Eesti Vabariigi (1918-1940) olulised saavutused ja mõju hilisemale ajaloole (0)

Eesti Vabariigi (1918-1940) olulised saavutused ja mõju hilisemale ajaloole
Eesti Vabariik kujunes välja Esiemese maailmasõjast ning Vene ja Saksa revolutsioonidest. Eesti rahvas kasutas 1918. aasta Saksamaa kokkuvarisemist ja Venemaa kodusõda väga oskuslikult ära. Tekkis soodne moment omariikluse saavutamiseks, 1918. aasta 18. veebruaril algas sakslaste pealetung ning venelased olid taganemas. Iseseisvusmanifesti ametlik väljakuulutamine toimus 24. veebruaril Tallinnas. See kuupäev on ühtlasi ka Eesti Vabariigi väljakuulutamise päev.
Juba 25. veebruari keskpäevaks olid Saksa väed tunginud Tallinna ning algas Saksa okupatsioon . Okupatsioonikuudel kehastas Eesti järjepidevust välisdelegatsioon, kes nägi vaeva, et saada Eesti iseseisvusele lääneriikide toetust. Novembrirevolutsiooni tulemusena sõlmis Saksamaa Antandiga 11. novembril Compiegne 'i vaherahu . Saksmaa pidi enda poolt okupeeritud alad vabastama. 13. novembril anti Eesti valitsuse esindajaile üle võim Põhja-Eestis. Lõplik võimu võimu üleandmise leping tehti Saksa peavoliniku August Winnigi ja Eesti Ajutise Valitsuse volinike vahel Riias 19. novembril. Selle lepinguga tunnustas Saksamaa de facto Eesti valitsust. Nüüd kujunes noorele Eesti Vabariigile suureks ohuks idapiiri taga kogunev bolševike vägi. Lenin tühistas varem sama aasta märtsis sõlmitud Brest -Litovski rahu ning novembri lõpul alustas Punaarmee pealetungi Eesti vastu.
Vabadussõda algas 28. novembril venelaste pealetungiga Narvale, mis õnnestus viimastel ka ära vallutada. 29 novembril kuulutati välja üldmobilisatsioon. Mobilisatsiooni alla kuulusid esialgu mehed vanusega 21-24 aastat, hiljem ka 28-35 ja 18-19 aastased noormehed . Sõjaväele allutati ka 11. novembril 1918 loodud Kaitseliit , mis tol ajal kandis nime Eesti Kaitse Liit. Kaitseliidust , gümniasistidest ja spordiseltside liikmetest moodustati löökrühmi ja partisanipataljone. Kaitseliit likvideeriti 1940 aastal ning taasasutati 1990. Kaitseliit ja selle juhtorgan Kaitseliidu Keskkogu oli esimene taasasutatud tegelik riigikaitseorganisatsioon.
Sõda eestlaste jaoks muutus edukaks jaanuari alguses. Välisriikidest hakkas saabuma abi. Soomest saabus ligi 3700 vabatahtlikku. Vabatahtlikke tuli ka Rootsist ja Taanist . Merelt aitas kaitsta Suurbritania laevastik. Veebruari keskeks oli Eesti territoorium vaenlastest puhas. Eestlaste pealetung osutus edukaks. Oma rolli selles mängisid ka soomusrongid, mida hakati ehitama kapten Johan Pitka algatusel . Mais alustatud uue pealetungiga ületati rahvuslikud piirid. Suve alguses võideti koos lätlastega sakslasi ja baltisakslasi Landeswheri sõjas. See võit Võnnus 23. juunil muudeti hiljem Võidupühaks. Edasi tuli võidelda veel venelastega. Esimesed katsed rahuläbirääkimisteks tulid Lenini valitsuselt septembris, kuid lääneriigid olid sellele vastu. Novembris otsustas Eesti valitsus alustada rahuläbirääkimisi. Seekord ei olnud lääneriigid sellele vastu. Vaherahu sõlmiti 3. jaanuaril 1920. aastal ja sellega lõppes sõjategevus kahe riigi vahel. Rahulepingule kirjutati alla 2. veebruaril. Tartu rahu oli Eestile igati soodne. Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti iseseisvust de jure ning loobus igaveseks ajaks oma õigustest Eesti territooriumile. Lisaks sai Eesti kompenstsiooni 15 miljonit kuldrubla. Eesti sai endale ka varem Peterburi kubermangule kuulunud Narva linna ja 10 kilomeetrise laiuse riba Narva jõe idakaldalt ja Setumaa . Kokkuvõttes oli eestlaste territoorium ligi viis protsenti suurem kui see oli olnud Venemaa koosseisus . Tartu Rahu oli mõlema riigi jaoks esimene rahvusvaheline dokument, mis sillutas neile teed rahuvusvahelise poliitka areenile.
