Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Euroopa naarits". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
naarits, anneli, rego, karvkatte, eluviisiga, mokad, alalõug, ojade, loomaaiaEuroopa naarits Kadri Lebedev Kairo Riivik Kes on Euroopa naarits? Naarits ehk euroopa naarits (Mustela lutreola) on kiskjaliste seltsi kärplaste (Mustelidae) sugukonda kuuluv loomaliik, üks Euroopa ohustatumaid imetajaid. Euroopa naarits on Eesti kõige haruldasem imetaja, kes kuulub kaitsealuste liikide esimesse kategooriasse. Välimus Euroopa naarits on ühtlaselt tumepruuni värvi ja tömbi sabaga. Tüvepikkus on 28–43 cm ja sabapikkus 12–19 cm. Kaal emasloomadel 400 kuni 600 grammi, isasloomadel kuni 1100 grammi. Naarits on väga sarnane mingile ehk Ameerika naaritsale. Ameerika naaritsast erinevalt on tal valged nii mokad kui ka alalõug. Seoses poolveelise eluviisiga on tal välja arenenud ujulestad, mis on tagajalgadel suuremad kui esijäsemetel. https://www.youtube.com/watch?v=__ KCBZvFCDw
Urud on neil üldjuhul rajatud kaldale. Pesana kasutavad looduslikke õõnsusi. Pesakohaks sobib väga hästi näiteks puujuurte vaheline pelgupaik. Tihti kasutavad mingid pesapiagana või lihtsalt varjumiseks ka kobraste poolt rajatud urge või siis leiavad sobiva koha kopratammis. Minki võib segi ajada meie kohaliku kärplase euroopa naaritsaga. Mingi ehk ameerika naaritsa tunneb ära tema valge alalõua järgi. Euroopa naaritsal on valget värvi nii alalõug kui ka mokad. Levik ja arvukus Eestis Mingid on levinud puhaste veekogude ääres üle Eesti. Veekogudest väga kaugele nad ei kipu. Viimastel aastatel on aga täheldatud minkide arvukuse langust. Eluiga Mingid elavad maksimaalselt 12 aastani. Pereelu Mingid on öise eluviisiga üksi elavad kärplased. Nii emasloomal kui ka isasloomal võib olla rohkem kui üks partner. Jooksuaeg kestab neil märtsist aprillini. Siis võib muidu öise eluviisiga minki kohata ka päevavalges
..90 cm, sabapikkus 26...55 cm · 8...15 kg · ligikaudu 2000 isendit · Eesti vee-elulistest kiskjatest suurim · tihe, pruuni värvi, veekindel ja väga vastupidav karvkate · eelistab elada järsukaldaliste jõgede kallastel · üksikeluviisilised loomad · tegutsevad peamiselt videvikus · toidu hangib peamiselt veest · on tippkiskja keda ohustab inimene ning haruharva suured kiskjad · kuulub kaitsealuste liikide III kategooriasse ! EUROOPA NAARITS Mustela lutreola L. · Eesti kõige haruldasem imetaja · tüvepikkus 32...43 cm, sabapikkus 12...19 cm · 0,5...1 kg · Eestis võib oletada, et ta on säilinud mõnel pool üksikute gruppidena. · peamiseks põhjuseks, miks naarits välja sureb peetakse ameerika naaritsat, keda on pea kõikidesse Euroopa riikidesse introdutseeritud ja sealt, kus ta elab, kaob euroopa naarits
Jooksuaeg on märtsis-aprillis, tiinus kestab ca 1,5 kuud ning pojad sünnivad mais. Pesakonnas on 4-6 poega, kes iseseisvuvad sügiseks. Suguküpseks saavad aastaselt. Täiskasvanu tüvepikkus 35-45 cm; kaal 0,4 - 1,5 kg Üksikjälg: 3-3,5 cm pikk; 2-2,5 cm lai Tuhkru jäljerida on kergesti äratuntav, kuna see varieerub lühikese aja jooksul väga kiiresti loomad võivad jätta mõne meetrise lõigu peale nii kaksik- kolmis- kui ka nelikjälgi. Euroopa naarits (ei ole jahiuluk) on väga ohustatud loom, olles välja surnud peaaegu kõikjalt oma ajaloolise areaali piires. Väikesed hääbuvad asurkonnad on säilinud Hispaanias, Prantsusmaal, Rumeenias, Valgevenes ja Venemaal. Naaritsa keha on ühtlaselt tumepruun. Üla- ja alahuul valged (nagu oleks nina piimakaussi pistnud), mõnikord võib rinnal esineda valgeid laike. Ujulestad on tagajalgadel paremini arenenud kui esijalgadel. Elupaigaks on väikesed kiirevoolulised rikkaliku
........................................................................................................16 KIRJANDUS........................................................................................................................17 2 SISSEJUHATUS Saarmas on kärplaste sugukonda ja saarmaste perekonda kuuluv poolveelise eluviisiga imetaja. Ta on saleda kehaga väleda liikuvusega loomake ning Eesti vee-elulistest kiskjatest kõige suurem. Kunagi põhjapoolkeral väga laialt levinud saarmast on tänaseks suure küttimise tõttu saanud ohustatud liik. Referaati saarmast ajendas koostama tõsiasi, et minu teadmised meie ühest suurimast vee- elulisest kiskjast on üpriski kasinad. Referaat aitab mõista ja aru saada saarma omapärasest elust.
