Elevandiluu sõjad (National Geographic March 2006) (0)

ELEVANDILUU SÕJAD- VIIMANE VÕIMALUS
ZAKOUMA
Referaat
Juhendaja : Monika Meier
Õpilane: Liis Uus
Leisi 2010
Sel ajal kui salakütid tapavad viimaseid Kesk-Aafrika ellujäänud elevante nende kihvade pärast, annab pelgupaik Chadis sellele ohustatud liigile relvastatud kaitset ja võimalust võidelda.
Loodusvaatleja J.Michael Fay ja fotograaf Michael Nichols raporteerivad otse sündmuspaikadest.
Surnud, suur isane elevant lamab küljeli. Värske surma, kopituse ja uriini lehk hõljuvad üle laiba. See on vaatepilt , mida J.Fay on Kesk-Aafrikas näinud sadu kordi . Kui ta ulatas oma käe üle elevandi keha, londist sabani, voolasid pisarad tema põskedelt alla. Elevandi nahk oli kortsudest ruuduline. Londi põhi oli paks nagu inimese torso. Sügavad lõhed jooksid nagu jõed tema jala kandadest läbi. Nende joonte järgi teadsin ma igat sammu, mis oli tema kolmekümne eluaasta jooksul ette võetud. Selle elevandi esivanemad olid üle elanud sajandeid röövretki Araabia sõjaväe ja Aafrika sultani poolt, kes otsisid orje ja elevandiluid. See elevant oli elanud üle vabadussõjad ja põuad, ainuüksi seepärast, et saada surma mõni nael maksva elevandiluu pärast, et rahuldada inimese edevust.
Zakouma rahvuspargis on salaküttimise vastane olla ohtlik äri. Ametlikult tohivad valvurid end kaitsta, kui salakütid tulistavad. Mitteametlikult tulistavad mõlemad pooled, kuni üks sureb , see tähendab, et on kasulikum vajutada esimesena päästikule. Viimase kaheksa aasta jooksul on salakütid tapnud kuus valvurit ja valvurid vähemalt kuus salakütti.
Kuival hooajal loode Chadis asuv Zakouma rahvuspark , hoiab enda haardes rändajate aaret, Lõuna- Sahara alalist vett, kus Koromi, Tinga ja Beheda jõed kohtuvad Salamati jõega. Kuidagimoodi, hoolimata orjapidamisest, kolonialismist ja vabadussõja mässulisest ajaloost, on inimesed oma südames leidnud koha kaastundele, et teha Zakoumasse varjupaik loodusele . Isegi tänapäeval, tulevad pagulased Chadist Sudaani , et põgeneda kaose eest, mis valitseb 200 miili idapool Dafuris, kus elavad Zakouma elevandid suhtelises rahus .
Aga Zakouma on tilluke, isegi mitte 1200 ruutmiili, ja igal aastal, kui tuleb hooaeg , lahkub umbes 3500 elevanti pargist, et leida paremat paika, neid varitseb oht. Texase suuruses piirkonnas, ulatudes Lõuna Sudaanist, kagu Chadist ja Kesk-Ida Aafrika Vabariigist kuni Cougo metsade äärealale, on inimesed olnud vastutavad elevantide järsu kahanemise eest.
23 Märts 2006
Möödas oli aasta Fay viimasest külastusest Zakoumasse, aga lennates üle Chadi maastiku koos fotograaf Nicholsiga, tundis ta ära pargi selle kuivade jõesängide järgi. Tuhande jala pealt jälgis Fay elevante seismas suure Terminalia puu all. Madalamas ringeldes nägid nad sadu elevante kogunenuna puude varju, mis olid silmapiiril. Zakouma on maamunal viimane paik, kus võib näha rohkem kui tuhat elevanti liikumises ühtse karjana.
Fay ja Nichols maandusid pealaagris, kus neid tervitas kari lapsi ja Luis Arranz, Hispaanlasest Euroopa Ühenduse töötaja, kes oli Zakoumas töötanud juba kuus aastat.
Tillukesed ringikesed rõngastasid tolmust maapinda – öösel oli sadanud kerget vihma. Koheselt alustati juttu elevantidest, mõtiskledes, kas need esimesed vihmapiisad olid elevandid liikvele ajanud. Luis kinnitas Fayle, et suur vihmahooaeg ei tule enne juunit ja elevandid ei olnud veel kogunema hakanud.
24 Märts
Pärast laagrisse asumist peabaasist lõunas, Tingas, renoveeritud turisti laagris , istuti Luisi ja tema tiimiga maha, et arutada plaane . Nad olid seal, et vaadelda elevante hooajalise metamorfoosi kestel, aherkõrbest kuni viljaka karjamaani. Fay sõber Malachie Dolmia avastas, et kui märg hooaeg algab, lahkuvad elevandid pargist ilmselt kahes rühmas, üks rühm 60 miili põhja, teine rühm reisib umbes sama vahemaaga edelasse. Nad tahtsid teada, mis põhjustab nii suurte gruppide kogunemise, kas elevandid lahkuvad Zakoumast samaaegselt ja kõige tähtsam, kui haavatavad on elevandid salaküttimisele selle nelja kuni viie kuu jooksul, kui nad on pargist eemal.
