„Õiguse, eetika ja poliitika seostest“ Essee hindamiskriteeriumid, mis peavad arvestuse saamiseks olema täidetud: 1. kriteerium – essee maht 4- 6 lk. 2. kriteerium – essees on esiplaanil üliõpilase iseseisev analüüs ja põhjendatud hinnangud. 3. kriteerium – üliõpilane on essees sidunud tervikuks erinevad kohustusliku kirjanduse allikad, kirjandust ei ole refereeritud, vaid analüüsitud ja seostatud erinevaid vaateid. Kohustuslik kirjandus: Aristoteles. Nikomachose eetika. Ilmamaa, 1996. Jõgi, P. Õigus ja eetika: Teooriad õigusest ja õiglusest 20. sajandi õigusfilosoofias. Juura, Õigusteabe AS, 1997, lk. 126 – 168. Tammelo, I., Õiglus ja hool. Ilmamaa, 2006 I LOENG - Nikomachose Eestika Mis on eetika? Eetika (vanakreeka keeles ēthikē technē 'kommete ja tavade teadus', sõnast ēthos 'komme, tava, iseloom, eluviis, tuttav paik') on filosoofia haru, mis tegeleb inimeste
ESSEE: ARISTOTELES:NICOMACHOSE EETIKA I JA V ÕIGUSFILOSOOFIA AJALUGU Aristoteles on üks tähtsamaid Antiik- Kreeka filosoofe ( s: 384- 322 a.e.Kr). Temale omistatavaid töid on umbes 400, nii on jutustanud kirjanik Diogenes Laertios. Aristoteles on tegelnud oma teostes suuremalt jaolt inimestega seotud filosoofilistest probleemidest, mis moodustavad läänemaailma mõtteloo ja filosoofia aluse. Ka Nikomachose eetika, mis on üks kolmest Aristotelese eetikaalasest teosest, käsitleb kõige inimlikumat küsimust -- kuidas elada ja kuidas olla õnnelik. Järgnevalt uurin lähemalt Aristotelese. Nikomachose eetika I ja V raamatut. Aluseks võttes professor Anne Lille tõlgitud ja kommenteeritud väljaannet. Omaltpoolt sisu kommenteerides
ARISTOTELES: Nikomachose eetika Lühiessee Liisi Pajuste Esimene kursus 2009-02-19 Sissejuhatus: Nikomachose eetikast lugesin 1 ja 5ndat raamatut. Aristoteles arutleb nendes osades elu eesmärkide üle. Ta vaatleb inimesi peamiselt kolme klassi kaupa omistades neile erinevaid tunnuseid. Peamise käsitluse all on erinevad hüved kuhu inimesed tahavad jõuda või mis neid liikuma panevad. Erinevaid määratlusi saavad loomutäius, õnn, ebaõiglus ja õiglus. Käsitlemist saavad ka hinge ja tegude seosed. Sisukokkuvõte ja probleemid: Kõik (kunst, uurimustöö, tegutsemine ja valik) suunduvad mingi hüve poole. Osad
SISUKORD SISSEJUHATUS 1. ARISTOTELESE I RAAMAT 2. ARISTOTELESE V RAAMAT ÕIGLUS JA SELLE OLEMUS. KOKKUVÕTE KASUTATUD KIRJANDUS SISSEJUHATUS Aristoteles ( 383-322 eKr) on üks olulisemaid Antiik- Kreeka filosoofe, kes õppis alates 18- ndast eluaastast Platoni akadeemias ning lahkus sealt 37- aastasena, pärast Platoni surma ( u. 347 eKr). Aristoteles tugineb oma teostes peamiselt inimestega seotud filosoofiliste probleemidega, mis suures osas moodustavad filosoofia aluse. Nikomachose eetika on Aristotelese üks kolmest eetikaalasest teosest, mis käsitleb kõige inimlikumat küsimust- kuidas elada ja kuidas olla õnnelik. Aristoteles vaatleb küsimust, kas elada tunnete või mõistuse järgi. Uurimisobjektiks on toimiv ja tegutsev inimene, kes peab teiste keskel elades tegema otsuseid õige tegutsemisviisi kohta.
TARTU ÜLIKOOL ÕIGUSTEADUSKOND TALLINNAS Gert Sõnajalg Sissejuhatus õigusfilosoofia ajalukku (P2OG.03.052), AÜ Essee Aristotelese "Nikomachose eetika" I ja V raamatu allikatel 2013 Lugesin Aristotelese1 "Nikomachose eetika" I ja V raamatut. Vaatlen lähemalt neid raamatuid. Esimeses raamatus juurdleb ja arutleb Aristoteles järgnevate teemade üle: Kuidas olla õnnelik? Mis on õnn? Mis on hüved? Kuhu inimesed tahavad jõuda oma elus? Inimeste eesmärgid elus. Viiendas raamatus on tähelepanu all õiglus ja ebaõiglus. Nendes raamatutes jõuab Aristoteles selleni, et õnn on inimese elus väga tähtsal kohal. Samuti peab ta õnne üheks tähtsamaks eesmärgiks inimese elus. Järgnevalt arutlen selle üle, mida peab inimene õnneks ja hüveks. Mis on siis õnn inimese elus? Mis on ülimad hüved
.............................................................13 Aristoteles´e ,,Nikomachose eetika" I ja IV raamat -3- SISSEJUHATUS Nikomachose eetika on Aristotelese eetikaalane peateos, mis käsitleb kõige inimlikumat küsimust- kuidas elada ja kuidas olla õnnelik. Aristotelese uurimisobjektiks on tegutsev ja toimiv inimene, kes teiste keskel elades peab tegema otsustusi õige tegutsemisviisi ja -vormi kohta. Lihtsustatult öeldes vaatleb Aristoteles küsimust, kas elada tunnete või mõistuse järgi. Mille järgi seejuures valik teha, selle kirjeldamisele pühendabki Aristoteles oma eetikakäsitluse. (Nikom.eetika, 2007:350) Kuid hüve ja õnn on inimeste jaoks erineva tähendusega. Aristoteles peabki oma uurimuse eesmärgiks leida, mida tähendab õnn erinevate inimeste jaoks (Nikom.eetika, 2007:363). Aristotelese filosoofia järgi on kolm elamisviisi, mis on elus olulisel kohal ja mis valitakse iseärasustest lähtuvalt: 1
Aristoteles. Nikomachose eetika. Aristoteles oli vanakreeka filosoof, kes pani aluse eetikale. Teoses ,,Nikomachose eetika" arutleb Aristoteles selle üle, mis on hüve ja ülim hüve ning õiglus ja ebaõiglus, kuidas inimesed nendesse suhtuvad ning kuidas need on seotud õnne ja inimese loomutäiusega. Oma seisukohti seletab filosoof enamasti riigi ja poliitika vaatenurgast, kuid esindatud on ka üldine arvamus. Hüve kirjeldab Aristoteles kui eesmärki, mille poole püüeldakse mingi tegevusega. Selline suundumus, milleni soovitakse jõuda, on olemas kõigil aladel, näiteks arstiteaduse puhul on selleks tervis. Siinkohal tuleks mainida, et hüvede puhul eristab ta ülimat hüve, milleks on tegevuse eesmärk, mida me selle enda pärast tahame ning kõik muu tuleb tänu sellele. Niisugune on õnn me teeme teisi asju, et saada õnnelikuks. Õnn on meie lõppeesmärk
1. seminar: Platon ja Aristoteles Tekstid: 1. Jan Szaif, Platoni koopa-võrdpilt, AKADEEMIA 9/1997, lk 18291842 2. Aristoteles, Nikomachose eetika, I raamat http://www.ut.ee/klassik/aristoteles/nikomachos/index.html Vastustena palun mitte valikuliselt taasesitada loetud teksti vaid teha loetu põhjal iseseisvalt järeldusi ja kokkuvõtteid! 1. Kuidas mõistavad eetikat Platon ja Aristoteles? Platonil puudub süstemaatiline käsitlus nende kohta. Aristotelese enda käsitluste olulisim tunnus on teoreetilise analüüsi sidumine praktilise kogemusega, tegelikkuse süstemaatilise uurimisega. Platon pidas eelkõige üleüldist üheselt mõistetavat eetikat, kuid Aristoteles lähtus üksikisikust. Aristoteles oli rohkem sellel arvamusel, millele enamik rahvast, mis tõttu oli lähemal tegelikkusele. Aristotelesel kaalutletud valikud. Platoni oma on
Äärmuslikke asju pole meie jaoks olemas, me hulbime keskel, seetõttu on meile kättesaamatud nii kindel teadmine kui täielik teadmatus. 8. Mida peab Pascal inimese loomuseks? Millega ta seda põhjendab? Pascali sõnul on loomus täiesti loomulik. Loomus on esimene harjumus, nii nagu harjumus on teine loomus. Tema sõnul saab kõike asju muuta loomuseks ning paljud loomupärased asjad võivad kaduda. Loomuse ning harjumusega on seotud ka juhus. Harjumus on see, mis sunnib loomust tagant. Loomus tuleb välja siis, kui oma vaistule truuks jäädakse. Harjumused omanduvad keskkonnast ning nad määravad sisemised kalduvused, kuid loomus on omane sünnist saadik. 9. Fragmendis 100 ütleb Pascal, et inimesed muud ei teegi kui petavad üksteist. Mida ta sellega silmas peab? Inimesed püüavad oma vigu, oma tõelisi tundeid ja olemust enda ja teiste eest varjata, nad püüavad muuta neid märkamatuteks
Millistes seisukohades on aeg endine, millistes on aeg edasi liikunud. Aristoteles oli seisukohal, et kõikidel inimestel, olenemata sellest, millises valdkonnas nad tegutsevad, on üks üldistatud eesmärk saavutada või jõuda läbi oma eesmärgistatud tegevuse mingi hüveni. Ülimaks hüveks, mis ei sõltu teistest hüvedest ja mis on täiesti eraldiseisva lõppeesmärgiga, mille poole kõik püüdlevad, on õnn. Mis iganes see siis kellegi jaoks tähendab. Aristoteles jaotab hüvede saavutamise poole tegutsevad inimesed kolme rühma: lihtsameelsed inimesed, kes ei mõtle ega arutle loogiliselt, kellele meeldib nautlev elu ja keda Aristoteles võrdleb kariloomadega; poliitikaeluga seotud inimesed, keda hinnatakse suhteliselt kõrgelt, sest poliitika kuulub Aristotelese järgi mõjukaimate ja kindlasti juhtivamate alade hulka ning poliitikule omistab ta ka enim austusväärivad võimed, nagu kõnekunst ja
Platon Platoni jaoks on tema keskmiste dialoogide põhjal õnne jaoks kesksel kohal vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast.. Hingel on kolm osa: mõistuslik, emotsionaalne ning instinktide osa. Õiglus nende puhul väljenduks iga osa funktsioonipärases toimimises: mõistus valitseb(tarkus), emotsioonid toetavad(julgus) ning instinktid on ohjeldatud(mõõdukus). Hilisemates dialoogides väidab ta, et vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest ehk armastusest. Vastavalt ilupüüdlusele on seotud ka õnnelikkuse määr. Õnn peegeldub ka meie naudingutundes. Naudinguid on aga samuti erinevat sorti
Need ammutavad oma jõu tõsiasjast, et Jumal on need käsud andnud. Euthyphroni dilemma on, et kas jumalad armastavad pühadust sellepärast, et see on püha, või on püha sellepärast püha, et seda armastavad jumalad. Teisisõnu seisneb dilemma selles, et kas headus/moraalsus on primaarne või on seda Jumal. 11. Kas usk soosib moraalset elu? Kuidas? Teistid väidavad, et usk võib moraali rikastada vähemalt viiel moel: 1) Kui Jumal on olemas, saab hea halvast võitu. Usk ütleb, et lõpuks headus võidab ja see annab usklikele enesekindlust jätkata võitlust ebaõigluse ja julmuse vastu ka siis, kui tundub, et heade šansid on vastupanuks liiga väiksesed. 2) Kui Jumal on olemas, siis valitseb universumis kosmiline õiglus. Igaüks saab lõpuks seda, mida ta on ära teeninud: halbu tegusid karistatakse, head teod tasustatakse. See annab põhjuse käituda moraalselt, kuigi võib tunduda, et mittemoraalsus toob tulu.
