Titanic (0)

Titanic
 
Lord Pirrie kutsus 1907. aastal enda juurde kohvi jooma White Star´i peadirektori Bruce Ismay. Sellega seoses pandi alus kolme suurlaeva ehitusele - Olympic , Titanic ja Gigantic. Peale Titanicu uppumist muudeti Giganticu nimi Britannicuks. Aastatel 1902 – 12 oli White Star teenindanud koguni 2 179 594 inimest, kellest hukkus vaid kaks. 
Ükski elling ega dokk polnud gigantsete sõsarlaevade jaoks piisavalt suur, kuid lord Pirrie ei lasknud end sellest heidutada, ning ta andis korralduse üks ellingutest ümber ehitada. Ellingut pikendati umbes 60 m võrra ja valati peale 1, 4 m betoonikiht. Hiigelaurikut hakkas planeerima Thomas Andrews. Titanicu kiil pandi maha 31. märtsil 1909. aastal ellingul nr. 3. Laeva valmissaamine kestis 3 aastat, selleks kulus miljoneid töötunde. Laeval olid väärispuust mööbel, ilusad kullatud lühtrid, kogu sisseseade oli kaunis ja kallis.
Inglise kaubandusministeeriumi lootusetult vananenud eeskirju ei olnud muudetud alates 1894. aastast. Aegunud eeskirjade järgi pidi igal 10 000 tonnisel Inglise laeval olema 16 päästepaati mahuga 154 kuupmeetrit , samuti parved , mille maht pidi moodustama 75% päästepaatide mahust. „Titanicu“ pardal pidi olema päästepaadikohti 962 inimesele, kuigi ta võis mahutada 3547 inimest. Traagiline oli ka see, et laeva sisekujunduse ja reisijatele pakutavast luksusest arutlesid rahastajad tunde, päästepaatidest vaid 10 minutit.  „Titanicu“ rahastajad ei tahtnud, et pikk päästepaatide rivi varjaks esimese klassi reisijate vaate merele .
„Titanicu“ kapteniks sai Edward John Smith, kes oli oma 26-aastase teenistuse vältel olnud kapteniks 17. laeval. „Titanicule oli ettenähtud rohkem kui 900 meeskonnaliiget, kellest üle poole olid seotud reisijate teenindamisega. Nii suurearvulises meeskonnas oli vaid 23 naist.
     Meeskonna jaotus:
   1. Tekil 66 inimest ( 7,5% )
   2. Masinaruumis 325 inimest ( 36, 1% )
   3. Teeninduses ja toitlustuses 494 inimest ( 56 , 4%)
Kuna vettelaskmisel ahter ees ei tohi olla laev liiga raske, tuli laev lõpuni ehitada alles sadamas. „Titanicu“ vettelaskmisest kuni esimese reisini oli kavandatud 305 päeva. Selle ajaga oli vaja ehitada mastid , korstnad ja siseruumid , ning lisada peamasinad ja päästepaadid. 2. aprillil 1912, kolm aastat ja 31 päeva pärast laevale kiilupanekut, oli laev lõpuks valmis.
Ühe päeva jooksul oli korraldatud „Titanicule“ proovisõite. See aga oli tehtud ülepeakaela, sest nii lühikese ajaga ei saa nii suurest laevast täielikku ülevaadet. Üldist paadihäiret ega tulekustutust ei harjutatud, ammugi siis meeskonna tegutsemist avariikorras. Terve meeskond isegi ei viibinud proovisõidu ajal laevas!         
Hoolimata tugevast reklaamist ei suudetud kõiki kohti „Titanicul“ välja müüa. Kõige tühjemaks jäid 2. ja 1. klass. Siiski viibisid laeval palju New Yorgi ja Philadelphia rikkamaid kodanikke. Luksusaurikul viibis 20 mesinädalaid pidavat paari. Ainult ühel paaril õnnestus mõlemal eluga pääseda, ülejäänud 19 naist jäid leseks. Kõige prominentsem „Titanicul“ viibinu oli kolonel John Jacob Astor IV, kelle isiklikku vara on erinevatel allikatel hinnatud 87 – 100 miljonile dollarile.
