teotööga ehk pidid teatud päevadel töötama mõisapõldudel.
Erinevus vasallisuhtest: talupojad ei olnud vabad, vaid sõltuvuses oma isandast, samuti polnud isandal talupoegade suhtes konkreetseid kohustusi. 2 põhilist majandussüsteemi: Rendihärrus kogu feodaali maa oli välja jagatud talupoegadele, kes maksid selle kasutamise eest renti. Mõisahärrus talupojad kasutasid ainult väikest maalappi, millega toideti oma peret, ning suurem osa maad jäi mõisamaadeks.Talupojad tasusid feodaalile oma maa eest nn teorenti, käies mõisas tööl. Raskete koormiste tõttu asusid talupojad sageli otsima teist elupaika. Et talupoegade ümberasumist takistada, muudeti nad sunnismaiseks, s.t neil oli keelatud oma maalt lahkuda. Sunnismaiseid talupoegi nim pärisorjadeks, sest oma isikliku vabaduse äärmise piiratuse poolest sarnanesid nad oma seisuselt mõneti orjadega.
Linnade kodanikeks said enamasti kaupmehed ja käsitöölised. Neil oli olemas kinnisvara ja ainult kinnisvara omavad inimesed said omale kodanikustaatuse. Staatusete elanikud olid lihtsalt linnaelanikud, kuid mitte kodanikud. Kodanikustaatus ei vabastanud aga maksumaksmisest. Maksud olid linna eelarveks. Linn sai vaestehoolekannet ja teisi kulutusi teha ainult siis, kui neil olid olemas maksud, mis linnakassat täitsid. Samas aga pidi linn maksma makse ka feodaalile, kelle valdustel nad olid. Feodaal andis linnale õiguse tegeleda majandusega, kuid samas tahtis ta kaubanduse pealt tollimaksu saada. Järelikult mitmed linnad ei valitsenud enda üle täiesti ise vaid nende üle valitses feodaal. Kaubanduse suhte olid linnad väga arenenud. Olid tekkinud kaupmeeste ja käsitööliste ühendused gildid ja tsunftid. Need ühendused kontrollisid tootmist, kehtestasid hindu ja seadsid reegleid kvaliteedi jaoks. Selleks, et kaubandust oleks, oli vaja raha
Võimalus selleks tekkis tänu sellele, et nad ei pidanud tegelema põlluharimise ja käsitööga, vaid nende ülesanne oli endale hankida hea varustus ja arendada sõjalisi oskusi. Vabast ajast harjutati sõdimist ja kuninga kutsel mindi koos teatud arvu meestega oma läänilt valitseja vägedesse. Ka organiseeritus oli hea. Valitseja väejuhid teadsid täpselt, palju iga suurfeodaal peab mehi välja panema ja oskasid vastavalt sellele ka sõjaplaane pidada. Kui feodaalile anti kutse väeteenistusse ilmuda, oli vasall kiiresti oma alamatega kohal. Ka võimusüsteem oli feodaalühiskonna algusaegadel stabiilne. Kuningas valitses kindlalt omal maal ja käsud ning seadused kehtisid kõigile võrdselt. Valitseja vastased oli võimalik kiiresti kõrvaldada, sest feodaalid allusid kuningale. Kui nende läänil tegutsesid kuningavastased, siis selleks, et senjöörile meeltmööda olla, kõrvaldati teisitimõtlejad. Sellega
Seitsme aastaselt anti ja võeti poiss teenima kõrgemasse aadliperekonda, kus õpetati talle seltskonnas käitumist ja häid kombeid. Viieteist aastaselt sai neist rüütli kannupoiss, kes täitis rüütli relvakandja rolli retkedel ning õppis nendel rännakautel ja turniiridel ka ise võitlusvõtteid. Rüütliklöömine rüütliseisusessevastuvõtuks toimus umbes 20 aastaselt. Rüütel pidi alluma oma feodaalile, aidates teda sõjaliselt, andes talle nõu ja vajadusel maksma isanda eest lunaraha. Rüütlieetika lähtus kolmest põhimõttest, milles esiteks oli ustavus. See jagunes kolmeks peamiseks osaks: kogukondlikus, feodaalseks ja poliitiliseks. Teiseks põhimõtteks oli heldekäelisus. Rüütelliku seisuse tuumaks oli tema perekond, mida hoiti koos ja laiendati. Kolmandaks omas tõeline rüütel vahvust. Ta võitles vastavalt reeglitele,
