-test (Juhan Smuuli teosed). 60.-te teisel poolel tugev draamalaine Autorid: Juhan Smuul, Egon Rannet, Ardi Liives, Boris Kabur 1. Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid aastatel 1956–65. Allegoorilisus, retoorilisus, romantilisus ja rõõmsameelsus, inimlik soojus, intellekti ja tunnete koostöö, suure ja väikese, kosmilise ja isikliku ühendamine, avatud ruum, avastamine ja ehitamine. Autorid: Deboora Vaarandi, Uno Laht, Ilmi Kolla, Lehte Hainsalu, Paul Haavaoks, Jaan Kross, Ellen Niit, Ain Kaalep. 2. Artur Alliksaare luule. Tuntuim teos: „Olematus võiks ju ka olemata olla“. Väga vastuoluline looming. Kohati arbujalik, siis jälle raskes barokkstiilis. Nooremana on „veel arbujalikum kui arbujad ise“, vormirangus, kõlaline elegants. Ilu- ja kunstikummardus, lihvitud sõnakasutus, maksimalism, eksistentsialism. Luulestiil muutub järsult pärast vangilaagrist vabanemist. Väga pikad read, vabavärsis tekstid.
koduaknas", Raimond Kolk ,,Ütsik täht", Jaan Kruusvall ,,Pilvede värvid", 1950 Luule Poeem, võitlus ja igatsusluule. Juhan Smuul, Rudolf Sirge, Juhan Smuul ,,Kirjad Sõgeda külast", Rudolf Sirge Proosateoseid ilmus vähe, nende Proosa - novell, realistlik, jutustus, Aadu Hint, August Jakobson, ,,Maa ja Rahvas", Aadu Hint ,,Tuuline rand", Gustav sõltus poliitilistest ettekirjutustes olukirjeldus, ajalooainelised Gustav Suits, Ivar Grünthal, Suits ,,Tuli ja tuul", Ivar Grünthal ,,Uni lahtiste aja proosas tõusid esile panoraamromaanid, Marie Under, Ilmar Laaban, silmadega", Marie Under Sädemed tuhas", Ilmar panoraamromaanid
sotsiaalse väljakäiguga realism), dokumentaalsuse taotlusi (võlts dokumentaalsus muutub päris dokumentaalkirjanduseks, nt Smuuli ,,Jäine raamat"), romantilisi jooni (pärisrealistlikud taotlused põimuvad romantilise esteetikaga), noorsookirjanduse iseseisvumine (see tõotab proosakirjanduse toibumist ja jalule saamist. Noor peategelane selle aja kirjanduses). 1960ndate I poolel proosa keskmes realistlik sotsiaalpsühholoogiline või -psühholoogiline romaan. Lugemisväärseid raamatuid vähe, proosa toibumine võtab stalinismist väljuminesel aega. Kirjutatakse reisikirju. Realistlik ilukirjanduslik proosa autorid: Paul Kuusberg (toob kirjandusse tabuteemasid, ,,Enn Kalmu kaks mina", ,,Südasuvel" oma ajastu märgid) ja Lilli Promet (,,Primavera" (1971). Üleminek päris ilmega realismi juurde: Raimond Kaugver (kirjutas sahtlisse,
Kordamisküsimused 1) Luule, draama ja proosa ülevaade. Luule – vabavärss, seosed universumi ja kosmosega, ühiskondlik ärkamine,eneseleidmine, inimlikud nähtused, tavaelu (linn, korter), kujundirikkad, rõõmsameelne, modernism e. erinevad luulekatsetused. Kassetipõlvkond. Jaan Kross, Ellen Niit, Uuno Laht, Ain Kaalep, Artur Alliksaar, Uku Masing. Draama – 60. Metafoorne draama, mis põhineb muinasjuttudel ja müütidel. 80. Kultuurilooline draama, inimese juurte otsimine. Aegade tajumine. Sotsioloogliline draama, aluseks tegelik elu, kirjad, mälestuse, kirjandid ja uuringud. P.E.Rummo, E.Vetemaa, M.Unt, V.Vahing, Merle Karusoo
aastate alguses ja hakkas kümnendi lõpus ka mõjutama kirjandust. Seisakuajal ei olnud kirjanduselu enam nii tormiline, "Loomingu Raamatukogu" ja "Noorus" kaotasid oma senise tähtsuse, peamisteks kirjanduslikeks kanaliteks olid ajakirjad "Looming" ning "Keel ja kirjandus" ja ajaleht "Sirp ja vasar". Luule Sulaaeg 50., 60. aastate vahetusel jõudsid luulesse autorid, kelle tulek oli olude tõttu 5-15 aastat hilinenud. Jaan Kross luuletajana Tema luulelooming kätkeb eneses sotsiaalset aktiivset vabavärssi ja satiiri, ta on ühiskondliku mõttelaadiga kirjanik. Tema luulekogu kannab pealkirja "Söerikastaja" (1958). Uno Laht Oli üks esimesi pürokraatia kritiseerijaid. Tema tekstid paistavd silma julge ütlemise ja huumoriga, kuid samas ikkagi ka nõukogulikkusega. Ellen Niit Äratas juba väga noorelt tähelepanu luuletusega "Õnn". Luuletajana sai ta tuntuks 57
