Vaikiv ajastu (0)

Vaikivajastu .

1934.a. algul toimusid Eestis kohalike omavalitsuste valimised, kus vapsid saavutasid suurt edu. Et ennetada vapside eeldatavat võitu ka Riigikogu ja riigivanema valimistel ning koondada võim enda kätte, viisid Konstantin Päts ja Johan Laidoner (kellest sai sõjavägede ülemjuhataja) 12. märtsil 1934 läbi riigipöörde. Valitsus kuulutas välja 6-kuulise kaitseseisukorra, keelustati kõik poliitilised meeleavaldused ning asuti vapse arreteerima . Aprillis toimuma pidanud valimised lükati edasi, tühistati vapside tulemused kohalikel valimistel, riigiametites viidi läbi puhastus. Parlament saadeti suvevaheajale ning seadusandlus läks riigivanem Pätsi kätte. Päts põhjendas oma tegevust vapside väidetavate mässuplaanidega ja eesti rahva vaimuhaigusega, mistõttu oli vaja poliitilisi õigusi piirata.
1934.a. suvel sai peaministri asetäitjaks ja siseministriks Pätsi oluline toetaja Karl Einbund (eestistatult Kaarel Eenpalu ). Kui oktoobri algul julges puhkuselt naasnud Riigikogu valitsust kritiseerida, lõpetati selle tegevus ja saadikutel ei lubatud enam kokku tulla (parlament seati nn vaikivasse olekusse).
1934.a. lõpul järgnesid uued sammud demokraatia lämmatamisel: piirati sõnavabadust ja allutati opositsioonilised ajalehed valitsuse kontrollile. Õige pea laienes kontroll ka teistele elualadele, kontrolli teostas Riiklik Propaganda Talitus. Muu hulgas viis see asutus läbi mitmeid üleriigilisi kampaaniaid, nt kodukaunistamine, nimede eestistamine, sinimustvalge lipu levitamine jne.
Märtsis 1935 keelustati kõikide erakondade tegevus, ainuparteiks kujunes Isamaaliit . Valitsus võitles jõuliselt opositsiooniga, sulgedes nende ajalehti ja saates poliitilisi vastaseid sundpagendusse. Pärast vapside arreteerimist 1935.a. detsembrisse planeeritud relvastatud riigipöörde ettevamistamise eest jäi opositsiooni peamiseks keskuseks Tartu (peamiselt ülikooli ümber koondunud intelligendid eesotsas Jaan Tõnissoniga).
Ebaseaduslikult haaratud võimu legaliseerimiseks kutsus valitsus 1937.a. kokku ebademokraatlikult valitud Rahvuskogu, mis Pätsi juhiste järgi koostas uue põhiseaduse. See seadustas autoritaarse valitsemisviisi: riigipeaks pidi saama laialdaste õigustega president (kes võis seadusi välja anda, parlamendi laiali saata, Riigikogu seadused tühistada jne), kahekojalise Riigikogu 40- pealine ülemkoda, kelle tahtest sõltus, kas rahva poolt valitud 80-liikmelise alamkoja otsus jäi jõusse, määrati osaliselt riigipea poolt. 1920.a. põhiseadusega võrreldes olid parlamendi õigused tugevasti piiratud. Peaministri poolt juhitud valitsus pidi ellu viima presidendi tahet. Ka rahva õigusi vähendati: kaotati rahvaalgatuse ja streigiõigus, piirati oluliselt rahvahääletust ja valimisõigust
1938.a. veebruaris toimunud parlamendivalimistel õnnestus ka opositsioonimeelsetel saada kohti Riigikogus, kuid valitsuse tegevuse tulemusena läks absoluutne ülekaal siiski Pätsile lojaalsete kandidaatide kätte. Presidenti üldse ei valitud ning aprillis 1938 kinnitas Riigikogu ja omavalitsuse esindajatest koosnev valimiskogu Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks Konstantin Pätsi. Valitsust juhtis Kaarel Eenpalu.
Erilisi muudatusi riigivalitsemises ei toimunud, säilis üheparteisüsteem ja valitsuse kontroll elualade üle. Riigikogu võis tegeleda vaid kolmandajärguliste seadustega, tähtsamad andis president välja oma dekreetidega. Mingist demokraatiast ei olnud juttugi, samas aga oli Eestis tegemist suhteliselt leebe autoritaarse režiimiga.
Majandus arenes vaikival ajastul kiiresti, peamiseks põhjuseks maailmamajanduse elavnemine , mis ka Eestile soodsat mõju avaldas. Riik sekkus jõuliselt majandusellu: esinesid plaanimajandusele iseloomulikud jooned (plaanide koostamine teatud majandusharude edendamiseks jmt), suurendati riigi osalust eraettevõt-luses, laiendati olemasolevaid riigiettevõtteid. Suurt tähelepanu pööras valitsus tööstuse arendamisele, sa-mas ei jäetud ka põllumajandust tähelepanuta. Rahva heaolu paranes ning 1930ndate lõpuks kadus tööpuudus. Samas tekitasid rahva seas mõningast pahameelt aeglaselt tõusvad palgad ja kõrged maksud.