Ajaloo kontrolltöö kordamine 1. Mõisted: pärisorjus- talupoja täielik sõltuvus feodaalist. sunnismaisus- talupoja kinnistumine maa küöge ning neil puudus liikumisvabadus elukoha valikul. kasumajandus- kujunes välja vaba turg, mille ülesanne oli tuua sisse suuremat tulu. maatarahvas- niimoodi hakati nimetama inimesi, kellel polnud piisavalt raha maa-ala ostmiseks. teorent- feodaalile maksti maa eest füüsilise tööga. vakuraha- maks, millet tulu läks mõisate ülalpidamiseks. pearaha- 19. sajandil Venemaal kehtestatud riigimaks meestele, kellel oli kohusutus maksta regulaarselt maksu, kuna nad olid mehed. kirikumaks- maks, mida talurahvas oli kohustatud tasuma, et tagada kirikuorganisatsiooni ülalpidamine. nekrutiandmise kohustus- ehk nn “verekümnis” on analoogne tänapäeva kaitseväele, kuid karmim.
on kindlasti väga tähtis etapp inimeste arengus keskajal. Feodaaltsivilisatsioonis kujunes välja läänipüramiid. Lään oli vasallile kasutamiseks antud maatükk, kus elasid ka talupojad. Levima hakkasid: 1. Rendihärrus ehk kogu feodaali maa jagati talupoegadele, kes maksid sellel elamise eest renti; 2. Mõisahärrus ehk talupojad kasutasid ainult väikest maalappi, et toita oma peret ning suurem osa maad jäi mõisamaadeks. Talupojad maksid oma maa eest feodaalile teorenti. 11. sajandi alguses oli feodaaltsivilisatsioon ära kannatanud demograafilise madalseisu ja paljude inimeste elu mõtteks oli saanud sõda ja sõjapidamine. Feodaaltsivilisatsioon langes, kuna kuningavõim Frangi riigis oli aja jooksul langenud ning lõpuks olid käes kodusõjad. Euroopa nõrgenemist feodaalse killustatuse tulemusena kasutasid ära välisvaenlased. Peale Frangi riigi langust säilisid veel iseloomulikud tunnused üpris kaua, näiteks pärisorjus.
Talupoegade põhiliseks tööks oli põllu harimine,enamik talupoegi moodustus sunnimaistest pärisorjadest .Talupojad pidid kandma koormisi feodaali maa kasutamise eest,mis tähendas ,et nad pidid täitma kohustusi feodaali heaks .Nad pidid harima mõisapõlde ja tegema majapidamistöid,seda nimetati mõistateoks.Talupojad said ka oma maajupi ,kus nad võisid kasvatada vilja ,heina kasvatada või muud,aga nad pidid selle eest tasuma loonusrenti,mis tähendas ,et nad pidid osa oma saagist andma feodaalile.Pärisorjast talupoegade kõrval oli ka vabutalupoegi.Nende koormised feodaalile olid väiksemad ja nad võisid ka mujale elama asuda . Feodaalilinnuseid ehitati looduslikult hästi kaitstud paika :sügavast jõeorust ümbritsetud kaljukünkale ,järve keskel asuvale saarele või poolsaarele .Feodaalide eluruumid erinesid muidugi talupoegade omast :Need olid suuremad ,seinad olid kivist ja ruume oli lossis rohkem .Feodaalide elamute põrandaid kattsid õled ja nii ka talupoegadel
Tasuviisid: rent ja muud maksud ja/või teotöö. · Erinevus vasallisuhetest: talupojad ei olnud vabad, vaid sõltuvuses oma isandast. · Kujunes kaks põhilist majandamissüsteemi rendihärrus ja mõisahärrus. · Rendihärrus kogu feodaali maa oli välja jagatud talupoegadele, kes maksid selle kasutamise eest renti. · Mõisahärrus talupojad kasutasid ainult väikest maalappi, suurem osa maad jäi mõisamaadeks. Talupojad tasusid feodaalile oma maa eest teorenti. · Feodaali seisukohalt oli maa ilma talupoegadeta väärtusetu, neid püüti kõigest väest maa küljes kinni hoida. · Et talupoegade ümberasumist takistada, muudeti nad sunnimaisteks. Sunnimaiseid talupoegi nimetatakse pärisorjadeks. LÄÄNE-EUROOPA RISTIUSUKIRIKU KUJUNEMINE Ristiusu kiriku teke · Lääne-Euroopa keskaegne kirik oli katoliiklik.
