moodustas kaitse, keskmisel korrusel elas feodaal oma perega, allpool tema kaaskondlased ja kõige all paiknesid laoruumid või vangikongid. Suuremaid linnuseid piiras ringmüür, mis kaitses linnust või ka vallikraav, milles voolas vesi ja üle selle tõstesild. Selliseid suuri linnuseid said endale lubada vaid suurfeodaalid, paljudel väikefeodaalidel ei olnudki oma linnust ja nad pidid elama oma senjööri linnuses. Siit järeldub, et feodaalid jagunesid kaheks ja väikefeodaalid allusid suurfeodaalidele. Varasel keskajal valitses naturaalmajandus ja inimesed ei käinud oma kodudest eriti kaugemal. Elati muutumatult pikka aega. 11. sajandil aga hakkas taas arenema kaubandus ja tekkisid linnad. Ristiretked viisid inimesi kodudest eemale ja seega laiendati ka inimeste silmaringi. Ka vanad harjumused ja ettekujutused hakkasid muutuma. Varasel keskajal olid Lääne-Euroopas levinud
KESKAEG 1.Keskaja perioodid koos sajanditega, algus, lõpp, üks tunnus vähemalt! varakeskaeg 476-XI saj(suur rahvasteränne), kõrgkeskaeg XI-XIII saj (kõrge elanikkonna kasv), hiliskeskaeg XIV-XV saj (üleminek rahamajandusele), Varauuseg XVI(Kolumbus avastas Ameerika.) 2.Keskaja seisused ja nende ülesanded Kuningas -> suurfeodaalid(hertsog, krahv), ->keskmised feodaalid(parun), ->väikefeodaalid(rüütel) 3.Millest oli tingitud feodaalkorra kujunemine, selgita mõistet Karl Martelli sõjaväereformist, milles tehti panus raskelt relvastatud rüütliväe loomisele 4.Miks võib nimetada Karl Martelli aega Euroopa ajaloos murranguliseks? Tänu tema sõjaväe reformile pandi alus feodaalkorrale. 5.Selgita, mida tähendas põhimõte ,,minu vasalli vasall ei ole minu vasall" see tähendas seda et nt kuningal ei olnud võimu tema vasalli vasallide üle. 6
suhtel, nimetatakse feodaalkorraks. Feodaalid olid ka sõjameeste seisuses, neile jagati maatükke, et nad sõjateenistuses oleksid. Kuna talupoegade tööta polnud feodaalide maal väärtust, keelati talupoegadel maalt lahkuda- nad muudeti sunnismaisteks, eesti keeles öelduna: pärisorjadeks. Kõige kõrgem feodaalide seas oli kuningas, ta jagas feoodidena maad välja suurfeodaalidele, suurfeodaalid väikefeodaalidele ning väikefeodaalid väikerüütlitele. Neil olid ka omavahelised tülid- kodusõjad- see suurendas riigi ebastabiilsust. VIII sajandil, kuna võitluseks araablaste vastu oli vaja püsivat ratsaväge, viis Karl Martell feodaalkorralduse kindlamale alusele. Sõjaväeteenistuse eest andis ta oma vasallidele maatükke kasutada, hiljem hakati sellist maatükki tähistama lääniks ehk feoodiks ning selle valdajat vastavalt kas läänimeheks või feodaaliks
vasallisuhe katkes (läänistaja andis maa ja pakkus /läänimehele/ kaitset, läänimees pidi andma ustavusvande ja täitma teenistuskohustusi); - hierarhiline üks lepingupool oli teisest kõrgemal, - isikuline kehtis põhimõte: minu vasalli vasall pole minu vasall. Feodaalne hierarhia Kuningas ehk süserään Suurfeodaalid ehk senjöörid (hertsogid, krahvid, vürstid, markiid, parunid) Väikefeodaalid (rüütlid). Maavalduste kategooriad Kuninga maavaldust nimetati keskajal domeeniks. Esialgsed läänid olid benefiitsid, s.o. maavaldused ilma pärandamisõiguseta. 9.-10. sajandil kujunes enamik läänistatavatest maavaldustest feoodideks, s.o. pärandamisõigusega lään. Selle protsessi tagajärjeks oli kuninga domeeni vähenemine, kuna läänistatud maavaldus ei läinud vasalli surma järel enam kuningale tagasi. See tugevdas ka läänimeeste positsioone kuningavõimu suhtes üldse.