Need ammutavad oma jõu tõsiasjast, et Jumal on need käsud andnud. Euthyphroni dilemma on, et kas jumalad armastavad pühadust sellepärast, et see on püha, või on püha sellepärast püha, et seda armastavad jumalad. Teisisõnu seisneb dilemma selles, et kas headus/moraalsus on primaarne või on seda Jumal. 11. Kas usk soosib moraalset elu? Kuidas? Teistid väidavad, et usk võib moraali rikastada vähemalt viiel moel: 1) Kui Jumal on olemas, saab hea halvast võitu. Usk ütleb, et lõpuks headus võidab ja see annab usklikele enesekindlust jätkata võitlust ebaõigluse ja julmuse vastu ka siis, kui tundub, et heade sansid on vastupanuks liiga väiksesed. 2) Kui Jumal on olemas, siis valitseb universumis kosmiline õiglus. Igaüks saab lõpuks seda, mida ta on ära teeninud: halbu tegusid karistatakse, head teod tasustatakse. See annab põhjuse käituda moraalselt, kuigi võib tunduda, et mittemoraalsus toob tulu.
Praktilises elus ei saa vaadelda eesmärki tegevusest eraldi -- eesmärgile viivad üksikud toimingud moodustavad osa sellestsamast eesmärgist. Aristoteles on öelnud:"Hüve olekski see, mida tegutsemisel saavutatakse /.../ see mida järgime ta enda pärast, mitte vahendina muu jaoks" Aristoteles tegeleb eetikaküsimustega analüütiku vaatekohalt. Võib öelda, et ta küll vaatleb moraali, kuid ise ei moraliseeri. Kui jagada eetikaalased käsitlused ettekirjutavateks ja kirjeldavateks, siis Aristoteles kaldub kindlalt viimase suunas, olles pigem vaatleja ja analüüsija, kui näpuga näitaja ja manitseja. Aristoteles ise ütleb, et õnn seisneb riigi majanduslikus sõltumatuses, kui elu on meeldiv omaette võetuna, selle enda pärast ja mitte millestki muust tingitult. Selleni viib inimesele ainuomane toimimine, mis leiab aset loogilise arutelu tulemusena. Muu toimimine, mis kuulub toitumise, kasvamise ja meeletaju juurde, on inimesel ühine taimede ja loomadega
Ja üks eetika põhilisemaid ülesandeid seisabki Aristotelese arvates selles, et ta peab hankima selgust tollesse meie elu tegelikkust ülimalt huvitavasse ning oluliselt puudutavasse probleemi. Seepärast koondub ka Aristotelese käsitletud eetika esmajoones tollesama põhiprobleemi ümber ja püüab eelkõige leida vastust küsimusele: mis on ning milles seisab niisugune kõikehaarav ning koordineeriv hea? Oma ,,Nikomachose eetikas" väidab Aristoteles, et säärase ülima headuse nimetuses on kõik ühisel arvamusel, niihästi lihtrahvas kui ka haritud, pidades seda lihtsalt õnnelikkuseks; õnnelikkuseks või õnneks peetakse aga seda, kui keegi elab hästi või end ka hästi tunneb. Õnnelikuks saab ainult oma isiklikke omadusi arendades. Ta kutsus neid omadusi voorusteks ja seletas neid kui kompromisse ehk "kuldse kesktee" leidmist kahe halva äärmuse vahel.