maavaldus, lään- vasallile kasutamiseks antud maatükk koos seal elavate talupoegadega. Domeenid- kuninga maavaldused, investituur- vasallisuhte sõlmimise akt, tulevane vasall vandus isandale ustavust ja senjöör andis lääni.Rendihäärus- kogu feodaali maa oli välja jagatud talupoegadele, kes maksid selle kasutamise eest renti. Mõisahärrus- talupojad kasutasid ainult väiksest lappi, millest toita oma peret ning suurem osa maad jäi mõisamaadeks, ta tasus feodaalile maa eest teorenti, käies mõisas tööl. Nõukogu- suurvasallidest koosnev, kuninga ümber, mis andis talle soovitusi poliitilistes küimustes. Turniir- treening ja ettevalmistus sõjaks(meelelahutus) Ristiusu levimine: 1 saj. Rooma riigis keiser Constantinus Suur tunnistast Milano ediktiga ristiusu aastal 313. Lähis- Ida, Euroopa. Linnad> maapiirkonnad, valitseja <>rahvas. misjonärid kandsid edasi ristiusku.Ristiusustamine kestisi üle 1000 aasta.
saada lapsi ning abielluda omal vabal valikul valitud naisega. Talupoeg sõltus feodaalist ning tal oli oma maalapp ja majapidamine. Samuti oli ta oma isanda kaitse all. Talupoeg pidi kandma mõningasi koormisi. Ta pidi nt maksma loonusrenti talupoeg pidi andma konkreetsed toidukogused oma isandale. Tema üheks kohustuseks oli ka mõisategu talupoeg pidi harima mõisa põlde, millelt kogutud saak kuulus feodaalile. Kui feodaali maa läks järgmisele isandale, siis ka talupojad kuulusid uuele isandale. Talupoja elamu oli ehitatud palkidest ning katused õlgedest või roost (põhjas) või savist ja kivist ning katused katusekivist (lõuna).See oli ilma korstnata suitsutare, mis koosnes muldpõrandaga ruumist. Elamu sisutus oli üsna napp. Mööbliks oli voodi, kuhu kogu pere magama mahtus (ülejäänud, kes ei mahtunud, pidid magama põrandal õlgedest asemel) ja
maahärra esindaja linna rae juures, vabatalupoeg keskaja lõpul ilmunud talupojad, kes olid end koormistest raha eest lahti ostnud, maavabatalupoeg talupoeg, kellele kuulus talu alana lääniõiguse alusel, raad linnade kõrgeim võimu- ja kohtuorgan, skraa tsunfti põhikiri, mis on rae poolt kinnitatud, seek hooldekande asutus, varjupaik, sündik linnajurist, mittesakslane mõiste maarahva kohta keskajal, läänistama maa kasutamisks andmine feodaalile kõrgema võimu poolt, vasall feodaal, kes sai oma senjöörilt maad, mõisategu - koormis, mis tasuti feodaali põllul töötamisega, agul eeslinn, mis on linnamüürist väljaspool, 1238 stensby leping, millega Eestimaa tagastati Taanile, 1343 jüriöö ülestõus, mis lõppes eesti hertsogkonna müümisega Saksa ordule 1346 taani kuningas loovutas oma valdused saksa ordu kõrgmeistrile, 1525 esimene eesti