Southamptoni sadama töö oli häiritud Inglismaa ajaloos pikima, juba kuus nädalat kestva kaevurite streigiga. Linna rohkem kui 17 000 meest olid tööta ja nende perekonnad nälgisid. Tänu streigile, mis lõppes 6. aprillil, ei suudetud siiski laeva sütt täis laadida. Seepärast võeti 4427 t sütt teistelt „White Star“ kompanii laevadelt – „Oceanicult“, „Majesteticult“ ja „Philadelphialt“ – ning jäeti nende laevade reisid ära. Ka ohvitserid ja meeskonnaliikmed võeti üle teistelt laevadelt. Mõned reisijad , kes olid ostnud piletid teisele laevale, said teada, et nende piletid olid ümber registreeritud „Titanicule“. Täpselt kell 12 päeval, 10. aprillil 1914. aastal alustas „Titanic“ oma esimest reisijatega reisi. Möödudes 155 m pikkusest „New Yorgist “ tekitas „Titanic“ tugeva lainetuse , veevool rebis laeva kinnitusest lahti ja laev tüüris „Titanicu“ poole. „Titanic“ jõudis viimasel hetkel eemalduda. Enamus reisijaid ei pannud seda tähelegi, kuid need, kes suhtusid juba varem laeva eelarvamusega, nägid juhtunus halba ennet ning olid kindlad, et viibivad õnnetuslaeval.
„Titanic“ saabus Cherbourg´i kell 16.30 kohaliku aja järgi, suutmata teel kaotatud aega tasa teha. 22 reisijat olid kasutanud „Titanicut“ vaid väina ületamiseks ja lahkusid siis laevalt. Ülesõit esimeses klassis maksis 1 naelsterling ja kümme šillingit, teises klassis vaid 1 naelsterling. Pardale tuli 142 esimese, 30 teise ja 102 kolmanda klassi inimest. Kell 20 lahkus „Titanic“ Cherbourg´ist ja alustas sõitu Queenstowni poole. 11. aprillil kell 11.30 jõudis „Titanic“ Queenstown´i. Nii nagu Cherbourg, oli ka Queenstown „Titanicu“ jaoks liiga väike ja „Titanic“ jäi umbes kahe miili kaugusel sadamast ankrusse. Kaks tendrit „America“ ja „ Ireland “ tõid „Titanicu“ juurde 113 kolmanda klassi ja seitse teise klassi reisijat, samuti 194 postikotti. Kell 13.30 heisati „Titanicu“ vöörimasti USA lipp ja aurik alustas teed New Yorgi poole.
„Titanic“ sõitis mööda ettenähtud suvemarsruuti läände. Oma esimesel reisil suurendas „Titanic“ kiirust järk-järgult. Rekordipüstitamisest oli asi kaugel, kuigi reisijate vahel levis kuuldus, et „Titanic“ sõidab üle Atlandi kiirusega 26 sõlme, teadis laeva juhtkond väga hästi, et rekordi purustamisest võivad nad suu puhtaks pühkida.    
14. aprillil 1912, kell 23.35. „Titanicul on jäänud New Yorgini veel 1080 miili. Kell 20.40 näeb kaugel laeva ees jäämäge vahimadrus Fleet ja teavitab sellest oma kolleegi ohvitser James Moodyt. Moody teatas seda omakorda esimesele tüürimehele William Murdochile. „ Rool järsult tüürpoordi!“, ning „ Stopp . Täiskäik tagasi.“ on käsud, mille jagab välja Murdoch . Kuid „Titanic“ vajas sellise pöörde jaoks rohkem aega. Kuna vahimadrustel ei olnud binokleid, märgati jäämäge alles 500 m kaugusel. Laev põrkas kokku jäämäega. Mõned inimesed tundsid nõrka libisemist, mitte aga E – G tekil viibijad, kellel oli kokkupõrkel kuulda põrgulikult valju mürinat, mis äratas kõik tekil viibijad. Mõned kolmanda klassi reisijad mängisid A- teki vööripoolses osas jäämäelt murdunud jäätükkidega jalgpalli.
Andrews ja kapten Smith tegid olukorrast kiiresti kokkuvõtte: vesi vööris; vesi esimeses ja teises veekindlas sektsioonis , postiruumis ja 6. ning 5. katlaruumis. Kümne minuti jooksul oli vesi tõusnud umbes 4,25 m kõrgusele kiilust, välja arvatud 5. katlaruum. Kuigi Murdoch oli jõudnud kõik veetihedad uksed ühe kangilevajutusega sulgeda veel enne, kui „Titanic“ jäämäega kokku põrkas, ei päästnud see Andrewsi sõnul mitte midagi. „Titanicu“ põhjaminek oli vaid aja küsimus. „Titanicu“ radist Phillips hakkas saatma CQD hädasignaali, „Titanicu“ kutsungit MGY ja laeva koordinaate. Muuseas oli ka „Titanic“ esimene laev, kes saatis SOS hädasignaali Atlandi ookeanilt. Kuid levihäirete tõttu saadi koordinaatidest valesti aru. „Titanicust“ 58 miili kaugusel asuva „Carpathia“ 21- aastane radist Harold Cottam võttis vastu uppuva laeva hädasignaali ja teavitas sellest  „Carpathia“ kaptenit Arthur Henry Rostronit. „Carpathia“ kapten mobiliseeris laeva meeskonna. Teade jõudis edasi ka maismaale, kogu maailm jälgis pingsalt sündmuste käiku. Teate sai kätte ka sõsarlaev „Olympic“, kuid ta asus kahjuks 500 miili kaugusel. Kuid mitte ükski teine laev ei olnud nii lähedal, kui too salapärane alus, mille tuled näisid helendavat kõigest kümne miili kaugusel. Neljas ohvitser Boxhall nägi aurikut läbi binokli. Kui ta üritas laevaga ühendust võtta morselambi abil, tundus talle, nagu laev vastaks talle, kuid ta ei suutnud vastust lahti mõtestada ning oletas lõpuks, et tegu võis olla vaid kauguses vilkuva topitulega.