Tartu Mart Reiniku gümnaasium EESTI KÄRPLASED Referaat bioloogiast Maria Kaare, 7. klass Juhendaja õp. Lauri Mällo Tartu, 2008 Sisukord Sissejuhatus lk 3 Kärp lk 4 Nirk lk 5 Mink ja naarits lk 6 Tuhkur lk 8 Metsnugis ja kivinugis lk 9 Saarmas lk11 Mäger lk13 Ahm lk14 Võtmesõnad lk16 Kasutatud materjalid lk17 2 Sissejuhatus Perekondade ja liikide arvu poolest on kärplaste sugukond kiskjaliste seltsi rikkamaid
Rohukonn ( Rana temporaria) Rohukonn kuulub pruunide konnade hulka ning see ütleb, et ta on värvuselt pigem pruun kui roheline. Ta on suhteliselt suurte mõõtmetega - kehapikkus võib ulatud kuni 10 cm-ni. Meie teisest pruunist konnast - rabakonnast - on ta eristatav kirju kõhualuse poolest, millel on tume marmorjas muster. Rohukonn elutseb niisketel niitudel, põõsastikes, lehtmetsades ning isegi kultuurmaastikel. Ta veedab kogu suve maismaal, veekogudest üsna kaugel. Rohukonn on öise eluviisiga loom, kes kõige erksamalt tegutseb kella 23...2 ajal. Päeva veedavad rohukonnad põõsastesse, kivide alla või pehkinud kändudesse varjunult. Tema toidust moodustavad peamise osa mardikad ja kahetiivalised (sääsed ja kärbsed), nälkjad ja sihktiivalised (tirtsud ja tirdid). 18 Oktoobrist märtsi-aprillini kestva talveune veedavad suurtesse seltsingutesse kogunenud rohukonnad mutta kaevunult veekogude põhjas
Kõik nad koos loovad head ökoloogilised tingimused meie metsades. Taimetoidulistest loomadest esineb Eestis ka 100 000 isendiga metskits (Capreolus capreolus) ning väikesearvuline punahirv (200 isendit) (Cervus elaphus). Väiksemaid loomi esindavad rebased (Vulpes vulpes), metssead (Sus scrofa), nugised (Martes martes), pruun jänes (Lepus europaeus), valge jänes (Lepus timidus) ning ohustatud liikidest euroopa naarits (Mustela lutreola), lendorav (Pteromys volans), ning mõned unilaste liigid. Reintrodutseeritud liikidest kobras (Castor fiber), punahirv (Eesti on punahirvede levila põhjapoolne piir) ja euroopa naarits. Erandlikud loomaliigid on: kährikkoer (Nyctereutes procyonoides), ja ameerika naarits (Mustela vison), kes on välja tõrjunud euroopa naaritsa. 5. Niitude tüübid kasvutingimuste ja inimmõju alusel. Inimtegevuse mõju niitudele. Inimmõju alusel võib niidud jaotada:
sogases vees. Oma koopa kaevab saarmas mäekünka sisse ning sellel on 2 sissekäiku üks võimaldab pääsu otse vette, teine avaneb maapinnale. (G. Warnau, Kohtumine Loomadega, 2003 ,,Sinisukk", lk, 177) Saarmas http://margalad.wikispaces.com/file/view/saarmas.jpg/32582639/saarmas.jpg Ondatrat - Elupaigaks taimestikurikkad jõe-, järve-, tiigi- ja kraavikaldad, kus vesi põhjani ei külmu. Ondatra on poolveelise eluviisiga, ujub hästi nii veepinnal kui vee all. Tegutseb videvikus ja pimedal ajal, ka varahommikul. Pesa on tal kaldaurus või kuhilpesana kaldal. Peale nende on veel toitelavad, mis kujunevad söömiskohtadesse. Seal peenestatakse toitu ja sinna kogunevad taimejäänused. (Eesti Selgroogsed) Ondatra eelistab elada taimerikastes vaiksevoolulistes või seisuveekogudes, mille kaldaid palistavad tarnad, osjad, pillirood jt kaldaveetaimed. Ta on hea ujuja ja sukelduja, võib vee all
