Eesti teeninduse areng (0)

Kutsekool - Majandus - Teenindus

5 VÄGA HEA

Viljandi Ühendatud Kutsekeskkool
Teenindusosakond

Eesti teeninduse areng
Referaat

Juhendaja :

Viljandi 2010

Sisukord

Muudatused Eesti teeninduse arengus

Mobiilside ja internet teenusteareng Eesti teeninduses

Eesti Teeninduse Indeks 2008: veebiteenindus on saanud võrdseks

Eesti Teeninduse Indeks annab pildi ettevõtete teenindustasemest ja arengust läbi aegade

Eesti teeninduse areng on hea

Muudatused Eesti teeninduse arengus

Eesti kaubandus- ja teeninduskeskkonnas on viimase 10–15 aasta jooksul toimunud radikaalsed muutused. Sarnaselt kogu muu majandusega tegi ka Eesti kaubandus ja teenindus läbi transformatsiooni turumajanduse ja arenenud riikide ärikultuuri suunas. 2003. aastal ei mõju eestlasele enam šokeerivalt naabermaa Soome turul tehtud fotod kuldsete banaanide all lookas lettidest või ööpimeduses kiiskavatest värvilistest neoonreklaamidest. Veel viisteist aastat tagasi tundus see aga olevat ennenägematult luksuslik ja kättesaamatu vaatepilt .
Nõukogude Liidu ajal (millega Eesti oli liidetud 1940–1991) ja eriti liitimpeeriumi kokkuvarisemise eel ei olnud töö eest makstud raha ainus tingimus või eeldus, et üht või teist vajalikku tarbekaupa, veel vähem aga luksuskaupa saada. Üheks olulisemaks “luksuskaubaks” olnud isikliku sõiduauto hankimiseks pidid reakodanikud näiteks lisaks piisava rahahulga olemasolule aastaid ja isegi aastakümneid olema tolleaegsete ametiühingute poolt peetavates arvestuslikes järjekordades. Samuti korraldati riiklikes ettevõtetes töötajate vahel loose kollektiividele eraldatud autoostu limiidi piires. Nõnda jagati ka mööbli ja muude tarbekaupade ostuõigust. Võimuladvikule kehtisid muidugi teised reeglid: ametiautod, eripoed jms.
Tavakodanike seas vohas tutvuste süsteem, kus ühel ametikohal töötav inimene hankis oma tuttavale vajaliku kauba või teenuse, saades selle eest tasuks endale vajalikku. Prestiižne oli omada tuttavat kaubandusvõrgus, kust suur osa defitsiitsemat kaupa kunagi poelettidele ei jõudnudki, kuna see müüdi varem mitteametlikult maha. Poodidesse siiski jõudnud kaup tekitas lühikese aja jooksul pikad järjekorrad, kusjuures inimesed ostsid niipalju, kui majanduslikult võimalik, et osa omakorda tuttavatele jagada. Defitsiitsete kaupade hulka kuulusid 1980. aastatel näiteks suitsuvorst , viinerid, mandariinid , pidulikud kommikarbid, naiste sukkpüksid, autokummid jms. Väheseid kordi aastas lubati asutuste kaudu osta spetsiaalseid nn. Brežnevi pakikesi, mis osaliselt sisaldasid defitsiitseid toiduaineid.
Üks eraldi märkimist väärivaid näiteid nõukogulikust kaubandusest oli raamatuäri. Kui Eesti tänased kirjanikud ja kirjastajad võivad tolleaegsetest tiraažimahtudest ainult unistada — ametlikult heakskiidetud kohalike autorite raamatud olid odavad ja neid ka osteti palju — siis paremat ja piiratumas mahus trükitud tõlkekirjandust tuli osta koos mõne ideoloogilise teosega, rahale lisaks vanapaberi eest (vastavate talongide alusel) ning kedagi "leti alt" (st. tänu tuttavale müüjale). Koos raamatutega müüdavate kantseleikaupade osakonnas võis mõnikord näha tundidepikkusi järjekordi, kui parajasti oli müügile tulnud piiratud kogus tualettpaberit.
Kaubadefitsiit süvenes veel 1980.–90. aastate vahetusel, siis hakati paljude toiduainete ja muude kaupade müüki limiteerima inimestele jagatavate kaubatalongide abil. Pulmade ja matuste puhul sai osta veidi suurema koguse

80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla