Tiigrid (0)

Sürgavere Lasteaed-Põhikool
Nimetu
Tiigrid
Uurimistöö
Nimetu
Sürgavere 2013
Sissejuhatus
Meie räägime tiigritest. Kõik tiigrid on kiskjad ja söövad liha. Tiigreid on palju ja väga erinevaid liike ja me räägime täna mõndadest neist liikidest.
Amuuri tiiger
Nagu kõik teised kaslased, on ka amuuri tiiger kiskja . Peamiselt toitub ta suurtest sõralistest. Lisaks sööb ta enam-vähem kõiki loomi, kellest jõud üle käib: jäneselisi, närilisi, kalu (eriti lõhesid) jne. Ta jahib ka kaeluskaru, mis kaalub 100–200 kg. Nagu kõik suured kassid, sööb ka amuuri tiiger meeleldi koeri . Amuuri tiigrit on nähtud püüdmas leoparde, krokodille , hiidpandasid ja pruunkarusid. Korduvalt on juhtunud, et üks suur loom murrab maha terve hundikarja. On täheldatud juhtum, kus isane amuuri tiiger tappis pruunkaru kahe käpalöögi ja ühe hammustusega läbi selgroo.
Siiski moodustavad suured sõralised põder ja metssiga amuuri tiigri toidust 85%, mistõttu tema põhiliste saakloomade kaitse on tiigrite säilitamise jaoks samuti väga tähtis.
Amuuri tiiger Tallinna Loomaaias .Inimese suudab tiiger tappa ühe käpahoobiga. Siiski on amuuri tiigrite seas inimsööjaid väga vähe, erinevalt mõnevõrra väiksemast bengali tiigrist. Ometi peab ka loomaaias tiigritega väga ettevaatlik olema. Ka Tallinna loomaaias on tiigrid korduvalt külastajaid rünnanud, kes nende puuri on käe või jala pistnud, ja nendelt jäsemeid otsast kiskunud.
Amuuri tiiger ehk ussuuri tiiger ladinakeelne teaduslik nimetus (Panthera tigris altaica), kes elab metsikult Kaug-Idas.Teistest tiigri alamliikidest erineb amuuri tiiger suurema kasvu, paksema karvastiku ja pigem tumepruunide kui mustade triipude poolest.
20. sajandi algul elas amuuri tiigreid kogu Korea poolsaarel, kirde- Mongoolias , kagu- Siberis ja Põhja-Hiinas.
Tänapäeval elavad nad vabas looduses peamiselt Primorje ja Habarovski krais. Nende arvukus Sihhote-Alinis on suurenenud 250-lt (1992) 350-ni (2004), hoolimata kutsikate suurest suremusest ainsal nende elupaika läbival maanteel autoõnnetuste tagajärjel. Salaküttimisele ja kutsikate salapüügile on pandud piir maanteedel sõitvate autode tiheda kontrollimise abil. Kuulduste järgi leidub üksikuid isendeid ka Mandžuurias ja Põhja- Koreas . Kogu maailmas arvatakse amuuri tiigreid olevat tuhatkond.
Loomaaedades elab rohkem amuuri tiigreid kui looduses. Neid on ka Tallinna Loomaaias.
Amuuri tiigrid on kõikjal looduskaitse all. Amuuri tiiger on tiigrite seas kõige suurem ning on üldse suurim kaslane , suurem ka lõvist. Ta pole küll massi poolest suurim kiskja, sest jääb alla jääkarule, ent kui mõõta pikkust ninaotsast sabaotsani, siis on amuuri tiiger ka suurim kiskja. Tiigrist suurem on liger, lõvi ja tiigri hübriid.
Isasloom kaalub kuni 300 kilo. Vanasti väideti nende suuruseks kuni 350 kilo; need põhinesid jahimeeste juttudel. Emasloom kaalub märgatavalt vähem. Keskmiselt kaalub emasloom 160 kg ja isasloom 225 kg. Vangistuses on loomad sageli raskemad kui vabas looduses. Loomaaias on raskeim tiiger kaalunud 423 kg (lõvi 366 kg).