saaja, kes vastutasuks kohustus teenima maaisanda sõjaväes. Seda kinnitas vasallivanne, mis kehtestas senjööri (lääni andja) ja vasalli (lääni saaja) vahekorra. Süserään omas kogu maad riigis. Tema läänistas maad suurfeodaalidele: vürstid, hertsogid ja krahvid. Neil oli kohustus osaleda väeüksusega sõjas ja teenida kuninga õukonnas. Suurfeodaalid omakorda läänistasid maid parunitele ja need rüütlitele (väikefeodaalid), kes algselt edasi läänistada ei tohtinud. Läänisüsteemi tekke tõi kaasa ratsasõdalaste keerukas ja kulukas varustus, seetõttu anti sõjameestele maad enese ülalpidamiseks. Ida-Euroopas kujunes mõisahärrus, kus kõiki neid õigusi kandis üks isik. Lääniõigus oli isiklik, seda sai anda ja võtta. Läänivaldusfeoodi ei olnud automaatselt pärandatav ja vasallilepingud tuli uuendada. Allood ehk pärusvaldus, aadliku eraomand
süserään · suur-feodaalid - hertsogid (endiste hõimupealike järeltulijad) - krahvid (kuninga piirkondlikud asevalitsejad) · väike-feodaalid - parunid - rüütlid (kõige madalama astme feodaalid, kellel enam vasalle polnud) 3 NB! Mandri-Euroopa ja Inglismaa erinevused ! mandril kehtis põhimõte- "minu vasalli vasall pole minu vasall" (= väikefeodaalid ei pruukinud täita kuningate korraldusi) Inglismaa - kõik feodaalid olid kuninga vasallid Eestis kujunes feodaalkorraldus välja 13.sajandi esimesel poolel pärast eestlaste alistamist muistses vabadusvõitluses (1208-1227). Eesti eripära- kuna keskaegsed väikeriigid Eestis olid väikesed, siis toimus made läänistamine ainult ühel astmel (maahärrad jagasid maad väikevasallidele, kes seda enam edasi ei läänistanud). Vt. ka Eesti ajaloo veebikonspekti.
Ise nad aga ei pruukinud kellelgi vasallivannetki anda. Enamus väikefeodaale oli pärit maalt. Kõikidele rüütlitele maad polnud ja nad elasid senjööri lossis ja moodustasid tema kaaskonna. Oli ka neid kes rändasid ringi ja otsisid endale sobivat teenistust ja senjööri. Kuid pea kõik rüütlid lootsid endale saada lääni ja seega ka kindla elatusallika. Enamik rüütlitest olidki läänimehed, ehkki nende valdused piirdusid sageli vaid väikse külaga. Nii suur- kui ka väikefeodaalid kuulusid kõik sõjameheseisusesse, mida üha enam tähtsustama hakati. Kuningad hakkasid rõhutama, et nad on eelkõige rüütlid ja püüdsid olla eeskujuks. Sellele aitas kaasa ka kirik, kes püüdis panna rüütleid teenima ristiusku, andes nende seisusele religioose tähenduse. Kirik astus vastu ka feodaalsõdadele ja kehtestas mitmel pool jumalarahu ehk aja mil sõdimine oli keelatud. Keskaja jooksul muutus madalat päritolu meeste rüütliks saamine üha raskemaks
senjööride tülis alluma? · Vasallid pärandasid lääni pojale edasi kujunesid senjöörist sõltumatud pärusvaldused! · Feodaalsuhted nõrgestasid kuningavõimu poliitiline ebastabiilsus ja kodusõjad! · Pt 19.2 Milles avaldus keskaegse rüütliseisuse mitmepalgelisus? · Osa rüütleid ülikusuguvõsadest pärit germaani hertsogid, frangi krahvid · Feodaalidest rüütlitel suured pärusmaad, mida vasallidele läänistati · Väikefeodaalid madalat päritolu, rüütliks tõusnud ustava teenistuse eest · Enamik rüütlitest läänimehed, osa feodaalide kaaskondlased või rändrüütlid · Pt 19.3 Millised tagajärjed olid rüütliseisuse muutumisel pärilikuks aadliseisuseks? · Madala päritoluga enam rüütliks ei saanud · Rüütel pidi olema eeskujulik sõjamees ristiusu ideaalide järgi · Rüütliks sai pärast vastavat kasvatust ja treeningut paazi ja kannupoisina · Kujunes rüütlikslöömise