Paaditekil hakkasid madrused tegema ettevalmistusi päästepaatide vettelaskmiseks. Kõik paadid kokku mahutasid 1178 inimest, kuid laeval viibis 2206 inimest. Seda arvude lahknevust ei teadnud ükski reisija , küll aga mõned meeskonnaliikmed. Kuid ka nemad ei muretsenud üleliia, sest kõik teadsid, et „Titanic“ on uppumatu. Inimesed polnud paaditekil paanikas, küll aga segaduses, sest neil polnud mingeid juhendeid, kuhu oleks märgitud, millise paadi juurde tuleb minna. Meeskonnal küll aga oli selline nimekiri olemas, kuid keegi ei vaevunud seda järgima. Mehed eemaldasid paatidelt katted, võtsid lahti kinnitused ja asetasid paatidesse plekkpurke kuivikutega. Päästepaat nr. 7 oli esimene, mis vette lasti, kuid maksimumist, mis oli 65, oli paadis  vaid 32 inimest. Inimesed ei tahtnud eriti päästepaatidesse minna, sest suure ja valgustatud „Titanicu“ peal tundsid nad end turvalisemalt. Kuid „Titanicu“ paaditekk vajus üha rohkem kaldu ja ka kõige muretumad reisijad hakkasid end ebamugavalt tundma. Inimeste teadvusse hakkas jõudma tõsiasi, et „Titanicul“ pole enam kaua elada. Paaditekil hakkas maad võtma paanika ja ohvitser Wilde käskis Lightolleril relvakapist relvad tuua. Tunda andis kogenud meremeeste nappus. Kuus meremeest läksid alla, et alumistel tekkidel asuvaid läbipääse avada. Need mehed ei tulnud enam kunagi tagasi. Kolmanda klassi reisijatel puudus ligipääs päästepaatidele.
Kella 1.20 öösel oli „Titanic“ vajunud vette vööris asuva nimesildini. Selleks ajaks tahtsid kõik päästepaatidesse pääseda. „Titanic“ üritas saada ühendust „Californianiga“, kuid selle laeva radistil oli uneaeg. „Californianil“ asuvad meeskonnaliikmed vaatasid, et kaugel on laev, mis on kaldu ja tulistab välja valgeid rakette. Üritati tulutult laevaga morselambi abil ühendust võtta. Radisti ülesäratamisele ei tulnud keegi. Iseasi on ka see, kas „Californian“ oleks õigeks ajaks kohale jõudnud.
Aega nappis ja mehed hakkasid päästepaate ründama. Enamus neist, kellel õnnestus päästepaati pääseda, tiriti uppuvale laevale tagasi. Enamik meesreisijaid pidasid end aga hoopis teistmoodi üleval. Kes seisis kuskil nurgas ja luges , kes aga seisis reelingu äärel ja jälgis laevalt lahkujaid. Kaks viimast päästepaati oli veel jäänud. J. J. Astor aitas naisi ja lapsi paati, sealhulgas ka oma armastatud naise Madeleine ´i. Kui paat hakkas lahkuma , küsis ta Lightolleri käest, kas saaks oma naisega ühineda, kuid Lightoller ütles: „Naised ja lapsed kõigepealt!“.
Jäänud oli ainult üks paat, pardal aga oli 1600 inimest. Paadis oli 47 kohta. Lightoller käskis meeskonnaliikmetel kätest kinni võtta ja paat ümber piirata, paati lubada ainult naisi. Kell 2.05 lasti „Titanicu“ viimane päästepaat vette. Kui kõik päästepaadid olid vette lastud, jäi „Titanicul“ kummaliselt vaikseks. Kell 2.05 astus kapten Smith viimast korda raadiruumi ja vabastas radistid oma kohustest. Osad reisijad jäid täiesti rahulikuks, teised aga hüppasid uppuvalt laevalt ja viskasid alla ka toole, uksi , lamamistoole jne. Päästepaadid aerutasid laeva juurest minema, et mitte laevast lendava kola alla jääda. Vee temperatuur oli kella 22.30-ks langenud pool pügalat alla nulli.