Teadliku põdrahoole peamine eesmärk on nende loomade eemalemeelitamine inimese rajatud metsakultuuridest, pakkudes neile midagi veelgi maitsvamat. EESTISSE AKLIMATISEERITUD IMETAJALIIGID: Introdutseerimise aeg ja koht. Algne areaal. Nende edasine käekäik. Punahirv 1927 Abrukale, 1970 Saaremaa ja Hiiumaa. Mandrile arvatavasti 1980 Lätist. Ondatra 1947 Emajõkke ja Vooremaa järvedesse Ameerika naarits enne II maailmasõda toodi karusnahakasvandustesse, pääses puurist loodusesse. Venemaal lasti neid niisama ka loodusesse lahti niiet mõned tulid meile ka üle piiri Kobras 1957 Jägala jõkke Halljänes mõisnike poolt 19.saj ULUKIKAHJUSTUSED metsas ja nende vähendamise võimalused. Suurimad kahjutekitajad metsas: põder, kobras, jänes, metskits, punahirv, hiired (uruhiir). Põder ohustab männi- ja haavanoorendikke ning keskealisi kuusikuid, vähem kasenoorendikke
Eesti Roomajate liigirikkuse võrdlus Eesti roomajate liigirikkuse võrdlus Soomega. Juhendaja: Tartu 2011 SISUKORD SISSEJUHATUS Tabel 1. Roomajate taksonoomia. Taksonoomia Riik: Loomad Animalia Hõimkond: Keelikloomad Chordata Klass: Roomajad Reptilia Roomajad ehk reptiilid (Reptilia) on peamiselt maismaa- eluviisiga keelikloomade klass selgroogsete alamhõimkonnast. Tabel 1. näeme, et roomajad kuuluvad Animalia riiki, Chordata hõimkonda ja Reptilia klassi. [13] Roomajad on evolutsiooniliselt esimene täielikult maismaal eluga kohastunud selgroogsete rühm. Joonis 1. näeme ka maismaa eluviisiga Soomuselist Sauromalus obesus. Roomajate hulka kuulub äärmiselt mitmekesise kehaehitusega loomade rühmi. [13] Joonis 1. Soomuseline Sauromalus obesus
kokku lugeda. Puhas allikavesivesi paistab läbi põhjani, olgu see või mitme meetri sügavusel. Sopa allika sügavuseks on mõõdetud 4,8 meetrit. See on Eesti sügavaim allikas, mille vooluhulk on aastaringselt ühtlane. Kaitsealal voolab 5 jõge ja 5 oja. Põltsamaa (Piibe) jõgi koos lisajõgedega moodustab ühtse keeruka vetesüsteemi järvedega, mida täiendab Räägu kanal. Teljena läbi kaitseala keskosa loogeldes koondab Põltsamaa väiksemate jõgede, ojade ja kraavide veed. Alamjooksul kohtub ta Pedja jõega, et ühiselt Emajõe poole voolata. Põltsamaa paremkalda lisajõed saavad alguse veerohketest allikatest ning neid toidavad ka jõgede põhjas olevad allikad. Preedi ehk Vardja jõgi, mis algab Pandiveres Varangu allikatest, on neist pikim. 6,4 km pikkune Oostriku jõgi algab samanimelisest allikast. Temasse suubub omakorda allikajärvest algav Norra oja. Põhjavee ilmumine maapinnale annab alguse 5,5 kilomeetri pikkusele Võlingi ojale
üle tuhande vetikataksoni, neist pooled on ränivetikad. Zooplanktonite rühmadest on Peipsi elupaigaks vesikirbulistele, keriloomadele, aerjalgsetele ning rändkarpidele. Ka põhjaloomastiku poolest on Peipsi rikas. Vormirohkeimad rühmad on Chironomidae (111liiki), Mollusca (83 liiki) ja Oligochaeta (59 liiki). Liigirikas on Peipsi veel kalafauna poolest, kus elab 37 kalaliiki. Peipsi järv pakub elukohta ka loomaliikidele, kes on seotud ka kaldaga, nagu näiteks saarmas, kobras, naarits ja mink. Peipsi suurus on eelduseks siinse loomastiku, taimestiku ning muude liigiliste mitmekesisusele. KASUTATUD KIRJANDUS Järvekülg, A. 1994. Eesti jõgede ja järvede seisund ning kaitse. Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon, Tallinn Mäemets, A. 1977. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tallinn Haberman, J., Timm, T., Raukas, A. 2008. PEIPSI. Eesti Loodusfoto, Tartu Aerjalgsed. [WWW] http://www.kalapeedia.ee/aerjalgsed.html (13.03.2012) Peipsi järve taimestik. [WWW]