Neljas Aprill
Esimene ülesanne : Zakouma vaatlemine otse õhust. Fay pidi juhtima Cessnat (lennuk) ja Pierre Poilecot, prantsuse bioloog, kes juhtis pargi ökoloogilise vaatluse programmi, pidi olema esiistme vaatleja ja andmekoguja. See pidi olema eelmise kuiva perioodi uurimuse kordus, kui kokku loeti 3885 elevanti. Koidikul lennati 300 meetri kõrgusel, hiigelsuurte lammide liitumise kohal, mis piiritleb Zakoumat.
Kaheksas Aprill
Viimaseks vaatluspäevaks olid numbrid head kõikide liikide puhul, väljaarvatud elevandid. Varahommikul sai Fay skorpionilt hammustada. Ta päästis öine vahimees Mahamat. Hiljem, pärastlõunal, kogus Fay jõudu vestluseks Abakar Abdelaliga, pargis kõige kauem töötanud valvuriga. Abakar oli olnud noor mees 1958 aastal, kui ta isa nõustus ettepanekuga teha küla ümber ala reserviks, kus jahtimine oleks keelatud. Viis aastat hiljem oli Abakar Zakouma rahvuspargi loomise tunnistajaks. Ennustus lubas looduse vohamist ja turistide tulekut.
Üheksas Aprill
Viimane elevandiloendus näitas 127 karja umbes 3020 loomaga, peaaegu 900 vähem, kui eelmisel aastal. Luis oli hämmeldunud, kas nad olid vahele jätnud suure karja elevante või 2005 aastal topelt lugenud..
Kümnes Aprill
Päevad olid kõrvetavad ja selged. Laagriga liiguti suure veeaugu juurde. Siis see juhtus, elevandid ilmusid kalda servale, noored esimesena, ema nende järgi. Nad seisid rahulikult, kuulatades. Suur emane müksas ühe noore isase ette. Isane puikles algul vastu, aga janu ja ema pealekäimine ajasid ta kalda äärde. Teised elevandid järgnesid. Vee ääres lasid elevandid oma londid jahedasse vette, võttes suured sõõmud vedelikku, enne seljataga oleva hordi ära tõukamist.
Üheteistkümnes Aprill
Luis sai raporti 80 Chadi sõjaväesõiduki liikumisest lõunasse Am Timani, 25 miili pargist ida poole. Zakouma piirkond on alati olnud põrkuvate huvide risttules.
Fay ühines sillal Nickiga. Kui nad rääkisid, ilmusid neli relvadega figuuri pimedusest. Nad viskasid relvad õlgadele ja rääkisid araabia keeles. Õnneks oli nende sõiduk lihtsalt katki läinud ja nad olid väga janused. Niisiis Fay ja Nick viisid nad laagrisse vee järgi. Laagris rääkis ärritatud Pierre, et salakütid olid mürgitanud teeäärse veekogu, mis asus Machtouri vee augu lähedal. Mitmed loomad olid vee joomisest surnud. Nathalie Vanherle, lõvide uurija, kes töötas samuti Zakoumas, oli samuti mures. Emalõvi, kes oli ta jälgimise all, ei olnud tol õhtul oma kutsikaid söötma tulnud ja ta koobas oli mürgitatud veeaugu lähedal.
Kaksteist Aprill
Nathalie oli märganud lõvide poolt tapetud väikest elevanti. Karkass leiti pärastlõunal. See oli kolmeaastane emane, ikka kihvatu, kelle ema võisid tappa salakütid. Nathalie pargis olevad lõvid jahivad üldiselt noori elevante.
Kolmteist Aprill
Uudised pealinnast, sajad mässumeelsed tapetud või vangistatud. Fay oma rühmaga oli teel lõunasse, kontrollima mesilassööjate aretuskolooniat, kui nähtavale ilmus suur helikopter. See sööstis nende veoauto poole. See oli vene Mi-17.
Kaheksateist Aprill
Leiti värske elevandi raibe Salmati jõe sängis, milles asus pargi ainus joodav vesi. Elevandi nägu oli otsast raiutud ja tema kihvad kadunud. Pärast lõunat mindi ülesvoolu, kus elevantide läbikäik saabub Rigueikist. Elevante nähti lähenemas jõele allatuult, vaadati ringi, veel elevante, vaadati veel ringi, veel elevante, vähemalt 500.
Fay jälgis tund aega, imestades, et elevandid, kes veedavad oma elud jahituna ja inimeste poolt tapetuna, suudavad rahu leida. Tal oli olnud lähedane side elevantidega alates 1985 aastast, kui ta tegi uurimustööd Dzangas, Kesk-Aafrika Vabariigis. Ta õppis rääkima nende keelt, muidugi piltlikult, aga ta tundis, et saab neist aru. Ta teab nende harjumusi, iseloomu ja tujusid. Ta on nendega naernud ja mänginud nende mänge.
