Kõrgkeskaeg kui rüütelikultuuri kuldaeg (0)

Kõrgkeskaeg kui rüütlikultuuri kuldaeg

Kõrgkeskaega teatakse kui tehnoloogi arengut ja rahvastiku kasvu 11.-13.sajandil. Selle aja kiire Euroopa elanikkonna kasv tõi enesega suuri sotsiaalseid ja poliitilisi muutusi. Need olid eelduseks põllumajanduse arengule ja toitumuse paranemisele. Rahvaarvu ja põllumajandussaaduste kasv sai aluseks sel ajal toimunud linnaelu taastumisele ja linnastumisele. Tekkis keisri ja paavsti vastasseis ning keisrivõimu langus ja paavasti võimu tõusuga koos kasvas usuline vaimustus , see avaldus muu hulgas soovi vabastada Kristuse püha haud Jeruusalemmas moslemite käest. Seejärel tekkis feodaalkord, kujunes rüütliseisus ja õukondade teke. Milles avaldus rüütlikultuur?

Kõik saab alguse kasvatusest, nii ka rüütlitel. Rüütlikasvatus oli keskajal väljakujunenud poisslaste kasvatusmeetood nende kasvatamiseks sõjameesteks ja rüütliteks. Seitsme aastaselt anti ja võeti poiss teenima kõrgemasse aadliperekonda, kus õpetati talle seltskonnas käitumist ja häid kombeid. Viieteist aastaselt sai neist rüütli kannupoiss, kes täitis rüütli relvakandja rolli retkedel ning õppis nendel rännakautel ja turniiridel ka ise võitlusvõtteid. Rüütliklöömine rüütliseisusessevastuvõtuks toimus umbes 20 aastaselt. Rüütel pidi alluma oma feodaalile, aidates teda sõjaliselt, andes talle nõu ja vajadusel maksma isanda eest lunaraha .

Rüütlieetika lähtus kolmest põhimõttest, milles esiteks oli ustavus . See jagunes kolmeks peamiseks osaks: kogukondlikus, feodaalseks ja poliitiliseks. Teiseks põhimõtteks oli heldekäelisus. Rüütelliku seisuse tuumaks oli tema perekond, mida hoiti koos ja laiendati. Kolmandaks omas tõeline rüütel vahvust. Ta võitles vastavalt reeglitele, sangarlikult ja ausalt. Ta ei tapnud vastasid, vaid võttis nad lunaraha lootuses vangi. Sellele kõigele lisandusid veel ausus, viisakus ja tugevus. Rüütellikkus tähendas väga pragmaatilist käitumiviisi, milles kõige tähtsamal kohal olid seatud iseenda ja oma lähikonna huvid.

Rüütlid sõdisid peamiselt ratsa, ilma hobuseta võitlesid nad ainult erandkorras. Ta kasutas relvade seast kõige rohkem mõõka. Peamised ründerelvad olid ka piik , millega püüti vastast sadulast paisata. Ristisõdade perioodil asendus nahast soomusrüü rõngassärgiga. Näo kaitseks oli kiiver , mis ka täiustus aja jooksul. Samuti kuulus rüütlite relvastuse juurde kilp, millel oli perekonna vapp. Kaitserüü täiustudes oli kilpi aina vähem tarvis ning lõpuks loobuti sellest üldse.

Ristisõjad tekkisid soovist vabastada Kristuse haud Jeruusalemmas. Paavstid soovisid end näidata ristirahva juhtidena. Itaalia kaubalinnad püüdsid seeläbi tugevdada oma kaubanduslikke positsioone Vahemerel. Paavast Urbanus II kuulutas 1095. aastal Kristuse haua vabastamiseks välja püha sõja. Ristisõdu oli kokku kaheks, millest esimene toimus Jeruusalemmas aastatel 1096- 1099. Teises ristisõjas, mis kaotati, osalesid prantsuse ja saksa rüütlid. Kolmas toimus 1189- 1192 . aastatel, kus silmapaistvamateks olid Friedrich Barbarossa, Richard I Lõvisüda ja Phelippe II Augustus. Neljandal retkel aastatel 1202- 1204 vallutati Konstatinoopol . 1212.aastal toimus laste ristisõda, kuna usuti , et lapsed on puhta hingega, kuid vastased tapsid 50 000 last külmalt.
Kujutlus ideaalsest rüütlist leidis suurepärase kajastuse ülimalt armastatud rüütlikirjanduses. Rüütlikirjanduses eristuvad kolm põhilist žanri: kangelaseepos, rüütliromaan ja armastusluule.
Kangelaseeposte teemad ammutati traditsioonilistest mütoloogiast ja reaaalsest ajaloolistest sündmustest. Ka rüütliromaanide temaatika ammutati enamasti muistsetest pärimustest. Keskaegne armastusluule väljendas kõige eredamalt rüütlikultuuris sügavalt juurdunud daamilikust. Armastusluule kajastas rüütlite vankumatut armastust oma truule väljavalitule. Kuid rüütlikirjandus näitab armastuseski mõneti ebareaalset idealpilti.
Rüütlikultuur avaldub rüütlikasvatusest, rüütlieetikast, relvastusest, rüütlikirjandusest ja ka ristisõdadest.
Egle Kadastik
10.a