Kalakotkas (0)

Kalakotkas on Eesti kotkastest väikseim, samas aga eripäraseima väljanägemisega. Hele alapool, tumedad tiivanukid, kirju pea ja mõnevõrra kajakat meenutav lennupilt muudavad ta hästi äratuntavaks ka ilma optika abita. Peatutt ei ole reeglina vaatlejale nähtav. Tiibade siruulatus 145-170 cm. Kaal emalinnul kuni 2 kg, isalinnul ca 1,5 kg.
Saagi jälgimiseks kasutab sarnaselt hiireviu ja tuuletallajaga paigallendu .Eriti häälekas on kalakotkas pesaelu häirijate peale pahandades.
Nagu nimigi ütleb, toitub meie väikseim kotkas kalast. Ilmselt on evolutsiooni käigus kujunenud saledam keha eeliseks kala püüdmisel ja annab enam võimalusi osavust nõudvaks tegevuseks. Osavam ja kiirem lend ongi kalakotka eelisteks suuremate sugulaste (erinevate merikotka liikide) ees. Samas ei või saagi tabamise korral kalakotkas kunagi kindel olla, et see jääbki temale. Nii mõnelgi heal saagialal on merikotkad spetsialiseerunud kalakotkastelt saagi ülevõtmisele. Kala püütakse vähem kui meetri sügavusest veest ja mõnikord võib kalakotkas selle juures üleni vee alla kaduda. Kalakotkale parimaks saagiks on kalad kaaluga 200-300 grammi. Suurema kalaga ei suuda ta kaugele lennata ning väiksema püüdmine on raske ja ebaotstarbekas. Kalakotkad võivad saaki tassida pessa rohkem kui 25 km kaugusele! Mõnedes kalakasvatustes on kalakotkad igapäevased külalised ja täidavad seal sanitari rolli, ehk korjavad ära vigased või haiged kalad. Selle juures langevad saagiks osaliselt ka terved kalad. Aga kui kalad kasvavad liiga suureks (üle 400 g), siis läheb kalakotkas mujale jahti pidama .Päevas vajab üks kalakotkas ca 300 g toitu.Kui kalakotkad jõuavad rändelt koju enne jääminekut, siis tuleb kas paastuda või toituda muust kraamist. Nii on vaadeldud kalakotkaid hiiri püüdmas.
Kalakotkad saabuvad kevadel pesitsusaladele peale esimeste veekogude jääst vabanemist. Kohe hakatakse vana pesa kohendama või ehitatakse uus, kui vana pole talve "üle elanud". Looduslikud pesad hävivad sageli tormides - pesa asub alati puu ladvas ja seega ei varja seda loodusjõudude eest miski. Allkukkumise põhjuseks on ka see, et kalakotkastel pole valida piisavalt tugevaid pesapuid, mis tormile vastu peaks. Selle defitsiidi leevendamiseks on spetsialistid ehitanud allakukkunute asemele tehispesi.
Puu latva ehitatud pesal on ka eeliseid - ohtu võib varem märgata, pesale lend on lihtne ja ka poegadel on kergem lendamist õppida. Ilmselt on kalakotkaste pesaehitus-strateegia siiski õige, sest muidu nende arvukus ei kasvaks praegu. Emalind viibib alates munemisest pesa juures ja ka valvab seda. Isalinnu ülesandeks on saak kohale toimetada, emalind toidab poegi ja peab selle juures ka ise söönuks saama.Kui keegi leiab kotkapesa, mis asub puu ladvas nagu valge-toonekurel, siis on see tõenäoliselt kalakotkale kuuluv. Muuseas Ameerikas ongi kalakotkas pesitsemas sarnastes kohtades, nagu meie valge-toonekurg. Kalakotkas muneb 2-3 muna, millest kooruvad pojad saavad lennuvõimelisteks juuli lõpus. Lennuoskusest saagipüüdmiseni kulub aga veel tükk aega õppimist. Kalakotkas elab pea kõigil mandritel. Meil pesitseb ta eelkõige Ida- ja Lõuna-Eestis ning levib tasapisi lääne poole. 2002. aasta seisuga pesitseb Eestis 50-55 paari kalakotkaid. Kui veel 1985 teati meil pesitsevat ainult 5 paari, siis järelikult on veerand sajandiga arvukus tõusnud 10 korda. Ülevaate arvukuse muutusest saate siit.