Merikotkas (0)

07



Signe Vois KELA SÕ Merikotkas Kirjeldus Merikotkas ladinakeelse nimega Haliaeëtus albicilla on tumepruun valge sabaga suur  haugaslane. Merikotkas on Eestis suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus ulatub 200–245 cm ja kehakaal kuni 6 kg. Vanalinnu üla- ja alapool on (tume)pruun, pea ja kael kahkjaspruun  tumedate triipudega, kogu saba on valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased. Merikotkal  on tõeliselt hirmuäratav nokk, mille ainus hoop võib otsustada kahevõitluse suvalise  saakloomaga. Noorlindude sulestik on tumepruun ning seetõttu on nad kergesti segiaetavad  konnakotkastega, seda eriti põgusa kohtamise puhul. Merikotkas on siiski oluliselt rohmakam  ja lendab aeglasemate tiivalöökidega. Lennul on näha pisut heledam kael, helepruun  kõhualune, helepruunid tiivad tumedate hoosulgedega..  Toitumine  Merikotka saagialaks on madalaveeline rannikumeri ja sisemaa suuremad veekogud. Mõni  paar on kohastunud kalatiikidel tegutsema, kus näiteks tavatseb kalakotkaste saaki „üle lüüa”. Põhiliseks toiduks on merikotkal veelinnud (pardid, pütid, kajakad), ründab ka pinnavetes  ujuvaid suuri kalu. Kaldaleuhutud hülgeraipeid külastab kuni nende lõpliku hävitamiseni. Pesitsemine Vanad merikotkad on Eestis valdavalt paigalinnud, kuid noored hulguvad üsna laialt ringi.  Merikotkas eelistab veekogudelähedasi elupaiku, enamasti on nendeks kuuse-segametsad ja  männikud. Pesa ehitab suurtest roigastest männi või haava ladvaossa. Pesapaigad on põlised,  sageli on seal merikotkaid nähtud juba sajandeid, kusjuures aastakümneid kasutusel olnud  pesakuhil võib olla ligi tonni raskune. Pesa hakkavad merikotkad kohendama juba kesktalvel,  tuues pesale rohelisi männioksi. Täiskurn, 1–3 muna, on munetud enamasti märtsi teisel  poolel. Haududa tuleb merikotkal vahetpidamata umbes 38 ööpäeva. Juuli alguses  lennuvõimestub kõige sagedamini üks kuni kaks poega, kuid peaaegu igal aastal on parematel jahimaadel esinenud ka kolmepojalisi pesakondi.


Signe Vois KELA SÕ Levik Esimesed kirjalikud teated Baltimaades kohatud merikotkaste kohta pärinevad 18. sajandi  lõpuveerandist. 1815. aastal on merikotkast nimetatud Eestis, eriti Peipsi ääres, mitte kuigi  haruldaseks linnuks. 19. sajandi linnuvaatlejate tähelepanekutele toetudes võiks merikotka  tolleaegset arvukust hinnata vähemalt kolmekümnele paarile. Ilmne arvukuse langus algas 19. sajandi viimasest veerandist ja kulmineerus möödunud sajandi 60. aastate lõpul, mil mitme  aasta jooksul polnud teateid ühestki edukast pesitsemisest. Olukord hakkas paranema alles  alates 70. aastate teisest poolest ja praeguseks läheneb meil pesitsevate merikotkapaaride arv  juba 180-le.  o Merikotkas on loodusmälestusmärk. Tema häirimine ja kahjustamine on  seadusandlusega rangelt keelatud. o Kotkaste kaitsmisel on Eestis pikk ajalugu. Esimesed teadaolevad  kaitsemeetmed  pärinevad möödunud sajandi esimesest poolest, siis küll maaomaniku või haldaja  initsiatiivil. o Metsavahid ja metsaülemad olid põhilised info kogujad. Hilisemal ajal on   kotkapesade kontrollimisega tegelenud suur osa meie tuntud loodusemehi Gustav  Vilbaste, Eerik Kumari, 1960ndatel Fred Jüssi, Tiit Randla, Jaan Rannap, Edgar Valter jt. o Merikotka seiret on tehtud juba kaua aega. Seire käigus rõngastatakse ka pesas olevad  pojad. Värvirõngad teevad kotkaste äratundmise lihtsamaks, hea optikaga saab kotka   päritolu sajakonna meetri kauguselt määrata. o Praegu pesitseb Eestis enam kui 300 paari merikotkaid. Võib öelda, et merikotkal  läheb hästi, aga ohud pole kuhugi kadunud. Merikotkast nagu paljudest teisest liikidest võib saada intensiivse metsaraie ohver. Ohuks on ka keskkonda sattunud mürgid. o Merikotkas kuulub meil esimesse, st kõige rangemasse kaitsekategooriasse ja on Eesti  Punases Raamatus. On lootust, et merikotkas saab varsti hakkama ka ilma, et teda  spetsiaalselt kaitsma peaks – see on eesmärk, mille tõttu liike praegu kaitstaksegi. o Kotkad lendavad mitme kümneid kilomeetreid. Kaugeimal käinud Eesti merikotkas  Meelis oli suvel 2013. aasta Koola poolsaare Põhja-Jäämere rannikul suvitamas.


Signe Vois KELA SÕ o HUVITAVAT: Eestis on vanim teadaolev merikotkas, kes  tänaseks peaks olema 34  aastane ja lendama ringi Jõgevamaal. Kotkamehed nimetavad teda hellitavalt  Vanaeideks. Ta sündis 1985. aastal Emajõe Suursoos. Pildid


Signe Vois KELA SÕ


Signe Vois KELA SÕ


Signe Vois KELA SÕ Kasutatud kirjandus
http://et.wikipedia.org/wiki/Merikotkas http://www.kotkas.ee/Merikotkas.htm http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/HALALB2.htm

Document Outline

• Merikotkas
  • Kirjeldus
  • Toitumine
  • Pesitsemine
  • Levik
• Pildid
• Kasutatud kirjandus