toota neil kes tsunfti ei kuulunud. Seda reguleeris põhikiri e. Skraa. Gildid ja tsunftid organiseerisid linna kaitset, korraldasid pidusid. Tsunfti siseasju otsustasid tsunftimeistrid. Gildidel ja tsunftidel olid oma kabelid ja kaitsepühakud. Nende liikmed moodustasid linna kodanikkonna. Linna oli kogukond mida valitsesid eesõigustatud patriitsiperekonnad.Senjööri ja linna omavahelised suhted. Linnade iseseisvumise püüdlused §22Kogu maa kuulus maaisandatele(kuningad, suurja väikefeodaalid. Maaisandad lootsid linnade kasvavalt elanikkonnalt makse kogudes rikastuda. Senjööri ja linna vahekord määrati lepingutega. Enamasti said linnlased õiguse kaubelda ja käsitööd teha. Nad jäid linna kohtumõistmisele. Senjöör võis linnalt kauplemise eest nõuda tolli ja muid makse, Senjöör kinnitas linnale linnaõiguse. Läänemere maades levis Lübecki õigus. Väiskemad linad jäid senjööri võimu ja kaitse alla aga suuremad tunnnistasid kuninga
Lään kui feood – vabalt pärandatav. * Läänisuhe oli lepinguline. See tähendab, et kummalgi poolel olid oma kohustused, mille täitmatajätmisel vasallisuhe katkes. * Läänisuhe oli hierarhiline. See tähendab, et üks lepingupool oli teisest kõrgemal positsioonil. * Läänisuhe oli isikuline. See tähendab, et kehtis põhimõte „minu vasalli vasall ei ole minu vasall“ ehk kuningale allusid ainult suurfeodaalid, aga mitte enam väikefeodaalid ega rüütlid, kes allusid nende suhtes üks aste kõrgematele. * Talupoja ja tema isanda suhe erines vasalliteedist. Talupojad ei olnud vabad, vaid nad sõltusid oma isandast. Samuti polnud isandal konkreetseid kohustusi talupoja suhtes. Sarnasuseks on aga see, et tegemist oli tingliku maaomandiga ja selle eest tasumine oli samuti sama. Tinglik selletõttu, et näiteks kuningas võis maa suurfeodaalilt ära võtta. Ka talupoja elu oli tinglik, sest näiteks rüütel võis ta teise tallu saata
Samuti püüti väravaehitisi muuta võimalikult keerulisteks, et ühest väravast sisse murdnud vaenlane niipea edasi ei pääseks. Näiteks pidi ühte Inglismaal asuvasse linnusesse siseneja kõigepealt ületama tõstesilla, siis läbima viis väravat ja kuus allalastavat raudvõret, pöörama paremale ümber nurga ning lõpuks ületama veel ühe tõstesilla. Suuri, mitme kindlustusvööndiga linnuseid võisid endale lubada üksnes suurfeodaalid. Väikefeodaalid pidid leppima sootuks tagasihoidlikuma eluasemega ja paljudel rüütlitel polnudki oma linnust. Nad elasid siis tavaliselt oma senjööri linnuses ja moodustasid tema kaaskonna. Seesuguste tugevalt kindlustatud feodaallosside aeg sai läbi alles XIV sajandil, mil ühes kuningavõimu tugevnemisega kadusid feodaalne killustatus ja lakkamatud kodusõjad. Feodaalide relvastus koosnes pikast piigist, sõjakirvest ehk taprist ning kahe teraga sirgest mõõgast. Kaitseks olid
