võrdluses tuletusaluse sõnaga: -ke(ne), -tar, -nna, -ja. Tuletusliidete mõju tuletusalusele sõnale: 1) Tähendus modifitseerub veidi: maja>majake, vaatama>vaatlema, sinine>sinakas, arg>arglik (modifikatsiooniderivatsioon) 2) Sõnaliik ei muutu, kuid süntaktilis-semantiline funktsioon muutub: mägi>mägilane, pall>pallur, ärkama>äratama (muutederivatsioon) 3) Tuletus viib sõna ühest sõnaliigist teise: õpetama>õpetaja, puhuma>puhur, rikas>rikastuma, õnn>õnnetu (muutederivatsioon) Tüvi: · Iga sõna koostisosa · Muutuvates sõnades seisab tüvi üksi või eelneb muutemorfeemi(de)le · Muutumatutes sõnads on tüvi ja sõna samad · Tüvi väljendab sõna leksikaalset tähendust · Tüvi võib koosneda vaid ühest morfeemist e juurest. Juurtüvelised sõnad on: kivi, kuu, vesi, paber, taevas.
Sõnamoodustus, EKSAMIKÜSIMUSED 2015, kevad. 1. Sõnamoodustus: tuletamine ja liitmine Tuletamine on uute sõnade saamine liidete abil, liite abil moodustatud sõnu nimetatakse tuletisteks. Eesti keeles on peamiselt järelliited (nt andekas, saarestik, korralik), eesliiteid on vähe (nt ebaõnn). Tuletusliidete abil saab moodustada käänd-, pöörd- ja määrsõnu, liited annavd sõnadele uusi tähendusi. Liitsõnu saadakse sõnade liitmisel. Liitsõna koosneb vähemalt kahest osast, põhisõnaks nimetatakse liitsõna viimast osa, täiendsõna täpsustab, iseloomustab põhisõna (hambaarst, kohvikoor, jalgpall). Liitsõna sõnaliigi määrab põhisõna 2. Tuletusalus. Liide. Tuletis. Tuletuspesa. Tuletusalus e alussõna – sõna, millest on tuletis moodustatud. Alussõna tüvi varieerub. Tuletusliited – väljendavad mingit väga üldist, kategoriaalset tähendust,
Moodustusviisid 8. SÕNASTRUKTUUR tähendab sõnatüve siseehitust e morfoloogilist koostist. Struktuuritüübid: lihtsõnad ja komplekssõnad ( tuletised ja liitsõnad). Lihtsõna e juursõna on ühemorfeemilise, liigendamatu tüvega lekseem. Komplekssõna tüvi koosneb rohkem kui ühest morfeemist MORFEEM on väikseim tähendusega keeleüksus. 9. KOMPLEKSSÕNAD on tuletised ja liitsõnad. Tuletise tüvi koosneb juurmorfeemist ja tuletusliitest v liidetest, liitsõna tüvi koosneb mitmest juurmorfeemist, ehkki võib sisaldada ka tuletusliiteid. 10. SÕNAMOODUSTUS tähendab neid keelesiseseid põhimõtteid, mille järgi olemasolevad komplekssõnad on moodustatud ja uusi sõnu e lekseeme on võimalik moodustada. Kesksemad sõnamoodustusviisid on tuletamine e derivatsioon ja liitmine e kompositsioon. 11
*Laenamine- uute sõnade või tüvede võtmine teisest keelest. * Murdetüvede taaselustamine, nende tähendust nüüdisvajaduste järgi seades. *Tehisloome- uute sõnade või tüvede loomine kas häälikuid kombineerides või mis tahes keeles olemasolevate keelendit meelevaldselt muutes. * Uute tähenduste avamine kirjakeele sõnadele. Tuletamine. A) eesliide e prefiks, tuletusalus. B) järelliide e sufiks. on sõna, mille kaasil moodustatakse uus sõna e tuletis. Tuletusliide on selline liide, mille abil saab sõnatüvest moodustada uue tüve. Selliseid tuletusliiteid, mis liituvad sõnatüve lõppu, kutsutakse järelliideks. Tuletusaluseks nim tüvekuju, millele liidetakse tuletus+liide. Vara+ndus. Tuletusliidete liigid: * muuta tuletusaluse tähendust * täpsustada tuletusaluse tähendust * muuta tuletusaluse sõnaliiki. Tuletismoodustis- Aktiivsesse sõnamoodustusse kuuluvate tuletiste tähendus sõltub kontekstist, passiivselt moodustatud tuletise tähendus on fikseeritud.
moodustamine. [Tuletusliide modifitseerib alussõna tähendust.] Tuletusliidete mõju tuletusalusele sõnale: 1. Modifikatsiooniderivatsioon: Sõnaliik ja süntaktilis-semantiline funktsioon lausestruktuuris ei muutu: maja > majake, vaatama > vaatlema. 2. Muutederivatsioon: Sõnaliik ei muutu, kuid süntaktilis-semantiline funktsioon muutub: mägi > mägilane, pall > pallur. 3. Muutederivatsioon: Tuletus viib sõna ühest sõnaliigist teise: õnn > õnnetu, puhuma > puhur. 1. Liited, millel on üks kindel kategoriaalne tähendus: nt eitava tähendusega tu (õnnetu). 2. Liited, millest enamik kuulub ühte ja samasse semantilisse rühma: nt us (kiirus, õnnelikkus). 3. Liite tähendus on väga üldine ja selgub alles konkreetses sõnas: nt ik (põlvik, häälik) Põimliitsõna on selline sõna, mille eesosa laiendab järelosa: koolimaja, lehekülg.
Ning i ülivõrre on tema poolt mõeldud. SÕNALIIGID SÕNAD Muutumatud Muutuvad sõnad sõnad Käändsõnad Pöördsõnad Määrsõna Kaassõna Sidesõna Hüüdsõna Arvsõna Nimisõna Tegusõna Asesõna Omadussõna Muutuvad sõnad Käändsõnad: Nimisõna. Sõnad, mis nimetatakse asju, olendeid ja absoluutseid mõisteid (käega mitte katsutavad). Näide: haige (nimisõna) lebas voodis. Sõnad, mis käituvad nimisõna kontekstis kui mõnes teises juba omadussõnana. Näide: haige (omadussõna) koer lamas minu ukse taga. Omadussõna. Mingi eseme, asja omadusi näitavad sõnad, sellisteks
Sõnamoodustus 1. Tuletamine- iga tuletatud sõna ehk tuletis koosneb tuletustüvest ja ühest või enamast tuletusliitest. a) Liited, mille abil moodustatakse uusi, alussõnadest täiesti erinevaid mõisteid. Näiteks sõnast söök liite –la abil moodustatud sõna söökla tähistab uut mõistet (söömis koht). b) Liited, mille abil ei moodusta täiesti uusi mõisteid, vaid ainult täpsustatakse sõna tähendust. Näiteks täpsustab liide –ke(ne), liitudes sõnale lilleke, seda, et tegemist on väikese või armsa lillega. c) Liited, mis muudavad alussõna sõnaliiki. Näiteks moodustub liide –us enamasti omadussõnadest nimisõnu (kade-kadedus), liide –ne aga nimisõnadest omadussõnu (vesi–vesine), ning liide –sti omadussõnadest määrsõnu (kõva-
Tuletusalus. Tuletusalus ehk alussõna on sõna, millest moodustatakse tuletis. Selle tüvi on alustüvi. ürg ürg+ne, kala kal+ur Sufiks; prefiks. Prefiks eesliide. Eba-, (poolprefiks mitte). Sufiks järelliide. +lik, +tu, +sta(ma) jne. Derivatsioon. Derivatsioon ehk tuletus on sõnamoodustusviis, kus olemasolevale tüvele lisatakse tuletusliide. Nulltuletus. (Otsetuletus). Nulltuletus (ilma liiteta tuletus) ehk konversioon uus sõna saadakse sõnaliigi muutmise teel. Kamm kammima, kuiv kuivama. Nim, om., asesõna, abissõna. --> verb Liite 3 funktsiooni. Liite abil saame moodustada uut mõistet väljendava sõna. (Eesti eestlane, must - mustikas) Liite abil saame täpsustada tuletusaluses märgitud tähendust. (Laulja lauljanna)
NIMISÕNAD TEGUSÕNAD SIDESÕNAD nt taevas, kivi, auto nt lendama, laulma nt ja, ning, ega, või OMADUSSÕNAD HÜÜDSÕNAD nt hall, raske, värviline nt aitäh, noh, tere, hallo, ennäe ARVSÕNAD MÄÄRSÕNAD(kuulub tegusõna 1) põhiarvsõna (kui palju?) juurde) 2) järgarvsõna (mitmes?) 1) kohamäärsõna (kus?) nt üks, kolm, kuraditosin, pool 2) ajamäärsõna (millal?) 3) viisi- ja seisundimäärsõna (kuidas?)
Lühikese mitmuse osastava moodustamine ainsuse osastava käände järgi: TULEB TIGE PENI JA URISEB kändu kände kassi kasse kuuske kuuski A KASS KÕRTSIS EI KÄI U pauna paunu õuna õunu ilma ilmu heina heinu väina väinu A EKS ÄMM KODUS SÖÖ SÜTT I venda vendi pärna pärni koera koeri hulka hulki sööta sööti külma külmi 24. Abstraktsed käänded nimetav omastav osastav 25. Tegusõna pöördelised vormid on kõik isikulise ja umbisikulise tegumoe kindla, tingiva, käskiva ja kaudse kõneviisi vormid. 26. Tegusõna käändelised vormid: ma-tegevusnimi ta-tegevusnimi Oleviku kesksõnad isikulise tunnus -v (v-kesksõna), umbisikulise tunnus -tav. Mineviku kesksõnad isikulise tunnus -nud (nud-kesksõna), umbisikulise tunnus -tud, e tud-kesksõna. 27. Eesti keele minevik jaguneb liht-, täis- ja enneminevikuks.
Kumb kumma tingib, kas teatud häälik teatud tähenduse või annavad mingid sõnad (kõnealuse häälikuga) tähenduse juba ette? Sümbol Sümbol jaguneb esimesel tasandil siis vormiks ja tähenduseks, sümboli vorm jaguneb aga omakorda väiksemateks elementideks (foneemideks). Eesti keeles on ...(?) foneemi, millest on tehtud umbes 100 000 sõna. Põhisümbolite tähendus ei ole motiveeritud, kuid neist sümbolitest moodustatud liitsõna on juba sel moel motiveeritud, et tähendus on liitsõna osade tähenduse summa (hunt + koer = hundikoer 'koer, kes on kõige rohkem hundi moodi'), samas mõned liitsõnad ei ole nii motiveeritud, nt hundinui. MