Keskaeg (2)

6
KESKAEG

• Keskaja mõiste:
  

• termin KESKAEG võeti kasutusele 15.sajandil renessansi ajastul
  
• renessansi ajal tõsteti esile antiikkultuuri ja selle saavutusi
  
• ~1000 aastane periood jäi antiikaja ja renessansi vahele
  
• = keskaeg (perioodi võrreldi ka pimeduseajaga, sest toimus kultuuri allakäik võrreldes antiikajaga).
  

• Keskaja piirid:
  

NB! Ühene seisukoht puudub!
ALGUS -

• 395 - Lääne- ja Ida- Rooma keisririigi lõplik lagunemine
  
• 476 - Lääne-Rooma riigi langemine
  

LÕPP -

• 1492 - Kolumbus avastas Ameerika
  
• 1453 - türklased vallutasid Konstantinoopoli
  
• 1517 - reformatsiooni (e. usupuhastuse) algus
  
• = 15.saj.lõpp / 16.saj.algus
  

• Keskaja periodiseerimine :
  

NB! Ühiste tunnuste alusel jagatakse kitsamateks ajalisteks perioodideks.
VARAKESKAEG
5.-11.saj.kp.

• feodaalse korra kujunemine ja võidukäik
  
• valitseb naturaalmajandus
  
• perioodi lõpul algab linnade kujunemine
  
• feodaalne killustatus
  

KÕRGKESKAEG
11.saj.kp.-14.saj.lõpp

• valitseb feodaalne korraldus
  
• kujuneb lõplikult välja seisuslik korraldus
  
• areneb rahamajandus, mille baasiks on linnad
  
• tsunftikäsitöö õitseaeg
  
• kaubanduse areng
  
• algab tsentraliseeritud riikide teke
  

HILISKESKAEG
15.saj.-16.saj.algus

• keskajale omased tunnused asenduvad uusajale omaste tunnustega
  
• kapitalistliku majanduse tekkimine
  

LÄÄNIKORD e. FEODALISM
NB! Feodalism oli keskaja riigi- ja ühiskonnakorralduse põhialuseks. Feodaalkorraldus kujunes välja Frangi riigis ja levis sealt teistesse Euroopa piirkondadesse.

• Tekke põhjused:
  

• tekkis vajadus tugeva ratsaväe järele (Frangi riik sõdis palju piiride laiendamiseks)
  
• samas varustus kallis, valitses naturaalmajandus ning sõduritele palka ei makstud
  
• probleemi lahendamiseks jagati ustavatele alamatele maad koos talupoegadega, kellelt koguti makse
  
• maa saaja kohustus sissetuleku eest:
  

• muretsema omale varustuse
  
• ilmuma sõja korral maa-andja väeteenistusse
  
• vajadusel toetama ka rahaliselt (N: sõjavangist lunastamisel)
  
• Mõisted:
  

• feood e. lään
  

maa, mis anti sõjamehele ja mille eest tuli tasuda väeteenistusega. Algul anti maa eluaegseks kasutamiseks (siis nimetati seda benefiitsiks), hiljem (9-10.saj.) muutus maa päritavaks- nimetus muutus feoodiks.

• läänistamine
  

maade jagamine maahärra poolt sõjameestele, kes vastutasuks on kohustatud teenima maa-andja sõjaväes.

• feodaal e. läänimees
  

läänimaa saaja, elukutseline sõjamees kes vastutasuks selle eest on kohustatud teenima maa-andja sõjaväes.

• vasall
  

feodaalid , kes said maahärralt maad e. lääni ja kohustusid vastutasuks maa-andjat teenima, andsid vasallivande (e. investituuri )

• senjöör
  

valitseja / maahärra, kes jagas oma vasallidele maad

• feodalism
  

ü/k-korraldus, kus maa on läänistatud feodaalidele ja seda maad harivad feodaalidest sõltuvad talupojad

• feodaalne hierarhia
  

ka läänipüramiid, s.o. feodaalide reastamine tähtsuse järgi võimupüramiidi, mille ülemisel astmel on valitseja ja alumisel astmel on rüütlid (väikevasallid

• valitseja = süserään
  

kõrgeim feodaal, kellele kuulus nominaalselt kogu riigi maa

• suur-feodaalid
  

- hertsogid (endiste hõimupealike järeltulijad)
- krahvid (kuninga piirkondlikud asevalitsejad)

• väike-feodaalid
  

- parunid
- rüütlid (kõige madalama astme feodaalid, kellel enam vasalle polnud)
NB! Mandri-Euroopa ja Inglismaa erinevused !

• mandril kehtis põhimõte- “minu vasalli vasall pole minu vasall” (= väikefeodaalid ei pruukinud täita kuningate korraldusi)
  
• Inglismaa - kõik feodaalid olid kuninga vasallid
  
• Eestis kujunes feodaalkorraldus välja 13.sajandi esimesel poolel pärast eestlaste alistamist muistses vabadusvõitluses (1208-1227). Eesti eripära- kuna keskaegsed väikeriigid Eestis olid väikesed, siis toimus made läänistamine ainult ühel astmel (maahärrad jagasid maad väikevasallidele, kes seda enam edasi ei läänistanud). Vt. ka Eesti ajaloo veebikonspekti.
  

• Feodaalne killustatus:
  

• feodalism kujunes välja Frangi riigis Karl Suure valitsemisajaks 8.saj.
  
• Karl Suure ajal olid feodaalid kuningale kuulekad (kuningas võis maa ära võtta ja teisele feodaalile anda).
  
• Karl Suure poegade valitsemisajal 9.saj. hakkas feodaalide sõltumatus kasvama:
  

• suurfeodaalide väesalgad olid sageli sama suured, kui kuningal
  
• suurfeodaalid muutusid oma valduste sõltumatuteks peremeesteks (said kuningalt nn. immuniteedikirju, millega said õiguse oma maadel omatahtsi makse koguda ja pidada kohut; kuninga ametnikel oli keelatud lääni territooriumile siseneda).
  

• koos läänikorralduse e. feodalismi väljakujunemisega algas ka feodaalse killustatuse periood:
  

• kuningate võim vähenes ( nad olid “esimesed võrdsete seas”)
  
• kuningate täielik kontroll ja ülemvõim kehtis ainult nende isiklikes maavaldustes- domeenides, mis oma suuruselt olid sageli võrreldavad suurfeodaalide maavaldustega.
  
• suurfeodaalide võim ja sõltumatus kuningast kasvas
  
• riigid jagunesid väiksemateks feodaalvaldusteks, mis olid üksteisega pidevalt sõjajalal
  

FEODAALIDE ELUOLU:
NB! Lugege õpik “Inimene, kultuur, ühiskond” II osa, lk.105-115.
SEISUSLIK KORD:
NB! Keskajal olid inimesed jaotatud 3 seisusesse e. inimeste rühma:

• neil oli ühesugune ühiskondlik- juriidiline seisund
  
• inimeste sotsiaalne roll, õigused ja kohustused tulenesid sellest, millisesse seisusesse ta kuulus:
  

I seisus
vaimulikud

• kuni 13.saj. tavaliselt feodaalide nooremad või füüsiliselt nõrgad pojad (NB! seaduslikud järeltulijad tsölibaadi nõude tõttu vaimulikel puudusid)
  
• alates 13.saj. pärines enamus vaimulikke linlaste ja talupoegade hulgast
  
• ülesanne- kanda hoolt inimeste hingeõnnistuse eest
  
• privilegeeritud ja maksudest vabastatud
  

II seisus
feodaalid e. aadlikud

• elukutselised sõjamehed, kelle ülesandeks oli oma võimualuse piirkonna julgeoleku tagamine
  
• privilegeeritud ja maksudest vabastatud
  

III seisus
talupojad, käsitöölised, kaupmehed

• moodustasid enamuse rahvastikust ( ~95 - 96 %), varakeskajal peamiselt talupojad
  
• pidasid üleval I ja II seisust
  

NATURAALMAJANDUS:

• s.o. majandusviis, milles enamus vajalikust toodetakse ise kohapeal oma tarbeks ja kaubavahetus on nõrgalt arenenud.
  
• Naturaalmajandus oli omane varasele keskajale:
  

• talupojad tootsid ise toidupoolise, riided, tööriistad jne.
  