- võimaldab õiglaselt ja õnnelikult elada, teoreetiline teadmine - on vaja ainult asja enda pärast, selle alla kuulub ka sofia. 2.Milline on klassikaline ettekujutus teadmise tüübist, mida kutsutakse tarkuseks? Teadmine jumalikest/taevalikest (jagunevad kehalisteks ja kehatuteks asjadeks), inimlikest/maistest ja tehnilistest asjadest. 3.Kuidas filosoofiaga alustada? Milliste filosoofide seisukohta selles küsimuses te teate? Filosoofiaga tuleks alustada lähtudes meeleolust: Aristoteles - Filosoofia algab imestusest "Miks asjad on nii?", filosoofia peab võtma müütidest imestuse ja looma nende põhjalt mõistuspärase teooria. Hegel/Heidegger - Filosoofiaga ei saa algust teha, inimene on sinna paisatuna alati selle sees olnud või pole kunagi sellega seotud olnud. Descartes - Filosoofiaga tuleb alustada nii, et tuleb kahtluse alla seada kõik, milles kahelda saab ja seejärel vaadata, milles enam kahelda pole võimalik. Camus - Filosoofia algab absurdist, mis on olukord, kus
uurimine pole oluline, väidete tähendus on leitav tekstist endast. Kontekstuaalne meetod(Cambridge'i koolkond) leidsid, et peab uurima mitte ainult , mida autor väidab, vaid MIKS ta väidab; oluline on ajalooline kontekst ja keelelised piirangud. Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega, kasutusel on normatiivsed mõisted, mis ideoloogid uue sisuga täidavad, innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. ÕNN 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne. Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, hiljem jõudis järeldusele, et piisab. Vooruslik elu tuleb hinge harmooniast, elu pole väärt elamist, kui hing on haige. Jagab hinge kolmeks osaks: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus valitseb hinge oma tarkusega, emotsioonid toetavad ja annavad jõudu, instinktid on ohjeldamatud, neid peab olema mõõdukalt. Kui iga osa täidab
TÜ eetikakeskus 2008 Mida tähendab olla kõlbeline inimene? Milles seisneb moraali olemus? Miks on moraali tarvis? Mis on moraali funktsioon? Mis on hüve? Kas moraaliprintsiibid on absoluutsed või olenevad...? Kas moraal on nagu ilugi vaataja silmades? Kas moraalne olla on kasulik? Mis on moraali aluseks? Kuidas on moraal seotud religiooni, seaduste ja etiketiga? Millega eetika tegeleb? Sõna "eetika" ja "eetiline" viitavad sellele, et kõne all on küsimused heast ja halvast, õigest ja väärast. Eetika puudutab seda, mida me ütleme või teeme, kes me oleme ja mida me väärtustame. Eetika keskne küsimus on kuidas peaks elama "Eetika" tuleneb kreeka sõnast (ethikos): (ethos) tava, komme, harjumus (thos) iseloom, karakter ,,Moraal" tuleneb ladina keelest: mores kombed (omadussõna moralis). Põhimõisted Moraal ehk kõlblus on üksiku inimese, rühma või ühiskonna arusaam headest ja halbadest asjadest, õigetest ja vääradest tegudest.
· Kui sul on kaks vastukäivat kohustust, siis üks neist ei ole sinu tegelik e. kõiki asjaolusid arvestav kohustus (osutus prima facie kohustuseks). Kuidas objektiivseid printsiipe kindlaks teha? · Ideaalne vaatleja: sõltumatu, kõigest informeeritud. · Teab, mida on heaks eluks vaja, milline on inimloomus, mismoodi toimib ühiskond. Eetika alused, 4. loeng:VÄÄRTUSED JA HEA ELU Millised asjad on väärtuslikud? · Elu? · Vabadus? · Nauding / lõbu? · Eneseteostus? · Raha, majanduslik heaolu? · Sõprus, armastus? · Tervis? Mis on väärtus? · Väärtus kõige üldisemas mõttes on miski, mida hinnatakse ja mis juhib meie toimimist. Väärtused on moraaliprintsiipide aluseks. · Väärtus tähistab seda, mis on hea, mille poole püüelda. Aksioloogia · Aksioloogiaks nimetatakse väärtusõpetust. Näiteid kesksetest küsimustest:
