Eesti vabariik 1920 - 1940 (1)

Tartu rahu - 2. veebruaril 1920.a sõlmiti hoones Vanemuise t 35 Eesti ja Venemaa vahel Tartu rahu, mis lõpetas kahe riigi vahelise sõjaseisukorra ning millega Eesti sai Venemaalt esimese rahvusvahelise tunnustuse de jure. Tartu rahulepingu kohaselt tunnustas Venemaa Eesti riigi iseseisvust ja sõltumatust, loobudes kõigist seni Eesti maa ja rahva kohta kehtinud suveräänõigustest. Tartu rahu kujunes Eesti riigi alusmüüriks, Eesti muutus rahvusvahelise õiguse subjektiks ja seda kinnitasid peagi teiste riikide ametlikud tunnustused ning Eesti vastuvõtmine Rahvasteliidu liikmeks 21.09.1921.
Meeldetuletuseks eelnevast
28. novembril 1917 kuulutas Maapäev, et Eesti riigikorra määrab Eesti Asutav Kogu ning selle ajani kehtivad Eestis ainult Maapäeva otsused. Enamlased saatsid Maapäeva jõuga laiali.
1918.a. 24 veebruaril võtavad pealetungivate sakslaste ja põgenevate enamlaste vahel Tallinnas võimu eestlased. Avalikustati Iseseisvusmanifest , moodustati Eesti Ajutine Valitsus. Järgmisel päeval sisenesid Tallinna sakslased . Algas Saksa okupatsioon . Novembri alguses puhkes Saksamaal revolutsioon , 11. novembril 1918 kapituleerus Saksamaa ja kirjutas alla Compiegne 'i vaherahule. Eesti Ajutine Valitsus alustas taas tegevust.
28. novembril 1918 ründas Nõukogude Venemaa Narvat ja algas Vabadussõda. 2. veebruaril 1920. a. kirjutati Tartus alla rahulepingule Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel. Nõukogude Venemaa loobus igaveseks kõigist õigustest Eesti suhtes, tunnustas Eesti iseseisvust ja lubas tagastada kõik Eestile kuulunud varad . Nõukogude Venemaal viibivad eestlased said õiguse kodumaale tagasi pöörduda.

Eesti Vabariik 1920-1929

Asutav Kogu
Aprillis 1919 valiti Eestis Asutav Kogu, mille esimene istung toimus 23. aprillil . Asutava Kogu põhiülesanne oli vastu võtta põhiseadus ja maaseadus .
1920. aasta põhiseadus
15. juunil 1920 võttis Asutav Kogu vastu Eesti Vabariigi esimese põhiseaduse. Eesti kuulutati sõltumatuks demokraatlikuks vabariigiks, kus kõrgeimat võimu teostab rahvas. Põhiseadusega kehtestati laialdased kodanikuõigused: kõigi kodanike võrdsus seaduse ees, isiku- ja korteri­puutumatus, ühinemis-, usu- ja sõnavabadus, streigivabadus, õigus eraomandile jne. Vastavalt põhiseadusele sai seadusandlikuks võimuorganiks ühekojaline Riigikogu, kuhu kuulus 100 liiget ja mis valiti kolmeks aastaks. Valimisõigus anti kõigile vähemalt 20-aastaseks saanud kodani­kele. Täidesaatvaks võimuks sai Vabariigi Valitsus ning kohtuvõimuks kohtuorganid. Riigi­pea ametit sisse ei seatud ja riigipea ülesanded jagati Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse vahel (selletõttu on loodud riigikorda nimetatud ka “piiramatuks parlamentarismiks”).
Sisepoliitiline olukord
1920. -tel aastatel rohkesti erakondi. Suurema toetajaskonnaga olid:

• Rahvaerakond (endine Rahvameelne Eduerakond), liidriks Jaan Tõnisson, tsentristlik, toetajaid kõigist rahvakihtidest, ühendavaks jooneks rahvuslus ,
  
• Põllumeestekogud (end. Maaliit), liidriks Konstantin Päts, parempoolsem, esindas jõukamate talunike huve, valimistel suhteliselt edukad ,
  
• Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei, liidrid Karl Ast, Mihkel Martna, August Rei jt., valimistel samuti suhteliselt edukad,
  
• Tööerakond, liidrid Ants Piip, Otto Strandmann jt., vasakpoolne,
  
• Asunike Koondis (eraldus Tööerakonnast), liidrid Otto Tief jt., esindas eeskätt asunikutalude omanike huve.
  