oluline sula/aja võimalus tõlgete ja otsekontaktide kaudu suhelda muu maailmaga. 1957. aastal hakkas ilmuma raamatusari "Loomingu Raamatukogu", mis vahendasid välismaise kirjanduse tõlkeid. Samas tekkis ka varjatud kirjandus: sise/emigrantide Uku Masingu ja Artur Alliksaare ümber kogunenud noored tekitasid mitteametliku kultuuri- ja kirjanduselu. Esimesed selged lahtiütlemised nõukogulikust kunstist on nähtavad Mati Undi ja Enn Vetemaa proosas ning Paul-Eerik Rummo ja Jaan Kaplinski luules. Eredaimaks pöördepunktiks on nn kassetipõlvkonna tulek luulesse 1962-1969 (luulekassett on pappkarp, mis sisaldab mitme noore luuletaja debüütkogusid). Kassetipõlvkonna (Rummo, Kaplinski, Runnel,Traat, Luik) vaimseks isaks on peetud Artur Alliksaart (1923-1966) boheemlaste kuningat, modernisti, paljude noorte iidolit, poliitilist sisepagulast-, kelle elu ja eluloo ümber liiguvad tänaseni müüdid. Ei ole paremaid, halvemaid aegu
Virtsu Kool Kirjanduse areng kodumaal 1950 – 1970 Uurimistöö Autor: Õnnela Lilleoja IX klass Juhendaja: õp. Airi Aavik Virtsu 2015 SISUKORD SISSEJUHATUS 1.1. Tuntumad kirjanikud 1.1.1. Gustav Suits 1.1.2. Marie Under 1.1.3. Karl Ristikivi 1.1.4. Juhan Smuul 1.1.5. August Gailit 1.1.6. Jaan Kross 1.2. Kassetipõlvkond 1.2.1. Kassetipõlvkonda ühendasid järgmised põhimõtted: 1.2.2. Kassetipõlvkonda kuulusid järgmised suurkujud: 1.3. Luule 1.3.1. Luuleuuendused: 1.4. Proosa 1.4.1. Noored kirjanikud tõid proosasse järgmised teemad: Kasutatud allikad 2 SISSEJUHATUS Sõjajärgset kodueesti kirjandust mõjutas suuresti vajadus kohaneda Jossif Stalini poolt loodud
mängima mängu, nagu ta hooliks autoriõigustest – tegelikult ei tahetud läänekirjandust trükki lasta. 60ndatel aga hakkab sealt tulema just uut Lääne kirjandust. Samuti autoreid lähiminevikust, kes on tugevalt kirjandust muutnud – Kafka, Salingeri „Kuristik rukkis“ jt. 1958 Keel ja Kirjandus – Pigem teadusliku suunitlusega ajakiri. 1960 vabavärsipoleemika (Nirk (Hermelin), Kross, Niit, Kaalep, Mäger jt) – Tagant järgi võib tunduda veider, kuid antud aja kontekstis täiesti seletatav. Nimelt avaldas aastal 60 Endel Nirk paroodia, kus ta ründas üsna teravalt noort luulet. Esile kerkis just vormi küsimus – tekkis vaidlus selle üle, kas korralik Nõkogude Eesti luuletaja tohib vabavärssi kasutada või ei tohi. See oli üsna ebavõrdne vaidlus, sest keegi väga vabavärssi ei kaitsnud. Sisuliselt
Karpidesse pakitud luulekogude nn kassettide- järgi kutsutakse neid tänini kassetipõlvkonnaks. Noorte tulekuga lahvatasid juba varem alanud vaidlused kirjanduse kohta, stiili ja vormide üle, üks avaliku väitluse tulipunkte oli vabavärss. Seda aega seostatkse alternatiivsusega. Märksõnaks on optimism, alternatiivsus, revolutsioonilisus, noored, vähemused, armastus, rahu, vabadus, vasakpoolsus. Võimust võtab hipikultuur. Sellesse põlvkonda kuulusid erilaadsed autorid nagu Luik, Runnel, Kaplinski, Vetemaa, Kross, Valton, Unt. Neisse aastaisse jäid ka esimesed kontaktid kodu- ja väliseesti kirjandusringkondade vahel, eestlaste esimesed Rootsi külastused ja üksikute väliseestlaste reisid okupeeritud kodumaale. Tihedate sidemete tekkimist takistasid siiski ideoloogilised vastuolud, väliseestlaste üldine kommunismivaenulikkus ning Nõukogude luureorganite katsed kultuurisidemeid Läänest salajase info hankimiseks ära kasutada. A