Viimastel hetkedel hüppasid paljud jäisesse vette, paljud olid lainetega laevalt minema uhutud, paljud otsustasid aga oma viimased minutid kunagi turvalisel „Titanicul“ veeta. Laeva nina tõusis üles, tagaosa aga vajus. Vees olevad inimesed üritasid haarata kinni kolast, mis oli laevalt alla visatud. Mürin ja klirin muutus järjest valjemaks. Äkki tuli esimene korsten kinnitusest lahti ja kukkus valju plartsatusega vette. Päästepaatides viibivad inimesed lootsid iga loogika vastaselt, et nad naasevad peagi turvalisele „Titanicule“. Kui vesi jõudis käigutuleni, said kõik aru, et lõpp on käes. Lõpuks ei pidanud „Titanic“ survele vastu ja murdus keskelt pooleks. Paljud inimesed ei suutnud seda vaadata ja pöörasid pead kõrvale. Paari minuti möödudes hakkas mürin aegamööda vaibuma. Ahtriosa voolas kiiresti vett täis, pöördus ümber oma telje, püsis püstloodis veel umbes minuti ja vajus siis kiirelt vee alla.
Kuigi „Titanic“ oli uppunud ja võtnud ligikaudu 1500 inimest endaga kaasa, oli veel paljudel vaja oma elu eest võidelda. Sajad inimesed rabelesid, et võtta kinni ümbritsevatest esemetest. Vee temperatuur oli selleks ajaks -2C. Ainus viis ellu jääda oli pääseda mõne päästepaadi juurde. Algul ei keelatud inimestel päästepaati tulla, pärast, kui paadid hakkasid vajuma, hakati neile aeruhoope jagama . Mõnedel õnnestus hoopidest hoolimata paadile pääseda. Paljud inimesed karjusid appi, kuid pika peale jäi palujaid aina vähemaks. Ohvitser Lowe ´i jaoks tähendas see vaid üht: tagasipöörd ja abivajajaile appi. Ta kogus kokku veel neli päästepaati ühendas need ja paigutas inimesed ümber. Enda paati kogus ta aga kamba kogenud meresõitjaid ja suundus „Titanicu“ uppumispaiga juurde. Leiti vaid 4 ellujäänut, kellest üks suri paadis. Teised pooltühjad paadid triivisid edasi, lootes leida päästvat „Carpathiat“. Koidu ajal saabuski mitu tundi appi sõitnud „Carpathia“ esimese päästepaadi juurde.
Päästevlaev oli asunud „Titanicust“ 58 miili kaugusel. Selle vahemaa sõit oleks võtnud 4 tundi, selle ajaga aga oleks „Titanic“ ammu uppunud. Nii keelas kapten tubade soojendamiseks auru andmist, vaid käskis suunata kogu aur viimse untsini masinatele . „Carpathia“ reisijad ärkasid tugeva kohvi lõhna, masinate kiirema töötamise ja külma pärast üles. Midagi pidi olema juhtunud. Töö „Carpathial“ käis igal sekundil. Iga nurgake pandi „Titanicult“ pääsenud reisijatele valmis. Neile pandi valmis kuum puljong , tee, kohv ja brändi. Laev sõitis mööda jäist Atlandi ookeani edasi lootes leida „Titanicut“ veel tervena. Sütt loobiti ahjudesse veel kiiremini. Alles kell neli öösel seisati mootorid. Oldi jõutud „Titanicu“ uppumispaika, kuid „Titanicust“ endast polnud jälgegi. Peaaegu kohe suundus esimene päästepaat Carpathia juurde. Pääsenuilt küsiti kohe: „Kus on „Titanic?“. „Uppunud,“ vastati neile. Ridamisi hakkasid saabuma ka teised laevad. „Titanicult“ pääsenud olid pääsemisest väga õnnelikud või siis üleelatust kurvad. Viimane päästepaat saabus „Carpathia“ juurde alles 9 tundi peale „Titanicu“ uppumist. „Carpathia“ reelingud olid täis „Titanicu“ reisijaid. Inimesed käisid ringi ja otsisid omakseid. Kell 5.40 äratas „Californiani“ kapten radisti ja käskis uurida midagi selle salapärase laeva kohta. Kui kapten kuulis, et „Titanic“ põrkas vastu jäämäge ja uppus, käskis ta auru juurde panna ja sündmuskohale minna, kuid oli juba liiga hilja .
