Keskaegne linn (1)

Keskaegne linn, kui riik riigis – õiguslikud, majanduslikud ja kultuurilised aspektid.
Keskajal hakkas linnaelu arenema X-XIII sajandil. XIII sajandi lõpuks oli linnaelu muutunud enesestmõistetavaks suures osas Euroopast. Linnadest olid saanud piirkondade käsitöö- ja kaubanduskeskused, mis samal ajal moodustasid üleeuroopalise tootmis- ning kaubandusvõrgustiku. Naturaalmajanduse ajajärk Euroopas oli möödas. Linn oli kui pisike riik suures riigis, neil olid sarnased tunnused.
Kas linnas olid olemas omad valitsejad või mitte? Keskaegses linnas tegid seadusi, korjasid makse ja tegelesid vaestehoolekandega linnanõukogu ehk raad . Järelikult linnas oli olemas valitsus. Valitsemise poolest võib öelda, et linn oli nagu väike riik. Olemas oli ka linnaõigus, mis kehtestas kuidas linn oma elu korraldab. Linna raadi aga ei kuulunud poliitikud, vaid hoopis rikkad kaupmehed , kellele oli linnavalitsemine teiseks tööks.
Kes said linnakodanikeks kas kõik linnaelanikud või ainult kindlad isikud?
Linnade kodanikeks said enamasti kaupmehed ja käsitöölised. Neil oli olemas kinnisvara ja ainult kinnisvara omavad inimesed said omale kodanikustaatuse. Staatusete elanikud olid lihtsalt linnaelanikud, kuid mitte kodanikud. Kodanikustaatus ei vabastanud aga maksumaksmisest. Maksud olid linna eelarveks. Linn sai vaestehoolekannet ja teisi kulutusi teha ainult siis, kui neil olid olemas maksud, mis linnakassat täitsid. Samas aga pidi linn maksma makse ka feodaalile, kelle valdustel nad olid. Feodaal andis linnale õiguse tegeleda majandusega, kuid samas tahtis ta kaubanduse pealt tollimaksu saada. Järelikult mitmed linnad ei valitsenud enda üle täiesti ise vaid nende üle valitses feodaal.
Kaubanduse suhte olid linnad väga arenenud. Olid tekkinud kaupmeeste ja käsitööliste ühendused – gildid ja tsunftid. Need ühendused kontrollisid tootmist, kehtestasid hindu ja seadsid reegleid kvaliteedi jaoks. Selleks, et kaubandust oleks, oli vaja raha. Ilma rahata ei oleks saanud tooraineid sisse osta. Riigi sümboliks on raha. Keskajal tekkisid linnadesse omad mündid.
Selleks, et kaupmehed ja käsitöölised oskaksid oma tööd oli vaja neil seda õppida ja selleks rajati koole . Keskaja linna kultuur ei olnud nii kõrgelt arenenud kui kaubandus, kuid siiki olid olemas koolid ja kirjandus. Linna koolideks olid toomkoolid , põhikoolid, ametikoolid ja ülikoolid. Kõigil neil olid erinevad eesmärgid. Põhikoolis õpiti näiteks arvutamist ja raamatupidamist. Ülikoolis aga õpiti keerulisemaid teadmisi, näiteks arsti- ja õigusteadus. Peale hariduse oli veel tähtis osa linnas kirjandusel. Linnakirjanduses domineerisid ilmalikud motiivid. Värsivormilised lühilood – fabliood – pilasid erinevaid inimtüüpe ja eri ühiskonnakihtide ning elukutsete esindajaid. Sama laadi oli linnakirjanduse kuulsaim teos – anonüümne prantsuse eepos “ Rebaseromaan ”. Tõenäoliselt üks silmapaistvamaid üritusi keskaegses linnas oli varakevadise paastu algust tähistav vastlakarneval.
Üheks tähtsaks riigitunnuseks oli võibolla suhted teiste linnadega, kas siis kaubanduslikud või valitsemisega seotud. Seegi tegi linna riigi sarnaseks. Keskaegses linnas olid olemas valitsemisorganid, kodanikud, seadused, raha, kultuur ja paljud teised omadused. Need kõik kokku teevadki linna, kas just riigiks aga riigi sarnaseks küll. Seega väita, et Keskaegne linn on kui riik riigis on üsna õige öelda tolle ajastu kohta.