Arutlus - pärisorjast peremeheks (1)

Pärisorjast peremeheks
17. sajandil, kui rootsistamispoliitaka Eestis läbi ei löönud ning mõisad läksid erakätesse taaskehtestati sunnimaisus , mis oli sõdade ajal mõnevõrra nõrgenenud. Sunnismaisus oli üks pärisorjuse peamisi tunnuseid. Sellega kinnistati talupoeg maa külge ning neil puudus liikumisvabadus. Siis allus talupoeg täielikult feodaalile ning ilma tema loata ei tohtinud elukohta vahetada.
Talupoegade elu oli sel ajal äärmiselt raske, kohustuste kõrvalt, mida pidi täitma feodaali ees, pidid talupojad veel ülal pidama ning toitma oma peret. Oma pere ülalpidamine näis justkui olevat teisejärguline tegevus, sest peamine oli teenida maa omanikku . Teorendi suurus 17.-18. sajandil oli keskmiselt 6 teopäeva, mis oli nädala normiks. Teotöö koormus oli suur, sest Eesti oli Rootsile kui viljaait . Endale, kui talupojale parema elu kujundamine näis füüsiliselt võimatu.
Pärisorjuse olukorda seostati neegritega Ameerika kolooniates, sest oli ka aegu kui inimesi müüdi avalikult turgudel . Pärisorja hind sõltus tema soost, vanusest ja oskustest. Müümise käigus perekonnad sageli lahutati. Mehed eraldati naistest, vanemad lastest.
Valgustusideede levik ning tähelepanu pööramine iminõigustele olid tagamaaks üleeuroopalisele talurahva olukorra parandamise küsimusele 18.-19. sajandi vahetusel. Ollukarra muutust nõudsid ka muutunnud majandusolud . Pärisorjdele kehtivate seaduste inimlikustamine algas reformimeelse Aleksander I võimuletulekust 1801. aastal. 1802. aastal kinnitas Aleksander I talurahvaregulatiivi ’’Iggaüks...’’, mis tunnistas talupoegade õigust vallasvarale, keelustas koormiste tõstmise ning sätestas, et korralikult talu majandanud talupojalt ei tohi seda ära võtta ning ta võib selle oma lastele edasi pärandada. 1804. aastal valmis rüütelkonnas
Eesti rahva ajaloo üks tähtsamaid sündmusi oli pärisorjuse kaotamine, mis Eestimaal toimus 1816. aastal ja Liivimaal 1819. aastal.