Ernst Enno ja Marie Underi loodusluuleanalüüs (0)

Loodus- meie ema, meie isa, meie kodu.
Ernst Enno ja Marie Underi loodusluuleanalüüs
Enno ja Under olid mõlemad Noor-Eesti liikumise aegsed kirjanikud , tegutsemine selles rühmituses muutis kindlasti kõikide luuletajate maailmavaadet sarnasemaks. Nii on ka Underi ning Enno loodusluules palju sarnasusi. Mõlemal autoril on ülekaalus küll teise teemaga luuletused, kuid mulle hakkas mõlema kirjaniku puhul eelkõige siiski silma loodusluule oma siiruse ning tundeküllasuse poolest.
Mõlemale autorile on loodus väga südamelähedane, nad kas samastavad end sellega või tahavad saada osakeseks maast. Nagu Ernst Enno räägib luuletuses , mille nimi on ,,Mina’’.
Igavesti vulisev oja olen ma,
Igavesti igatsev laulja rändaja
Kus on minu tunde vaiksed allikad,
Kuhu merde kustuma mõtted sõuavad?
---------------------------------
Rõõmu, mure vulisev oja olen ma,
Kahest kokku igatsev laulja rändaja.
Pole mingit kahtlustki, et mees armastab loodust nii palju nagu ennastki. Mees näeb ennast kui ojakest, rahulikku, kuid siiski salapärast. Samuti ei jätta kahtlusevarju looduse armastuses ka Marie Underi luuletus , milles ta ütleb:
,,... Muld! Maa!
Sull’ üsna ligidalle astun:
Su sülle viskan südame,
su uuestisündimisse katsun,
suus mõrsja-jaa.’’
Under ütleb luuletuses, et ta läheks hea meelega loodusele naiseks ning annaks talle oma südame. Tema jaoks on maa midagi ülevat ning puutumatut.
Samuti on mõlemad kirjanikud mures looduse pärast, nad kardavad, et sellega juhtub midagi halba või siis tahavad, et see lõpetataks. Ernst Enno väljendab oma tundeid ja muret luuletuses ,,Tuul laulis ’’, kus ta kirjutab:
,,… Tuul, sõber, ahelad on kodu niinepuul,
Tuul, tare taga nõiakütkes maa!
…
Kõik teed veel- tuhat kadunud paradiisi.
Tuul, tare taga hangunud sinivalge maa.
O inimese rada, valu lõpmata-
Ja õnn ja laul, sa oled üksi tuul
…’’
Just nendes viimastes sõnades ,, … sa oled üksi tuul… ’’ peitub karm tõde, et keegi ei hooli enam loodusest ning tuultest. Veidi teisiti kirjutab Marie Under looduse pärast muretsemisest oma luuletuses ,,Puu lindudega’’ :
,,… ja nad enam koos ei püsi,
kuhu saanud, ära küsi.
Kõik, mis kaunis, oli eile;
nii kui meile, nii ka neile.
Laul, mis täitis roosa kurgu -
tuli talv ja ütles: surgu! …’’
Selles luuletuses rääkis Under kurbades toonides hoopis aastaaja vahetusest ning sellega kaasnevast surmast, mitte inimeste kurjusest looduse vastu.
Aastaaegadest meeldis tegelikult mõlemal autoril kirjutada. Mulle meeldis kõige enam Underi luuletus ,,Raismik. Mets’’, ta on väga kenasti kirjeldanud suve üleminekut sügiseks.
,,… Aeg on täis, ja oma sihti otsib looviv seemneniit,
kuna suve põletamas sügismetsa tuleriit:
kollast, kollast, roosat, rusket, verevat, taas kollast, pruuni
roheluse raskest pärjast hoovab südameni, suuni…’’
Aastaaegade vahetusest räägib ka Ernst Enno, samuti kurbades toonides suve surma kirjeldavas luuletus ,,Tuul käib’’. See luuletus on väga meeldejääv ning tundeküllane.
,,Tuul käib tühjal rannal ringi,
Nutab tasa, otsib kingi ,
Tahab laane taha minna-
Suvi eile maeti sinna…
Kukku ! Kus on kullerkupud!