kultuurihuvi tõusust. 2. Mis iseloomustab seisakuaega kirjanduses? Seisakuajal, 70-ndate lõpul hakkasid taas levima põrandaalused almanahhid, levisid noorsoorahutused. Seisakuajal ei olnud kirjanduselu enam nii tormiline. ,,Loomingu raamatukogu" ja ,,Noorus" kaotasid oma senise tähtsuse. Peamisteks kirjanduslikeks kanaliteks olid ajakirjad ,,Looming" ning ,,Keel ja kirjandus" ja ajaleht ,,Sirp ja vasar". 3. Millised luuletajad tulid 1950-1960 kirjandusse? Jaan Kross, Uno Laht, Ellen Niit, Ain Kaalep, Artur Alliksaar 4. Iseloomusta kassetipõlvkonda. Rummo, Suuman, Kaplinski, Luik, Runnel, Ehin. Alustas reeglina traditsioonilise luulega, mõni aeg hiljem hakkasid loomingulaadid eri suundadesse harunema. Luulekassetid ilmusid 1962-68 ja need on kujundanud ettekujutust sellest, mida tähendab kaasaegne Eesti luule. 5. Iseloomusta närvitrüklasi. Luuletajad nimetasid end närvitrüki põlvkonnaks luulevihiku ,,Närvitrükk" järgi. Tegemist oli
Avalikkuse ees ei paista vastandus silma. On ka autoreid, kes erinevaid suundi seovad. Nt Paul-Erik Rummo. - Avaliku ja varjatud kirjanduselu asünkroonia - kui vaatame NL aega laiemalt. Olukord põranda all ja peal on kogu aeg nihkes, aga ned muutuvad. Stalinsimi ajal põrandaalust osa vähe, sest keegi ei julge midagi teha. Varjatud osa e põrandaalune hakkab suurenema 50ndate lõpus ja 60ndate alguses. Esiotsa nihe suur. Kirjanduses: Jaan Kross on luuletaja, kes näitab ette, mida on võimalik kirjutada või kui kaugele saab minna luules. Samal ajal Artur Alliksaar, kes läheb märska kaugemale, st tähendab, et tekstid ei saa ilmuda 1961,2,3. Olukorra kiire muutumine torkab silma kui 62ndate teine pool: 65,66 ei saa Alliksaare luule ilmuda, 68 saab. Järelikult esteetiline avardumine läheb edasi ja asünkroonilisusele lähenema.
märgata protesti USA liialdatud materialismikultuse vastu. Nt luuletus "Kui õitsesid sirelid viimati õues" kogust "Trummipõrin" (1865), pühendatud Abraham Lincolnile. 1855 ilmus esikkogu "Rohulehed" vaid 12 luuletust. Järgnevad luulekogud ilmusid sama pealkirja all, lisas vaid uue tsükli luuletusi, 1891/92 aasta väljaandes oli juba u 400 luuletust. Hümniline vabavärss oli tol ajal täiesti erandlik. Eestis samalaadne autor Jaan Kaplinski. Prantsuse sümbolism Napoleon III valitsusajal tekkis nn parnassi liikumine, mis sai nime almanahhi ,,Kaasaegne parnass" järgi. Parnassiluule tähendas teadlikku eemaldumist romantilisest kirglikkusest ja sotsiaalse mässu vaimust. Luule eesmärgiks ei olnud enam ühiskonna parandamine, ühiskondliku või moraalse ebaõigluse vastu võitlemine. Kaasaegsete sündmuste kajastamist luules hakati pidama halva maitse tunnuseks. Eeskujuks oli antiik. Peanõuded ebaisiklikkus ja neutraalsus
moodsate voolude tähe all. Võib täheldada huvi haiku, tanka ja teiste ida luulekunsti võimaluste vastu. Meie kirjanikke tabas vabavärsipoleemika, teadvustati, et riim on ainult üks võimalus ja et täiesti võimalik on ka riimitu luule. Vabaneti arusaamisest, et ainus ja õige luule on emotsionaalne luule - tunnetele rõhuv ja pildiline, mis asendatakse intellektuaalse luulega - märksõnaks saab kujundlikkus. Luuleuuendused: 1. Vabavärss ja vabaävrsipoleemika (Jaan Kross, Ellen Niit, Ain Kaalep).2. Stroofi ja värsivormid läänest - romanss, haiku, tanka.3. Eesti vanema ja uuema rahvalaulu võimalused.4. Murdeluule kirjutamine elavnes.5. Optimistlik eluvaade, rõõm maailma avastamisest. Kassetipõlvkond Ajavahemikus 1962-1967 ilmus igal aastal luulekassett: pappkarp sisaldas 3-5 noore luuletaja debüütkogusid. Alates esimese kasseti ilmumisest sai sellest tõeline luulesündmus. Kassetipõlvkonda ühendasid järgmised põhimõtted : elujaatav hoiak; maailma