• feodaali varustasid talupojad ja mõisas elavad käsitöölised
  
• osteti vaid soola, rauda ja feodaalid luksuskaupa
  
• vähene kaubandus toimis rändkaupmeeste kaudu
  
• raha peaaegu käibel polnud
  
• sidemed erinevate piirkondade vahel peaaegu puudusid
  
• inimeste elatustase oli madal
  

TALUPOJAD JA PÕLLUMAJANDUS KESKAJAL:

• kogu maa kuulus keskajal feodaalidele või kirikule
  
• maale rajasid feodaalid oma majapidamise - mõisa
  
• mõisa maavaldused olid jagatud kaheks:
  

• mõisamaa (mida harisid pärisorjadest tp-d)
  
• talumaa
  

• talupojad moodustasid keskajal ~90 % rahvastikust ; pole ühtne:
  

vabatalupojad

• isiklikult vabad
  
• nende kohustused mõisa suhtes olid normeeritud (rentnikud, kes varakeskajal maksid renti naturaalandamites; koos rahamajanduse kujunemisega hakkas üha enam domineerima raharent )
  

pärisorised tp-d

• isiklik vabadus puudus
  
• sunnismaised e. kinnistatud maa külge (feodaal võis osta ja müüa ainult koos maaga)
  
• täitsid erinevaid koormiseid feodaalile
  

sulasrahvas

• maata talupojad
  

• Talupoegade koormised :
  

NB! Koormiseid tehti feodaalile maa kasutusõiguse eest tasumiseks!

• teotöö e. teoorjus - mõisapõldude harimine
  
• loonusrent - naturaalandam e. osa toodangust (k.a. põllusaadused, kariloomad, käsitöötooted, küttepuud)
  
• raharent - hakati küsima alates 11.saj. seoses üleminekuga rahamajandusele. Järk-järgult hakkas asendama teotööd.
  
• abiellumis- ja pärandusmaks
  
• isikumaks e. pearaha
  
• kogukondlikud koormised (ehitustööd; teede ja sildade korrashoid )
  
• kirikukümnis
  
• feodaal omas talupoegade üle ka politsei- ja kohtuvõimu (N: trahvid )
  

• Põlluharimine keskajal:
  
• NB! Talupoegi ühendas külakogukond, st. et:
  

• osa koormiseid täideti ühiselt (kogukondlikud koormised)
  
• põllumaad hariti koos (e. väljasundus)
  

• põllud olid tp-de vahel jaotatud ribadeks / siiludeks
  
• et kellelgi poleks liialt hea / halb maa, jagati siile perioodiliselt ümber
  
• põldude kuju tõttu tuli ühiselt künda, külvata, lõigata, loomi karjatada
  

• külakogukord korraldas ka metsa ja kalavete kasutamise (NB! jahiõigust polnud!)
  

• varakeskajal oli ¾ Euroopast metsad ja sood = põldude tegemiseks kasutati enamasti aletegemist (samas nende saagikus madalam põlispõldudest)
  
• aletamine kasvas eriti 12-13.saj. seoses rahvaarvu kasvuga:
  

= Lääne-Euroopas metsade ulatuslik vähenemine
= muutused kliimas (külmem ja kuivem )
= 16.sajandiks (kui aktiviseerus meresõit) tuli Lääne-Euroopasse
puitu sisse vedada Põhja-Euroopast

• põlispõllunduses kasutati algselt kahe- ja hiljem kolmeväljasüsteemi
  
• künti kerge adraga ja härgadega
  
• alates 9.saj. lõpust võeti kasutusele hobused (P: kapjade rautamine ja rangide kasutuselevõtt)
  
• 10.saj. ratasadra leiutamine = künnab sügavamalt, mis tõi kaasa saagikuse kasvu + hobustega töö kiirem
  
• põllukultuuride sortiment sõltus piirkondadest ja klimaatilistest tingimustest
  
• karjakasvatus oli kuni varakeskaja lõpuni vähetähtis (P: ei suudetud loomi ületalve pidada ja tapeti enamasti sügisel) = sõnnikut vähe = mõju saagikusele
  
• Talupoegade elukvaliteet oli madal:
  

• elamud tavaliselt üheruumilised, muldpõrandaga ja ilma korstnata (need hakkasid levima alles 11.saj.)
  
• mööblit vähe
  
• peamiseks toiduks teraviljatooted, kaunviljad ja juurikad. Liha söödi vähe
  
• riided tehti tavaliselt linasest või villasest kangast ise.