New York kihas, keegi ei teadnud, mis oli täpselt juhtunud. Teatati, et kell 10.25 saatis „Titanic“ välja signaali CQD. Pisut hiljem teatati, et „Titanic“ evakueerib naisi ja lapsi. Seejärel saabus vaikus, ajalehed olid kahevahel, nad ei teadnud, mida uskuda . „New York Herald“ kirjutas ebalevat: „Uus liinilaev „Titanic“ põrkas kokku jäämäega ja palub abi. Laevad tõttavad talle appi.“ Üksnes „New York Times“ näitas välja otsustusjulgust. Vaikus pärast esimesi teateid veenis, et laevaga on tõesti lood halvad. Lehe hommikune väljaanne teatas, et „Titanic“ on uppumas, õhtune aga, et laev on uppunud. Kell 8 hommikul hakkasid lehemehed ründama White Stari büroohoonet. „„Titanic“ on uppumatu,“ kinnitas ajakirjanikele kompanii asepresident Philip Franklin. „Isegi, kui ta põrkas kokku jäämäega, püsib ta veel piiramatu aja veepeal. Selles pole mingit kahtlust.“ Samal ajal telegrafeeris ta põrgulikult kapten Smithile ja nõudis juhtunu kohta teateid. Keskpäevaks hakkas büroohoonesse voorima „Titanicu“ reisijate omakesi ja sõpru. Neile kinnitati, et „Titanic“ on uppumatu, ja et kaks kuni kolm päeva seisab laev ikka vee peal. Lõpuks kell 18.15 telegrafeeris „Olympic“, et „Titanic“ uppus kell 2.20 öösel,  „Carpathia“ korjas üles 675 reisijat ning on teel New Yorki . Kell 19 tunnistas Franklin ajakirjanikele: „Džentelmenid, pean teile teatavaks tegema kibeda tõe: „Titanic“ uppus täna hommikul 2.20.“ Midagi täpsemat keeldus Franklin ütlemast. Kuid vähehaaval pigistasid ajakirjanikud temalt välja veel terve rea tunnistusi.
Kell 20.15 tunnistas ta, et inimohvrid on võimalikud. 20.45: karta on, et inimohvrid on üsna suured. Kell 21 ei saanud ta enam varjata, et inimohvrite hulk on kohutav.
18. aprilli õhtul 1912 jõudis „Carpathia“ New Yorki. Kell 21.30 astusid maha esimesed „Titanicult“ päästetud reisijad. „Carpathia“ randumisele tuli ligi 40 000 uudishimuliku, sest „Carpathia“ keeldus raadio teel küsimustele vastama ja „Titanicu“ hukkumisega seotud asjadest oli väga vähe teavet. Ajalehel „New York Times“ õnnestus kõige detailsemat informatsiooni saada. Peatoimetaja Carr van Anda oli traadita telegraafi leiutaja Guglielmo Marconi sõber. Nüüd kulus selline sõprus marjaks ära. Marconi juhatas ühe reporteri „Carpathia“  pardale kajuti juurde, kus viibis „Titanicult“ eluga pääsenud teine radist Harold Bride. Radist kirjeldas raha eest pikalt oma elamustest uppuval „Titanicul“. „Carpathia“ saabudes sai selgeks see, kes pääses „Titanicult“ eluga. Selgumatuks jäi aga see, et mis tegelikult siis ikka  „Titanicul“ juhtus. Mõned olid liiga palju üle elanud, et suudaksid sellest rääkida, teised aga keesid elamustega üle ja mõtlesid suure enamuse oma loost välja. Lisaks tuleb määrata ka veel suure kujutlusvõimega ajakirjanike töö. Aegamööda selgus siiski tõde.
Rohkem kui tragöödia ise erutas inimesi saatusliku juhuse osa selles loos. Kui „Titanic“ oleks reageerinud kas või ühelegi sel pühapäeval saabunud jäähoiatusest, kui merel oleks olnud torm , kui öö oleks olnud kuupaisteline, kui jäämäge oleks märgatud kümmekond sekundit varem, kui „Titanic“ oleks põrganud jäämäega kokku mõne teise nurga alt, kui veekindlad seinad oleksid ulatunud peatekini, kui laeval oleks olnud küllaldane arv päästepaate, kui „Californian“ oleks appi tulnud... Kui ükski neist kuidest oleks tegelikuks osutunud, oleksid kõik „Titanicu“ reisijad võinud elus olla. Paraku pöördusid kõik need kuid „Titanicu“ vastu.