· 1960 aastatel, peale vanglaaastaid, elas ja tegutses Artur Alliksaar Tartus. · Tema kaaslasteks olid noored andekad sõbrad-luuletajad: Andres Ehin, Henn-Kaarel Hellalt, Aleksander Suuman ja Mati Vaga, ja kunstirahvast Henno Arrak, Ilmar Malin, Lembit Saarts, Ants Peil. · Poeedi seltskond sisaldas ka palju kirjanikke-literaate: Ain Kaalep, Boris Kabur, Tõnu Kõiv, Leo Metsar, Ülo Torpats, Mati Hunt. · Poeedi luulekooliga puutusid kokku ka: Jaan Kaplinski, Viivi Luik, P-E Rummo, Oskar Kuningas, August Sang, Harald Peep. · Tema loomingus leiame ka palju, vägagi palju filosoofilist mõtteväljenduslaadi. · Siin olid poeedile inspiratsiooni allikaks pikad ja huvitavad vestlused filosoof- füüsiku Madis Kõivuga. Neis vestlustes sai eemalduda reaalsusest, olla teises ajastus just niikaua, kui seda vaid ise sooviti ning võis rääkida omavahel kõigest ja kartuseta. · Poeedi taustaks luuleloomingus oli Surm.
teoseid looma, aga tulemused ei rahuldanud neid endid, lugejat ega ideoloogilist järelevalvet. Uus põlvkond prosaiste astus esile 1960. aastate algul (Arvo Valton, Enn Vetemaa, Mati Unt, Aimeé Beekman jt.). Need autorid ei pidanud enam iga hinna eest tõestama, et nad on nõukogude inimesed ja võisid seepärast oma loomingus käsitleda muudki kui klassivõitlust. Suurt lugejashuvi äratasid 1960. aastate algul luuletajad Jaan Kross, Mats Traat, Ain Kaalep, Vladimir Beekman jt., kellest enamik hakkas kümnendi keskel tegelema proosaga. Nende kõrvale astus uus põlvkond poeete (Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski Hando Runnel jpt.). Kümnendi algupoole luules leidub uutele radadele suunduva maailma kajastusi, teadust ja mõistust. 1960. aastate lõpul esile kerkinud luuletajad on seevastu veidi raskemeelsemad, ridade vahelt leiab väljenduse Eesti valu ja vaev. Kümnendi teisel poolel hakkas taas
Selles oma viimases kogus pöördus ta stiililiselt tagasi Arbujate aja lakoonilise ja klassikaliselt selgejoonelise luulekujundi juurde. Teistest jõulise andega luuletajatest väärib mainimist Kersti Merilaas, kes pöördus isamaalise luule poole ja tuli avalikkuse teadvusse tagasi 1962. aastal koguga "Rannapääsuke", mis oli tegelikult valminud juba 1958. aastal. Samuti 1958. aastal oma esikkogu "Söerikastaja" avaldanud, nii saksa kui ka nõukogude vanglatest läbi käinud Jaan Kross, kellelt järgneva kümnendi jooksul ilmus kuus luulekogu ning tema abikaasa Ellen Nüt, kelle esikkogu "Maa on täis leidmist" (1960) põhjustas (nagu ka Krossi "Söerikastaja") poleemika vabavärsi sobilikkusest nõukogude kirjandusse. Krossi luulekogu ilmumine avas eesti luules uue lehekülje. Ellen Niit avaldas ajakirjanduses oma luulet juba 1945. aastast alates, aga et ta oli pinnuks silmas neile, kes valvasid, et kirjandus oleks ikka ideoloogiliselt õige, siis sai
"Jäine raamat", vestekogu "Muhu monoloogid", näidendi "Polkovniku lesk" jpm teoseid, mille ideoloogiline suunitlus oli juba hoopis teistsugune. Riikliku poliitilise piiratuse ning raamatute odavuse ja suurte tiraazide tõttu muutus kirjandus rahva seas tavatult populaarseks, apoliitilisest kultuurist sai varjatud vastupanuvorm. Tuntud kirjanike sekka nagu Aadu Hint, Mart Raud ja Debora Vaarandi astusid ka nooremad, näiteks Ain Kaalep, Arvi Siig, Ellen Niit ning Jaan Kross. J. Smuul ,,Poeem Stalinist'' Sel aastal on kevad veel mihklikuul. Meri valgesse vahtu end ehtis. Külmas ahnuses väinadelt tuhisev tuul puudelt lendu viis kollaseid lehti. Neljakümnendal kevad on mihklikuus. Mida loeb siin kalendrite teadus, kui Eestisse jõudnud on õige ja suur rahvaid vabastav stalinlik seadus! Sellel sügisel üks minu sõpradest sai uue võimu käest kaksteist hektaari. Nii. Noorus on noorus. Ta haare on lai: poiss kohe läks kalliga paari.