Mitte ainult mida väidab, vaid miks väidab Ajalooline kontekst ja keelelised konventsioonid · Kontekstuaalne meetod II Seetõttu vaja uurida: tekste, millele autor vastas konventsioone, mille raames ta kirjutas Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega kasutusel normatiivsed mõisted, mida ideoloogid uue sisuga täidavad innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest. Vooruslik käitumine õnne alus. Õnn on lõppeesmärk. Platoni varased dialoogid (Sokrates): Elu ei ole väärt elamist, kui keha laastab haigus Samamoodi ei ole väärt elamist ka selline elu, milles hinge laastab vale toimimine Platon voorusest ja õnnest Vabariik · Õnne jaoks keskne: vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast · Hingel 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa · Õiglus = iga osa täidab oma funktsiooni
leiduv ajatu tarkus. Kontekstuaalne: Tähtis on autori intensioon e. kavatsus (Mitte ainult mida väidab, vaid miks?) Tähtis on ajalooline kontekst ja keelelised tavad e. konventsioonid. Seega: Vaja uurida autorit ennast, tekste millele autor vastas, konventsioone, mille raames kirjutas Teooria seos praktikaga: Ideoloogid tegelevad legitimeerimisega, kasutusel normatiivsed mõisted, mida ideoloogid uue sisuga täidavad Innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon: Elu pole väärt elamist kui keha laastab haigus, hinge laastab vale toimimine. Õnne jaoks keskne: vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast. Hingel 3 osa: mõistuslik, emo, instinct Mõistus valitseb(tarkus), emotsioonid toetavad(julgus), instinktid on ohjeldatud(mõõdukus) Vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest, erinevate ilupüüdlustega on seotud erinev õnnelikkuse määr. Õnn peegeldub ka subjetiivses naudingutundes. Naudingud meelelised, vaimsed
JKT näib muutvat ülearuseks "headuse" omistamise Jumalale. Kui me ütleme "Jumal on hea", mõtleme, et omistame Jumalale mingi omaduse. Aga kui hea tähendab lihtsalt "see, mida Jumal käsib või tahab", ei omista me Jumalale mingit omadust. Moraal muutub siin meelevaldseks. Sokrates küsib vagalt Euthyphronilt: "Kas mingi tegu on hea, sest jumalad seda teha käsivad või jumalad käsivad seda teha, sest see on hea? Kui aktsepteerime jumaliku käsu teooria kontseptsiooni heast ja halvast (hea on see, mida Jumal käsib), siis satume raskustesse. Ükskõik kumma variandi valime, satume raskustesse. Kas moraalsete mõõdupuude kehtivus sõltub Jumalast, või on eetika autonoomne, nii et isegi Jumal allub moraalsele korrale ? Väide: Mingi tegu on hea, sest jumalad käsivad seda teha. Järeldus: Jumal oleks võinud anda ka teistsugused käsud. Jumala käsud on moraali vaatekohalt meelevaldsed, sest enne seda, kui ta kuulutas valetamise halvaks, polnud see halb
Loomutäius seostud naudingute ja kannatustega: millistest tegudest ta sünnib, nendesamade kaudu ta ka suureneb ja, kui need on vastupidised, siis hävib- et millistest tegudest ta sünnib, nende puhul ta ka toimib. Hingenähtusi on kolm: tunded, võimed, seadmused Tunneteks pean ma himu, viha, hirmu, julgust, kadedust, rõõmu, armastust, vihkamist, igatsust, kiivist, haletsust ja kõike, millega käib kaasas nauding või kannatus. Meid kiidetakse või laidetakse loomutäiusest või pahelisusest lähtuvalt. Loomutäis on seadmus valida seda, ms on meie suhtes vahepealne, mille määrab loogiline arutelu, nii nagu määratleks mõistlik inimene. See on kahe pahe vahepeal, millest üks tuleb liigsest, teine puudulikkusest. Sõprusest Ilma sõpruseta ei tahaks keegi ju elada, kui ka kõik ülejäänud hüved oleksid. Sõbrale tuleb head soovida ta enda pärast.
Erinevad arusaamad: Epikuurlased Tavaarusaam: Platon: Sokrates noomib ateenlasi nende valede Ainus hüve on nauding- ataraxia – vaba ärevusest, valust. eesmärkide eest (rikkus, kuulsus, au), õiges on tarkus, tõde, au) Eeldused: Kolme sorti inimesed: nauding, kuulsus, voorus head sõbrad (nende ringis) Voorus - arete – täiuslikkus, loomutäius ihade ja ootuste piiramine Paideia: kasvatamine vooruslikuks (vastand: banausia) Antiikfilosoofid: õnn pole vooruseta võimalik