White Star rentis auriku „Mackay-Bennett“ surnukehade otsimiseks. Laev väljus 17. aprillil 1912 Halifaxi sadamast, laadungiks mitu tonni jääd, kirstud, purjeriie. Balsameerijail ja pastoril seisis ees kurb töö. Laev jõudis 20. aprillil „Titanicu“ uppumispaika. Enne „Mackay-Bennetti“ jõudmist sündmuspaika oli „Titanicu“ hukkumispaigast möödunud Saksa Norddeutscher Lloydi liinilaev „Bremen“ suurest hulgast meres ulpivatest ja külmunud „Titanicu“ reisijaist. See vaatepilt tõi paljudel inimestel pisarad silma. 21. aprillil alustas „Mackay-Bennett“ surnukehade otsingut. Juba esimesel päeval leiti 51 hukkunut, neist 24 maeti merre. Otsingud jätkusid. 30. aprillil muutus lagunevate laipade hais niivõrd talumatuks, et otsustati pöörduda tagasi Halifaxi sadamasse. Selleks ajaks oli leitud 306 laipa . Neist 190 jäid laeva pardale, teised aga maeti merre. Reisijate klassivahega arvestati ka pärast nende surma. Esimese klassi reisijad balsameeriti ja paigutati kirstu. Kolmanda klassi reisijad õmmeldi purjeriidesse. Hukkunud meeskonna liikmed maeti aga merre, samuti mõned kolmanda klassi reisijad. Mõned meeskonna liikmed pandi parema säilivuse huvides jäähunniku alla. Laiba nr. 124 tuvastati J.J. Astor. Peale „Mackay-Bennettit“ asusid laipu otsima ka „ Minia “, „Montmagny“ ja „Algerine“, mis leidis vaid ühe laiba, edasised otsingud lõpetati. Ainult ühe hukkunu kopsudest leiti vett, teised külmusid surnuks. Ühtekokku andis meri välja 328 hukkunut, kellest 128 polnud võimalik identifitseerida, 119 neist maeti merre, 209 aga toodi Halifaxi, kus nad maeti erinevatele surnuaedadele. Meri andis välja ka legendaarse orkestrijuhi Wallace Hartley surnukeha , kui tema põrm toodi tema kodulinna Colne´i, tulid inimesed lähedalt ja kaugelt talle austust avaldama.
Šokk, mis tabas inimesi, kui nad said teada, et „Titanic“ on hukkunud, asendus peagi pahameelega. 19. aprillil 1912 alustati New Yorgis Waldorf-Astoria hotellis juurdlust, leidmaks „Titanicu“ tragöödia süüdlased. Arutleti paljudest hukkumisega seotud teemasid, juurdluse esimesed tulemused pahandasid aga rahvast veel rohkem, sest need ei langenud kokku senise avaliku arvamusega. Uurimiskomisjon kuulas üle 82 tunnistajat, sealhulgas Frderick Fleet, Gugliolmi Marconi, kapten Lord, Boxhall ja Lightoller. Millegipärast tahtsid kõik peasüüdlaseks tembeldada Bruce Ismayd, kuid ka teised sattusid kriitikatule alla. Traagiline oli ka klassijaotus, kuid „Titanicu“ hukk tõi inimeste teadvusse muutuse. Nüüdseks oli selge, et laevahuku ajal on kõik võrdsed.
Seoses „Titanicu“ hukkumisega maksti kahjutasuks ühtekokku 3 464 765 naelsterlingit ( 16 804 112 dollarit ). Kõige suurema kahjutasunõude esitas Charlotte D. Cardeza, kes esitas 14- leheküljelise kahjutasunõude, mille eest maksti talle 177352,75 dollarit.
 

 „Titanicult“ pääsenud

 
Reisijad                      pardal                               päästetuid                          päästetuid (%)
 
I klass                     
Mehed                         173                                      58                                         34%
Naised                         144                                    139                                      97%
Lapsed                           5                                         5                                         100%
Kokku                         322                                     202                                       63%
II klass
Mehed                        160                                       13                                       8%
Naised                          93                                       78                                     84%
Lapsed                        24                                        24                                     100%
Kokku                         277                                     115                                     23%
III klass
Mehed                         454                                      55                                        12%
Naised                         179                                      98                                        55%
Lapsed                          76                                      23                                        30%
Kokku                         709                                     176                                       23%
Reisijaid kokku           1308                                   493                                       38%
Meeskond                    898                                   210                                        23%
Kokku pardal               2206                                   703                                       32%
 
Kõigest viis päeva peale „Titanicu“ uppumist pakkus J. J. Astori poeg, et uppunud laev üles otsida ja vrakk lõhkekehadega õhata, päev hiljem tuli tal oma ebareaalsest plaanist loobuda , sest ta isa laip oli leitud. Laev asub rahvusvahelistes vetes, nii, et kõik võivad sinna sukelduda. Tol ajal aga puudus varustus sinna sukeldumiseks, sest nii sügavas vees on kolossaalne vererõhk muljuks puruks iga allveelaeva. Ja pealegi ei teatud täpseid laevahuku koordinaate. Kuid juba laevahuku aastail tehti plaane „Titanicu“ ülestõstmiseks. Taheti kinnitada „Titanicu“ külge magnetid , see projekt oleks maksma läinud vaid 1,5 miljonit dollarit. Kuid see idee jäi vaid paberile. Peale kahte maailmasõda ja 1930. aasta majanduskriisi kadus huvi laeva vastu. Esimene katse vraki leida tehti alles 1953. aasta juulis. Vee alla pandi lõhkema lõhkelaeng, et saada merepõhja nn. kajapilt. Sellest hoolimata jäi laev leidmata . Peale 1958. aastal välja tulnud filmi „Mälestusväärne öö“ suurenes avalikkuse huvi „Titanicu“ vastu. Jällegi käidi välja mitmeid jaburaid ideid „Titanicu“ leidmiseks. Sulgeda kõik vraki avaused. Vee dissotseerimisel täidaksid tekkinud gaasid vrakiruumid ja annaksid vajaliku üleslõkkejõu. Pakuti välja muuta vrakk suureks jäämäeks ja saavutada sel viisil ujuvus, keegi aga ei suutnud seletada seda, kuidas kõiki neid avausi sulgeda. Ja pealegi ei teatud tollal, et „Titanic“ murdus keskelt pooleks, mis oleks selle plaani aga täiest võimatuks muutnud. Inglane A, Hickey tõi välja sellise idee, et vesi laevas külmutada ja nii saaks laev hiiglasliku jääkuubikuna pinnale tulla. Veel taheti täita laeva vrakk miljonite tennisepallidega, või täita 180 000 t sulatatud vahaga ning pärast selle hangumist oleks laev pinna tõusnud.