Hõissa! Kus on õnnenupud!-
Tuul käib tühjal rannal ringi,
Nutab tasa, otsib kingi,
Tahab laane taha minna-
Suvi, miks ta maeti sinna?-
Rannal rasked rajud käinud,
Külm on läbi küla käinud,
Aasal härm ja helin ringi-
Tuul käib üksi, otsib kingi,
Nutab tasa, tahab minna-
Kingad kuldsed viivad sinna.
See on üsna romantiline luuletus, mis räägib, kuidas tuul igatseb suve ning tahab ta hauale minna, kuid ei saa. Arvatavasti on kirjanikul endalgi selliseid kogemusi on, mil enam mitte midagi ei aita armastatut tagasi tuua, kuid mees siiski otsib mingitki võimalust.
Autorid on ka kirjeldanud, kuidas neile meeldib looduse keskel olla, jalutada, mõelda, kirjutada ja kasvõi niisama istuda ning kuulata metsahääli või tuultelaulu. Under räägib jällegi luuletuses ,,Raismik. Mets’’, et ta istub rohu sees ning loeb või kirjutab.
,,… Siin ma istund palju päevi, üle pää ja kaela päikses:
päike taevas, päike rohus , päike kaeluses ja käikses.
Tulen jälle, tuuled õlul, raamat kaenlas, kingad kastes,
kauni päeva algus veres, ara õnne õhin astes.
Siin ma istund palju päevi, rohus üle pää ja kaela,
kuni sügis kulutanud jalgtee rohelise paela . …’’
Ernst Ennogi on looduse keskel olekust kirjutanud, see luuletus on saanud nii kuulsaks , et arvatavasti iga eestlane on seda kuulnud . Jutt käib nimelt ,,Rändaja õhtulaulust’’. See räägib, kuidas juba lapsepõlves meeldis talle olla üksinda looduses ja mitte midagi teha - vaid puhata kõigest.
,, Ma kõnnin hallil lõpmata teel
Kesk nurmi täis valmivat vilja,
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
Ju lapsena teesid armastas meel-
Teed laulavad õhtul hilja.
-------------------------------
Tund hiline nüüd laulab lõpmata-
Meel igatseb tolmuta randa ,
Tund hiline, tee kõva kui kee,
Mind hoiab kui mõrsjaks enesele-
Ei siiski saa pärale kanda.
See luuletus on kuulsaks saanud tänu filmile ,,Toomas Nipernaadi ’’, kus mängib paljude eestlase lemmik näitleja Tõnu Kark .
Kirjanikud samastavad ka tihti loodust ning kodu omavahel. Ernst Ennol on väga kena luuletus nimega ,,Kojuigatsus’’. Tema kirjutabki loodusest kui kodust endast.
,,… Ja sääl, kus tee nii pikk ja tolmune,
Viib sinimetsa poole kaugele,
Sääl kasekõne loob kui pilvi teele,
Et kanda kojukutset minu meelde.
Ja sala laulavad minu vaiksed leinad,
Et õitsvad kodus valged ristikheinad.’’
Perest ja kodust kirjutas Marie Under luuletuse ,,Lind poegadega’’. Tema ei räägi loodusest kui enda kodust, vaid talle meeldib kujutada ette, et ta oleks nagu keegi teine, näiteks nagu mõni lind, kes elab oma pesas ja tegeleb seal rahulikult enda asjadega.
,,Elas, elas uisa unes,
pesa palmis siis ja munes
sinitähnilisi mune,
ikka nagu läbi une.
Kuni äratet sai tema
-nüüd ju hellameelne ema-
pesapõhjas murdund koorest
oma lihast-verest noorest .
-------------------------------
Oi, neid põhjatumaid suid!
Vaja sööta sitkeks luid,
selga sulist sooja kinda,
taha lustliku saba,
tiivad külge-laulu rinda,
et see tõuseks, ja see tõuseks, erk ja vaba.’’
Marie Under ja Ernst Enno on mõlemad väga looduslähedased autorid, nende luulel on väga palju sarnaseid motiive ja vähe erinevusi. Samuti on antud kirjanike luuletused võitnud paljude eestlaste südameid, eelkõige oma lihtsuse ja siiruse poolest. Nende tundeküllalased luuletused jätavad jälje vist kõikide inimeste meeltesse.