ENSV ja Eesti taasiseseisvumine (0)

Kirjelda laulvat revolutsiooni Eestis
1988 aprillis Tartus toimunud muinsuskaitsepäevadel toodi esimest korda Nõukogude Eestis avalikkuse esse sinimustvalge rahvuslipp . Mai keskel toimunud muusikapäevadel alustasid oma võidukäiku Alo Matiiseni viis isamaalist laulu, mis olulisel määral aitasid kaasa rahva ühtekuuluvustunde kujundamisele. Tallinna vanalinnapäevad juuni keksel kasvasid üle omapärasteks öölaulupidudeks, kus ligi 100 000 noort tantsisid ja laulsid ööd läbi sinimustvalgete lippude lehvides. Sellist rahva üksmeelt kogeti esimest korda. Kriitika võimuloloema juhtkonna vastu kasvas aina suuremaks - K.Vaino vastu tekkis opositsioon , kuid ta ei olnud nõus vabatahtlikult lahkuma . Sellises olukorras leidis Moskva õigeks juhtkonna välja vahetada, mistõttu vabastatigi Vaino kohalt. Tema asemele sai Ladina- Ameerikast tagasi kutsutud V.Väljas, kelle kandidatuuri toetas M.Gorbatšov. 23.jun 1988 sai Eesti NSV Ülemnõukogu otsuse kohaselt sinimustvalge lipp taas eestlaste rahuslipuks. Rahvuslik tõusulaine kulmineerus 1988a sept-s lauluväljakul Rahvarinde korraldatud suurüritusega „Eestimaa laul“, millest kujunes ulatuslik massimeeleavaldus.
Kodanike komiteede liikumine, kirjelda
1989 jan võeti vastu keeleseadus, millega määrati eesti keelele riigikeele staatus. Mõne aja möödudes kuulutati 24.veb iseseisvuspäevaks. Selle tähtpäeva eelõhtul langetati Tallinnas Pika Hermanni tornis Eesti NSV lipp ja iseseisvuspäeva koidikul heisati trikoloor . Keeleseaduse vastuvõtmise ja iseseisvuspäeva suurejoonelise tähistamise vastu protestisid ägedalt impeeriumimeelsed jõud. Organiseerusid rahvuslikud jõud, kes olid rahuslipu heiskamise ja iseseisvuspäeva tähistamise vastu okupatsiooni tingimustes. Sellele vastukaaluks tulid ERPS, Eesti Muinsuskaitse Selts ja Eesti Kristlik Liit 24.veb välja üleskutsega algatada kodanike komiteede liikumine, mis peagi muutus massiliseks kodanikualgatuseks. Selle poliitilise liikumise eesmärk oli Eesti iseseisvuse taastamine juriidilise järjepidavuse alusel. Registreeritud kodanikud pidid valima endale esindusorgani- Eesti Kongressi. Rahvarinne ja EKP suhtusid kodanike komiteede liikumisse tõrjuvalt ning esialgu ka üsna üleolevalt, naeruvääristades juriidilise järjepidavuse ideed.
