Eesti aastal 1918 (0)

Referaat.
Eesti aastal 1918.
Eesti iseseisvuseks muutumise areng 1917-1919 aastatel.
Reaalseks muutsid iseseisvumisunistuse kaks 1917. aasta teisel poolel aset leidnud sündmust. Esiteks panid enamlased (bolševikud) oktoobris , peatselt ametlikuks muudetud uue (gregoriuse) kalendri järgi 7. novembril 1917. aastal, Petrogradis toime riigipöörde, algatades sellega ajaloolise eksperimendi, millega suurem osa eestlastest kaasa minna ei soovinud. Teiseks alustas Saksa armee idarindel demoraliseerunud Vene vägede vastu uut pealetungi, millega seoses hakkasid ringlema plaanid Baltikumi ühendamisest keiserliku Suur-Saksamaaga. Ka selline sündmuste areng oli eestlaste jaoks vastumeelne. Saksamaa seostus eestlaste jaoks paratamatult eelmiste valitsejate, baltisakslasest maaomanikuga ning jäi ikka veel võõraks, kuigi sellisest suhtumisest oldi vabanemas tänu Vene keisririigi seadustele ning talumaade väljaostmisele alates 19. sajandi teisest poolest. Et aga iseseisvaks maaomanikuks saamine polnud suure osa rahva jaoks kaugeltki veel lõppenud, ei soovinud eestlased Saksamaa võitu I Maailmasõjas.
Samal ajal olid vene bolševikud huvitatud võimu säilitamisest iga hinna eest, isegi kui see eeldanuks loobumist mõnedest nn Venemaa äärealadest. Baltikumi loovutamine lepiti kokku Keskriikidega peetud separaatläbirääkimistel ning vormistati 2. märtsil 1918. aastal sõlmitud Brest-Litovski rahulepingus. See tähendas, et demokraatlikku Venemaad polnud Eesti jaoks pärast Bresti lepingu sõlmimist enam olemas — vene enamlased näisid olevat reetnud nii demokraatia kui ka Eesti.
Keiserlikult Saksamaalt ja enamlikuks muutunud Venemaalt lähtuvat ähvardust tajudes kuulutas Eestimaa esinduskogu — Maapäev — ennast juba 15. novembril 1917. aastal kõrgeima võimu kandjaks . Ühtlasi anti Maapäeva poolt spetsiaalselt moodustatud esindusele — Vanematekogule — volitused täieliku iseseisvuse väljakuulutamiseks. Olukord näis lootusetu ja kuigi laia toetuspinda see mõte veel ei leidnud. Pikemaks ettevalmistumiseks aga aega ei olnud. Otsustav samm astuti päeval, mil enamlased juba lahkusid Tallinnast ning pealetungivad saksa väeosad olid jõudmas linna lähistele. Iseseisva riigi loomisest anti avalikult teada 24. veebruaril 1918. aastal, kuid Eesti Vabariigi tegeliku sünnini kulus veel üle üheksa kuu.
Riigiks saamiseks ei piisanud ainult selgest tahteavaldusest, Eesti rahvusriigi idee elujõudu tuli alles tõestada nii kodus kui ka väljaspool. Esmalt oli põhjust loota Entente ’i riikide toetusele: end iseseisvaks kuulutatud Balti riikidele anti 1918. aasta jooksul de facto tunnustus lootuses, et nood riigid suudavad Saksa okupatsioonile vastu pidada. Lätit tunnustati koguni enne ametliku tunnustamissoovi laekumist Riiast . Paraku oligi see tunnustus pigem Baltikumile kui potentsiaalsele Saksa-vastasele jõule ja mitte kui kolmele uuele riigile.
Saksa okupatsioon ei tähendanud ainult võõrvägede sissemarssi, sellega kaasnes ka kaudne katse Eesti annekteerimiseks. Ent idee luua Eesti ja Läti aladest ebamäärase suveräänsusastmega Balti hertsogiriik, mis oleks majanduslikus ja sõjalises liidus Saksamaaga, oli nii eestlastele kui lätlastele vastuvõetamatu. Samas püüdis Eesti poliitiline juhtkond vältida teravamat konflikti Berliiniga ja säilitada iseseisvusmanifestis deklareeritud neutraliteeti. Nõnda hoidus Eesti Ajutine Valitsus 1918. aasta jooksul sõja kuulutamisest Saksa keisririigile, kuigi lääneliitlased esitasid selliseid nõudmisi Eesti esimeste diplomaatiliste esindajate kaudu Euroopas ning Saksa okupatsioonivõimude tegevus oleks sõjakuulutust ka õigustanud. Neutraliteedi põhimõtte järgimine tähendas, et erinevalt näiteks Tšehhoslovakkiast või Poolast, ei loetud Balti riike kuuluvaks I Maailmasõja võitjariikide hulka.