Näiteks kasutusjuhendid peaksid olema võimalikult originaalilähedased ning nendes ei tohiks tõlkes midagi kaduma minna. Küll aga ilukirjanduses võib ning vahepeal peabki teost tõlgendama. Oht on ka see, et teksti tõlkides kaob teksti esialgne mõte ära ning seeläbi jäetakse lugejale teose ideest vale arusaam. Kuldsete kuuekümnendate kassetid (Eesti) Kogumikud „Noored autorid“ (kassetipõlvkond) Mats Traat (luule, näitekirjandus) Paul-Erik Rummo (luule, näitekirjandus) Arvi Siig (punkluule) Aleksander Suumann (luuletaja, aforist) Leelo Tungal (luuletaja) 1960ndate aastate luuleuuendused Vabavärss Romanss, haiku Vanema ja uuema rahvalaulu olulisus Murdeluule Optimistlik eluvaade Kassetipõlvkonna põhimõtted Elujaatav hoiak Maailma avastamine Uuendused
○ “Pingviinide elu ehk Enne kui saabuvad rebased. ● Reisipäevikud: ○ “Jäine raamat”; ○ “Jaapani meri, detsember”. ● Luuletused: ○ “Mu noorim õde”; ○ “Kuidas joonistada kurbust”; ○ “Kuidas joonistada rõõmu”; ○ “Viimane laev”. 1960ndad: ● Kassetipõlvkonnaluuletjad: ○ Paul-Eerik Rummo, Viivi Luik, Jaan Kaplinski, Hando Runnel, Mats Traat. ● Ajakiri Noorus; ● 1960. aastal valmis Tallinna uus laululava; ● 1961. aastal lõpetas TRK lavakunstikateedri esimene lend; ● Mingil määral jõudis Eestisse ka pagulasautorite loomingut; ● 1969. aastal esilinastusid filmid “Kevade” ja “Viimne reliikvia”; ● Luuletused: ○ Paul-Eerik Rummo “Me hoiame nõnda ühte”; ○ Hando Runnel “Maa tuleb täita lastega”; ○ Artur Alliksaar “Aeg”.
Olulise seigana tuleb nimetada eesti kir pääses pärast pikki ideoloogilisi sekeldusi jandusklassikute (Tammsaare, Vilde, Luts jt.) mõneti moonutatult trükki alles 1970. aastal. valiksarjade väljaandmist 1950. ja 1960. aastail. 1960. aastail astus lugejate ette ka terve Ehkki klassikuidki tabas mõningane plejaad suurepäraseid luuletajaid Jaan Kross, tsenseerimine (kasvõi juba valiku kaudu), Ain Kaalep ja Ellen Niit, ning see aitasid need sarjad koos pagulaskirjanike osalise legaliseerimisega kaasa eesti kirjan järel kassetipõlvkonna esindajad PaulEerik Rummo, Mats Traat, Jaan Kaplinski, Hando Runnel, Viivi Luik jt. Eraldi võib esile tõsta PaulEerik Rummo suurt tähelepanu äratanud
Aastail 19561958 oli ta EKP Keskkomitee liige. Mis sa ikka oskad selle peale kosta. Juhan Smuul oli sama punane nagu indiaanlane keset palavat suvepäeva. 19. Kassetipõlvkonnaks nimetatakse 1960. aastatel debüteerinud Eesti luuletajaid, kelle teosed ilmusid sarjas "Noored autorid" nn. luulekassettidena - mitme autori õhukesed luulevihikud ühes pappkarbis koos. Esindajad olid Paul Erik Rummo, Linda Ruud, Arvi Siig, Mats Traat, Enn Vetemaa. 20. Jääb mulje nagu ta tahaks öelda, et see punane ENSV ei lõppe kunagi otsa. Samas ma ei ole selles vastuses väga kindel ka kuna sellest nõuka aegsest luulest ja muust punasest kirjandusest on võimatu aru saada. 21. Juhan Kross kirjeldab tavaliste inimeste elu ja olu. Autobiograafilisteks peetakse Wikmani poisse ja Mesmeri ringi. Kirjanduselu 1970 - 80-ndatel. 22. Stagnatsiooniaastad. 23. Mitmekesisus suurenes nii autorite kui teemade osas
- korrapäratu rütmiga - Proosast eristab: *sõnade, sõnaühendite, lausete jagamine värssideks *nö ütlemise rütm (lühemad read vahelduvad pikematega) Vabavärss Eesti luules - 1960datel nn vabavärsipoleemika, mis vallandus J.Krossi, E.Niidu, A.Kaalepi loomingust - noored autorid eelistasid vabavärssi - vanad tegijad laitsid selle avalikult maha - vabavärss sai siiski eluõiguse Jaan Kross (1920-2007) - 70datest alates keskendus proosale (enne seda luule) - vabavärsipoleemika üks „peasüüdlasi“ - 1948.aastal ilmus tema vabavärsiline „Söerikastaja“ - kirjutas peamiselt vabavärsilist mõtteluulet: *võitles sellega isikukultuse, silmakirjalikkuse, muganemise, bürokraatia ja ühiskonnas valitseva vale vastu *see oli püüd uuestisünnile ja puhtusele Krossi loomingust Luule: - Kivist viiulid (1964)
