Talurahva majanduslik seisund 13. -16. sajand (0)

Talurahva majanduslik seisund 13. -16. sajand
Liivimaa territoorium jagati nn. maahärrade vahel:
·Kagu-Eestis valitses Tartu piiskop
·Lääne-Eestis ja saartel ­ Saare-Lääne piiskop
·Põhja-Eestis ­ Taani kuningas
Iga maahärra:
·omas sõjaväge
·suhtles iseseisvalt teiste riikidega
·müntis raha
·läänistas maid koos talupoegadega vasallidele
Põllumajandus
Põllumajandus oli kogu keskaja jooksul tähtsaimaks majandusharuks. Valitses naturaalmajandus.
Tähtsaimaks maaharimisriistaks oli:
· juurtega puutüvest tehtud ader
· okstega kuuselõhandikest tehtud karuäke
· Toimus põlispõldude laienemine metsa arvelt. Põlispõldudel levis kolmeväljasüsteem.
Kehvematel maadel aga kaheväljasüsteem. Kasvatati talirukist, aga ka vähesel määral
· otra, kaera ja nisu. Teistest kultuuridest kasvatati lina, kanepit, humalat, hernest, uba, tatart,
hirssi, naereid.
· Kehtis väljasund ehk sunduslik külvikord. Saagid sõltusid ilmastikust. Sagedased olid
ikaldused.
· Loomakasvatus sõltus söödabaasist. Sarvloomade kõrval kasvatati lambaid, kitsi ja sigu.
Sigade nuumamiseks kasutati tammetõrusid. Hobuste kasvatamises oli esikohal Saaremaa.
Palju peeti ka kodulinde: kanu, hanesid, parte.
· Olulise tähtsusega oli mesindus. Domineeris metsamesindus ­ mesilasi peeti metsas
puutüvede õõnsustes. Mesinduses algas langus 14. sajandil. Selleks mitu põhjust:
· korjealade vähenemine
· luterlikel jumalateenistustel kulus küünlaid vähem kui katoliiklikel ­ nõudmine vaha
järele vähenes
· õlu tõrjus mõdu kõrvale
· Tegeldi ka kalapüügiga. Eriti kalarikas oli Peipsi järv. Kalapüügitehnikast võib
nimetada:
· kivist ja puust kalatõkkeid
· noota
· puuvarbadest ja ­vaiadest kalapüünist ­ kaitsa.
Talurahva koormised
Feodaalrent esines kolmes vormis:
· teorent
· naturaal- ehk loonusrent
· raharent
Peamisteks koormisteks olid maksud põllu- ja karjasaadustelt.
· Kümnis ­ protsentuaalne maks, võis olla igal aastal erinev
· Hinnus - püsiva suurusega maks
· Tähtsamaks loonusandamiks oli vili (75-85 % loonusrendi väärtusest).
Kümniseõiguse alusel nõuti ka heina, lina, kanepit, humalaid, mett. Osa
loonusandameid juurdus nn. vakuõiguses . Vakupeod püsisid mitmel pool kuni
16.sajandini.
· Rahaandamite osakaal ei olnud suur. 15.sajandil hakkas nende osakaal suurenema.
Vaimulike ülalpidamiseks kehtestati:
· kihelkonnapreestrile tuli tasuda preestrivilja
· piiskopile nn. sinodivilja
· Mõisapõldude harimiseks hakati kasutama talupoegi ­ kujunes välja teokohustus.
Teokoormised jagunesid:
· talgud
· korrategu
· Talgud olid põline talupoegade vastastikuse abistamise moodus (eriti hooajatööde
puhul). Mõisatalgute puhul vabatahtlikkus kadus. Talguliste kostitamise komme jäi
püsima.
· Korrategu oli kollektiivne kohustus. Talud saatsid jalateolisi mitmesuguste tööde
tegemiseks, eriti loomade karjatamiseks ja söötmiseks. 17.sajandil jäi korrateoline
mõisasse terveks nädalaks. Korrateolisteks olid harilikult naised.
Talupoegade ühiskondlik liigitus
· Eesti talurahvas jagunes majandusliku ja õigusliku seisundi järgi
· adratalupojad- põllusuurust määrati adramaades
· maavabad ­ ülikute järglased. Olid tavalistest feodaalkoormistest vabad.
Kohustuseks teenida kergeratsanikena. 15-16.sajandil hakkasid lähenema teisele
vabatalurahvarühmale. Nende vabadus seisnes selles, et nad olid üle viidud osaliselt
või täielikult raharendile.
· üksjalad ­ nende peamiseks koormiseks oli üks jalapäev nädalas. Üksjalgadeks olid
adratalunike nooremad pojad.
· pundenikud ­ pidid feodaalile maksma kaks tündrit vilja, mis oli üks pund.
· vabadikud ­ elatusid juhuslikust teenistusest. Nad jagunesid põhiliselt kolme gruppi:
· maata, iseseisva majapidamiseta vabadikud
· vabadikud, kes elasid mõnes adratalus ja said talult ajutiseks kasutamiseks tüki
maad
· iseseisva pärandatava vabadikukoha pidajad ­ maksid viljakümnist jt. makse.
· sulased ja teenijatüdrukud ­ üks ja sama talupoeg võis olla kord vabadik, kord sulane
(või teenija). Sõltusid tööandjast ­ taluperemehest.
· träälid ­ sõjavangid , võlaorjusesse langenud isikud. 1424.a. maapäeval otsustati, et
ühtegi ristiinimest ei tohi orjuses hoida kauem kui 10 aastat. Träälid said õiguse end
ka varem vabaks osta või kui abiellusid vanatüdrukuga.
Käsitöö, kaubandus ja linnad 14. ­ 15. sajandil
· Käsitöö eraldumine põllumajandusest oli linnade tekkimise aluseks.
· Sellised keskused hakkasid Eestis kujunema juba enne 13. sajandit. Suuremad
linnad (Tallinn, Narva, Uus-Pärnu ja Viljandi) ümbritseti kõrge müüriga. Tänavad olid
kitsad, turuplatsid väikesed.
· Tallinnas elas 16.sajandil umbes 4000 inimest ( 17.sajandil aga juba 7000-8000
inimest). Juba 15. sajandil tekkisid väljapoole linnamüüri eeslinnad ehk agulid.
Suurim agul oli Kalamaja.
· Teine oluline linn oli Tartu, millest kujunes kaubateede ristumiskoht.
· Ordulinnuste ümber tekkisid Viljandi, Paide ja Uus-Pärnu. Tekkis ka aleveid ­
Otepää, Lihula, Koluvere, Helme, Kastre, Keila, Laiuse, Pirita, Põltsamaa ,
Kuressaare (alevite üldarv ulatus 14-le).
· Linnad asusid maahärradele kuuluval maal. Maahärra kinnitas linnale õigusnormide
kogumi ­ linnaõiguse.
· Tallinnas, Narvas ja Rakveres kehtis Lüübeki õigus, teistes Eesti linnades Riia õigus.