võivad olla ka lühemad kui meeter. Saba pikkus on 35-52 cm, ehk ligi veerand kogu pikkusest. Kõrgus käppadest kuni õlani 60-95 cm (harva üle 100cm). Karvkate on hundil pikk keha eesosal ja kaelal, moodustades talikarval pisikese laka, mistõttu tundub loom talvel ka märksa kogukam. Karvastik võib olla nii hall, millele viitab ka nimi, kuid ka punakas, valge ja isegi täiesti must. Esineb ka nende värvuste kombinatsioone. Geneetiliste uuringute põhjal on tehtud kindlaks, et must karvkatte värvus tuleneb mutatsioonist, mis kandus üle kodukoertelt. Täiesti valge karvkate on sagedaseim põhjapoolsetes piirkondades. Eestis elavate huntide karvastik on enamasti kollakas-hall, selg ja saba on muust karvastikust aga tumedam, kuna seal on ogakarva tipud mustad. 3 Toitumine ja jaht Hunt on kõige tüüpilisem kiskja, kes sööb taimset toitu ainult oma vitamiinivajaduse rahuldamiseks või parema toidu puudumisel
Toituvad peamiselt putukatest ja nende vastsetest, selgrootutest. Kiire ainevahetusega ja suure toidutarbega. Kiirelt võib saabuda näljasurm, eriti temperatuuri langemisel. Elavad keskm 1,5.a. ja sigvad 1-3 korda sigimissessooni vältel..Poegi 4-12, imetamine kestab 3 nädalat. Vaenlased on kakud, kullid, toonekured, mutid, siilid, rästikud. Kiskjatele nad ei maitse kehal olevate muskusnäärmete pärast. NAHKHIIRED (käsitiivalised) - väga arenenud kuulmise, öise eluviisiga. Haistmine on vaid perekonnaelus tähtis - esineb haisunäärmeid (eriiti isastel). Hästi arenenud ka kompimine (kompekarvad), ülihea orienteerumine ultrahelikajaloodi abil - ultraheli tekib kõris, saadetakse välja suu või nina kaudu.Nii saavad loomad teavet takistuse suuruse, kauguse ja struktuuri kohta. Levinud liigid Eestis - põhja-nahkhiir, pargi- nahkhiir, suurkõrv, veelendlane. Toituvad öise aktiivsusega putukatest ja ämblikest. Seedimine on kiire,
Räpina Aianduskool Keskkonnakaitse eriala mittestatsionaarne osakond Reimo Teder LAGRITS (ELIOMYS QUERCINUS) Referaat Räpina 2015 Sisukord LAGRITS (ELIOMYS QUERCINUS)..........................................................................3 Välimus.......................................................................................................................3 Käitmine......................................................................................................................3 Elupaik........................................................................................................................4 Areng..........................................................................................................................4 Paaritumine.................................................................................................