Vabadussõda ja Tartu rahu on eestlaste mällu talletunud ja saatnud neid läbi aastakümnete tänapäeva. Alles hiljuti rajati Vabaduse väljakule Vabadussõjas võidelnutele monument. Tartu rahu tekitab poleemikat ka tänasel päeval Eesti ja Venemaa piiriküsimustes. Eesti riigi taasiseseisvumisel tunnustas Nõukogude Liite de jure Eesti Vabariiki ning nende vahel moodustati ajutine kontrolljoon, mis järgis endiste Eesti NSV ja Vene NFSV piire . Pärast Nõukogude Liidu lagunemist jäi kontrolljoon eraldama Eesti Vabariiki ja Venemaa Föderatsiooni. Nõukogude Liidu õigusjärglane Venemaa Föderatsioon pole tänini tunnustanud Tartu rahu ega sellejärgset Eesti-Vene piiri. Eesti loobus Venemaa koosseisu jäänud alate ametlikust tagasinõudmisest 1995. aasta novembris. Eesti ja Venemaa kirjutasid alla ning ratifitseerisid Eest-Vene piirilepingu, mis jõustus 18. mail 2005, aga juba sama aasta septembris teatas Venemaa välisministeerium, viidates Riigikogu piirilepingute ratifitseerimisseadusesse lisatud preambuli tekstile, et Venemaa ei kavatse hakata Eesti-Vene piirilepingute osapooleks ning ei loe end seotuks lepingute objekti ja eesmärke puudutavate asjaoludega. 23.05.2013 kiitis Eesti valitsus heaks uuendatud Eesti-Vene riigipiiri lepingu eelnõu, pärast allkirjastamist Eesti ja Venemaa parlamendis ratifitseerida, milleni veel pole jõutud.
Äsja iseseisvunud Eesti Vabariigis tuli hakata korda looma. Asutava Kogu valimised toimusid juba Vabadussõja ajal aprillikuus 1919. Asutava Kogu ülesanne oli põhiseaduse koostamine. Esimese asjana võeti vastu maareform (oktoober 1919). Maareformi eesmärgiks oli maaomandisuhete tasakaalustamine ning väiketalunike eemalhoidmine kommunismist ja loomulilkult ka baltisakslaste võimu piiramine. Reformi käigus sundvõõrandati kogu mõisate ja kirikute omandis olnud maa riigile. 1926. aastal otsustatisundvõõrandatud maade eest maksta hüvitist. Sundvõõrandatud maadest sai talupoegadele ligi 55 000 talu. Ka taasiseseisvunud Eestis viidi 1991. aastal ellu maareform. Maareformiga sooviti taastada sarnane õiguslik olukord, mis oli 1940. a seisuga. Endise olukorra üks-ühele taastamine polnud aga võimalik, sest 50 aastaga on nii mõndagi muutunud. Näiteks linnastumisega seoses oli ka tiheasustuses püstitatud ehitisi õigusjärglaste maale ning lisaks sellele võttis nii maa tagastamise ja erastamise avalduste esitamine, samuti nende läbivaatamine palju aega, kuna enamasti tuli omandiõiguse ja sugulussidemete tõendamiseks taotleda andmeid erinevatest arhiividest.
Eesti Vabariigi esimene põhiseadus võeti vastu 15. juunil 1920 ning jõustus 21. detsembril 1920. Sellele eelnes 4. juunil Asutava Kogu poolt vastu võetud ajutine konstitutsioon , sest põhiseaduse kokkupanek võtab aega. Esimene põhiseasdus sai väga demokraatlik ja parlamendikeskne ning täidesaatev võim jäi parlamendi seadusandliku võimu kõrval nõrgaks. Riigi kõrgeimaks esinduskoguks oli 100-liikmeline Riigikogu, milles enamuse saavutanud erakond või erakondade koalitsioon moodustas valitsuse, mille juhti (sisuliselt peaministrit) nimetati riigivanemaks. Riigijuhi-instutsioon puudus. Aja jooksul selgus, et valitsused ja nendega koos ka riigivanemad hakkasid väga tihti vahetuma, tekkisid valitsuskriisid . Erakondi oli palju ja sageli juhtus, et mõni neist muutis meelt ja siis tuligi juba Riigikogu enamuse toetusest ilmajäänud valitsusel tagsi astuda. See andis erakondadele ebaproprtsionaalselt suure võimu. Pealegi olid erakonnad alles noored ja ebastabiilsed. 1920. aasta põhiseadust ei saa täitsa luhtunuks pidada. Põhiseadusega kehtestati laialdased kodanikuõigused. Neist olulisemaid oli kodanike täielik võrdsus seaduste ees, vaatamata rahvusele, soole, usule , varanduslikule seisusele jne. Rahval oli ka õigus kodanikualgatustele ja sellekaudu teha Riigikogule ettepanekuid seadute muutmiseks ja uute seaduste koostamiseks . 1920. aasta põhiseaduse mõned jooned on sarnased tänasesgi põhiseaduses (nt. 101- liikmelise ja ühekojalise Riigikogu kujul).
Eriti oluline oli noorel Eesti Vabariigil ennast välispoliitilisel areenil kindlustada. Aastad 1918- 1921 olid olulised kogu Eesti välisministeeriumi kujunemisele ning samal ajal pnadi paika ka välisesinduste põhistruktuur ja funktsioonid. Eesti saavutas 1921. aasta jaanuarist alates enamuse Euroopa riikide de jure tunnustuse . ning see lõi eelduse ametlike saatkondade sisseseadmisele. Rahvasteliidu liikmeks võeti Eesti 1921. aastal. Peale Rahvasteliidu loodeti toetus saada Läänemere riikide liitudest. Näiteks Venemaast iseseisvunud ääreriikide koostööst või Eesti-Soome- Skandinaavia koostööst. Need plaanid ei teostunud välja-arvatud sõjaline liit Lätiga, mis loodi 1923. aastal. Eestlaste ja lätlaste suhted olid Vabadussõja järel väga pingelised , põhjuseks olid piirivaidlused. Lõpuks suudeti siiski tüli lahendada ja soodsale kokkuleppele jõuda. Sellest sõjalises liidust paraku reaalset julgeolekuvõitu ei tulnud, see jäi liiduks väikeriikide vahel. Euroopa oli liikumas nii või teisiti uue sõja poole ja Eesti jäi suurriikide mängualasse. Juba 1924. aasta 1. detsembril üritasid kommunistid Eestis Nõukogude Liidu ja Kominterni toel võimule tulla. Riigipöördekatse suudeti edukalt maha suruda mõne tunniga. Mässulised ei jõudnudki pöörduda abipalvega Moskva poole ja kavandatud Punaarmee sissetung jäi ära. Riigipöörde katse andis tõuke Kaitseliidu taastamisele, mis oli vahepeal varjusurmas, ja kultuuriautonoomia seadusele ning Riigikorra kaitse seadusele 1925. aastal.
Eesti majandus oli pärast sõda segamini pööratud, terviklikku majandust Eestil enne Esimest maailmasõda õigupoolest polnudki . Eesti majandus oli Vene majanduse lokaalne osa ning see oli vaja algusest lõpuni ümber struktueerida. Eesti oli Venemaale lühikest aega peamiseks majanduslikuks aknaks maailma. Eesti ettevõtted said Venemaalt suuri tellimusi ja pank jagas tööstustele heldelt laene kuid siis Venemaa sulges oma turu. Aastavahetuse 1922/1923 lõpetati tollivaba kaubandus Eesti ja Nõukogude Liidu ja vahel ning mõningatele Eestist pärit eksporditavatele artiklitele kehtestati sisuliselt keelutollid. Eesti majandus sattus tõsiselt raskustesse, sest Eesti majanduspoliitika oli kahekümnendate aastate esimesel poolel väga suurel määral orienteeritud itta. See oli õppetund, mis kulus Eestile ära 1990ndail aastail, kui varitses oht viga korrata ja ennast liiga tugevalt vene turuga siduda. Eestis hakati ellu viima Rahvasteliidu poolt soovitatud majanduspoliitikat. Kärbiti riigi kulusid , lõpetati kergekäeline laenude andmine, konkurentsivõimet toetati tollide tõstmisega, eksporti suurendati ja importi ohjeldati. Mõne aja pärast hakkasid need meetmed vilja kandma. Eriti hästi hakkas minema põllumajandussaaduste ekspordil, arenema hakkasid ka paber-, puidu- ja tekstiilitööstus. 1928. aasta alguses viidi läbi rahareform , mille käigus vahetati margad kroonide vastu. Majandustõusu katkestas varsti saabuv ülemaailmne kriis.