suuremeelsus. Kolm zanri: kangelaseeposed- traditsioonilisest mütoloogiast, ajaloolistest sündmustest. Prantsuse Rolandi laul., sakslaste Nibelungide laul. rüütliromaanid- muistsed pärimused, luulevormis, kangelan ekunn artur, 12 ümarlauarüütlit, armastusluule- daamikultust väljendad kõikse eredamalt, trubaduurid- Prantslased. Talupojad ja mõisamajandus Agaarühiskond- elati põhiliselt maal ja elatuti põllumajandusest. Talupojad sunnimaise, feodaalile kuuluv maa, isandal kohtuõigus, karistada ihunuhtlusega ka surma mõista. Talupere- peremehest ja perenaisest, nende lastest. Koormised Kohustus maksta renti, teha teotööd, mõis oli naturaalmajanduslik suurmajand, tööjõud sunnimaised talupojad. Loonusrendi-raharent linnastumise ajal. Vabaks osta, linna põgeneti, rentnikuna külla edasi.. Talupojad enamasti kirjaoskamatud. Talupoegade ellusuhtumise konservatiivsus. Lepiti traditsiooniliste kohustuste ja kommetega. Sügavalt usklikud
Pikapeale muutusid maad pärandatavaks ja kujunes välja senjööri ja vasalli seisused. Senjöör sai käsklusi jagada vaid enda vasallile, mitte aga oma vasalli vasallile jne. Suurt osa mängis feodaalide elus ja seega ka kogu ühiskonnas rüütlikasvatus. Juba 7aastaselt alustati noore rüütli koolitamist. 15aastaselt sai poistest rüütli kannupoiss, kes kandis tema relvi ja saatis teda sõjaretkedel. 20aastaselt sai kannupoisist rüütel, kes pidi alluma oma feodaalile, teda saatma sõjakäikudel ja vajadusel maksma feodaali eest lunaraha. Rüütlikasvatus mõjutas oluliselt ühiskonna arngut, tuues maailma koolitatud noori mehi, kes oskasid ennast kaitsta ja olid valmis ka teiste eest seisma. Rüütlid pidid lähtuma seadustest, mis nõudis, et nad oleksid heldekäelised ja vahvad. Tänu sellele aitasid rüütlid kaaskodanikke, parandades sellega ühiskondlikku arengut. Seiklushimulised feodaalid sõdisid tihti üksteise vastu. Selleks ajendas neid
seisuslikkord(vaimulikud, aadlikud, talupojad) feood-lään(suurmaavaldus, mida anti sõjaväes teenimise eest) Feodaal-läänimees, feodaalide astmes vastavalt jõukusele(Kuningas- Krahvid,hertsogid- parunid-rüütlid) senjöör-vasalli suhe(senjöör läänistab vasallile maa) talupoeg- maa harija, sunnismaisus-keelatakse lahkumine feodaali juurest, pärisorjus-isiklikult sõltuv, oma õigused kaotanud, teotöö-mõisas talupoja töö tasu, loonusrent-osa saagist ära andmine feodaalile, kümnis-kirikule saagist andmine 1/10, naturaalmajandus-kõik valmistatakse ja tarbitakse kohapeal, kiriku keskne roll ühiskonnas-tähtis, ilmalike võim, kuningad pidid alluma kirikule. Maadeavastused PÕHJUSED- väärismetallide vajandus, idamaistest rikkustest osasaamise soov, Hispaania ja Portugali ning moslemite vastasseis, väikeaadlike seiklushimu ja neile tegevuse leidmine.EELDUSED- mauride pärand Hispaaniad(araabia geogr ja matem)renessansiajastu
pöördepunktiks Eesti ajaloos? · Muistse vabadusvõitluse lõppedes pidid kõik eestlased vastu võtma ristiusu ning vanad tavad ja kombed suruti alla. Alustati kirikute rajamist. Kirik ehitati igasse kihelkonda · Eesti alad jaotati Stensby lepinguga neljaks. · Hakati rajama linnu. Linnades elasid põhiliselt Saksamaalt saabunud käsitöölased ja kaupmehed. · Maad läksid maaisandate kätte. Talupoegadele määrati koormised, millest tähtsamad olid künnis kirikule ja hinnus feodaalile. 2. Millise lepinguga, millal ja kuidas jaotadi Eesti ala vallutajate vahel? 1238. aastal Stensby lepinguga jaotati eesti ala järgmiselt: · Põhja-Eesti läks Taanile; · Lääne-Eestist ja Saaremaast moodustati Saare-Lääne piiskopkond; · Endisest Ugandi maakonnast moodustati Tartu piiskopkond; · Ülejäänud ala läks Liivi ordule. 3. Mis muutus eestlaste elus peale langemist võõrvallutajate võimu alla? Leppida tuli paljude koormistega, millest tähtsaim oli viljakümnis
võttis kaua aega. Hiljem hakkas levima hiinlaste leiutatud paber, mis pärgamendi troonilt lõi. Kuid raamatute ümberkirjutamine oli ikkagi aeganõudev. Olukord muutus, kui leiutati trükikunst, sest siis muutusid raamatud palju odavamateks ja kättesaadavamateks. See tõi haridusele senisest kiirema arengu. Millised muutused toimusid majanduses ? Põhiline muutus majanduses oli see, et naturaalmajandus asendus rahamajandusega. Kui varem tehti tööd, et feodaalile raha teenida, kuid nüüd tehti tööd, et endale võimalikult palju raha teenida. Itaalia linnad keskaja lõpul . Peamised kaubanduslinnad olid Veneetsia ja Genova, mis rikastusid täna vahenduskaubandusele Vahemerel. Sisemaal olid tähtsamad linnad Milano ja Firence, kus kaubanduse kõrval etendasid suurt rolli ka käsitöö ja riidetootmine. Rahamajandus edenes eriti Firences , mis sai kuulsaks oma pankadega. Inimeste ellusuhtumise muutumine renessanssi ajal .
· adratalupojad- põllusuurust määrati adramaades · maavabad ülikute järglased. Olid tavalistest feodaalkoormistest vabad. Kohustuseks teenida kergeratsanikena. 15-16.sajandil hakkasid lähenema teisele vabatalurahvarühmale. Nende vabadus seisnes selles, et nad olid üle viidud osaliselt või täielikult raharendile. · üksjalad nende peamiseks koormiseks oli üks jalapäev nädalas. Üksjalgadeks olid adratalunike nooremad pojad. · pundenikud pidid feodaalile maksma kaks tündrit vilja, mis oli üks pund. · vabadikud elatusid juhuslikust teenistusest. Nad jagunesid põhiliselt kolme gruppi: · maata, iseseisva majapidamiseta vabadikud · vabadikud, kes elasid mõnes adratalus ja said talult ajutiseks kasutamiseks tüki maad · iseseisva pärandatava vabadikukoha pidajad maksid viljakümnist jt. makse. · sulased ja teenijatüdrukud üks ja sama talupoeg võis olla kord vabadik, kord sulane (või teenija)
9. Iseloomusta keskaja talupoegade eluolu , mõisamajandust ja meelelahutus Talupojad pidid oma tööga feodaale ja vaimulike ülal pidama. Talupojad pidid kandma koormisi ehk täitma kindlaks määratud kohustusi oma isanda heaks. Feodaalid hakkasid rajama mõisaid ja suuremate feodaalide maadel oli mõisaid palju. Põllumaa jagunes mõisapõldudeks ja talupoegadele jagatud maaks. Talupoegadel tuli teha mõisategu (harida mõisa põlde, mille saak kuulus feodaalile). Lisaks sellele pidid nad töötama ka oma põllul, et tasuda loonusrenti (pidid andma feodaalile osa oma saagist, tegema mõisa jaoks heina ja varuma küttepuid). Enamik talupoegi olid sunnismaised pärisorjad. Neid ei võinud müüa ega osta maast eraldi ja neil võis olla oma majapidamine ja oma pere. Suur osa talupoegi kirjaoskamatud, sügavalt usklikud. 10. Keskaegsete linnade planeering. (linnakeskus, äärelinnad, hügieen)
moodustasid sunnimaised pärisorjad. Feodaali maa kasutamise eest pidid talupojad kandma koormisi, mis tähendas,et nad pidid täitma kohustusi feodaali heaks. Nad pidid harima mõisapõlde ja muidugi ka majapidamistöid, seda nimetati mõisateoks . Talupojad said ka oma maajupi,kus nad võisid kasvatada vilja,heina kasvatada või muud, aga nad pidid ka selle eest tasuma loonusrenti,mis tähendas,et nad pidid osa oma saagist andma feodaalile. Keskaegsed talupojad elasid väikestes külades,mille ümber olid põllud,mida nad pidid harima. Suuremaid ja tähtsamaid tõid tehti koos, näiteks: suvine heinategu. Välismaailmaga polnud talupoegadel erilist konktakti. Vahel juhtus külla rändkaupmees,kes pajatas jutte ja rääkis uudiseid välismaailmas toimuvast,mis tõi ka natuke vaheldust talupoegade raskesse ja üksluisesse ellu.Talvel oli talupoegadel rohkem aega,siis peeti näiteks pulmi ja koguti jõudu tulevaseks suveks.
Piima andsid tolleaegsed kidurad lehmad oige vahe. Seeparast joodi palju õlut, kalja ja mõdu. XII sajandil õpiti odraõllele lisama humalat, et 8 anda õllele teravat maitset ja säilitada jooki kauem. Mõdu oli kergelt alkohoolne jook, mida pruuliti teraviljast ja tehti suurepäraseks metsmeega. Vajadust magusa aitas rahuldada viinamarjadest keedetud käärimata jook. 2. 3. 4. Feodaalmõis Kogu maa kuulus keskajal feodaalile. Maal asusid feodaalide majapidamised - mõisad. Mõisa keskel seisis feodaali elumaja koos abihoonega. Põllumaa oli jagatud kahte ossa: ühe moodustasid mõisapõllud, teine oli antud talupoegadele ja seal asusid nende majapidamised. Mõlemat osa harisid talupojad, kellest enamik olid sunnismaised pärisorjad. 2. 3. 5. Talupoegade koormised Feodaali maa kasutamise eest pidid talupojad kandma koormisi, s.t täitma kohustusi feodaali heaks
ainult isand, kelle heaks ta oli kohustatud koormisi kandma. Arvasime, et feodaal võis talle kuuluvat pärisorja müüa, osta, vahetada, aga ilma maata, vaid niisama orja. Orjale oli see selle kohapealt hea, et tal jäi oma maalapike samaks, ei pidanud koguaeg kolima. Arvata oli, et keskaja teed olid käänulised ja auklikud ning reisimiseks õige aeganõudvad, sest polnud vastavaid vahendeid, et seda parandada. Suurem põhjus oli see, et halb tee võis kujuneda feodaalile täiendavaks sissetulekuallikaks, sest tavaõiguste kohaselt kuulus ümberläinud vankrist mahapudenenud kraam maaomanikule. Suuremate linnade läheduses nähti rohkem vaeva sillutamiseks. See võtab rohkem vaeva, kui tänapäeval, polnud neid moodsaid teerulle ja sillutamis masinaid. Tänu sellele, et Prantsusmaal kuningas nõudis peateede pidevat korrastamist olid maanteed suhteliselt heas olukorras. Linnad ja linnade elanikkonna peatükis on kirjutatud põhimõtteliselt ainult
Miks?(3) 1.Uut laadi sõjaväeorganisatsiooni teke. 2.Vajadus luua stabiilne võimusüsteem. 21. Joonista läänipüramiid. 22. Mis on rendihärrus?(1) Rendihärrus tähendas, et kogu feodaali maa oli välja jagatud talupoegadele, kes maksid sellekasutamise eest renti. 23. Mis oli mõisahärrus?(1) Mõisahärruse korral kasutasid talupojad ainult väikest maalappi,millest toideti oma peret, ning suurem osa maad jäi mõisamaadeks. Talupojad tasusid feodaalile oma maa eest nn teorenti,käies mõisas tööl. 24. Millised alasid on peetud keltide algkoduks?(3) Nende algkoduks on peetud Ida-Prantsusmaad, Põhja-Sveitsi ja Lõuna- Saksamaad. 25. Millised hõimud tungisid Britanniasse 5.sajandi keskpaigas?(4)Germaani hõimude massiline sisstung Britanniasse. Anglid, saksid ja jüüdid lähtusid Saksamaa põhjarannikult ja Jüütimaalt, friisid Põhjamere rannikult. 26. Milline kuningriik oli Britannias kõige mõjukam?(3)
Lahing lõppes eestlaste kaotusega 1217.a. Lindanise lahing- 1219. aasta juunis Liivimaa ristisõja lahing, kus revalased ja harjulased ründasid Tallinas Taani kuninga väge. Pärast eestlaste edukat algust nad põgenesid Taani väe ülekaalu tõttu. Vana-Liivimaa- 13-16. saj Eesti ja Läti alad. kümnis- Ehk kirikukümnis, kogu Euroopas kirikule korjatud maks. Umbes üks kümnendik saagist. hinnus- Kindlaksmääratud naturaalmaks, mida talupojad pidid feodaalile maa kasutuse eest maksma. Hinnus oli väiksem maks kui kümnis. adramaa- Talumaa, mida jõuti üles harida ühe adraga. 12-13.saj Maapäev- Toimusid Valgas ja Volmaris 15 sajandi algusest kuni Liivi sõjani. Vana-Liivimaa maaisandate ja nende seisuste (linnade ja vasallide) nõupidamine. rüütelkond- Teatud piirkonna aadelkonna seisuslik ühendus. Baltikumis olid rüütelkondadeks vasallide koondised ning nende esindajatel oli õigus käia Maapäevadel.
Vana-Liivimaal? Kas maarahvas võttis katoliku usu omaks? Mille poolest erines reformitud kirik katoliku kirikust? Kiriklik keskus oli Riias, piiskopid kandsid kristlikku maailmapilti, korraldasid kohapealset elu, vahendasid uusi kultuurilisi mõjusid, moodustasid haridusliku eliidi. Toomkoolid, kloostrid. Vana-Liivimaal oli 4 mungaordut tsistertslased, dominiiklased, frantsisklased ja augustiinlased. 14. Selgita: Hinnus-maks, mida talupojad pidid feodaalile maa kasutuse eest maksma Kümnis- kirikule korjatud maks Sunnismaisus- millega talupojad kinnistati maa külge ja neil puudus liikumisvabadus elukoha valikuks Raad-linna isekomplekteeruv võimuorgan mis koosnes rikkamatest kaupmeestest Gild-tsunftide katuseorganisatsioon, eesotsas oli odermann Tsunft- ühe käsitöö eriala meistreid ühendav organisatsioon Skraa- rae poolt kinnitatud tsunfti põhikiri
Vaimulikuks keskuseks oli Riia ja Riia peapiiskopile allus Saare-, Lääne- ja Ordu piiskopkond. Ordusse kuulusid: Rüütelvennad-14.sajand oli neid kuskil 250 Poolvennad-sepad, pagarid jne Preestrivennad- tegelesid ristimisega Talupoegade kohustused: Pidid tegema teotööd, algul mõni päev aastas- hiljem juba rohkem Pidid üleval pidama preestrit Pidid arvestama trahvidega Talupoegade koormised: Kümnis 1/10 saagist Kirikumaks 1/100 saagist Hinnus- kindel naturaalmaks, mida pidi maksma feodaalile (väiksem kui