Koomika on täiskasvanute maailma ja lastemaailma kohtumine. Parijõgi kirjutas elust enesest. Realism tuli sedalaadi kirjandusse. Oskar Lutsu 1930ndate argielu kujutav teos ,,Tagahoovis" agulihoov koos värvikate tegelastega. Vaesust esitatud troostitud külluses, naturalismiga seltsinud koomika. Leida Kibuvits - Debüütromaan ,,Soomustüdruk" (1932) tuntuim romaan. Üsna loetud oli ka ,,Paradiisi pärisperenaine" (1934). Naistegelased, traditsioonilisemalt realistlik kujutamisviis. Sujuvam üleminek uutesse aegadesse või uutmoodi oludesse. Kibuvitsast sai Nõukogude Eesti üks autoritest, kes püüab kohaneda Nõukogude Eesti uue situatsiooniga. * Modernne psühholoogiline proosa (Tammsaare, Semper, Anvelt, Morn jt) Psühholoogilise romaani teke EV esimese elukümnendi lõpus oli loogiline nähtus: kirjanduselus hakkasid kaasa rääkima vabariigi perioodil hariduse saanud noored autorid, kes
Luts domineeris oma kirjutuse külluslikkusega 1930. Aastate memuaristika juhtautorina. K. A. Hindrey " Sündmusteta suvi" romaan romaani kirjutamisest. Suvituspaika sõitnud vastse romaanikirjaniku probleemiks on toimuvate sündmuste sobimatus romaanizanri konventsioonidega. 11. Romantilise ja realistliku proosa põimumisi 1917 - 44 (August Mälk jt). Ajalooline romaan. Mait Metsanurga "Ümera jõel" romantilise ajaloo traditsioon eestlaste pealejäämine. Võimalikult realistlik pilt, sündmuste kulg ei erine Läti Henriku kroonikast. Pole tegemist panoraamse, vaid isikuromaaniga. Ajalooline romaan eriti 1930. Loogilisel kohal. Romantilise diskursi põhiteljeks rahvusliku identiteedi kinnitamine. Albert Kivika "Nimed marmortahvlil" realistlik romaan vabadussõjast, raamatul oli heroilise võitluse aura. Ei kujuta õilsat võitlust, vaid kõhklusi ja kahtlusi, mis võitlejatel olid. Tõsirealistlik romaan. AUGUST MÄLK (1900 1987)
Iga sümbol saab sügavama tähenduse, kõik tuleb ümber mõtestada. Etnosümbolism kodeeris oma tarbeks kogu ümbritseva maailma ja lõi lugejates vastava ootushorisondi. Nõukogude ajal oli väga palju loodusluulet, mille abil oli lihtne rahvuslikkuse sümboleid toota, nt maa = Eestimaa. Nende jaoks on rahvus püha, ülev. Religiooni peetakse rahvuse loomise protsessis oluliseks sealt tuleb moraalikoodeks. Toonitab ellujäämist. Puhas, metafooririkas keel. Jaan kross rahvuse vanaisa (oma ajalooliste romaanide tõttu). Etnofuturism 1980ndate lõpul Tartus tekkinud liikumine. Etnofuturistlik teos on skisoidne, ambivalentne või vähemalt irooniline. Keskseteks zanriteks (auto)biograafia, (kvaasi)manifest, performance, häppening, mitmesugused ideekunsti vormid. Ei väldi päevapoliitikat, vaid muudab selle oma aineks. Selle puhul räägitakse avatud demokraatliku riigi kontekstist. Etnose all ei peeta siin silmas
Kunstivabaduse tõmmet (enamasti mitmesuguste modernistlike suundade poole) tunti kogu "idablokis" ju kõikjal, kuid selle tegelik avaldumisjõud sõltus kohalike võimude leebusest. Baltimaadel eelistasid kohalikud võimud vaadata vähem ohtlikele opositsioonivormidele (nagu kunstilised uuendused) üldiselt läbi sõrmede. Seetõttu meenutasid arengud siin mõnes osas pigem Ida- Euroopa "rahvademokraatiaid" kui Venemaad ennast. Abstraktne maal, atonaalne muusika, vabavärss, teadvusvooluromaan, mis Moskvas või Leningradis kõik olid keelatud, võisid Baltikumis teatud määrani vaikselt õilmitseda. Järjest rohkem andis tunda ühiskondlik surutis. Üheks vastuseks sellele oli pöördumine oma ajaloo ja "juurte" poole, mida kõige paremini esindas Mikk Mikiveri Eesti-aineliste lavastuste Teatris oli muutuste esimeseks ilminguks kohati absurdidraamat meenutavate näidendite väike laine 1960. aastate lõpupoolel
o Eerik Teder Mälestusi A. H. Tammsaarest (1978) o Epp Annus, Rein Undusk Klassika ja narratiivsus: Tammsaarest Kngroni (1997) o Elem Treier Tammsaare maailmakirjanikuna: kolm välismaa Tammsaare-uurijat (2001) o Bernard Linde A. H, Tammsaare oma elu tõest ja õiguses (2007) o Maarja Vaino Teistmoodi Tammsaarest (2008) o Maarja Vaine Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare roomingus (2011) A. H. Tammsaare looming Jaguneb 3 perioodiks: 1. periood algus on realistlik, vildelikkus; esimene tähenduslik kirjatükk novell ,,Tähtis päev" (1903.a lugu sellest, kuidas karjapoiss saab vaba päeva, kes ei oska oma vaba päeva kasutada nii, et see vastaks tema enda kujutlustele). Lühiproosa. 2. periood - võttis uusromantilise suuna ning muutused toimusid järk-järgult. Kuigi Tammsaarel on maakirjaniku maine, siis üsna varakult pöördub ta linnatemaatika juurde. Meeldis ka armastuslugusid kirjutada. Kõikides tekstides on eetiline küsimus
Eesti kirjanduse ajalugu II Mart Velsker 6. september 2009 Tsensuurivaba aeg u. 1920-1930 ja siis uuesti 1990ndate alguses. 1940 Nõukogude okupatsioon. 1918-1920 tegemist on manifestide ajaga, mis puudutab ka kirjandust. Mingis mõttes on tegemist ka ajaga, kus manifestid ja kuulutused võistlevad ja konkureerivad. + kujutavas kunstis dünaamika murdelisus on näha ka siin. Pöörangud olid alanud iseenesest juba varem. Kujutava kunsti puhul tähendab see seda, et realistlik pilt hakkab pudenema sõltub kunstikust ja sellest, milliseid printsiipe ta püüab muutuses rakendada. Ado Vabbe "Kohvikus" (1918), Eduard Ole "Laud" (1924). Kunst ei rajane realistliku peegeldamise printsiibil, vaid siin on mängus mingid muud printsiibid. + kunst ja kirjandus eemalduvad realismist, see on alanud juba N-E aegadel, aga eemaldumine jõuab haripunkti (1910-1920). Siuru (1917-1920) Under, Tuglas, Adson, Gailit, Visnapuu, J. Semper (+ A. Alle, J. Barbarus)
Probleemikeskne romaan: pessimism, mis levib nii maailmas kui ka Eestis. See on ka selle romaani üheks põhiliseks jõuks erinevad kinnismõtted iseloomustavad neid tegelasi ja minevikus juhtunu juhib nende valikuid. Kui suurt romaani vaadata, siis see on vadilik lähenemine, koomiline vaade. Rahvalik-paroodiline, kaasahaarav "tontidega" võitlemise lugu. 3. Lähiajalugu nüüdiskirjanduses. Poliitiline ülekirjutus ja traumakirjandus (J. Kross, M. Traat, E. Mihkelson vs S. Oksanen jt) 1990ndatel ja ka 00ndate I poolel ajalooline proosa. Vahepeal vajus tagaplaanile, kuid nüüd on see jälle esil. Traditsioonilise ajaloolise romaani tegevus leiab aset vähemalt 50-60 a enne sellest kirjutamist. Olulisene ka ajaloolise tõepära või täpsusega arvestamine, mis tähendab ajaloolise olustiku võimalikult usutavat edasiandmist detailirikka kirjelduse kaudu. Nõnda peaks kirjandus tekitama lugejas minevikus ,,kohalolu" tunde
Ka varasemast perioodist võib leida tähtteoseid, nagu lühike novell „Tähtis päev“ (1903), kus karjapoiss saab vaba päeva, millega ei oska midagi peale hakata: unistus saab tegelikkuseks, aga kui on tegelikuks saanud, siis hakkab taas tuhmuma. 1907 „Rahaauk“ ja „Uurimisel“ 1913 „Vanad ja noored“ – koondab Tammsaare varasemat lühiproosa loomingut Nüüd hakkab tema loomingus nihe uute kirjeldamisvõimaluste suunas. Varane ja realistlik looming siiski ei kao. Selgeid muutusi on näha jutustustes „Pikad sammud“, „Noored hinged“ ja „Üle piiri“ – üliõpilasnovellid. Vararealistlikult uusromantiliseks üleminek on järkjärguline. 1900–1910 loomingus mõjutab ja muudab ta naise käsitlust. Naise kujutamisel on vabameelsem ja modernsem kui varasemad kirjanikud. Tema käsitlus on väga patriarhaalne – naine on võrreldes mehega sekundaarne. Tammsaare puhul on tegu efektiga, kus tegelaskuju hakkab elama oma elu
äärmuslikud usuliikumised Brasiilias); Juhan Jaik kokku pandud neljast asjast: Võrumaa, muinasjutt, õudus, lapsed. Maalähedane jutustustiil, inspiratsioon folkloristikast, oluline ka lastekirjanduses. /* Uusrealism (1921) Autorid: Luts; Tammsaare; Mait Metsanurk; August Mälk Albert Kivikas noorpõlve tööd tunduvad veidrad. 1919 Lendavad sead, Ohverdet konn neis nähtud futuristliku proosa algust Eesti kirjanduses. 1936 Nimed marmortahvlil laias laastus realistlik romaan, seal lisaks sõjale teatavad otsingud, küsimused. Kivikas läks pagulusse ja ''Nimed marmortahvlil'' sai lisa, kuigi see pole enam nii populaarne. Richard Roht alustas juba IMS päevil, sai tuntuks 20ndatel uusrealistlikus stiilis Naturalism (1927) Autorid: Jakobson läheb Nõukogude võimuga kaasa, suht küünilisel viisil, hilisem looming on stalinismi musternäide. 1927 Vaeste-Patuste alev naturalistliku proosa algatajaks
Antiikajal sündinud tragöödia, komöödia ning uusaegne draama on dramaatika kolm põhizanri. Euroopa kultuuriperioodide järgi eristuvad antiikne draamakirjandus (Aischylos, Sophokles), keksaegne vaimulik näidend ja ilmlik rahvateater, renessansinäidend (Shakespeare) ja 17. saj klassitsistlik draamakirjandus (Moliere). 18. saj tekkisid nn kodanlik draama ja saksa romantism, mis murdsid klassitsismi rangelt reeglistatud vorminõuded. 19-20 saj domineerisid dramaatikas realistlik sotsiaalne olustikunäidend ja psühholoogiline draama. Sel perioodil tõusis dramaatika tähelepandavale kohale teiste kirjandusliikide kõrval (Shaw, Tsehhov). 2. PILET ANTIIKKIRJANDUSE MÕISTE, HOMEROSE EEPOSED A. GAILITI ELU JA LOOMING , TEOSE ANALÜÜS Antiik tuleneb ladinakeelsest sõnast antiquus, mille tähendus on 'vana' või 'muistne'. Antiikkirjanduse all mõeldakse vanakreeka ja vanarooma kirjandust, mis on vanimad Euroopas tekkinud kirjandused
kujutab noorte inimeste kohtumisi ja vestlusi, mis muudavad nende tunde- ja mõttemaailma. Autor vaatleb noorte haritlaste sõprus- ja armusuhteid. ,,Pikad sammud", ,,Noored hinged" ja ,,Üle piiri" IV periood ehk haigusaastate looming Kujutas esseesid, miniatuure, novelle ning tegeles tõlkimisega. Miniatuurikogu ,,Poiss ja liblik", armastusnovell ,,Varjundid", sümbolnovell ,,Kärbes"-sügava mõttega peenelt töödeldud lood. V periood ehk küpse ea looming taluelu temaatika ja realistlik kujutamislaad Romaanid: ,,Kõrboja peremees" , ,,Tõde ja õigus" Lahkab maaelu probleeme ning loeb sügavaid monumentaalseid karaktereid. ,,Elu ja armastus" ,,Ma armastasin sakslast" ,,Põrgupõhja uus Vanapagan" Lühidalt öeldes kirjeldab, põhjendab, seletab kõne all olev Tammsaare teos lahti eestlase põhiolemust, tulevikulootusi, iseloomu, ühendatust maaga. "Tõde ja õigus" näitab halastamatult täpselt eestlaste omavahelist suhtlemist, eesti mehe suhtumist oma naisesse,
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