Feodaalid olid elukutselised sõjamehed, kelle maad harisid talupojad. Seda nimetatakse feodalismiks. Kui senjöörid läänistasid vasallidele suuri maatükke küladega, siis nimetati vasalle suurfeodaalideks. Enamasti olid nendeks hertsogid või krahvid. Suurfeodaalid pidid isanda ette ilmuma suurte sõjasalkadega. Selleks läänistasid nad oma maad väiksematele feodaalidele, kes pidid selle eest oma sõjasalkadega suurfeodaali teenistusse tulema. Seega olid väikefeodaalid suurfeodaalide vasallid ja suurfeodaalid väikefeodaalide senjöörid. Väikefeodaalid läänistasid oma maad aga veel väikerüütlitele. Nemad olid kõige alama astme feodaalid. Nii tekkis feodaalne hierarhia, kus kõige kõrgemal on valitseja ja kõige madalamal väikerüütel. Karl Suure valitsemise ajal olid feodaalid üsna kuulekad, kuid pärast Karl Suure surma hakkasid võimust võtma suurfeodaalid ja sageli oli neid peaaegu võimatu kuuletuma sundida
Kuna maa ilma talupoegadeta oli väärtusetu, siis muudeti talupojad sunnismaiseks seega kujunes pärisorjus. Kahe süsteemi vaheline eraldusjoon kulges läbi Saksamaa mööda Elbet. 6) Selgita feodaalne hierarhia Kõige tähtsam oli kuningas ehk süserään(suurfeodaal). Otse temale allusid tema vasallid ehk senjöörid e suurfeodaalid(hertsog. vürst, markii, krahv, parun), kellele omakorda allusid väikefeodaalid(rüütlid). Vahe suur ja väikefeodaali vahel oli väga suur. Feodaali maal elasid talupojad, kes sõltuvalt põllumajandussüsteemist(rendihärrus või mõisahärrus) pidid kas maksma makse ja koormiseid või tegema teotööd, maksma makse ja olid lisaks ka pärisorjad. 7) Mis kohustusi kandis keskaegne talupoeg? 3 näidet 1) pidi tasuma makse 2) pidi tegema mõisniku maal tööd(oma riistadega)
Eluks ajaks kasutamiseks ja vastutasuks nõudis sõjaväes teenimist. Lään ilma talupoegadeta oli täiesti kasutu. See kes benefiitsi andis oli senjöör, kes maa sai oli vasall. Vasall pidi endale muretsema sõjaväevarustuse. Valitsejat kutsuti süserääniks. Kuninga otsestest vasallidest kujunevad suurfeodaalid: hertsogid, krahvid, vürstid, grandid, parunid. Kuidas saada aru, et tegemist on aadliku tiitliga? Suurfeodaalidel olid nii suured maavaldused, et nad said omakorda läänistada. Väikefeodaalid on rüütlid, junkrud, hidalgod. Lääni üleandmine ja vasallitruuduse vandumine investituur sümboolne akt, kus senjöör annab vasallile lääni ja sõlmitakse leping, vastastikused kohustused. Kui üks pool ei täida kohustust, leping kaotab kehtivuse. Leping on isikuline minu vasalli vasall ei ole minu vasall. Kuningas on kõrg- Keskaja alguses kõige väiksema maa-alaga. Tema maad kutsutakse domeeniks. Benefiits
Samuti püüti väravaehitisi muuta võimalikult keerulisteks, et ühest väravast sisse murdnud vaenlane niipea edasi ei pääseks. Näiteks pidi ühte Inglismaal asuvasse linnusesse siseneja kõigepealt ületama tõstesilla, siis läbima viis väravat ja kuus allalastavat raudvõret, pöörama paremale ümber nurga ning lõpuks ületama veel ühe tõstesilla. Suuri, mitme kindlustusvööndiga linnuseid võisid endale lubada üksnes suurfeodaalid. Väikefeodaalid pidid leppima sootuks tagasihoidlikuma eluasemega ja paljudel rüütlitel polnudki oma linnust. Nad elasid siis tavaliselt oma senjööri linnuses ja moodustasid tema kaaskonna. Seesuguste tugevalt kindlustatud feodaallosside aeg sai läbi alles XIV sajandil, mil ühes kuningavõimu tugevnemisega kadusid feodaalne killustatus ja lakkamatud kodusõjad. 7.Rüütlite pidusöömingud Enne pidusöögi algust astusid kannupoisid rüütlite juurde. Igaüks teenis nelja rüütlit ja ulatas
täitmata jätmise korral vasallsuhe katkes. Vasallisuhete sõlmimine toimus investituuriga. Vasall vandus senjäärile truudust, tasuks andis too vasallile maavalduse- lääni. Seal omati piiramatut võimu; hierarhiline üks lepingu poole teisest kõrgemal; isikuline kehis põhimõte minu vasalli vasall ei ole minu vasall. Tagajärg: vasallide suure iseseisvuse tõttu oli maa äärmiselt killustatud. Väikefeodaalid rüütlid, hidalgod, skvaierid, junkrud. Suurfeodaalid krahvid, hertsogid, vürtsid, grandid, parunid. Kõige tipus kuningas süserään. Heraldika - Rüütliseisuse liikmeil kombeks lisada oma ristinime juurde kohanimi ning tarvitada sugukonna tunnusena vappi pärilikult edasiantav sümboolne värviline märgis, mis on loodud kindlate reeglite alusel. Ajapikku hakati koostama aadlimatrikleid. §7 Viikingid ja nende kultuur
Kuna maa ilma talupoegadeta oli väärtusetu, siis muudeti talupojad sunnismaiseks – seega kujunes pärisorjus. Kahe süsteemi vaheline eraldusjoon kulges läbi Saksamaa mööda Elbet. 6) Selgita feodaalne hierarhia Kõige tähtsam oli kuningas ehk süserään(suurfeodaal). Otse temale allusid tema vasallid ehk senjöörid e suurfeodaalid(hertsog. vürst, markii, krahv, parun), kellele omakorda allusid väikefeodaalid(rüütlid). Vahe suur- ja väikefeodaali vahel oli väga suur. Feodaali maal elasid talupojad, kes sõltuvalt põllumajandussüsteemist(rendihärrus või mõisahärrus) pidid kas maksma makse ja koormiseid või tegema teotööd, maksma makse ja olid lisaks ka pärisorjad. 7) Mis kohustusi kandis keskaegne talupoeg? 3 näidet 1) pidi tasuma makse 2) pidi tegema mõisniku maal tööd(oma riistadega) 3) vajadusel pidi minema sõtta, et kaitsma oma isandat
Feodaalsuhted said alguse, kui Karl Martell andis oma sõjameestele maa, mille sissetulekutest pidid nad endale varustuse muretsema. Oli kolme sorti läänisuhteid: LEPINGULINE (mõlemal poolel on omad kohustused); HIERARHILINE (üks osapool on teisest kõrgem); ISIKULINE (minu vasalli vasall pole minu vasall). Feodaalsuhetes oli kõige kõrgemal kuningas ehk süserään, nende alluvad olid senjöörid ehk suurfeodaalid (hertsog, vürst, krahv, parun), nende alluvuses olid väikefeodaalid (rüütlid) ehk vasallid. 8)Rüütliseisus. Rüütliteks said erinevat päritolu ja sotsiaalse positsiooniga inimesed, kuid peamiselt olid nad madalat päritolu. Osa rüütleid (kel polnud oma lääni) elas oma senjööri lossis, moodustades tema kaaskonna, kuid osa rändas ringi ning otsis sobivat teenistust. Enamik neist lootis siiski saada endale lõpuks maa ning tänu sellele ka kindla tuluallika
Euroopa kujunemine keskajal 1. Keskaja mõiste ja koht ajaloos. a. Üleminek antiigist keskaega oli pikk muutuste protsess: · Lääne-Rooma hävimine. · Germaanlaste ja slaavlaste rännete tulemusel uue ühtsuse Euroopa kujunemine. b. Mõiste "keskaeg" võtsid kasutusele itaalia humanistid (Giovanni Andrea 1469.a.): · Sellega tähistati vanaaja ja oma kaasaja vahelist perioodi, mil midagi olulist ei toimunud (nn pime ajajärk). c. See 1000aastane periood pani aluse läänemaailmale nagu me seda tänapäeval tunneme. d. Keskaeg ei olnud "pime" ega "kuldne", vaid sama mitmetahuline ja vastuoluline nagu tänapäev. e. Arenes kultuur, pandi alus paljudele tänapäeva väärtushinnangutele. 2. Keskaja piiritlemine a. Keskaega piiritletakse ruumiliselt alaga, kus kujunes feodaaltsivilisatsioon: PIIRID TUNN...