Teine faas, loomaaias sündinud tiigrite vabadusse laskmine , on seevastu keeruline. Tiigrid õpivad jahipidamist kutsikatena oma emadelt. Loomaaias kasvanud tiigrid pole seda õppinud ja võivad kergesti nälga jääda. Peale selle ei pruugi paljud neist inimesi karta , sest on harjunud neid toiduga seostama. Näljaga võivad sellised tiigrid koguni inimsööjateks muutuda.
1982 alustati amuuri tiigrite säilitamise programmiga. Lähtuti 83 vabast loodusest püütud tiigriga, mida peeti piisavaks, et asurkond geneetiliselt ei manduks. Sellest ajast on loomaaedades tiigrite asurkond jõudsalt kasvanud. Amuuri tiigrite päästmise programmi esimene faas on väga edukaks osutunud. Hiljem on ka tiigri teiste alamliikide kaitseks selline programm loodud.
Bali tiiger
Nagu teisedki tiigrid, olid bali tiigrid lihasööjad ja jahtisid teisi imetajaid : metssigu, hirvi , muntjakke, puna-džunglikanu, sisalikke, ahve ja bantenge – viimased neist on nüüdseks Balil samuti välja surnud. Looduslikud vaenlased puudusid. Nad elasid tavaliselt umbes 8–10-aastaseks.
Neil oli lühike tumeoranž karv ning tumedamad triibud , mida oli vähem kui teistel tiigri alamliikidel. Triipude vahel olid mõnikord väikesed mustad täpid. Pead kattis neil ebaharilik triipudest koosnev muster.
See alamliik oli tiigri alamliikidest kõige väiksem ja kasvult sarnane pigem Aafrika leopardile või Põhja-Ameerika puumale. Isaslooma mass oli tavaliselt 90–100 kg, pikkus 220–230 cm. Emaslooma kaal oli tavaliselt 65–80 kg, pikkus 190–200 cm.
Emasloomade tiinus kestis tavaliselt 103 päeva. Tavaliselt sündis korraga 2-3 poega , kes kaalusid sündides 1–1,3 kg. Järglased sündisid pimedatena. Üheaastastena hakati neid emast võõrutama ja täielikult iseseisvusid nad 18 kuu vanuste või kaheaastasena. Mõnikord jäid tiigrikutsikad ema juurde veel üheks aastaks.
Bengali tiiger ehk India tiiger (Panthera tigris tigris) on tiigri alamliik, kes elab Lõuna-Aasias. Bengali tiiger on India Vabariigi ja Bangladeshi Rahvavabariigi rahvusloom.
Bengali tiiger on tiigri alamliikidest kõige arvukam . Tema populatsiooni suuruseks Indias on hinnatud 1520 –1909 isendit, Bangladeshis 440 isendit, Nepalis 124–229 isendit ning Bhutanis 75 isendit.
Bengali tiiger on IUCN-i poolt klassifitseeritud kui eriti ohustatud liik. Kogu populatsiooni suuruseks on hinnatud vähem kui 2500 isendit ning nende arvukus väheneb. Mitte ükski alampopulatsioon ei ole suurem kui 250 isendit.
Hindustani poolsaarel on Bengali tiigrid asustanud troopilisi ja subtroopilisi metsi, mangroovimetsi, subtroopilisi ja parasvöötme kõrgustike metsi ning lammirohumaid.
Üldiseloomustus Bengali tiigri karvkatte värvus ulatub kollasest heleoranžini ning triibud tumepruunist mustani. Kõht ja jäsemete sisemised pooled on valged. Isaste tiigrite üldpikkus on keskmiselt 270–310 cm ning emaste pikkus on 240–265 cm. Isased tiigrid kaaluvad keskmiselt 180–258 kg ning emased 100–160 kg.
Valge tiiger on Bengali tiigri vorm. Valge tiigri sünniks peab olema mõlemal vanemal valge värvi geen, sest see on retsessiivne . Valge tiiger ei ole siiski albiino. Tal on sinised silmad ja seljal pruunid triibud. Valge tiiger on väga haruldane ja teadaolevalt on teda ainult loomaaias.