Omariikluse taastamine- aeg ja tähtsus
Baltikumis tegutseti augustiputši ajal resoluutselt. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja valitsus kuulutasid RESK-i korraldused ebaseaduslikuks. Riigipöörde esimese päeva hommikul oli Balti Sõjaväeringkonna ülem kindral Fjodor Kuzmin RESK-i nimel teatanud, et võimu kolmes Balti liiduvabariigis teostab tema. Ta nõudis kõiki Nõukogude Liidu põhiseadusega vastuolus olevate seaduste tühistamist, täitevvõimu edasise tegutsemise kooskõlastamist isiklikult temaga ning rahvakogunemiste keelustamist . Eestis paiknevad sõjaväeosad viidi lahinguvalmidusse. Mitme kohaliku garnisoni (Võru, Viljandi, Pärnu) ülemad nõudsid võimu üleandmist. Täiendava sõjajõuna saadeti Eestisse Pihkva õhudessantdiviisi üksused ja Tallinna sadamasse mõned sõjalaevad. Moskva pööret toetasid EKP, Eesti NSV Töökollektiivide Ühendnõukogu, liidulised tehased. Ülemnõukogu otsusega anti erakorralised volitused Eesti vabariigi erakorralisele kaitsenõukogule, mis tegi riigipööret hukkamõistva avalduse ja elanikkonda kutsuti üles kodanikuallumatusele. Võimuvaakum Moskvas võimaldas Eestil välja kuulutada iseseisvuse. Eesti Komiteega kokkuleppe alusel võttis Ülemnõukogu 20.aug 1991a vastu „Otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest“. Selle otsusega taastati riiklik iseseisvus . 22.aug saabus Krimmist tagasi M.Gorbatšov, kes oli endiselt Nõukogude Liidu president , kuid tema võimupiirid olid miinimumilähedased. Augustiputši mahasurumise loorberid langesid B. Jeltsinile . Balti riikide taasiseseisvumine leidis lühikese ajaga rahvusvahelise tunnustuse . 6.sept 1991a tunnustas kolme Balti riigi iseseisvust ka Nõukogude Liidu Riiginõukogu. Sept-s võeti Eesti Vabariik koos teiste Balti riikidega vastu ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO); Eesti oli taas maailma poliitilisel kaardil kui iseseisev ja suverääne riik.
Kirjelda Gorbatšovi katseid NSVL -i koos hoida
Tugevnev rahvuslik vabadusliikumine sundis otsustavamalt tegutsema M.Gorbatšovi, kelle eestvedamisel hakati koostama uut liidulepingut. Pärast pikki vaidlusi Novo-Ogarjovas jõudsid NKL-i president ja 9 liiduvabariigi juhti kokkuleppele, märtsi lõpul avaldati keskajalehtedes ühisavaldus ( nn 9+1 avaldus), millega avalikkust teavitati sõlmitud kokkuleppest ja uue liidulepingu põhimõtetest. Uuel liidul pidi olema ühtne majandus, sõjavägi, rahasüsteem ning välispiir. 1991a jul kiitis Nõukogude Liidu Ülemnõukogu need põhimõtted heaks ning 16.aug kutsuti Balti riike alla kirjutama, tulemus jäi vastuseta . Sisepoliitiline olukord pingestus, 1991 valiti Vene NFSV presidendiks Jeltsin, kes tühistas kõik senised impeeriumiaegsed traditsioonid. Gorbatšovi ja Jeltsini vastasseis aina võimenes.
Järjesta õigesti ENSV liidrid alates varasemast
Väljas (88-90), Vaino (78-88), Karotamm (44-50), Käbin (50-78)
Nimeta 3 tuntumat poliitikut Eesti iseseisvumisprotsessist ja nimeta, millega nad tegelesid
Edgar Savisaar - Rahvarinde liider, kes valiti Indrek Toome järel uueks valitsusjuhiks. Uue valitsuse majandusprogramm kujutas endast IME kontseptsiooni edasiarendust: järk-järgult liberaliseeriti hinnad, liiduvabariigi eelarve lahutati NSVL-i omast ning muudeti olemasolev rahandussüsteem. Eesmärk oli lammutada senine käsumajandussüsteem, millega paraku kaasnes majanduse langus.
Lennart Meri- kirjanik, kes Eesti NSV välisministeeriumi põhimääruse kohaselt uueks välisministriks sai. Meri rajas uue institutsiooni. Eesti tollane välispol suhtlemine pidi tuginema Tartu rahu põhimõtetele. Välispol suhtlemine avardus, Põhjamaad suhtusid tollal Eesti iseseisvumispüüdlustesse kõige mõistvamalt.
M.Gorbatšov- Nõukogude Liidu president, kes püüdis mässulisi Balti liiduvabariike vaos hoida. 1990 apr toimus Eesti juhtkonna kohtumine Gorbatšovi ja valitsusjuhi N.Rõzkoviga, kellest esimene käsitles kohtumist läbirääkimistena, teine aga ei tahtnud seda terminit kuuldagi. Päevakorral oli iseseisvumise küsimus, mida Moskva seda NKL-ist väljaastumise protseduurina käsitles. Kohtumine lõppes tagajärgedeta, kuna Moskva pakutud liidulepingu sõlmimine oli kaotanud Balti riikide jaoks aktuaalsuse.