Erakondade toetajaskonnad (ja sellest tingitult erakondade koalitsioonid) ebastabiilsed, mis tõi kaasa valitsuste (ja riigivanema) sagedase vahetumise. (ühest küljest äsja rajatud demokraatia “kasvuraskused”, teisalt oli kogu läänemaailma ühiskond sel ajal rahutu ning valitsused vahetusid kiiresti ka mõnel pikaajalise demokraatliku traditsiooniga maal).
Suurt tähelepanu pöörati vähemusrahvustele. 1925. aastal võeti vastu vähemusrahvaste kultuurautonoomia seadus millega arvukamad rahvused said avarad võimalused rahvuskultuuri edendamiseks.
1. detsembril 1924. a. toimus Tallinnas kommunistide riigipöördekatse, kuid kuna rahvas neid ei toetanud, suruti see üsna kiiresti maha.
Majandus
Vene aja lõpupoole toimunud tööstuspööre oli olnud osa Vene majanduses toimunust. Eesti majandust tervikliku nähtusena polnud seni olnud.
Vastavalt 1919. aasta oktoobris vastuvõetud maaseadusele alustati aastal 1920 põhjaliku maareformiga. Maareformi käigus riigistati mõisnike maavaldused, põllumajandustehnika ja loomad. Osa maast läks riigi maa­fondi, osa maast jagati välja asundustaludena. Loodi 56 000 uut talu (nn. asunikutalud).
Taastati majandussidemed Nõukogude Venemaaga. Lühikese ajaga loodi tuhandeid kau­bandus- ja tööstusettevõtteid, mille rajamiseks Eesti Pank kergekäeliselt laene andis. 1923. aastal halvenes olukord Eesti majanduses kiiresti ning raha väärtus hakkas ruttu kahanema. Eesti Pank oli sunnitud suurema osa kullavarust maha müüma.
Kriisist väljumiseks alustati uut majanduspoliitikat. Kärbiti riiklikke kulusid, piirati kaupade sissevedu, suurendati väljavedu, laenude saamine muudeti keerulisemaks. Korraldati raha­reform, mille käigus asendati margad ja pennid kroonide ja sentidega. Vähenes tööstuse osatähtsus ja tähtsaimaks majandusharuks kujunes põllumajandus. Loobuti majanduslikust orientatsioonist Nõukogude Venemaale ja püüti sulanduda Euroopa majandusse. Tööstuse edendamiseks likvideeriti Venemaa huvides töötanud suurettevõtted. Nende asemele loodi terveid tööstusharusid ning arvestati Eesti toorainega (põlevkivil rajanev kütuse- ja keemia­tööstus, Eesti metsavarudel põhinev puidu- ja paberitööstus). Põllumajanduses muutus juhtivaks haruks loomakasvatus . Eesti peamisteks väliskaubanduspartneriteks kujunesid Suurbritannia ja Saksamaa.
Välispoliitika
Eesti välispoliitika kõige tähtsam ülesanne oli kindlustada omariiklust ja julgeolekut. Pea­mine välisoht Eestile oli Nõukogude Venemaa. Julgeoleku kindlustamisel püüdis Eesti toetuda Rahvasteliidule ja Lääne demokraatlikele suurriikidele. Mingeid tegelikke kokkuleppeid ei sõlmitud ning Eesti probleemid maailmapoliitikasse ei jõudnud. Suuri loo­tusi pandi Balti liidule (Eesti, Läti, Leedu, Poola sõjalis-poliitiline liit), mille sõlmimine takerdus omavaheliste vastuolude ja Nõukogude Liidu vastuseisu taha. Ainsaks sammuks selle loomisel sai Eesti-Läti liiduleping. Välisriikidest kujunesid Eestil tihedad sidemed Rootsiga.

1929-1934

Majandus 1930-ndate aastate alguses
1929. aastal puhkenud ülemaailmne majanduskriis jõudis ka Eestisse. Kaupade hinnad maailmaturul langesid . Eestis vähenes tootjate sissetulek. Paljud ärid ja ettevõtted läksid pankrotti. Langes üldine elatustase, millega kaasnes rahva rahulolematus . Kujunenud olukorras peeti süüdlaseks erakondi ja Riigikogu.
Sõjaväeline riigipööre
Seoses majandus- ja poliitilise kriisiga riigis tugevnes veendumus , et ainus väljapääs on muuta põhiseadust nii, et Eesti saaks tugeva presidendi. Põhiseaduse muutmist nõudsid eelkõige vabadussõdalased, kes kritiseerisid demokraatlikku valitsemissüsteemi ja poliitilist kemplemist. Oktoobris 1933 pandi vabadussõdalaste koostatud uue põhiseaduse projekt rahvahääletusele. Eelnõu toetas enamik valijaid, riigivanem sai õiguse tühistada Riigikogu seadusi ja saata Riigikogu laiali. Vältimaks vabadussõdalaste võitu ja koondamaks võimu enese kätte teostasid riigivanema kandidaadid K. Päts ja J. Laidoner 12. märtsil 1934 sõjaväelise riigipöörde. Kogu riigis kuulutati välja kaitseseisukord . Suleti vapside organisatsioonid ning keelustati kõik poliitilised koosolekud ja meeleavaldused. Vangistati 400 juhtivat vapsi. Riigikogu saadeti suvepuhkusele ja riigiasutustes alustati puhastustööd.