Tiigrid elavad enamjaolt üksikult ning jahivad individuaalselt. Koos on nad ainult paaritumise hooajal ning siis, kui kutsikad on sõltuvad oma emast. Nad kehtestavad ja säilitavad oma piirkonna, mis on keskmiselt 200–1000 ruutkilomeetri suurune. Tiigritele meeldib vesi ning nad võivad kergelt ületada jõgesid. Tiigri möire on nii vali, et seda võib olla kuulda isegi 3 km kaugusele.
Tiigrid on karnivoorid. Nad eelistavad jahtida suuri ungulaate ehk sõralisi nagu näiteks aksikhirv ( Axis axis), sambarhirv (Rusa unicolor), gaur ehk india piison (Bos gaurus), nilgai (Boselaphus tragocamelus), metssiga (Sus scrofa) ja vähemal määral jahivad nad ka vesipühveleid (Bubalus bubalis) ja antiloope. Väiksemad loomad nagu jänesed, okassead ning paabulinnud moodustavad väga väikese osa tiigri toidust. Väiksemaid loomi jahivad nad siis, kui tavalist saaki on vähe. On olnud juhtumeid, kus tiiger ründab isegi elevanti või ninasarvikut. Inimeste pealetungist tingitult on nad hakanud jahtima ka koduloomi. Koduloomad moodustavad 10–12% tiigri toidust. Tiiger jahib põhiliselt üksi ja öösel, kui suuremad ungulaadid on aktiivsed. Ühe korraga võib tiiger süüa 18–40 kg liha.[5] [6] [7]
Tavaliselt läheneb tiiger saagile külje pealt või tagant ning haarab ohvril kõrist, et teda tappa. Seejärel tirib ta saagi varju, et seda süüa. Kui vajalik, siis võib ta saaki vedada üle mitmesaja meetri.
Isased tiigrid saavad suguküpseks 4–5 aastaselt, emased 3–4 aastaselt. Tiinus kestab keskmiselt 16 nädalat. Tiigril ei ole kindlat paaritumishooaega, kuid paaritumine on kõige sagedam novembri lõpust kuni aprilli esimese pooleni. Pesakonnas on 1–4 kutsikat, kes sünnivad varjatud kõrges rohus , tihedates põõsastes, koobastes, kivide või langenud puude vahel. Vastsündinud kaaluvad 780–1600 grammi ning nad on kaetud pehme villase karvkattega, mis langeb kolme ja poole kuni viie kuu jooksul. Emasloom imetab neid 2–6 kuud ning nad hakkavad tahket toitu sööma umbes 2 kuu vanuselt. Sel ajal nad käivad emaga koos jahtidel kaasa ning ise hakkavad nad jahtima 5–6 kuuselt. 2–3 aastaselt eralduvad nad perekonnast, et hakata otsima ala, kus nad saavad oma territooriumi luua. Noored isased kolivad ema territooriumist kaugemale kui noored emased.
Viimase paari aastakümnega on tiigrite populatsioon märkimisväärselt vähenenud. Elupaikade kadu ning laialt levinud salaküttimine on tõsised ohud liigi püsima jäämisele.
Suurem osa täiskasvanud tiigritest lasevad inimesed maha või mürgitavad. Harva võivad karud, metssead või teised suured ungulaadid haavata tiigrit eluohtlikult. Lisaks võivad elevantide või vesipühvite karjad tiigri tappa. On raporteeritud ka paljudest õnnetusjuhtumitest, kus tiiger on saanud haavata või surma, kui ta on kokku puutunud okasseaga. Tiigrikutsikatel on palju rohkem looduslikke vaenlasi , seal hulgas täiskasvanud tiigrid
SalaküttimineKõige tõsisem oht tiigritele on illegaalne kaubandus, nende nahkade ja kehaosadega kaubeldakse India, Nepali ja Hiina suundadel. Sellega tegelevad hästi organiseeritud jõugud ja salaküttijad. Nahad veetakse Indiast välja läbi keerulise võrgustike,põhiliselt Hiina turgudele. Teine faktor, mis aitab kaasa tiigrite arvukuse vähenemisele on urbaniseerumine. Talunikud süüdistavad tiigreid oma karja hävitamises ning tapavad neid. Tapetud tiigrite nahad ja kehaosad võivad aga leida tee ebaseaduslikku kaubandusse. Suurem osa nahkadest müüakse turistidele suveniiridena. Tiigrite osi ostetakse ka kodu dekoreerimiseks ja kinkideks. Tiibetis kasutatakse tiigri nahku chupade(traditsiooniliste kostüümide) kaunistamiseks . [8]
Üle 1000 aasta on tiigri kehaosad olnud Hiina traditsioonilise rahvameditsiini osa. Tiigri jõu ja müütiliste võimete tõttu usutakse Hiina kultuuris, et tiigril on ravivad omadused, mis aitavad ravida kroonilisi vaevlusi ja haigusi ning täita keha vajaliku energiaga. Tiigri kondid, silmad, vurrud ja hambad on kasutusel näiteks insomnia , malaaria, epilepsia , meningiidi ja nahaprobleemide ravimisel. [9]
Kõigis kolmes riigis on karmid karistused ebaseadusliku kaubandusega tegelemise eest. Lisaks trahvidele võib Indias saada 3–7-aastase vanglakaristuse, Nepalis 5–15-aastase vanglakaristuse ning Hiinas 5–10-aastase vanglakaristuse või lausa surmanuhtluse .[8]
Aastatel 1994–2011 on WPSI ( Wildlife Protection Society of India) dokumenteerinud 936 tiigri tapmise, mis on aga ainult väike osa tegelikust salakütitud tiigrite arvust.
Kuigi inimene ei ole tiigri tavaline saak, on nad tapnud rohkem inimesi kui ükski teine kaslane. On hinnatud, et aastatel 1800–1900 tapsid tiigrid ainuüksi Indias üle 10 000 inimese. Peaaegu alati suudetakse inimsööjatiigerid identifitseerida ja nad püütakse kinni ning lastakse maha või mürgitatakse. Bangladeshis ja Indias elab tiiger kasvava inimpopulatsiooniga aladel ning talunikud tungivad tiigri elupaikadesse, suurendades nii tiigri rünnaku tõenäosust. Inimsööjatiigrid on suur probleem Indias, täpsemalt Kumaon, Garhwal ja Sundarbani mangroovisoodes, kus on olnud juhtumeid, et ka terved tiigid ründavad inimesi. Tiigrid ründavad inimest tavaliselt siis, kui nad ei ole füüsiliselt võimelised teisiti oma toitu hankima. Inimsööjatiigrid on tavaliselt vanad, jõuetud ning puuduvate hammastega.
Erinevalt inimsööjaleopardile ründab tiiger inimest päeval. See näitab, et tiiger on võimaline oma harjumusi muutma olenevalt sellest, keda ta jahib.
Kõige kuulsam inimsööjatiiger on emane Champawati Tiiger, kes tappis 20. sajandi alguses kokku 436 inimest, enne kui ta maha lasti. Ta sisenes küladesse ja jahtis päeval, tekitades külades paanikat. Hilisemal ülevaatusel avastati, et tal olid parempoolsed silmhambad katki ja see takistas tal looduslikku saaki jahtida.
Põhja-India ja Lõuna-Nepaali Himaalaja jalamile on loodud 49 000 ruutkilomeetri peale 11 kaitseala , mis kujutavad endast kõrge rohuga savanne ja kuivi metsi. Eesmärk on tiigreid käsitleda kui üht metapopulatsiooni, mis aitaks säilitada geneetilist, demograafilist ja ökoloogilist terviklikkust ning tagaks liigi ja elupaikade säilitamise maaelu arengukavas. Nepaalis on kogukondliku turismi mudelit arendatud nii, et selle tulu on tugevalt seotud kohalike inimestega ja hävinenud metsade taastamisega. Selline lähenemine on aidanud kaasa salaküttimise vähenemisele ja elupaikade taastamisele. [
Indias käivitus aastatel 1973–73 projekt nimega Project Tiger, mis on üks kõige edukamaid Bengali tiigri kaitse ettevõtmisi viimaste aastakümnete jooksul. Projekti eesmärgiks on tiigrite kaitse spetsiaalselt moodustatud "tiigrite reservaatides", mis on esindatud erinevates bioregioonides ehk ökoregioonides üle riigi. Selle projekti abil püütakse säilitada elujõuliste tiigrite populatsiooni looduslikus keskkonnas.