Moraalifilosoofia üldine areng -objektivism (antiik-ja keskaeg)->subjektivism (varauusaeg ja uusaeg) Charles Taylor:arusaamas kõlbelisest käitumisest pööre sissepoole -Loomuõigus kui moraaliteooria alus. Areng:Jumala loodud maailmakord->inimese loomus (skeptiline/optimistlik inimesepilt) Mis on hea elu?Antiigi nägemus -Antiik:Objektivistlik hea elu (eudaimonia)definitsioon Platon:häälestumine kosmilise korra järgi.Kirgede allutamine Aristoteles:loomutäiusele (arate) püüdlemine.Saavutatav polises. -Augustinus:reflektiivne pööre.Tee ülima hüveni inimese enda kaudu. Mis on hea elu?Varauusaja vaade. -humanism:eneseväärikus, harilik elu -romantism:sisemise loomuse väljendamine -Taylor´i ,,Autentsuse eetika" kirjeldab arengut: sihid väljaspool püüdlejat eneseteostus Objektivism->subjektivism II -Uusaeg:rõhk inimeste õiguse sfääril (varem inimese kohustused kogukonnas,funktsioon Jumala loodud süsteemis)
maailmasse on stoikude järgi saavutatav tänu ühte erilist liiki teadmisele. Lugejale on vist juba selge, et see teadmine on filosoofide tagaotsitud sofia. Järelikult, kui keegi tahab õnnelik olla, tuleb tegeleda filosoofiaga. See antiiksete filosoofide sugugi mitte tagasihoidlik järeldus jääb tooniandvaks kogu filosoofia ajaloos tänapäevani välja. Selleks, et õnnelik olla, tuleb midagi mõista, millestki aru saada ja midagi osata. Platoni õpilane Aristoteles väitis, et inimene saab õnnelikuks juhul, kui ta teeb seda, mis on talle sama iseloomulik, nagu laevale on iseloomulik merd sõita ja noale on iseloomulik lõigata. Inimene peab saama teha seda, mis on talle loomupärane. Küsimus õnnest taandub järelikult küsimusele inimese eriomasest loomupärasusest: selleks, et hästi elada, on vaja teada, mis on inimesele iseloomulik. Teiste sõnadega, on vaja teada, milline on inimese loomus. Tarkus on järelikult enese tundmine.
1. Milliste küsimustega tegeleb eetika ehk praktiline filosoofia? -Klassikaline (Platon. Kuni 17. Saj) Milline on hea, õnnelik elu? Milles see seisneb? Mis selle elu heaks teeb? Kuidas seda saavutada? -Uusaegne Mis on õiglus? Milline on õiglane tegu? Kuidas tuleks käituda enese ja teiste suhtes nii, et käitumise tulemus oleks õiglane? 2. Mis on õnn? Muretu elu, mis on vaba kannatustest. See viib meid apaatiani inimese hingerahu. See on võimalik tänu filosoofilise eneseharimisele. Õnnelik on see, kea elab kooskõlas loodusega. Õnn on minu käsutuses olevad ihaldatavad objektid, mida mul ennem ei olnud. 3. Mis on hüve? Inimese ülim hüve on käituda looduse tahtele vastavalt. 4. Millised on võimalused õnne määratlemiseks hüvede kaudu? Populaarne hedonism õnn peitub ihaobjektide pakutavas naudinguis. Ihad need, mida me tahame, soovime. Mikrokosmiline tasakaal minu väike maailm on suure maailmaga ideaalses kooskõlas. Inimese hinge osad liiguvad ha
vormis (tänapäeval puutume enim kokku). Väljendatakse midagi objektiivset, samas kehatut. Kunst on millegi objektiivse, ent kehatu konkreetne väljendamine meeleliselt tajutavas vormis. Kuidas on võimalik mõista kunstiteose autori rolli? Vahendaja (meedium) cit. Platoni dialoog IONOS. Kui me ei peaks seda Jumala anniks, kuidas oleks võimalik, et kõige ilusam poeem mis iial loodud, et selle autor on üks keskpärane autor? Aristoteles peab autorit tehnikuks (nagu on käsitööline, oskustööline, meister). Autor on keegi, kes valdab tehnikaid kuidas kehatuid ideid vormis väljendada. Roland Barthes: ,,Autori surm": teos ei kanna autor- Jumala sõnumit, vaid on tsitaatide kude. Teos väljendab seda mis on keeles. Michel Faucault : autorifunktisoon. Autor on funktsioon mille on koostanud lugejad. Millisena on nähtud keele rolli? Keel annab inimestele vabaduse end väljendada. Tänu keele suudame püsitatda küsimusi