senjöör lubas vasallile kaitset ja maad. Läänisuhe oli lepinguline. See tähendab, et kummalgi poolel olid oma kohustused, mille täitmatajätmisel vasallisuhe katkes. Läänisuhe oli hierarhiline. See tähendab, et üks lepingupool oli teisest kõrgemal positsioonil. Läänisuhe oli isikuline. See tähendab, et kehtis põhimõte ,,minu vasalli vasall ei ole minu vasall" ehk kuningalle allusid ainult suurfeodaalid, aga mitte enam väikefeodaalid ega rüütlid, kes allusid nende suhtes üks aste kõrgematele. Läänipüramiidi kõrgeim isik oli kuningas. Kuningale allusid suurfeodaalid, kellele omakorda allusid väikefeodaalid. Kõike madalamal positsioonil olid rüütlid. Immuniteedikirjade järgi läksid osad riigivõimu funktsioonid suurfeodaalidele. Suurfeodaalid said õiguse kohut mõista ja makse koguda. Talupoja ja tema isanda suhe erines vasalliteedist. Talupojad ei olnud vabad, vaid nad sõltusid oma isandast
· Kuningavõim nõrgenes ja poliitiline ebastabiilsus suurenes. 2. Rüütliseisus a. Rüütel elukutseline raskeratsaväelane, kes kuulus sõjaväetuumikusse: · Ritter s.k. (rüütel), chevalier pr.k. ja caballero his.k. (kavaler). b. Erinev päritolu ja sotsiaalne positsioon: · Hertsog ja krahvid pärinesid vanast Rooma aristokraatiast või germaani ja Frangi riigi suurnikest. · Madalat päritolu väikefeodaalid tõusid esile tänu senjööri ustavale teenistusele. · Enamik rüütlitest olid läänimehed, kelle valdused piirdusid sageli väikese külaga. · Ilma läänita rüütlid elasid senjööri lossis tema kaaskonnas. c. Rüütel kui sõjameheseisus: · Kõik feodaalid tähtsustasid üha enam kuulumist sõjameheseisusesse. · Ka kuningad rõhutasid, et on eelkõige rüütlid ja näitasid end eeskujulike sõjameestena.
(uued riigid, feodaalkord, läänisuhted, pärisorjus ja naturaalmajandus, linnade ja kaubanduse allakäik, kultuuriline allakäik). Bütsantsi ja Frangi suurriigid. Feodaalne killusatus. Feodaalkord- kuningale kuulus võim kogu kuningriigis, ta jagas aadlikele/feodaalidele maid ja tiitleid. Suurfeodaalid (vürst, hertsog, krahv)- ülesandeks oli riigi sõjaline kaitse. Omasid vasalle (väikefeodaale) andisid neile omakorda maad, vasall andis truuduse vande. Väikefeodaalid (parunid)- neil olid oma talupojad ja mõis. Vasall pidi kaitsma oma isandat, pidi tundma rüütlikombeid ja olema sõjaväeteenistuses. Pärisorjus- feodaalse sõltuvuse vorm: sunnismaised talupojad olid täielikult allutatud oma isanda õiguslikule ja majanduslikule eeskostele; talupoeg ei tohtinud oma maalt lahkuda; pidi osa oma saagist andma isandale. Naturaalmajandus- rahatu majandus, kus kõik vajalik toodetakse ise või saadakse vahetusvaubanduse vahendusel. Pärast Lääne-
isanda sõjaväes, toetada isanda poliitikat, nõuandmine, vajadusel lunaraha maksmine (kui isand langeb vangi) Senjööri ülesanded: (lääniisand) Lääni andmine, vm. Tulusa ametikoha andmine, Vasalli kaitsmine Kuninga otsestest vasallidest moodustus suurfeodaalide kiht. LÄÄNIPÜRAMIID Kuninga süserään. Suurfeodaalid- krahvid, hertsogid, vürstid, grandid, parunid. Väikefeodaalid- rüütlid, hidalgod, skvaierid, junkrud HERALDIKA Ajaloo abiteadus- teadus vappidest. Rüütlite sugukonna tunnusena kasutati vappi. Vanimad on kolmnurksed. Mida keerulisemaks vapikilp muutub seda hilisema vapiga on tegu. INGLISMAA KUJUNEMINE 1066 hakkavad Inglismaad valitsema Normannid. KÕRGKESKAEG 11.(teine pool)-14. saj KESKAEGNE PÕLLUMAJANDUS IX saj-ks oli feodaalsuhted põhiliselt välja kujunenud. Kadunud olid vabade talupoegade kiht. Sõltuvate talupoegade kiht kujunes järgmiselt