Texase naftamiljonär Jack Grimm palkas 1980. aastal 32 teadlast talle appi „Titanicu“ vrakki leidmiseks. Laev „Fay“ väljus 14. juulil. Oma ekspeditsioonilt saabus ta 21. augustil, „Titanicu“ vrakki ta ei leidnud, küll mattis ta sellesse ekspeditsiooni suure hunniku raha. 28. juunil 1981 väljus Woods Hole´ist Grimmi teine laev, erinevus oli see, et sellele ekspeditsioonile läks ta ka ise kaasa. Laeval oli ka hulk maad parem varustus kui eelmisel. Kuid pole vaja vist mainida, et ka see ekspeditsioon läks „ vett vedama“. Veel mitmed inimesed proovisid „Titanicu“ vrakki leida, kuid tulutult. 73 aastat peale luksusauriku hukku leidis selle lõpuks okeanograaf dr. Robert Ballard.
1980. aastal pöördus Ballard USA mereväe poole palvega rahastada veealuste fotorobotite projekti Argo /Jason jaoks. 1984. aastal sai ta lõpuks jah-sõna, kuid see oli vaid kolmeks nädalaks, see aga on nii suure tüki ookeanipõhja uurimiseks liiga väike aeg. Nii pidi ta pöörduma prantslaste poole, kuid see tähendas, et ta pidi avastaja au jagama prantslastega. Suurema osa tööst tegid siiski ära prantslased , sest ametlikult viibis Ballard ju fotoplatvormi Argo katsetamisel. 24. juunil 1985. aastal väljus „Le Suroit“ Brest sadamast ja suundus Atlandile. Pärast lühikest vahepeatust Assooridel suundus ta „Titanicu“ hukkumispiirkonnale ja alustas otsinguid. Ballard kavatses ühineda otsingutega esimese faasi keskel, salaja lootes, et nad selleks ajaks „Titanicut“ ei leia. Prantslased jõudsid hukkumispiirkonda 5. juulil, Ballard liitus nendega 22. juunil. Kahjuks ei krooninud neid otsinguid edu, 6. augustil 1985 tõmmati prantslaste sonar viimast korda veest välja ja võeti kurss sadamasse. Ballard aga lootis, et lõpuks on tema tund tulnud. Ta tegi suurel hulgal arvutusi , et saada „Titanicu“ võimalikult täpset hukkumispiirkonda. 24. juunil ta sellisesse kohta ka jõudis. Aega otsinguteks oli vaid 12 päeva. 1. septembri öösel kell 0.48 avastati merepõhjast laevarususid. Loorberid „Titanicu“ avastamise eest langesid aga Ballardile, sest prantslased olid maad kamminud vähem kui tuhat meetrit kaugemal, Ballard aga oli olnud õigel teel. 3. septembril lasti merepõhja kohale teine fotoplatvorm Angus, mille abil õnnestus teha tuhandeid värvifotosid. Anguse värvifotod näitasid, et „Titanic“ oli teise ja kolmanda korstna vahel pooleks murdnud. 
         
 
1986. aastal pöördus Ballard vraki juurde tagasi.