peatudes kividel, pinnasekühmudel, postidel ja rabamändidel. Lumekakk on Eestis talikülaline, kes saabub meile invasioonilinnuna. Sagedamini on kohatud teda rannikualadel- eriti aga Kirde- Eestis, Soome lahe rannikukul ja saartel (eriti Mohni saarel). Saabub enamasti novembris ja lahkub märtsis-aprillis, üksikuid kohatakse maini. Sagedamini vaadeldakse Eestis lumekakksevu detsembrist, teistel aastatel veebruaris ja märtsis . Saagis on esinenud jänes, naarits, nirk, uruhiired, mügri, kaelustuvi, pardid (sinikaerpar ja aul), põldpüü, hall-vares, harakas ja haug.(T. Randla, 1976) III kaitsekategooria kaitsealune liik. Eestis on ta eksikülaline. (eoy.ee) Sooräts: II kategooria kaitsealune liik. Umbes haki suurune kakk, tiheda musta kirjaga ja ookerkollase sulestikuga. Sulgkõrvu asendavad nõrgad sulgkühmud, mida kergitab ärevuses. Esinevalt kõrvukast rätsust on tal lühem saba ning kõikuv lend
vigastamine võib esile kutsuda ülemääraliste e superregeneraatide arengu. Sõra taastamiseks kulub aastaid[1] 7. Jõevähi ohustatuse põhjused Hinnanguliselt on viimase sajandi jooksul jõevähi arvukus vähenenud sadu kordi. Sellel on mitmeid põhjusi, neist kaalukaimad on vähihaigused ja veekogude rikkumine, näiteks reostamine, aga ka nõukogude ajal tehtud maaparandustööd, mille tulemusel tehti looduslikest jõgedest kraavid. Vähil on ka looduses vaenlasi, näiteks ameerika naarits ehk mink. Vähki sööb ka saarmas, kes on Eestis kaitse all. Kaladest ohustab kõige rohkem vähki angerjas. Seepärast ei tohi angerjat asustada nendesse veekogudesse, kus soovime tugevdada vähipopulatsiooni. Muidugi ohustavad vähki ka inimesed, näiteks röövpüüdjad. Jõevähk kuulub Berni konventsiooni III ja EL loodusdirektiivi V lisasse, EL loodusdirektiivi rahvusvahelise tähtsusega liikide ja Maailma Looduskaitse Liidu (IUCN) punase raamatu ohustatud liikide hulka. 7
Nad pole kaitsealused liigid ega ka jahiulukid. Saarmas ja ahm pole samuti staatusega loomad. Suvel on nirgi ja kärbi alumine kehapool valge või kollakas. Kärbil on sabaots must, nirgil ei ole musta osa saba otsas. Tuhkur on kahevärviline, pealmine pealiskarv on pruun ja all on heledam aluskarv. Samuti on tal valge ninamik ja silmade vahel on tal tume jutt. Samuti laseb ta paha haisu. Tuhkur on loom, keda peetakse ka koduloomana. Euroopa naarits on ühtlaselt tume, kuid tal on valge nina ja pisut lõua alt. Mingil on valge alamokk. Ohustab kalaliike ja lindude pesasid. Metsnugis on kollaka rindmikuga. Elab metsas. Tunneb huvi mesilate vastu – samaväärne mesilate kahjustaja kui ka karu. Kivinugis/kodunugis on valge rindmik ja see hargneb ka käppadele. Asub ka inimasulates. Saarma arvukus on väga oluliselt tõusnud ja teda võib pidada ka tavaliseks loomaks. Saarmal on kõige tugevam nahk/kasukas
arenenud ürgsete eellaste lülistunud jäsemetest). Alalõuad on putukatel abiks toidu kinnihoidmisel ja mälumisel, samuti on siin mitmesuguseid retseptoreid, mis võtavad vastu toiduga seotud keemilisi ja mehhaanilisi signaale. Libamissuised on kohastunud nii vedela kui tahke toidu vastuvõtmiseks. Sellist tüüpi suised on paljudel kiletiivalistel, näit. mesilastel. Libamissuiste puhul on alahuul ja alalõug pikenenud, tekkinud moodustist nimetatakse imikärsaks. Selle abil näiteks kodumesilane saab toituda nii vedelast nektarist kui tahkest õietolmust. Alahuule osised - keelised on 11 libamissuiste puhul kokku kasvanud, moodustades keele, mille abil mesilane saab ka õie sügavatest soppidest nektari kätte. Pistmissuised on putukatel, kes toituvad taimede ja loomade koemahladest. Neil on