Koosta kronoloogia NSVL-i lagunemise olulisematest sündmustest
16.nov 1988- võetakse vastu suveräänsusdeklaratsioon, millega algab NSVLi lagunemine
24.veb 1989- Pika Hermanni torni heisatakse sinimustvalge lipp, algatatakse kodanike komiteede liikumine
23.aug 1989- Balti kett
24.dets 1989- NSVL-i Ülemnõukogu kuulutab Molotov-Ribbentropi salaprotokollid õigustühiseks
24.veb 1990- Eesti Kongressi valimised
8.mai 1990- Eesti NSV nimetuse asemel võetakse kasutusele Eesti Vabariigi nimetus
12.jun 1991- EV Ülemnõukogu võtab vastu omandireformi aluste seaduse
19-21.aug 1991- Riigipöörde katse Moskvas
20.aug 1991- taastatakse Eesti Vabariigi iseseisvus
Kirjelda stalinistliku NSVL-i (1945-53) majandust, massirepressioonid ja poliitiline elu
Eesti Vabariigi majanduse aluseks oli olnud talumajapidamisele tuginev põllumajandus ning kohalikke ressursse ja siinset tööjõudu arvestav tööstus. Senise majandussüsteemi lammutamine algas juba esimesel nõukogude aastal ning jätkus sõja-aastatel. Hakati rakendama stalinlikku majanduspoliitikat, mille tunnusjoonteks oli sundkollektiviseerimine (kolhoseerimine), forsseeritud industrialiseerimine ning jäiga riikliku plaanimajanduse juurutamine peaaegu kõikidel elualadel.
Juba 1944a agasid Eestis Saksa okupatsiooni aktiivsete toetajate ja muidu nõukogude võimule ebalojaalsete inimeste massilised arreteerimised ja nende saatmine vangi-ja sunnitöölaagrisse. Represseerituid oli a-tel 1944-1954 ligikaudu 30 000. Otsesele füüsilisele represseerimisele lisandus vaimne vägivald, mis väljendus ühiskonna vaimuelu täielikus allutamises valitseva režiimi ideoloogilistele dogmadele ning sõjaeelse kultuuri keelamises. Sellega kaasnes punapropaganda vohamine . Jätkusid küüditamised, millest esimene toimus 1945a augustis, mil Eesti sakslased saadeti metsatöödele Komi ANSV -sse.
Järjestage Eesti Vabariigi taasiseseisvumise sündmused alates varasemast
Kodanike komiteede liikumine, rahvasaadikute kongressi valimised, Balti kett, IME programm, Eesti Kongressi valimised, üleminekuperiood, iseseisvusreferendum, augustiputš, omariikluse taastamine.
IME kontseptsiooni avaldamine
M.Gorbatšovi võimuletuleku järel alustati NSVL-is ka mõningaid majandusuuendusi. 1987a kuulutati välja ulatuslik majandusreformi kava, mille eesmärk oli sotsialistliku plaanimajanduse igakülgne täiustamine. Kuid põhjalikku murrangut majanduselus ei toimunud. Eesti NSV-s reformiti majandust samamoodi nagu NSVL-is. Kuid Eesti eripäraks oli see, et Moskvast sõltumatult töötati välja Isemajandava Eesti kontseptsioon . IME aluseks oli 26.sept 1987 ajalehes Edasi avaldatud S.Kallase, T.Made, E.Saviraare ja M. Titma artikkel „Ettepanek: kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele“. IME olemuseks oli Eesti NSV majanduslik eraldumine üleliidulisest majanduskompleksist. Selle eesmärgi saavutamiseks tuli liiduvabariigi majandus allutada kohalikule juhtimisele, üle minna omaette eelarvele ning tollase terminoloogia järgi kaubalis-rahalistele ehk turusuhetele koos oma raha kehtestamisega.