Kolmekümnes Aprill
Tagasi Salamati ääres. Hiljem, tol ööl, äratas Fay äikesekõmin, millele järgnes tuulehoog . Pikne kortsutas taevast. Veel piisku ja loksutavat tuult. Elevandid vastasid möiretega. Siis hakkas tõelist vihma alla kallama . Elustav valing vajus maha, kustutades põuakuud.
Üheksas Mai
Fay tõusis õhku üksikule lennule, et vaadata elevante Salamati jõe ääres. Pargi läänepoolse piiri lähedal märkas ta halli massi. Tehes laia pöörde, nägi ta üksikut matriarhhi juhtimas hiiglasuurt, 800 elevandiga karja lõuna poole. Milleks selline kogunemine ? Võib-olla, et turvalisus peitub arvus või elevandid armastavad suhelda. Või on ajalool sellega midagi pistmist. Elevandi perekonnad on matriarhaalsed. Vanaemad , emad ja tütred oma lastega moodustavad pere liidu, isased tõrjutakse enne puberteeti välja. Iga aastasel retkel pargis välja on vanad matriarhid üle elanud aastakümneid kontakte inimestega.
Kümnes Mai
Nick, kõrgel pargi ultravalguses Luisiga, märkas suurt karja väljaspool lõuna piiri. Luis teavitas koheselt valvureid Zakoumast lõunas asuvatel valvepostidel, et otsida salakütte. Lendurid märkasid järgmist elevandi laipa Tingas ja Fay läks jala sinna, et pilk peale heita. See oli emase elevandi laip . Fay arvas , et teda oli tulistatud. Isegi kui tema tapjal oli õnnestunud võtta tema kihvad, oli see väärt ainult paari kotti hirsse ja natuke suhkrut ja teed. Kõik salakütid, keda Fay oli oma elus näinud, isegi need, kes olid tapnud sadu elevante, olid ikka vaesed.
Kakskümmend Mai
Elevantide rihmadesse paneku meeskond – Dolmia Bertrand Chardonnet, ja Henrik Rasmussen , saabusid Tingasse. Plaan oli rihma panna kaks emast, pargi põhja poolelt, et jälgida nende igaaastast rännet. Järeldati, et kuna paljud rändajad liikusid samuti läbi selle ala, kuna algas märg hooaeg, on põhja elevandid kõige haavatavamad salaküttimisele.
Kakskümmend kolm Mai
Kella viieks oldi õhus, et viia läbi õhuline toetus rihmastamise operatsioonile. Bertrand, Henrik, Dolmia ja grupp valvureid läksid jala. Ühendust hoiti raadioteel. Fay juhatas jalamehed ühe elevandi grupini. Need olid kõik isased. Fay juhatas nad teise grupini, kus olid emased . Minutid hiljem oli suur emane oma põlvedel, laperdades oma kõrvu. Ta poeg oli ta kõrval. Henrik lükkas poja eemale, kuna ta ründas ja kaitses oma ema. Varsti teavitas Henrik, et rihm 6043 on küljes. Elevant nimetati Annieks. Kiikudes edasi-tagasi, upitas Annie end neljale jalale ja seisis rahulikult, end kogudes. Pojast polnud jälgegi. Siis hakkas Annie lõunasse kõndima. Samal ajal olid ülejäänud elevandid põgenenud kahte suurde karja. Järgmise tunni jooksul leidis Annie kohe tee esimese karjani, siis läks linnulennult üle teise karja. Tema poeg polnud ikka temaga ühinenud.
Sel õhtul lennati Zakouma lõuna piirile, et näha vaatluse meeskonna poolt raporteeritud kolme elevandi karkassi. Tiireldes üle mädanevate kehade mustade plekkide , loeti kokku mitte kolm, vaid kuusteist elevandi laipa. Kõigi kihvad olid läinud.
Kolmkümmend üks Mai
Annie rihm oli olnud peal 10 päeva. Fay võttis oma arvuti välja ja ühendas selle satelliit -telefoniga ning laadis Annie viimase asukoha alla. Annie oli ekselnud rohkem kui 50 miili pargist põhjapoole ainult paari päevaga. Tõusti õhku, et teda leida.
Pärast 25 minutilist lendu üle külade ja hirsipõldude, leiti umbes 100- pealine elevandikari. Ühe väikese grupi hulgas oli ka rihmastatud Annie, õnnelikult pugides, poeg tema kõrval.
Viisteist August
Signaal Annielt, näitas teda tiirutamas lõunas umbes kolm tundi. Siis tuli 14 signaali samast kohast. Pärast seda oli vaikus - ei ühtegi signaali enam.
Kakskümmend kaheksa September
Meeleheitel Anniet otsides , lendas Fay valvuritega Am Timanist Annie viimasesse asupaika. Annie lamas surnult Akaatsia tihnikus. Temaga koos oli seal veel kaheksateist elevanti- kõik surnud.
Mis tuleb järgmisena Zakouma jaoks? Olukord Chadis meenutab jubedalt Kesk-Aafrika Vabariiki 1980. aastate kestel. Zakouma varjupaik ei ole mitte ainult kriitiline viimane võimalus elevantide jaoks, vaid samuti rahu ja stabiilsuse jõud selles piirkonnas.
Kasutatud kirjandus
National Geographic March 2007
8