Investituur läänistamise protseduur, kus vasall tõotas ustavust oma senjöörile ja senjöör lubas vasallile kaitset ja maad. Läänisuhe oli: 1. Lepinguline kummalgi poolel olid oma kohustused, nende täitmatajätmisel vasallisuhe katkes. 2. Hierarhiline üks lepingupool oli teisest kõrgem. 3. Isikuline kehtis põhimõte "minu vasalli vasall ei ole minu vasall" ehk kuningale allusid ainult suurfeodaalid, aga mitte enam väikefeodaalid ja rüütlid. Läänipüramiid: 1. Kuningas 2. Suurfeodaalid 3. Väikefeodaalid 4. Rüütlid Immuniteedikirjade abil läksid osad riigivõimu funktsioonid suurfeodaalile. Nad võisid: 1. Kohut mõista 2. Makse koguda Talupoeg ja isand Talupoja ja tema isanda suhe erines vasalliteedist. Talupojad ei olnud vabad, vaid nad sõltusid oma isandast. Samuti polnud isandal konkreetseid kohustusi talupoja suhtes. Sarnasuseks on aga see, et
) Feodalism oli läänikrod (kitsamas mõistes). Lääni suhe oli lepinguline, see tähendas seda, et mõlemal on oma õigused ja kohustused, mille rikkumisel vasallisuhe katkes. Üks isik vasall andis end võimsama isiku senjööri kaitse alla, vastutasuks vandus igavest truudust ja kohustus teda sõjaliselt teenima. Lääni suhe oli ka hierarhiline SÜSERÄÄN oli kuningas, kelle alluvuses oli senjöör-suurfeodaalid(hertsog, vürst, markii, kravh, parun). Omakorda tema alluvuses oli vasall-väikefeodaalid(rüütlid) Läänisuhe oli isikuline see tähendas seda, et kehtis põhimõte ,,Minu vasalli vasall ei ole minu vasall" (kohustusi kanti selle ees, kellega otsene truudussuhe) Lisaks läänidele jagati immuniteedi kirju , millega osa rigi funktsioone anti vasallile (kohus, maksud). · Pärisorjus Naturaalmajanduse ja feodaalsuhete arenguga käsikäes kujunes talupoegade sõltuvus suurmaavaldajatest. Kreeka ja Rooma hiilgeaegadel
Kodusõjad feodaalide vahel puhkesid nende seiklus- ja saamahimust. Kuningavõim nõrgenes ja poliitiline ebastabiilsus suurenes. Rüütliseisus Rüütel elukutseline raskeratsaväelane, kes kuulus sõjaväetuumikusse: Ritter s.k. (rüütel), chevalier pr.k. ja caballero his.k. (kavaler). Erinev päritolu ja sotsiaalne positsioon: Hertsog ja krahvid pärinesid vanast Rooma aristokraatiast või germaani ja Frangi riigi suurnikest. Madalat päritolu väikefeodaalid tõusid esile tänu senjööri ustavale teenistusele. Enamik rüütlitest olid läänimehed, kelle valdused piirdusid sageli väikese külaga. Ilma läänita rüütlid elasid senjööri lossis tema kaaskonnas. Rüütel kui sõjameheseisus: Kõik feodaalid tähtsustasid üha enam kuulumist sõjameheseisusesse. Ka kuningad rõhutasid, et on eelkõige rüütlid ja näitasid end eeskujulike sõjameestena. Kirik pani rüütleid teenima ristiusu ideaale. Kujunes aadel pärilik rüütliseisus.
Kodusõjad feodaalide vahel puhkesid nende seiklus- ja saamahimust. Kuningavõim nõrgenes ja poliitiline ebastabiilsus suurenes. Rüütliseisus Rüütel elukutseline raskeratsaväelane, kes kuulus sõjaväetuumikusse: Ritter s.k. (rüütel), chevalier pr.k. ja caballero his.k. (kavaler). Erinev päritolu ja sotsiaalne positsioon: Hertsog ja krahvid pärinesid vanast Rooma aristokraatiast või germaani ja Frangi riigi suurnikest. Madalat päritolu väikefeodaalid tõusid esile tänu senjööri ustavale teenistusele. Enamik rüütlitest olid läänimehed, kelle valdused piirdusid sageli väikese külaga. Ilma läänita rüütlid elasid senjööri lossis tema kaaskonnas. Rüütel kui sõjameheseisus: Kõik feodaalid tähtsustasid üha enam kuulumist sõjameheseisusesse. Ka kuningad rõhutasid, et on eelkõige rüütlid ja näitasid end eeskujulike sõjameestena. Kirik pani rüütleid teenima ristiusu ideaale. Kujunes aadel pärilik rüütliseisus.