12.märts 1934 – riigipööre
Riigipöörde korraldasid Konstantin Päts ja Johan Laidoner. Nende eesmärk oli ennetada vapside võitu valimistel ning haarata võim enda kätte. Valimised lükati edasi, vapside saadikumandaadid tühistati ning na vallandati riigiametitest, vapside liidud suleti kogu riigis. Aktiivsemad vapsid arreteeriti ning pisteti pokri. Peale riigipööret koondus võim Pätsi, Laidoneri ja Kaarel Eenpalu kätte.
Vaikiv ajastu, iseloomulikud jooned (taaslülitamine), riigijuhid
Riigikogu ei tulnud enam kokku, oli nö vaikiv, piirati inimeste sõnavabadust. Ajakirjandusel oli keelatud riigi ja valitsuse kohta negatiivselt kirjutada, riigijuhtide tegevusest tuli jaatavas vormis kirjutada jne. Seepärast nim. seda vaikivaks ajastuks . Kestis see 1934. – 1940.aastani.
Taaslülitamine oli demokraatia muutmine tasapisi diktatuuriks. 1934 ilmus määrus, millega piirati ajakirjanduse sõnavabadust. Kõike hakkas kontrollima Riiklik kontroll. Keelustati erakondade tegevus, ainukesena jäi Isamaaliit, opositsiooni kiusati, streigid , meeleavaldused keelati.
Riigijuhid: president Konstantin Päts, peaminister Kaarel Eenpalu, Eesti Rahvusvägede ülemjuhataja Johan Laidoner
Uus põhiseadus, 1938
Uue põhiseaduse järgi sai riigipeaks president, kes oli laialdase võimuga – anda välja seadusi, saata parlamenti laiali, talle allus Vabariigi Valitsus jne. Riigikogu sai nüüd kahekojaliseks, koosnedes Riigivolikogust ja Riiginõukogust. Rahva õigusi piirati, keelatud olid streigid ja muud meeleavaldused.
Majanduselu iseloomustus
Peale suurt kriisi oli majanduskasv . Palju ehitati, kasvas eksport , erakordselt palju pöörati tähelepanu tööstusele. Riik sekkus palju majandusellu ning liberaalne majandus asendus majandusliku rahvuslusega, esinesid plaanimajandusele iseloomulikud elemendid. Riiklike ettevõtete arv suurenes.
Välispoliitilised ohud.
Välispoliitilisteks ohtudeks olid Saksamaa ja Nõukogude Liit. Balti riigid ajasid neutraalset (erapooletut) poliitikat, mis aga ei taganud neile julgeolekut, polnud ühegi suurema riigiga lepet, mille kohaselt oleks Balti riikidel loota nende kaitsele ja abile, siis ükski suuriik ei taganud neile seda. Esimeseks häirekellaks oli Suurbritannia valmisolek 1935.a. anda Läänemere piirkond Saksa ja Vene kontrolli alla. Suurimaks ohuks oli Nõukogude Liidu aktiviseerumine, millele ei pööratud suuremat tähelepanu, sest Laidoner oli käinud Moskvas ning saanud Stalinilt kinnitust, et too tunnustab Eesti Vabariiki ning nendelt mingit ohtu karta ei ole.
Kultuur, haridus
Kultuuri aitas rahastada Eesti Kultuurkapital . Eestis elas 10% rahvusvähemusi (rannarootslased, baltisakslased , venelased), kultuuriautonoomia seadus tagas neile õiguse nende emakeelsele haridusele, seltside , teatrite loomisele.
Eesti Vabariigi ajal tegutsenud kirjanikud ja luuletajad : Friedebert Tuglas , Marie Under, A. H. Tammsaare , O. Luts , Johannes Semper , August Gailit .
Eesti Vabariigi ajal tegutsenud kunstnikud : Eduard Viiralt, Kristjan Raud, Konrad Mägi, Adamson Erik.
Kohustuslikuks muutus 6 kl. haridust, võeti kasutusele uued õpikud, töötati välja uued õppekavad. Oli algkool , eelgümnaasium, gümnaasium, ülikool.
Olulisemad spordisaavutused: Kristjan Palusalu maadluse kaks olümpia kuldmedalit. Maletaja Paul Keres, rahvusvaheline suurmeister, laskjad Jaak Kärner, Gustav Lokotar, Elmar Kivistik , Maadleja Johannes Kotkas