Luule 1956-1985 (0)

Luule 1956-1985
1. Mis iseloomustab sulaaega kirjanduses?
1950-ndate aastate lõpus tekkisid esimesed väikesed võimalused suhelda välismaaga. Vaimseid väärtusi pakkus tõlkekirjandus, mille avaldamisel sai keskse rolli 1957. a algatatud raamatusari „Loomingu raamatukogu”. 1958 asutati ajakiri „Keel ja kirjandus”, 60-ndatel pakkus väärtkirjanduslikku lugemist ka ajakiri „Noorus” 50-ndate lõpust saab rääkida üldisest kultuurihuvi tõusust.
2. Mis iseloomustab seisakuaega kirjanduses?
Seisakuajal, 70-ndate lõpul hakkasid taas levima põrandaalused almanahhid, levisid noorsoorahutused. Seisakuajal ei olnud kirjanduselu enam nii tormiline. „Loomingu raamatukogu” ja „Noorus” kaotasid oma senise tähtsuse. Peamisteks kirjanduslikeks kanaliteks olid ajakirjad „Looming” ning „Keel ja kirjandus” ja ajaleht „ Sirp ja vasar”.
3. Millised luuletajad tulid 1950-1960 kirjandusse?
Jaan Kross , Uno Laht, Ellen Niit , Ain Kaalep , Artur Alliksaar
4. Iseloomusta kassetipõlvkonda.
Rummo, Suuman, Kaplinski , Luik, Runnel , Ehin. Alustas reeglina traditsioonilise luulega , mõni aeg hiljem hakkasid loomingulaadid eri suundadesse harunema. Luulekassetid ilmusid 1962-68 ja need on kujundanud ettekujutust sellest, mida tähendab kaasaegne Eesti luule.
5. Iseloomusta närvitrüklasi.
Luuletajad nimetasid end närvitrüki põlvkonnaks luulevihiku „Närvitrükk” järgi. Tegemist oli uueilmeliste luuletajatena, kuigi osalt jätkasid nad samu arenguid, milleni olid jõudnud kassetiautorid. Tähelepanuväärne oli räme kontrakultuurile toetuv stiil, mida esindas Isotamm, veelgi üldisemaks sai irooniline mängulisus, mida tõi kaasa Üdi ja Liivi luule.
6. Mis iseloomustab 70-ndate aastate kirjandust?
Ilmusid varem kirjutatud modernistlikud tekstid. Modernistlikumaks muutus mõne kassetipõlvkonna autori looming ja luulesse astusid uued noored. Tekstid muutusid kas kirjandusrikkamaks või risti vastupidi, kujundeid oli vähem, kui seni. „Ebaluuleline luule” tähendas seniste suurte taotlust asemel sihilikku väiksust, proosalisust, iroonilisust. Paralleelselt levis vabavärss ja riimiline laul.
7. Alliksaare loomingu iseloomustus
Jätkas Underi, Talviku ja Alveri traditsiooni. Kirjutas väljapeetud keeles ja reeglipärases vormis ülevaid luuletusi. Neis on kauneid väljendeid ja vaimuideaale, ajatuid igatsusi ja abstraktsust. 60-dante alguses muutus Alliksaare käsitlus luulekeelest. Tema luulelaad on lähedal sürrealistide arusaamale teadvuse vabast voolamisest. Loomingu radikaalsemale järgule on iseloomulikud kõlaseoste otsimine ja nendega mängimine ning teksti ehitamine kordustele ja vastanditele. Luuletused muutuvad alguse ja lõputa vabavärsilisteks tekstideks. Esimene luulekogu „Olematus võiks ju ka olemata olla”
8. Rummo loomingu iseloomustus
Rummo tekstid on lüürilised, algupäraselt kujundlikud , aga samas küllalt lihtsad ja igati maised. Kogemuse võimsus ja ehtsus kontrasteerub kogeja inimliku haprusega.
9. Kaplinski loomingu iseloomustus
Kirjutanud luuletusi esseid, proosatekste ja näidendeid, ignoreerides tihti reegleid žanripiire ja katsetades igasuguseid vahevorme. Looming erakordselt terviklik, on kõnelnud looduslähedasest vaatepunktist ja taotlenud endas ning maailmas rahu ja tasakaalu. Kirjeldab luules üsna sageli ja neutraalselt oma lähimat ümbrust. Tema luules kaovad ära ranged erinevused luule, proosa ja esseistika vahel. 2 lühiromaani „Silm”, „Hektor”, debüütkogu „Jäljed allikal”
10. Runneli loomingu iseloomustus
Meeldib kajastada maaelu ja algusest peale tunneb huvi rahvaluule väljendusvahendite vastu. Isamaaluuletaja, teemadeks eestluse kestmine ja seda varitsevad ohud. Kirjutas ka armastusluulet, värsivormilisi, filosoofilisi mõtisklusi, sõnamänge. Laululisus ja rahvuslikkus tingisid selle, et palju Runneli tekste on saanud lauludeks. Luuletuste toon on sageli murelik või salvavalt irooniline. Teravuste ja kibeduste kõrvale ilmub ajapikku harrast ja pühalikku tooni. Suurem kuulsus tuli koguga „Avalikud laulud”. Järgnesid „Mõru ning mööduja”, „Kodu-käija”, „Punaste õhtute purpur ”.
11. Viidingu loomingu iseloomustus
3 raamatudebüüti 1)poolpõrandaalune kogu „Realistliku ingli laul”, 2) tsükkel luuletusi koguteoses „Närvitrükk”, 3) eraldi tema luulekogu „Detsember”. Ilmutab modernistlikku huvi keele vastu. Luules leidub üksiku ja üldise ühendamist, ootamatusi, maskide vahetumist, huumorit , keelemängu. Luules on õpetlikkus, olemishirm, püsimistarve, luule muutub hamletlikuks, selles hakkab esinema vabavärssi, segavorme, proosaluulet, aforisme.
12. Kareva loomingu iseloomustus
Ta kasutas enamasti ranget vormi ja viimistletud keelt ning kirjutas sageli armastusest. Loomingus saab eristada kolme etappi . Esimene neist on kõige lühem ja avaldub esikkogus „Päevapildid”. Seda võib pidada Üdi(Viidingu) teatraalse tehnika mängulisuse ja iroonia lüürilisemaks variandiks. Lüürilisus aga ka artistlik keelekasutus annavadki talle isikupära.
Teine periood: 80-ndatel oli luulelaad enam sümbolistlik ning üksikute emotsioonide peegeldused said maailmavaatelise terviku osaks. „Vari ja viiv ”. Kareva sidus oma luules armastuskogemust ning müstilisi elamusi eetiliste seisukohtadega. Kolmas periood: luule teisenes 80-ndate lõpus. Ei kadunud müstikahuvi, ei kadunud armastusteema, aga liikuvamaks oli muutunud keel: lisandunud oli kõlamänge ja sõnade kuhjamisi. Kasutab vabavärssi. „Maailma asemel”