Kodusõjad feodaalide vahel puhkesid nende seiklus- ja saamahimust. Kuningavõim nõrgenes ja poliitiline ebastabiilsus suurenes. Rüütliseisus Rüütel – elukutseline raskeratsaväelane, kes kuulus sõjaväetuumikusse: Ritter s.k. (rüütel), chevalier pr.k. ja caballero his.k. (kavaler). Erinev päritolu ja sotsiaalne positsioon: Hertsog ja krahvid pärinesid vanast Rooma aristokraatiast või germaani ja Frangi riigi suurnikest. Madalat päritolu väikefeodaalid tõusid esile tänu senjööri ustavale teenistusele. Enamik rüütlitest olid läänimehed, kelle valdused piirdusid sageli väikese külaga. Ilma läänita rüütlid elasid senjööri lossis tema kaaskonnas. Rüütel kui sõjameheseisus: Kõik feodaalid tähtsustasid üha enam kuulumist sõjameheseisusesse. Ka kuningad rõhutasid, et on eelkõige rüütlid ja näitasid end eeskujulike sõjameestena. Kirik pani rüütleid teenima ristiusu ideaale. Kujunes aadel – pärilik rüütliseisus.
väiksematele feodaalidele, kes pidid selle eest oma sõjasalkadega suurfeodaali teenistusse tulema. Väiksemad feodaalid läänistasid osa oma maast veel väikerüütlite kõige alama astme feodaalidele. Sellisel moel kujunenud feodaalide reastust tähtsuse järgi, kus ülemisel astmel on valitseja ja kõige alumisel väikerüütlid, nimetatakse feodaalseks hierarhiaks. Feodaalid, kes said valitsejalt maad, olid tema vasallid, valitseja oli aga nende isand ehk senjöör. Väikefeodaalid olid suurfeodaalid vasallid, suurfeodaalid aga nende senjöörid. Vasall andis senjöörile truudusevande, tõotades teda alati ustavalt teenida. Vasalli kohustused Vasall peab andma senjöörile: sõjalist abi, rahalist abi, nõu Senjööri kohustused Senjöör peab pakkuma vasallile: eestkostet, kaitset kohtus, ülalpidamist. 2) Kõrgkeskaegne arhitektuur ja kunst ( 24 ) Kõige olulisemad keskaegsed ehitised olid kirikud
2. Vajadus luua stabiilne võimusüsteem: Rooma riigi lagunedes kadus Gallia aladelt ametnikele tuginev administratsioon. Uue impeeriumi loomisel tuginesid käskude, seaduste elluviimine vasalliteedi abil seotud meeste toetusele. Selle eest pakkus kuningas kaitset. Moodustus läänipüramiid ehk feodaalne hierarhia. Feodaalne hierarhia: 1) Kuningas ehk süserään 2) Suurfeodaalid ehk senjöörid (hertsogid, krahvid, vürstid, markiid, parunid) 3) Väikefeodaalid (rüütlid). Läänisuhte tunnused: lepinguline – kummalgi poolel olid oma kohustused; nende täitmatajätmise korral vasallisuhe katkes (läänistaja andis maa ja pakkus /läänimehele/ kaitset, läänimees pidi andma ustavusvande ja täitma teenistuskohustusi); hierarhiline – üks lepingupool oli teisest kõrgemal, isikuline – kehtis põhimõte: minu vasalli vasall pole minu vasall. Maavalduste kategooriad: Domeen- kuninga maavaldus
2. Vajadus luua stabiilne võimusüsteem: Rooma riigi lagunedes kadus Gallia aladelt ametnikele tuginev administratsioon. Uue impeeriumi loomisel tuginesid käskude, seaduste elluviimine vasalliteedi abil seotud meeste toetusele. Selle eest pakkus kuningas kaitset. Moodustus läänipüramiid ehk feodaalne hierarhia. Feodaalne hierarhia: 1) Kuningas ehk süserään 2) Suurfeodaalid ehk senjöörid (hertsogid, krahvid, vürstid, markiid, parunid) 3) Väikefeodaalid (rüütlid). Läänisuhte tunnused: lepinguline kummalgi poolel olid oma kohustused; nende täitmatajätmise korral vasallisuhe katkes (läänistaja andis maa ja pakkus /läänimehele/ kaitset, läänimees pidi andma ustavusvande ja täitma teenistuskohustusi); hierarhiline üks lepingupool oli teisest kõrgemal, isikuline kehtis põhimõte: minu vasalli vasall pole minu vasall. Maavalduste kategooriad: Domeen- kuninga maavaldus
annaabi.ee 
