Muutused ENSV-s Vaino Väljase ajal. (1)

MUUTUSED ENSV -s VAINO VÄLJASE AJAL.
REFERAAT
Koostas Madis Veeäär
Pärnu Hansagümnaasium
10c
Pärnu
2009
Eesti olukord enne Väljase ametisse määramist
Vaino Väljas oli EKP Keskkomitee esimene sekretär aastatel 1988- 1990. Ta juhtis EKP reformimist ja osales Eesti iseseisvusliikumises.
Olulisemad sündmused Eestis kuni 1988 aastani:

• Mihhail Gorbatšovi võimuletulek 1985.aastal ja Moskvas väljakuulutatud uuenduspoliitika, mis esialgu Eestis erilist vastukaja ei leidnud
  

1987.a. fosforiidikampaania , mis oli rahva esmakordne ulatuslik protest NSVL keskvõimude plaani vastu hakata Virumaal fosforiiti kaevandama
1987 augustis loodi Molotov - Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp eesmärgiga avalikustada 1939.aasta Hitleri- Stalini sobingu tõeline sisu ja selle tagajärjed Baltimaadele
1987 septembris ilmus ajalehes „Edasi“ artikkel „Ettepanek: kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele“, kus Siim Kallas, Mikk Titma, Tiit Made ja Edgar Savisaar tutvustasid Isemajandava Eesti (IME) ideed.
1987.aasta lõpul loodi muinsuskaitseklubisid ühendav Eesti Muinsus- kaitse Selts (EMS), mis oli esimene rahvuslikult meelestatud massiorganisatsioon, mis seadis oma eesmärgiks eestlaste ajaloomälu taastamise ja osales aktiivselt ka poliitilises tegevuses.
1988.a. aprillis toimus loominguliste liitude ühispleenum, kus avaldati rahulolematust Eesti NSV juhtkonna tegevusele ja nõuti isemajandamise läbiviimist, rahvuskultuuri tähtsustamist jne.
1988 aprilli keskpaigas loodi Eestimaa Rahvarinne Perestroika Toetuseks (ERR). Rahvarinne leidis kohe rahva toetuse ja muutus Edgar Savisaare juhtimisel kiiresti massiorganisatsiooniks ja oluliseks poliitiliseks jõuks.
1988.aasta kevadel muutus kriitika võimuloleva Eesti NSV juhtkonna vastu teravamaks ja avalikumaks. Karl Vaino, kellel oli vastaseid ka EKP kõrgemas juhtkonnas, ei olnud nõus vabatahtlikult lahkuma ja võimukriis Eestis muutus nähtavaks. 16. juunil vabastati EKP senine esimene sekretär Karl Vaino oma kohalt ja asendati Moskva poolt Ladina- Ameerikast diplomaatiliselt töölt kiirkorras tagasi kutsutud Vaino Väljasega. Selle sammuga üritas NSVL keskvalitsus vähendada pingeid Eesti ühiskonnas ja rahvaliikumist maha rahustada.
Kujunesid erinevad poliitilised suunad
1988.aastaks olid Eestis välja kujunenud selged poliitilised suunad:
* Rahvuslaste esindajaks oli Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) eesotsas Lagle Parekiga, samuti Eesti Muinsuskaitse Liit (EMS). Nende sihiks oli täielik omariikluse taastamine.
* Mõõdukamaid vaateid esindas Rahvarinne, kes pidas ainukeseks mõistlikuks lahenduseks suhetes Moskvaga liidulepingut.
* Impeeriumimeelsed jõud koondusid Interliikumise (IL) ja Töökollektiivide Ühendnõukogu (TKÜN) ridadesse. Need organisatsioonid pidasid Eestit NSV Liidu lahutamatuks osaks.
Muudatused ühiskonnas
Ka EKP pidi hakkama kohanema ühiskonnas toimuvate muutustega. Esialgu tähendas see Rahvarinde programmi omaksvõtmist. 1989. aasta alguses kuulutas ENSV Ülemnõukogu eesti keele riigikeeleks, 24. veebruari iseseisvuspäevaks ja senine ENSV lipp asendati sini-must-valgega.
Paljud vanameelsed juhid olid sunnitud lahkuma. Ka valitsusjuht Bruno Saul vabastati ametist ja 1988.a. novembris nimetati tema asemele Indrek Toome.
Perestroika algusaastatel jäid ENSV ja NSVL keskvõimude suhted üldiselt endiseks. EKP reformimeelse osa ja Rahvarinde programmiline eesmärk oli Eesti kui rahvusvabariigi autonoomia , mis pidi saama kinnituse liidulepingus Moskvaga.