1929. aastal alanud majanduskriis saavutas Eestis tipu 1932-1933. Ettevõtted pankrotistusid ja tööpuudus suurenes ähvardavalt. Organiseeriti küll hädaabitöid, kuid sellega õnnestus vaid osaliselt leevendada kasvavat rahulolamatust. Mõisteti, et Eesti majanduse võib päästa vaid krooni devalveerimine . 1933. aastal võimule tulnud Jaan Tõnisson devalveeris krooni ja majandus hakkas tervenema, kuid samas hakkas pead tõstma sisepoliitiline kriis. Nõuti põhiseaduse muutmist, eriti populaarseks muutusid sellel perioodil vapsid. 1934. aasta 12 märtsil koondas Konstantin Päts koos Johan Laidoneriga võimu enda kätte. Vapside tegevus livideeriti. Riigivanem Päts asus valitsema ilma Riigikoguta. Erakondade tegevus peatati ning neid asendas ainupartei Isamaaliit. Ajalehed allutati tsensuurile ning moodustati riiklik propagandatalitus. Algas vaikiv ajastu. 1930ndate teine pool kujunes Eestile majanduslikult vägagi edukaks. Suur osa oli selles riigi seinisest suurem sekkumine majandusse. Arenesid põlevkivi- ja keemiatööstus ning puidutööstus.
Kultuuri edendamisele pöörati samuti Eesti Vabariigis suurt tähelepanu. Alguse sai see juba rahvusliku liikumise ajal, niisiis tundub see olevat igati loomulik jätk. Rajati Kultuurkapital , mis võimaldas paljude ürituste korraldamise ja väikese harrastajaskonnaga kultuurialade viljelemise. Pandi alus emakeelsele haridussüsteemile. Eestikeelset haridust oli võimalik omandada algoolist kõrgkoolini välja ning see traditsioon jätkus läbi ENSV ajastu. Koolvõrk oli tihe ja haridustase tõusis jõudsasti. Kõrghariduse pioneeriks sai 1919. aastal esmakordselt eestikeelsena avatud Tartu Ülikool. 1938. aastal avati Teaduste Akadeemia, mille teadlased pälvisid ka rahvusvahelist tähelepanu. Eesti kultuur arenes jõudsasti ning jõudis kõrgtasemeni
Eesti Vabariigi saavutisi aastatel 1918-1940 oli mitmeid. Kõik sammud, mis võeti ette vabariigi ülesehitmisel oli omaette saavutused ja mingil määral on need kõik mõjutanud eesti ajaloo kulgu . Teine asi on nende seast välja tuua, saavutused, mis on neist enim olulised ja tähendusrikkamad eest ajaloos. Neist üks on kindlasti Vabadussõja võit, mis on ennast kindlalt eestlaste ajaloonarratiivi kinnitanud. See oli võit kahe suurriigi Saksamaa, ja Nõukogude Venemaa vastu. Saavutuste loetelust ei saa välja jätta Tartu Rahu sõlmimist, mis omab Eesti omariikluse ajaloos suurt tähtsust kuid tekitab tänapäeval tuliseid vaidlusi piirlepingu üle. Eesti Vabariigil oli nendel aastatel tõuse ja langusi, tehti õigeid otsuseid ning tehti valesid. See periood jäi kahjuks lühikeseks, et ennast riigina veel enam kehtestada, kuid ometi jõuti paika panna alusvundament, millele on rajatud praegune Eesti Vabariik.