11.–14. novembril 1918. aastal andsid Saksamaa esindajad kõrgema poliitiline võimu Balti riikides formaalselt üle rahvuslike valitsuste kätte, kuid saksa vägede kohalolek jätkus veel mõnda aega. Mingit muud jõudu idast Baltikumi tungida ähvardava Punaarmee peatamiseks veel polnud. Eesti rahvuslikud väeosad tuli alles reorganiseerida ning Läti ja Leedu olukord oli veelgi keerulisem.
1918. aasta novembris alanud enamlaste pealetung õnnestus küll peagi peatada ja Punaarmee 1919. aasta jaanuaris Eesti territooriumilt välja lüüa, kuid sõjategevus jätkus Eesti piiride vahetus läheduses veel ligi aasta. Uue riigi peamised alustoed pandi paika praktiliselt üheaegselt veel kestvate Vabadussõja lahingutega
23. aprillil 1919. aastal tuli kokku Eesti esimene demokraatlikult valitud parlament — Asutav Kogu. Sotsiaaldemokraatide ning keskparteide (Tööerakond ja Rahvaerakond ) domineerimisel valmistati ette äärmiselt demokraatlik põhiseadus ning radikaalne maareform , mis andis otsustava tõuke noore riigi kodanike kaitsetahte tõusule. Reformiga said eestlased ümber jaotatavate mõisamaade näol käegakatsutava väärtuse, mille eest oldi valmis seisma ka relv käes ning isegi ilmses ülekaalus näiva vaenlase vastu.
Paraku pingestas maareform Eesti suhteid Saksamaa ning teiste riikidega, kelle kodanike hulka mitmed endised suurmaaomanikud kuulusid. Euroopa avalikkusele tundus Eesti maareform liiga radikaalne, kohati suhtuti sellesse koguni kui enamlikku ettevõtmisse. Samas tagas reform noorele vabariigile piisava toetajaskonna: tänu sellele rajati üle 30 000 uue talu, mille värsked omanikud polnud enam vastuvõtlikud ka Tartu rahulepingu sõlmimise järel Moskva poolt levitatud enamlikule propagandale. Kesk- ja Ida-Euroopa riikide iseseisvumine polnukski ilmselt mõeldav ilma maareformideta ja suurmaaomandi jagamiseta endiste pärisorjade järeletulijatele. Kuid samas tähendas see kurssi eelkõige agraarsele arenguteele, väiketaludele orienteeritud põllumajandusele.
Pikemas perspektiivis mõjutavad need otsused Eestit tänaseni: nostalgia talupoegliku, põllumajanduse-keskse ühiskonna järele halvas mitmete poliitikute seisukohti veel ka peale taasiseseisvumist 1991. aastal ning mõjutab senini sisepoliitilisi otsuseid
Eesti esimene põhiseadus (kinnitatud juunis 1920) valmis kooskõlas kogu Euroopas I Maailmasõja järel võidutsenud liberaalsele mõtteviisiga. Seda iseloomustas liberaalse demokraatia käsitlemine väärtusena omaette — veendumus , et äärmuslikkuseni arendatud demokraatia kehtestamisega lahenevad iseenesest nii sise- kui välispoliitilised probleemid.
Pealegi tundusid uued riigid koos oma paljude probleemidega olevat Kesk- ja Lääne- Euroopale vastuvõetavad ainult juhul, kui nende riigikorraldus vastab liberaalse demokraatia ideaalidele. Kui Eesti maareformi kava koostamisel arvestati peaasjalikult riigi sisemisi vajadusi, siis põhiseaduse puhul peeti enam silmas laiemaid arengutendentse kogu maailmas.