Liidulepingu vastu olid nii rahvuslased , kes nõudsid Eestile täielikku omariiklust, kui ka impeeriumimeelsed, kes soovisid näha Eestit NSVL osana . Ka Moskva keskvõimule oli liidulepingu idee vastuvõetamatu.
See kriis leidis lahenduse 16. novembril 1988, kui Eesti NSV Ülemnõukogu võttis Vaino Väljase eesistumisel vastu suveräänsus-deklaratsiooni, mida hakati hiljem pidama NSV Liidu lagunemise alguseks. Deklaratsiooniga kinnitati Eestis vastuvõetud seaduste ülimuslikkust üleliiduliste seaduste ees. Samuti deklareeriti, et ENSV ja NSVL keskvõimu suhete aluseks pidi saama liiduleping. Moskva vastus oli eitav ja Ülemnõukogu otsused tühistati, kuid Eestis seda ei aktsepteeritud. Moskvas kaaluti ka Eesti juhtkonna väljavahetamist, kuid kuna liiduvabariigi juhtidele kuulus nüüd suure hulga rahva poolehoid, siis sellest loobuti.
Rahva poliitiline aktiivsus järjest tõusis. 23. augustil 1989 toimus Balti liiduvabariikide rahvarinnete poolt organiseeritud protestiaktsioon balti kett, milles osales 600 kilomeetrises inimketis ligikaudu 2 miljonit inimest. Üritusel nõuti MRP salaprotokolli avalikustamist ja omariiklust Balti liiduvabariikidele.
Erimeelsused poliitikas
Impeeriumimeelsed jõud töötasid Eesti omariikluse ideele ägedalt vastu. Protesteeriti keeleseaduse vastu, korraldati streike ja nõuti Kirde- Eesti muutmist autonoomseks oblastiks. Moskva toetas nende tegemisi majandusblokaadiga.Vastukaaluks sellele tulid ERSP, EMS ja Eesti Kristlik Liit 24. veebruaril 1989 välja üleskutsega algatada kodanike komiteede liikumine. Selle eesmärk oli taastada Eesti iseseisvus juriidilise järjepidevuse alusel. Kõiki eesti vabariigi kodanikke kutsuti üles valima endale esindusorgan - Eesti Kongress . Rahvarinne ja EKP suhtusid sellesse tõrjuvalt ja üleolevalt, kuid valimised toimusid ja nendel osalesid ka väliseestlased ning üle 500 000 registreeritud Eesti kodaniku ja 34 000 kodakondsuse taotlejat.Viimasel hetkel ühinesid valimistega ka ERR ja EKP rahvuslikult meelestatud osa. Eesti Kongress omakorda valis oma tegevorgani- Eesti Komitee, mille esimeheks sai Tunne Kelam.
Üleminekuperriood
1990.a. kevadel lõhenes EKP kaheks ja kaotas lõplikult senise juhtrolli ühiskonnas. Veebruaris 1990 viis Ülemnõukogu põhiseadusesse sisse paranduse, millega kaotati kommunistliku partei juhtiv osa Eestis. Algas massiline EKP-st lahkumine .
Aasta algusest hakkas kehtima ka seadus Balti riikide majanduslikust iseseisvusest. Majandusuuenduste eesmärgiks oli erasektorile soodsamate tingimuste loomine, kuid olemasoleva majanduse osaline lammutamine tõi kaasa ka majandusliku languse, millega kaasnesid inflatsioon ja hinnatõus.
Märtsis 1990 toimusid Eesti NSV Ülemnõukogu valimised, mis olid esimesed enam- vähem demokraatlikud valimised üle poole sajandi. Osales suurem osa olulistest poliitilistest jõududest. Ülekaalu saavutas Rahvarinne, Ülemnõukogu esimeheks valiti Arnold Rüütel ja uueks valitsusjuhiks kinnitati Edgar Savisaar.
Kokkuvõtteks
Vaino Väljas juhtis Eesti NSV-d vaid paar aastat, kuid see oli väga keeruline aeg. NSV Liit oli juba lagunemas, kuid püüdis sellegipoolest liiduvabariike enda kontrolli all hoida. Samas püüdles Eesti algul autonoomia, hiljem juba omariikluse poole ja see tekitas pingeid Moskva keskvõimudega.
Ka sisemised pinged tõusid järjest, sest rahvas muutus poliitiliselt aktiivsemaks ja ühiskonnas tekkis järjest rohkem või vähem radikaalseid organisatsioone.
Vaino Väljase ajal tehti ära suur töö EKP reformimisega ja Eesti viimisel üleminekuperioodini, millele järgnes juba täielik iseseisvus.
Tänu oma osalemisele iseseisvusliikumises oli ENSV juhtkond rahva hulgas populaarne ja omas suurema osa ühiskonna toetust.
KASUTATUD KIRJANDUS
www. koolieelik .ee
www.rahvarinne.ee
www.ut.ee