kümnis) Taanlased olid esimesed, kes hakkasid ehitama linnuseid, kus elasid läänimehed, kelle ülesanne oli piirkonna kaitsmine, tekkisid ka Eesti aadlikud. Samuti olid Taani aladel esimesed mõisad Liivimaa suhted naabritega: Eesmärk võimu laienemine Vaenlased: Pihkva, Novgorod ja Leedu Käidi vallutamas naabreid, kuid Leedult saadi lüüa Karuse lahingus Linnade teke: · Loojad tõid kohale oma meistrid ja inimesed, kes hakkasid linna rajama · Keeleks oli saksa keel
Ülestõus sai lüüa, ning talupoegade olukord halveneb. Kättemaks mõisnike perede tapmise eest. Koormiste tõus 10%->20->25. Vilja hind tõuseb 4-6x. Mõis muutub majandusüksusest e. põlluharimise arendamine. Vilja võib müüa kui mõisale maksud makstud, kuid hiljem võis müüa aind mõisale. Kehtestati ehituskoormised et rajada kindluseid ja linnu. Teotööd: nädalarakmetegu (oma varustus), jalategu (varustus mõisast) 3-6 päeva nädalas. Kohtuõiguse piiramine ja pärijata vara feodaalile. Tekib linn, veski, kõrts. Linnadel oma valitsusorgan, ning nende ja mõisnike huvi ei lange kokku. Talupojad halvenenud olukorra pärast välismaale ja linnadesse. 14.saj sunnimaisuse ilmenime. 15.saj. ärakaranud talupoegade otsimine/karistamine. 16.saj printsiip MEES või võlg.Kihistumine: maavabad – eesti soost ülikud ja nende järeltulijad; vabad talupojad – vabadus on ostetud raha eest; adratalupojad – põhilised
2.5. Keskaegne ühiskond KESKAEG 9 3. TALUPOJAD JA PÕLLUMAJANDUS KESKAJAL: 3.1. Agraarühiskond. Talurahva õiguslik seisund: Keskaegne Euroopa oli oma iseloomult agraarühiskond- enamus inimestest (~90%) elasid maapiirkondades ja tegelesid põlluharimise ning karjakasvatusega. Ka enamiku väikelinnade elanike hulgas oli palju põlluharijaid. Talupojad elasid enamasti feodaalile või mõnele kloostrile (kollektiivne feodaal) kuuluval maal ja tasusid selle kasutusõiguse eest koormiseid. Isandal oli oma talupoegade üle ka politsei- ja kohtuvõim, sealhulgas õigus neid ihunuhtlusega karistada või isegi surma mõista. Varakeskajal (5.-10.saj) olid talupojad valdavalt pärisorjad (isikliku vabaduseta maaharijad, kes olid allutatud oma isanda õiguslikule ja majanduslikule eestkostele ning keda võis osta ja müüa koos maaga) ja
2.5. Keskaegne ühiskond KESKAEG Koostaja: P.Reimer 3. TALUPOJAD JA PÕLLUMAJANDUS KESKAJAL: 3.1. Agraarühiskond. Talurahva õiguslik seisund: Keskaegne Euroopa oli oma iseloomult agraarühiskond- enamus inimestest (~90%) elasid maapiirkondades ja tegelesid põlluharimise ning karjakasvatusega. Ka enamiku väikelinnade elanike hulgas oli palju põlluharijaid. Talupojad elasid enamasti feodaalile või mõnele kloostrile (kollektiivne feodaal) kuuluval maal ja tasusid selle kasutusõiguse eest koormiseid. Isandal oli oma talupoegade üle ka politsei- ja kohtuvõim, sealhulgas õigus neid ihunuhtlusega karistada või isegi surma mõista. Varakeskajal (5.-10.saj) olid talupojad valdavalt pärisorjad (isikliku vabaduseta maaharijad, kes olid allutatud oma isanda õiguslikule ja majanduslikule eestkostele
annaabi.ee 