Vaikiv ajastu (1934- 1940)

Septembris 1934 tuli Riigikogu jälle kokku ja nõudis tagasipöördumist demokraatliku valitsemisviisi juurde. Pärast seda parlamenti enam kokku tulla ei lubatud. Kõik erakonnad keelustati ja nende asemele loodi riiklik ainupartei - Isamaaliit. Ajakirjandus allutati tsensuurile ja paljud ajalehed suleti. Riigi kontroll kehtestati kõigil elualadel. Demokraatlik riigikord asendus autoritaarse diktatuuriga. Paljud poliitikud ja demokraatlikult meelestatud haritlased protesteerisid selle vastu, kuid kaitseseisukorra oludes ei suudetud demokraatiat taastada. Võimu kindlustamiseks laskis Päts 1937. aastal koostada kolmanda põhiseaduse. Selle järgi oli Eesti Vabariigi riigipeaks president , kes määras ametisse valitsuse. Taasloodi parlament , ent presidendil oli õigus see laiali saata. Uus põhiseadus piiras ka mitmeid kodanikuvabadusi. Presidendivalimistel saavutas valitsus täieliku võidu. Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks sai K. Päts. Ta nimetas ametisse valitsuse, mille peaminister oli Kaarel Eenpalu. Valitsus jätkas senist poliitikat - kaitseseisukord püsis ja riigi kontroll süvenes. Kõige olulisemad seadused anti välja presidendi dekreetidena.
Majandus vaikival ajastul
1934. aastal hakkas majandus kiiresti arenema ja ületati kriisieelne tase. Likvideeriti tööpuudus ja suurenes inimeste sissetulek. Eriti suure arengu tegi läbi tööstus, põllumajanduses laienes haritav põllupind ja suurenes koduloomade arv. Vaikivale ajastule oli iseloomulik riigi sekkumine majandusse. Eraettevõtlust üritati kontrollida maksu- ja hinnapoliitika kaudu. Majanduse otstarbekamaks korraldamiseks loodi mitmesuguseid nõukogusid ja komiteesid. Ilmnesid plaanimajanduse alged ja suurenes riiklike aktsiaseltside osatähtsus.
Välispoliitika
Välispoliitiline olukord oli Eestile ebasoodne, sest NSV Liit tugevnes ning Hitleri võimuletuleku tõttu muutus ohtlikuks ka Saksamaa. Ilmnes Rahvasteliidu ja demokraatlike lääneriikide suutmatus lahendada rahvusvahelisi probleeme. Eesti muutus rahvusvaheliselt isoleerituks ja NSV Liidule kergeks saagiks .

Kultuuri areng 1919- 1940

Iseseisvusaastate suurim saavutus oli Eesti kultuuri arendamine. Laienesid kontaktid Põhjamaade ja inglise-prantsuse kultuuriga , tugevnesid soome-ugri hõimusuhted. Eriti pandi rõhku haridusolude parandamisele: kehtestati 6-klassiline kohustuslik algharidus ning algkoolilõpetajad said võimaluse edasi õppida gümnaasiumis või kutsekoolis. Loodi uus õpetajate kaader, kirjutati eestikeelseid õpikuid, avati uusi koolimaju.
Tartu Ülikool avati eestikeelsena aastal 1919. See pani aluse eestikeelsele kõrgharidusele ja teadusele. Edaspidi lisandusid sellele veel teised ülikoolid. Paljud eesti teadlased said maailmakuulsaks. Kujunes välja rahvuslik kõrgkultuur. Paljudele tippharitlastele muutus loominguline tegevus elukutseks. Loodi terve hulk elukutselisi teatreid , laulukoore ja orkestreid . Alustati raadiosaateid ja pandi alus rahvuslikule filmitoodangule. Üha laialdasemalt tutvustati eesti kultuuri välismaal. Eesti tuntumate romaanikirjanike ja luuletajate töid tõlgiti võõrkeeltesse. Mitmes Euroopa riigi pealinnas toimusid eesti kunstinäitused. Kõige tuntum eesti kunstnik oli Eduard Viiralt. Jõudsalt arenes isetegevus. Jätkus kohalike laulupidude ja muusikapäevade traditsioon. Loodi rohkesti uusi laulukoore ja orkestreid. Korraldati üldlaulupidusid.
Eesti sportlased tõid olümpiamängudelt 19 medalit , laskespordis saavutati kahel korral maa­ilmameistritiitel.
 
30.märts 1917- Eesti saab autonoomia
24.veebr. 1918- Eesti vabariigi väljakuulutamine, vabariigi ajutise valitsuse moodusatmine
28.nov 1918- Vabadussõja algus
Apr 1919- Asutava Kogu (parlamendi)