Minu hägused teadmised pärinevad ühest huvitavast saatelõigust Osoonis ning 8. klassi bioloogia õpikust. Kui tõelisi pärlikarpe leiab soojaveelistest meredest, siis meie kodumaine ,,peaaegu- pärlikarp" eelistab külma ja kiirevoolulist magevett. Kunagi kohati tavalise, nüüdseks väga haruldase liigi kohta on kuulujutte ja legende ilmselt rohkem kui ühegi teise Eesti limuse kohta. See saigi üheks põhjuseks, miks valisin teemaks just need imelised veelise eluviisiga loomad. Referaadis püüan anda ülevaate ebapärlikarbi morfoloogiast, paljunemises, elupaikadest ja kaitsest. Lühidalt kavatsen peatuda Margaritifera m. põlvnemisel ja mitmekesisusel. Keskendun eelkõige ebapärlikarpide ajaloole Eesti vetes välismaistest karbiasurkondadest annan vaid põgusa ülevaate. Ebapärlikarpide üldiseloomustus
..60 cm ja kehamass 0,8...1,5 kg. Tursk on kala, kes asustab laiu veteavarusi, elades peamiselt Läänemere kesk- ja lõunaosas. Tursaparved on väga liikuvad, kuid nad hoiduvad suurtesse sügavustesse ja põhjalähedastesse veekihtidesse. Kõik Läänemerd asustavad tursaparved moodustavad kokku ühtse suure karja. Eesti rannavetesse satub teda üldiselt vähe. Tursk on röövkala, kelle ohvriks langevad räimed, kilud, lestad ja ka enda nõrgemad liigikaaslased. Tursk on päevase eluviisiga. On kindlaks tehtud, et ööseks laskuvad nad kivisele merepõhjale ja lebavad seal liikumatult, kas kõhuli või koguni külili. Kõik Läänemere tursad koevad Gotlandi süviku või selle nõlvade piirkonnas 70...100 m sügavusel. Kudemine toimub Läänemere turskadel pika aja jooksul veebruarist oktoobrini. Vaatamata sellele, et tursk on parvekala ja seltskonnaga harjunud, muutuvad nad mõnikord - intensiivse toitumise ja eriti kudemise ajal - üksteise suhtes vaenulikuks
rebane tähtisväärtusliku karusnaha pärast. Rebasejaht on meelelahutussport, eriti Suurbritannias, kus rebaste ratsa küttimine koertega on traditsiooniline. Rebase kahjulikkus Paljud peavad rebast ohtlikuks kodulindudele, kuigi ohu suurusega liialdatakse. Rebased on ohtlikud marutaudi ja kärntõbe levitamise pärast. Mõnes kohas pannakse rebaste käiguradadele marutaudivastaseid preparaate. Kärntõbi haigus on rebasele väga ohtlik, sest karvkatte hõreduse tõttu võib ta talvel ära külmuda. Austraalias on sissetoodud rebased looduse mitmekesisusele väga kahjulikud: nende pärast on välja surnud rohkem liike kui kasside ja küülikute pärast. Rahvajutud rebasest Sealt, kus inimese ja rebase teed ristuvad, saavad alguse rebasejutud. Inimeste muinasjutudes on rebane väga kaval loom. Oma kavaluse-,ledlikuse- ja tarkusega rebane on alati muinasjutudes
sookilpkonn, eba-kartettkilpkonn , kolmküüniskilpkonn S. KÄRSSPEALISED Suur, poole meetri pikkune suure peaga sisalikulaadne loom. Säilunud vaid üks liik – hateeria (tuataara). S. SOOMUSELISED Alamselts SISALIKULISED - piklik keha ja suhteliselt hästi arenenud jäsemed (kui need esinevad) ja pikk saba. Liikuvad silmalaud ja enamikul vormidel mitu rida soomuseid. Maismaaloomad. Sgk Iguaanlased - iguaanid, agaamid ja kameeleonid. Sgk. Gekolased – väikesed öise eluviisiga sisalikud, mõned suudavad püsida vetikaalsetel pindadel. N. kaspiageko, müürigeko Sgk Skinklased - Kehalaadilt sihvakad. Jäsemed suhteliselt lühikesed või mandunud. N. apteegiskink Sgk Sisallased - Kehalaadilt sihvakad. N.arusisalik, kivisisalik. Sgk Vaskuslased - rohkesti mandunud jäsemetega (ja jäsemeteta) madujaid liike. N. vaskuss, stepivaskuss. Sgk Varaanlased – sihvaka keha, pika saba ja hästi arenenud jäsemetega. Jooksevad kiiresti. N. hallvaraan, komodo varaan.
