Eesti kirjandus 1956-1985 (3)

Eesti kirjandus 1956-1985:
Sulaajast seisakuaja lõpuni
Aastatel 1956-1965 toimus ühiskonnas järk-järguline vabanemine, mida tähistati sõnaga "sulaaeg". Aastatel 1966-1972 jõudis uuenduslik liikumine haripunkti ja aastail 1973-1985 nimetatakse stagnatsiooniajaks e. seisakuajaks.
Sulaaeg 1956-1965
Sulaaega iseloomustab tegutsemisvabaduse ja avatuse suurenemine nii igapäevaelus kui ka kultuuris. 50. aastate lõpus tekkisid esimesed väikesed võimalused suhelda välismaaga. Vaimseid väärtusi pakkus tõlkekirjandus, mille avaldamisel sai keskse rolli 1957. aastal algatatud raamatusari "Loomingu Raamatukogu". 1958. aastal asutati ajakiri "Keel ja kirjandus", 60. aastatel pakkus väärt kirjanduslikku lugemist ka ajakiri "Noorus". 50. aastate lõpust saab rääkida üldisest kultuurihuvi tõusust. Meelelahutust püüti asendada kõrgkultuuriga. 60. aastate keskpaigas tulid kokku esimesed biit- ja rokkansamblid ja kujunes välja hipiliikumine . 68. aastal korraldati Tartus üliõpilaste protestiaktsioon.
Seisakuaeg
Seisakuaja poliitilised pinged tõusid Eestis haripunkti 70. aastate lõpul, kui kommunistliku partei uueks juhiks sai Karl Vaino ja algas veneastamiskampaania. 70. aastate lõpul hakkasid taas levima põrandaalused almanahhid, levisid noorsoorahutused ja seejärel kirjutasid 40 Eesti kultuuritegelast ühise kirja, milles avaldasid muret ühiskondlike probleemide pärast. 70.aastatel oli süvenenud poliitiline pessimism ja inimesed kapseldusid eraellu. Eestis levis üldisem linnastumine , kultuuritegelased püüdsid leida teed "tagasi juurte juurde". Langusmeeleolusid aga ka valmisolekut agressiivseks protestiks leidus punkliikumises, mis laienes Eestis kiiresti 80.aastate alguses ja hakkas kümnendi lõpus ka mõjutama kirjandust. Seisakuajal ei olnud kirjanduselu enam nii tormiline, "Loomingu Raamatukogu" ja "Noorus" kaotasid oma senise tähtsuse, peamisteks kirjanduslikeks kanaliteks olid ajakirjad "Looming" ning "Keel ja kirjandus" ja ajaleht " Sirp ja vasar".
Luule
Sulaaeg
50., 60. aastate vahetusel jõudsid luulesse autorid, kelle tulek oli olude tõttu 5-15 aastat hilinenud.
Jaan Kross luuletajana
Tema luulelooming kätkeb eneses sotsiaalset aktiivset vabavärssi ja satiiri, ta on ühiskondliku mõttelaadiga kirjanik. Tema luulekogu kannab pealkirja "Söerikastaja" (1958).
Uno Laht
Oli üks esimesi pürokraatia kritiseerijaid. Tema tekstid paistavd silma julge ütlemise ja huumoriga, kuid samas ikkagi ka nõukogulikkusega.
Ellen Niit
Äratas juba väga noorelt tähelepanu luuletusega "Õnn". Luuletajana sai ta tuntuks 57.aastal "Rongisõiduga", tema luule on lüüriline ja südamlik.
Ain Kaalep
On olnud luule tõlkija. Ta kasutab ajalooliselt välja kujunenud luulevorme ja laiemaski mõttes ajalooliselt mõtlevat ja klassikalist vaimu.
Artur Alliksaar
A.Alliksaare tekstide avaldamist pidurdas tsensuur .