 
Järgnesid mitmed „Titanicu“ vraki juurde sukeldumised. Muinasjutt „Titanicu“ kullalastist ja peidetud aaretest ei osutunud muidugi tõeks, kuid toodi siiski pinnale palju „Titanicu“ esemeid, nagu taldrikud ja masinaruumist pärit pronkssildid. Laevalt toodi üles isegi illuminaatorid ja üks massiivne aurumasina muhv . Kuna laevalt toodi palju asju, hakati ekspeditsiooniga tegelevaid inimesi nimetama hauarüüstajateks. Siiski saadi „Titanicu“ vraki juurde sukeldudes palju uut teavet. Olulisem neist oli kindlasti see, et laev murdus keskelt pooleks. Kui seda poleks teada, tooksid inimesed võib olla siiamaani päevavalgele uusi võimalusi, kuidas luksusauriku vrakki pinnale tuua. Sonariga tehti kindlaks, et kokkupõrkel jäämäega tekkis „Titanicu“ keresse allpool veeliini kuus suhteliselt väikest lekki, mille kogupindalaks võis olla 1,2 m2. Saatuslikuks sai aga nende ebaühtlane jaotamine.
„Titanicu“ hukku hakati kujutama erinevates raamatutes väga erinevalt. Kus on suitsu, seal ka tuld . Tragöödia kohta ilmusid ka filmid. Umbes aasta pärast laeva hukku ilmus esimene seda tragöödiat kajastav tummfilm . Järgmine film ilmus küll alles 30 aastat hiljem, sedapuhku siis Saksamaal 1943. aastal. Film oli 1,3 tunni pikkune. Umbes aasta hiljem – 5. detsembril 1944, ilmus järgmine „Titanicu“ film. 1953. aastal tõi järgmise „Titanicu“ filmi vaatajateni Twentieth Century Fox. Selle filmi tarbeks valmis ehitatud laeva mudel on tänini Massachusettsis Fall Riveri meremuuseumis. 1955. aastal kirjutas mees nimega Walter Scott oma raamatu: „Mälestusväärne öö“. Kirjastaja oli soovitanud tal pealkirjas nime „Titanic“ mitte kasutada, kuna see pidi õnnetust tooma . Sellest raamatust kujunes tõeline bestseller. 1958. aastal valmis sellest bestsellerist ka film. Järgmise filmi valmimine oli 1979. aasta. Film kandis seekord pealkirja: „SOS – „Titanic““ Järgmisel aastal ilmus samanimelise raamatu järgi film: „Tõstke „Titanic“ üles“, seda filmi tabas aga täielik põrumine. 1996. aastal tuli maailma kinoekraanidele Robert Liebermani film „Titanic“. Peale seda on valminud veel üks kolm tundi kestev James Cameroni sule all valminud film „Titanic“. See kujunes tõeliseks kassahitiks. Filmi valmistamine polnud just odav –  285 miljonit dollarit. Selle „Titanicu“ esilinastus oli 1996. 3. oktoobril Tokyos.
Huvi „Titanicu“ vastu pole raugenud ja arvatavasti lähima paarikümne aasta jooksul see ka ei juhtu. On kirjutatud tuhandeid seda sündmust kajastavat raamatut, vändatud hunnikutes filme ja ikka veel luuakse ühinguid, et selgitada, miks see ujuv palee siis ikkagi uppus. Paratamatult on liikvel palju legende. Erinevaid versioone on nii sellest, kui kaugel asus laev „Californian“ uppuvast „Titanicust“, kui ka selle kohta, kas orkester ikka mängis viimase hetkeni? Unustamatu on aga see legend, et laeval asus kurikuulus sinine teemant . See ülikallis ja –kuulus teemant kingiti 1688. aastal Louis XIV-le. Hiljem vahetas briljant pidevalt omanikke. Teemandi laevalolekut eitas juba kolm päeva peale laevahukku Hollandi börs. Kurikuulus on ka enne „Titanicu“ hukku ilmunud raamat „Tühisus ehk „Titani“ hukk“, mis oleks nagu ette ennustanud laevahukku. Laeva suurus oli ligilähedane, mõlemad leidsid oma otsa jäämäega kokku põrgates, reisijate arv oli samuti ligilähedane. Saatuslikus osutus ka see, et mõlemal puudus piisav arv päästepaate. Ning mõlemad laevad hukkusid aprilliööl. Kuid seos ei pruugi olla siiski müstiline. On veel paljusid „müstilisi“ juhtumeid laevahukkudega Atlandi ookeanil . Paljud inimesed olid broneerinud piletid „Titanicule“, kuid halva eelaimuse tõttu loobusid reisist. „Titanicuga“ seotud faktid ise on aga palju ebaharilikumad, kui mistahes ended ja juhuslikud või saatuslikud kokkusattumused.
 
Kasutatud kirjandus: „Titanic“ Guido Ilves; http://www.tt.ee/renza/titanic/default.ht m ;
http://my.tele2.ee/titanic/index.ht m
Liisa Vaht.Tartu, 2004