kogu vee ära juhtinud ja toiduobjektid (peamiselt kalad ja kahepaiksed) kaovad. Oluline on taastada vähemalt üksikute kraavide looked ja hauakohad, mis aitavad vee-elustikul säilida nii suvel kui ka külmadel talvedel. Seda osa voivad täita ka settetiigid kuivenduskraavide suudmete lähedal, kui neid hooldada ja setetest puhastada. 11 Teiseks on toitumisalade säilimiseks vaja puhastada looduslike ojade ja väiksemate jogede luhad vosast. See voimaldab must- toonekurel sealsetel vooluvetel saaki püüda, sinna maanduda ja sealt turvaliselt lendu tousta. Suurveest jääb luhtadele ajutisi tiike koos must-toonekurele sobivate saakobjektidega. See on aga voimalik vaid hooldatud luhtadel ja korras kallastel
peamiselt Pärnu jõgikonda (Peipsis ja Võrtsjärves kasvatatakse sissetoodud angerjaid). Suguküpseiks saavad isased 5...7, emased 7...12 aastase magevee-elu järel. Huvitav on ka see, et kuni 24 cm pikkustel (kolmeaastastel) angerjatel pole sugu veel kindel. Magevees ning vähesoolases vees Läänemere rannikul elavad peamiselt vaid emased angerjad, isased Läänemerre üldiselt ei satu. Angerjad on rangelt öise eluviisiga. Kogu valge aja veedavad nad veekogu põhjamudas, kust õhtu saabudes jahile siirduvad. Angerjas on röövtoiduline, toitudes vastavalt oma suurusele jõukohasest saagist: veeputukate vastsetest, ussidest, väikestest kaladest. Piisavalt suureks kasvanud angerjatega toimub taas muutus: nad omandavad heledama värvuse, süvaveekaladele sarnaselt pungis silmad ning lahkuvad magedast veest ookeani. Kaheksa tuhande kilomeetrise retke Soome lahest
Vees aitab kopral ujuda lai saba ning tagajala varvaste vahel paiknev ujunahk. Kopral oli vanasti väga hinnatud kasukas, see on tihe ja kopra sabajuurel paikneva kopranäärme nõrega kaetud täiesti vettpidav. Kobras kannab nõret kõikidele kehaosadele, mis kaitseb karva määrdumise eest. Õhukiht, mis jääb aluskarva vahele, kaitseb looma nahka märgamise ja jahtumise eest. Karvastiku üldtoon varieerub helekaspruunist kuni mustani. Kobras hoolitseb oma karvkatte eest pidevalt. Tagajalgadel seistes vajub ta eeskäppadega karvadest vett välja ja kammib seda (Kuresoo, 2005). Kobras on praegu 21 sajandil Eestis tavalisem, kui kunagi varem. 19.sajandil hävitati koprad Eestis täielikult ja taasasustati ligi sajand hiljem (Kuresoo, 2005 ). 1. KOBRASTE JÄLJED 3 1.1 Liikumisjäljed Kobraste esijalgadel on viis küüntega varustatud varvast aga ujulestad puuduvad. Jälgedes
-rohurinne: madal ja vaheldusrikas, aasta jooksul väga muutlik, sõltudes peamiselt niiskustingimustest. Loomastik: -tüüpilised liigid alvaritele: kiivitaja, alpi risla, punajalg-tilder, kanepilind, kivitäks -rannaniitudest erinevalt ei pesitse alvaritel hanelisi. Lamminiidud- enamasti lagedad, kasvavad kiiresti kinni, kui puudub kasutus, kujunenud enamasti lammimetsadest. Viljakas muld, suurveega suur toitainete sissevool. Levik: leidub järvede, jõgede ja ojade üleujutatavatel madalatel kallastel Taimestik: harva esineb üksikuid puid ja põõsaid puurindes võib kasvada: tamm, hall lepp, haab, toomingas Põõsarindes võib kohata: pajusid, harilikku sarapuud. Rohurinne on üsna liigirikkas: harilik kastehein, kassikäpp Loomastik: Iseloomulikeks liikideks on: tikutaja, kiivitaja, rukkirääk, suurkoovitaja, rohunepp Rannaniidud- mere rannikul soolase vee mõjupiirkonnas levivad niidud, kus
Loksa 1. Keskkool OOKEANIS ELAVAD IMETAJAD Referaat Annely Jürimets 5.klass Õpetaja: Terje Sats Sisukord 1.Vaalad 2.Merilõvid 3.Morsad 4.Pringlid 5.Delfiinid 6.Hülged 2 Vaalad Vaalaks muutumine: Vaalad pärinevad neljajalgsetest imetajatest,kes siirdusid miljonite aastate eest merre.Miljonite aastate vältel kohastusid nad tasapisi uue keskkonnaga,nende keha muutus voolujooneliseks ja karvkate kadus.Nende ninasõõrmed nihkusid pealaele,et oleks kergem hingata.Vaalade saba muundus võimsaks mõlaks ja eesjäsemetest kujunesi