Kasseti põlvkond
60. aastatel astus esile nn kasseti põlvkond (Paul-Erik Rummo, Aleksander Suuman , Jaan Kaplinski , Viivi Luik, Hando Runnel , Andres Ehin ), kes alustas reeglina traditsioonilise luulega, mõni aeg hiljem hakkasid loomingulaadid eri suundadesse harunema. Luulekassetid ilmusid aastatel 1962-1968 ja need on kujundanud ettekujutust sellest, mida tähendab kaasaegne Eesti luule.
Närvitrüklased
Pärast luulekassetide ilmumist tulid asemele uued autorid, kes nimetasid end närvitrükipõlvkonnaks, luulevihiku "Närvitrükk" (1971) järgi. Närvitrüklastesse kuulusid autorid Jonni B. Isotamm, Toomas Liiv, Joll Sang ja Jüri Üdi. Tegemist oli uueilmeliste luuletajatega kuigi osalt jätkasid nad samu arenguid, milleni olid 60. aastate lõpul jõudnud mõned kassetiautorid. Tähelepanuväärne oli räme kontrakultuurile toetuv stiil, mida esindas Isotamm, veelgi üldisemaks sai irooniline mängulisus, mida tõi kaasa Üdi ja Liivi luule.
Luule üldilme
60. aastal vallandus nn vabavärsiboleemika. Kriitik Endel Nirk kirjutas paroodia , mis ilmus Hermeliini pseudonüümi all. Paroodiale järgnes mõttevahetus, kus parteiliselt kohusetundlikud kirjutajad püüdsid väita, et noorte autorite kasutatud vorm on kodanlik nähtus. Edasipidi sai vabavärss siiski eluõiguse ja vaidlused vaibusid. Sulaaja luules oli tavaline igasuguste ärkamiste kujutamine kõrvuti samaaegse ühiskondliku ärkamisega. Palju kirjutati kevadlaule, kordusid pöördumised renessansiajastu poole, tihti esines luules seesuguseid kujundeid, kus kõneleja muutus võrdseks taevakehade ja universumiga. Kosmilise haarde kõrval levis ka luule, mis kõneles igapäevastest inimlikest nähtustest. Rõõmsameelsust jätkus luulesse veel 60. aastate keskpaiku, kuid juba oli sellesse segunenud traagikat ja kurbust . 60. aastate teisest poolest mõjutas Eesti luulet otseselt Inglise-, Prantsuse- ja Soomekeelne modernism , osalt ka sürrealism. Radikaalsete otsingute ja välismõjude ilmekaim ristumishetk oli kirjanduses 60. ja 70. aastate vahetusel. Siis said ilmuda mõningad varem kirjutatud modernistlikud tekstid. Modernistlikumaks muutus mõne kassetipõlvkonna autori looming ja luulesse astusid uued noored. Tekstid muutusid kas kujundirikkamaks või risti vastupidi, kujundeid oli vähem kui seni. "Ebaluuleline luule" tähendas seniste suurte taotluste asemel sihilikku väiksust, proosalisust, iroonilisust. Paralleelselt levis vabavärss ja riimiline laul.
Seisakuaja luule
70. aastateks oli kirjandusse tekkinud varasemast rohkem võimalusi. Jätkus veel sõja eelse põlvkonna tegevus, ilmusid Kersti Merilaasi ja Betti Alveri viimased uudiskogud. Arbujaliku stiilini jõudis oma hilises luules Debora Vaarandi. Luuleelu keskpunktid olid kassetiautorid Jaan Kaplinski, Viivi Luik, Hando Runnel, Ander Ehin, Aleksander Suuman. Kerkis esile uus seltskond noori, kelle loomingulaad ja kirjandusse tulemise viisid olid haralisemal kui eelmisel põlvkonnal. Eksperimentaalsuse mõju jätkus veelgi. 60. aastate lõpu suundumustest pidasid ajaproovile vastu need, mis olid alalhoidlikud ja kõrvale heideti need, mis tahtsid kõike senist lammutada. Luulet jäi pikemaks ajaks mõjutama ökoloogiline mõtteviis. Endiselt oli värsilooming tihedalt seotud muusikaga.