Äärmiselt demokraatliku põhiseaduse mõju avaldus 1920. aastatel kõikjal Eesti sisepoliitilises elus. Eesti seadusandliku võimu esinduskogu — parlament (Riigikogu) — jõudis enne 1934. aastat kokku tulla viiel korral. Parempoolsed (põllumeeste erakonnad ) hõivasid eri koosseisudes 20–40 kohta, keskparteid (Tööerakond, Rahvaerakond jt) olid edukamad 1920. aastate keskel 30–40 esindajaga, vasakpoolsete ( sotsiaaldemokraadid ) osaks langes 15–30 kohta.
Valitsusjuhi (Riigivanema) ametipädevuse määratles põhiseadus suhteliselt hägusalt: selle ametikoha juurde kuulusid nii täidesaatva võimu juhi — ehk peaministri — ülesanded, kui presidendile omased esindusfunktsioonid
Ehkki Eesti elas aastatel 1918–1933 läbi enam kui 20 valitsuskriisi, ei ole põhjust käsitleda neid millegi erakordsena ega seletada vaid demokraatlike kogemuste puudumisega Eestis. Analoogilised protsessid iseloomustasid demokraatia arengut ka näiteks Prantsusmaal või Weimari vabariigis Saksamaal. Võib koguni väita, et äärmuslike ideoloogiate ja neist välja kasvanud parlamentarismi ning demokraatia vastu suunatud liikumiste esiletõusu esines mujal märgatavalt enam kui niinimetatud uutes riikides.
Paraku tekitas sisepoliitilise elu värvikus paljudes inimestes tunde, et võimuvõitluses ongi lubatud kõik võtted ning demokraatia näis samastuvat ebastabiilsusega. Seetõttu muutus sisepoliitiline stabiilsus paljude tavakodanike jaoks üha enam omaette väärtuseks, mille saavutamine ja kindlustamine on väärt mis tahes hinda. Koos Eesti põhiseaduse vastuvõtmisega algas kohe pikaajaline protsess selle muutmiseks, mille põhieesmärgina nähti stabiilsema täitevvõimu rajamist ning Riigikogu absoluutse võimu piiramist. Vastavaid seaduseelnõusid esitati 1920. aastatel nii parem- kui vasakerakondade poolt.
Lisainfo Eesti vabariigist ja selle iseseisvuse ajaloost.
Eesti riik ja rahvas on suveräänne ja vaba ning võrdne partner teistele riikidele ja rahvastele kogu maailmas. Alati ei ole see aga nii olnud. 13. sajandil allutati Eesti territoorium Saksa ordule, hiljem valitsesid meie territooriumi Rootsi, Poola ja Taani kuningad kuni Eesti liideti Vene tsaaririigiga (Põhjasõda 1700–1721). Selleks, et olla vaba rahvas vabal maal, on Eesti rahvas läbinud pika ja keerulise enesemääramise protsessi.
Eesti suveräänse riigivõimu loomine algas 1917. aasta novemb­ris. Kuna Venemaal oli toimunud revolutsioon ning sea­dus­lik riigivõim kukutatud, kuulutas Ees­timaa kuber­man­­gu Ajutine Maanõukogu ehk Maapäev ennast kõrgeima (suve­rään­se) võimu kandjaks Eestis. Enne võimu haaranud kom­mu­nistide poolt laialiajamist jõudis Maapäev volitada oma juhtorganeid enda nimel eda­si tegutsema. Maa­päeva juhatus ja vanematekogu moodustasid põran­da all Päästekomitee. Punavägede põ­genemisest tingitud võimuvaakumit kasutades avaldas Päästekomitee 1918. aasta 24. veebruaril Eesti iseseisvusmanifesti, millega kuulutati Eesti iseseisvaks demokraatlikuks riigiks. Seda päeva tähistataksegi Eesti Vabariigi aastapäevana.
Kohe pärast seda tungisid Eestisse Saksa väed ning riigis kehtestati Saksa okupatsioon. Sakslased taandusid Eestist 1918. aasta novembris, kuid nende asemel püüdis siia tungida Nõukogude Vene Punaarmee. Eestlased otsustasid end kaitsta ning novembris 1918 algas Vabadussõda. Selle käigus võitsid eestlased nii Punaarmeed kui ka baltisaksa Landeswehri.