põgenema, hakkavad lõvid tervest jõust neile järele jooksma. Lõvi ei murra mitte kunagi rohkem loomi, kui nälg nõuab. Lõvid saavad täiskasvanuks 5-6 aastaselt ja nad võivad elada kuni 30 aasta vanuseks.Lõvi kujutatakse kõige enam ka riikide vappidel ja lippudel. 2.2 TIIGER Tiiger on kaslaste sugukonna suurim esindaja ning tema mustade vöötidega ja valgete laikudega oranz kasukas on korrapealt äratuntav. Tema mõõtmed, karvkatte värvus ja muster varieeruvad erinevate alamliikide piires. Kuigi ühtekokku on eristatud 8 alamliiki, on neist 3 1950ndatest alates hävinud ja allesjäänud 5 ohustatud. Praegu on tiigrid igal pool looduskaitse all, st neid ei tohi küttida. Vanasti peeti tiigritele jahti nende ilusa naha pärast Tiiger on väga uhke ja rahulik. Kõige suuremad tiigrid on umbes 3,5 meetrit pikad (saba kaasa arvata). Üks tiiger kaalub samapalju kui kaks või kolm meest kokku. Tiigrit on hea
LIIGIKIRJELDUS Jäälind on eredavärvilise sulestikuga varblasest pisut suurem lind. Sulestikus on eredat sinist, punast, rohelist ja valget tooni. [1] Eestis on levinud kohati Lõuna-, Kagu- ja Põhja-Eestis. Mujal maailmas on ta laialt levinud Euraasia mandril. Meile saabub märtsis või aprilli algul ja lahkub veekogude külmumise eel, osa jääb ka talvituma lahtiste vooluvete äärde. [1] Elutseb põõsaste ja puudega kaetud järskude kallastega jõgede, ojade, järvede ja kraavide läheduses, kus on puhas läbipaistev vesi ja vaikne vool. Jäälind toitub peamiselt kaladest, kelle pikkus ei ületa 6 cm, ei põlga ära ka putukaid ja teisi veeloomi. Toitu varitsedes istub liikumatult veeäärsetel okstel, risul või kividel. Toitu märganud, sukeldub ta selle järele vette. [1] Pesa teeb jäälind urgu, mille kraabivad nokaga nii isas- kui emaslind koos. Lahtikaabitud pinnas heidetakse jalgadega eemale. Uuristatud käigu pikkuseks on 0,3..
· Ohustatus ja kaitse Et tähnikvesilik väldib avamaastikke, siis mõjub talle halvasti metsade pindala vähenemine. Palju isendeid hukkub ka talvituspaikades külmadel ja lumevaestel talvedel. Tähnikvesilik kuulub kaitsealuste liikide III kategooriasse. Tähnikvesilik Triturus vulgaris L. · Elupaik ja -viis Elab leht- ja segametsades, niisketes ja varjulistes paikades, avamaastikke väldib. Tähnikvesilik on öise eluviisiga, päevaks varjub pehkinud puude koore alla ja kändudesse. Märtsi lõpust juuni lõpuni (sigimisperioodil) elab vees - väikestes järvedes, tiikides, kraavides ja ojades, eelistab väikesi, madalaid ja soojaveelisi veekogusid. Oktoobrist aprillini talvituvad veekogude lähedal (mitte kaugemal kui 50...100 m) lehehunnikutes, näriliste urgudes, vahel ka keldrites ja kartulikoobastes 3...5 isendist koosnevate gruppidena. On
on hallhülgega võrreldes väiksem, tumedam, pontsakama kehakujuga, ümarama koonuga ja keha külgedel on tal heledad silmalaigud. Viiger kasvab harva üle 100 kilo raskuseks ja on sellise kaaluga maailma väikseim hüljes.1 1.1.1. Eluviis Ta on arktiline liik, kelle levila hõlmab põhjapoolkera merede põhjaosa, Läänemere ning Saima ja Laadoga järved. Ta eelistab Läänemeres elada kalda lähedal laidude ja saarte vahel Viigerhülged on varjulise eluviisiga, pigem üksi või väikeses seltsis elavad loomad, kes inimesest eemale hoiavad. Viiger on väga paigatruu, täiskasvanud loomad ei hulgu nii laialdaselt ringi kui hallhülged. Suurtesse karjadesse nad ei kogune ja paate uudistavad nad kaugelt ja ettevaatlikult. Omaette olemise soov ongi tänapäeval viigritele peamiseks mureks, kuna kartliku loomana 1Bio.edu.ee.(2008). Eesti selgroogsed [WWW]. http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/PUSHIS2.htm (18.10.2010)
annaabi.ee 