erahuve. Autoriteedi, sümboolse liidri vajadus jne. 2) Legitiimsus: monarhia on ainus õiguspärane vorm Moodne kriitika: demokraatia on ideaal, aga tegelikult tõelist "demokraatiat" ei eksisteeri. teoloogiline argument: Kuningad on Aadama otsesed järeltulijad ning seega tema poliitilise võimu pärijad ajalooline argument: Kuningad on hõimupealike võimu legitiimsed pärijad Efektiivsus: demokraatia instrumentaalses mõttes viletsam 2. Platon ja Aristoteles valitsusvormidest. Platon : Filosoofid omavad tõelist "teadmist", näevad asjade olemust; teised näevad vaid varje (koopamüüt) on olemas kaks teed (seega monarhia või aristokraatia). 1) Filosoofid haaravad võimu, või 2) Kuningas hakkab filosoofiks. ning "Demokraatlik" inimene tahab vabadust kuritarvitada. Türannia kasvab välja demokraatias valitsevast seadusetusest. Demagoogid haaravad võimu,vägivaldne valitsus
Positiivsed väärtused: asjad mida soovime (rahu, tervis, vabadus) Negatiivsed väärtused: asjad mida väldime (sõda, okupatsioon, vaesus) Individuaalsed väärtused: vabadus, autonoomia, tervis Kollektiivsed väärtused: patriotism, kultuur, solidaarsus Väärtustel liigid Sokratese järgi: · Seesmine väärtus e iseväärtus väärtused, mis on iseenesest head, sõltumata sellest, kas keegi neid väärtustena tunnistab v mitte (rõõm, nauding, elu) · Instrumentaalne väärtus ehk vahendväärtus väärtused, mis on head mõne hea eesmärgi saavutamiseks, nad on selle eesmärgi saavutamisel vahenditeks ja seepärast head. (raha, meditsiiin) · Segaväärtused ehk kombineeritud hüved on mingi eesmärgi täitmiseks head, aga ka ise head (teadmised, tervis) Intrinsikalism seesmiste väärtuste pooldaja: · Seesmised väärtused on olemas
suhtes õiglaselt 1. Mis on õnn? Erinevad eetilised koolkonnad: A)Populaarne hedonism arusaam selle kohta, mis on õnn ja hea elu. Õnn peitub iha objektide(need, mida me tahame) poolt pakutavas naudinguis. õnn selle arusaama järgi. Inimene tänavalt: ,,hea elu on see, kui ma saan asju, olukordi, mida soovin". Õnn, kui mingite asjade omamine hüved. N: palju raha, suur sotsiaalne tunnustus, maja, auto, suvila...:) Nii Platon kui Aristoteles panevad nimekirja rikkuse, sõbrad, populaarse partneri, sotsiaalse tunnustuse(austus teiste inimeste poolt), kõrgesse perekonda sündimise, tervise, atraktiivne välimus, sugulaste ja eriti laste hea käekäigu. Probleemid: 1) See õnnetunne on üsna mööduv nähtus 2)neid ihaobjekte tuleb targalt omada see, kel puudub teadmine raha kohta, ei suuda Tänu rahale õnnelikud olla. Sama on ka muude ihaobjektidega 2. Milles õnn peitub?
V RAAMAT Aristoteles Nikomachose eetika 1. Õigluse ja ebaõigluse puhul tuleb vaadelda, milliste tegevustega seoses nad esinevad, milline on õiglus vahepealsena ja milliste äärmuste vahel ta paikneb 162. Vaatlus lähtugu samasugusest arutluskäigust, nagu eelnev käsitluski. Näeme, et kõik163 tahavad õigluseks nimetada sellist seadumust, millest tekiks tahtmine õiglaselt tegutseda,
Subjektivism iseloomustab varauusaega ja uusaega I. Taylor : arusaamas kõlbelisest käitumisest toimub pööre sissepoole ,,Loomuõigus" kui moraaliteooria alus. Antiik- ja keskajal tähendas jumala loodud maailmakorda. Hiljem hakati vaatama seda inimese loomusena (skeptiline/optimistlik inimesepilt). Mis on hea elu? (õnn) Antiigi nägemus : objektivistlik hea elu (eudaimonia) Platon : häälestumine kosmilise korra järgi, kirgede allutamine Aristoteles : loomutäiusele püüdlemine, saavutatav polises. Augustinus : reflektiivne pööre, ülim hüve tuleneb jumalast, aga jumal pole inimeseväline ning inimene peab enese vaatluse kaudu jõudma hüveni Varauusaja vaade : Humanism: eneseväärikus, harilik elu (ei olnud vaja mingit kindlat tüüpi elu, igapäevane sobis), teha häid valikuid. Romantism: sisemise loomuse väljendamine on vajalik, esteetiline maailmapilt Tatlori ,,Autentsuse eetika"
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