Eesti riigivõimu ja riigiorganisatsiooni kujunemine algas 1918. aasta novembrist, mil Maapäev ja Ajutine Valitsus taas kokku tulid. Vabadussõja ajal 1919. aastal valiti Eesti rahva esindusorganina Asutav Kogu, kes võttis vastu „Eesti Vabariigi valitsemise ajutise korra”. 2. veebruaril 1920 sõlmisid Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariik rahulepingu – Tartu rahu, millega Venemaa tunnustas tingimusteta igaveseks ajaks Eesti Vabariigi suveräänsust.
Juunis 1920 võeti vastu Eesti Vabariigi põhiseadus, mis jõustus sama aasta detsembris. Lõppesid Asutava Kogu volitused ja ühtlasi lõppes ka ajutine valitsemiskord . Järgnevatel aastatel tunnustasid Lääneriigid Eesti Vabariiki de jure ning Eestist sai Rahvasteliidu liikmesriik. Põ­hiseadust muudeti oluliselt 1933 ning asendati uuega 1938. aas­tal.
1940. aasta suvel algas NSV Liidu sõjaline agressioon Eesti vastu, võimule tulid kommunistid ning Eesti liideti NSVL koosseisu. Saksamaa ja NSVL-i vahel puhkenud sõjategevuse käigus asendus Nõukogude okupatsioon 1944. aasta sügiseni Saksa okupatsiooniga. Katkenud Eesti iseseisvust prooviti ebaõnnestunult taasta­da 1944. aasta sep­temb­ris. 1944 alustas NSV Liit Eesti sõjalist okupeerimist, järgnesid Eesti põhiseadusliku korra muutmine, riigiaparaadi ja tsiviilühiskonna lammutamine ning riikluse lõpetamine. Eesti Vabariigist sai Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik.
1980-ndate lõpul algas Eesti taasise­seisvumise prot­sess. Nii Ülemnõukogu kui ka Eesti ko­da­nik­konna esindus Eesti Ko­danike Komiteed (Eesti Kongress ) otsustasid Ees­­ti Vabariigi taas­tada. Kuulutati välja üleminekuperiood põhi­seadusliku riigivõimu taas­ta­mi­seks. Taasise­seis­vumine kiideti heaks ka 1991. aasta märtsis toimunud rahvahääletusel.
20. augus­til 1991, kasutades Nõukogude Liidus toimu­nud riigi­pöör­dekatset, kuulutati Eesti Va­bariik taastatuks. Lühikese aja­ga teatasid paljud riigid, et nad tunnustavad Eesti suve­rään­sust. Üle­mi­nekuperiood lõppes põhiseaduse vastuvõtmise ja põ­hi­sea­dus­like rii­gior­ga­nite loomisega 1992. aastal.
Kasutatud allikad:
http://www.estonica.org/est/lugu.html?menyy_id=639&kateg=8&alam=79&leht=4
http://www.estonica.org/est/lugu.html?menyy_id=639&kateg=8&alam=79&leht=3
http://www.nip.ee/page/64/11
http://www.eesti.ee/est/riik/eesti_vabariik/?style=txt
Minu arvamus:
Kas on olemas “vabadus” ja kuidas ma tunnen oma “vabadust” ? Võrreldes oma tänapäevaelu sellega mida minu vanemad ja vanavanemad on rääkinud, minu vabadus on mõtlemis ja väljendus vabadus. Ma ei saa endale kuidagi ette kujutada, et ma peaksin kuulama radiost või vaatama telekast kuidas kõik rahvas üksmeelselt nõustub oma riigitegelastega ja samas õues kuulen anekdoote nendest . Ma ei kujuta ette, kuidas ajalehed kirjeldavad järjekordseid põllumeeste rekordeid aga samas rahvas seisab toidupoodides tundide viisi vorsti ning piima järjekorras. Ma ei kujuta ette, kuidas minu kodumaa kirjeldab suurtest kommunistlikest tegudest, kuid mul ei ole luba reisida ja suhelda teiste rahvastega, kes tunnevad end orjadena kapitalistide pressi all…
Ma olen põhimõtteliselt sõja vastu. Ma ei saa aru miks ühed inimesed tapavad teisi. Aga kuulates oma esivanemate lugusid olen ma tänulik neile kangelastele, kes andsid oma elu minu tänase vabaduse eest.
Sellega tahan ma öelda, et sõda oli küll raske, aga ta oli me tänapäevase elu väärt. Ja 1918. aasta jääb ajaloosse veel paljudeks aastadeks.