Loominguliste liitude ühispleenud
1988a aprill kujunes Eesti ühiskonna jaoks paljuski murranguliseks. Aprilli algul toimus Toompeal loominguliste liitude ühispleenum, millega loovintelligents lülitus aktiivselt ühiskonna uuenemisprotsessi. Pleenumil pöörati suurt tähelepanu rahvuskultuuri olukorrale, esitati hulk nõudmisi keskvõimule ja avaldati rahulolematust Eesti NSV juhtkonna tegevusele. Loominguliste liitude ühispleenumil kõlanud nõudmisi toetas ka rahvas.
Suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmine
Perestroika algusaastatel jäid Eesti NSV ja NSVL-i keskvõimude suhted üldiselt endiseks. Üha kesksemaks muutus konföderatsioonisuhete idee, mis pidanuks andma Eestile kui rahvusvabariigile NSVL-i koosseisus senisest märksa suurema iseotsustamisõiguse. Vabariigi uus seisund pidi saama kinnituse liidulepingus, mille idee vastu olid nii rahvuslikud kui impeeriumimeelsed jõud. Moskva keskvõimule oli nii liiduleping kui omariikluse idee vastuvõetamatu. Olukorrast taheti välja tulla kehtivat konstitutsiooni perestroika vaimus osaliselt muutes, st kavatsust keskvõimu tugevada. Konstitutsioonikriis leidis oma loogilise lahenduse 16.nov 1988 Eesti NSV Ülemnõukogu erakorralisel istungijärgul, kus esmalt võeti vastu liiduvabariigi konstitutsiooni parandused, millega fikseeriti Eesti NSV seaduste ülimuslikkus üleliiduliste seaduste ees. Veelgi olulisem samm oli suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmine, millega kinnitati veelkord liiduvabariigi ülemuslikkust ning deklareeriti, et NSVL-i keskvõimu ja liiduvabariigi suhete aluseks pidi saama liiduleping. Suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmine oli rahva hulgas suurendanud liiduvabariigi juhtkonna populaarsust, teiselt muutusid aga häälekaks impeeriumimeelsed jõud, kes püüdsid Moskva survet oma huvides ära kasutada.
Eesti Kongressi valimised
1990 veb toimusid Eesti Kongressi valimised, kus osales üle 520 000 registreerunud kodaniku ning üle 34 000 Eesti Vabariigi kodakondsuse taotleja. Nii Rahvarinne kui EKP suhtusid kodanike komiteede liikumisse algul eitavalt, seejärel tõrjuvalt, end enne valimisi muutsid mõlemad oma suhtumist ning osalesid valimistel. Seetõttu kujuneski Eesti Kongressi liikmeskond eripalgeliste poliitiliste jõududebaasi, valimistel osalesid ka väliseestlased. 1990 märtsis toimus Eesti Kongressi esimene istung, kus vastu võetud tegevuskava nägi ette läbirääkimiste alustamist lääneriikide ja NSVL-iga, et saavutada okupatsiooni lõpetamine ning iseseisvuse taastamine. Kongressi tegevorganiks valiti 78-liikmeline Eesti Komitee, mille esimeheks sai Tunne Kelam.
Balti kett
Eesti ja teiste Balti riikide saadikute eesmärk oli saavutada võimalikult kiiresti selle salasobingu hukkamõistmine Nõukogude Liidu kõrgeima seadusandliku võimuorgani poolt veel enne Molotovi-Ribbentropi pakti 50.aastapäeva. Moskva ei olnud sellest huvitatud ning õigusliku hinnangu andmine Hitleri-Stalini salasobingule venis. Moskva venitamistaktikale vastasid Balti riigid võimsa protestiaktsiooniga. MRP aastapäeval, 23.aug 1989 korraldati Baltikumi rahvarinnete eestvedamisel enneolematu protestiaktsioon: moodustati katkematu inimkett Vilniusest Tallinnani. Balti keti pikkus oli 600km ja selles osales ligi 2mln inimest, kes nõudsid Baltikumile vabadust. Balti keti aktsioon aitas oluliselt kaasa Eesti, Läti ja Leedu probleemide teadvustamisele maailmas, keskvalitsusele oli see aktsioon aga kui punane rätik härjale. Moskva eitav suhtumine liiduvabariikide õiguste laiendamisse tugevdas iseseisvusidee kõlapinda ühiskonnas ja lükkas tagaplaanile liidulepingu kavad.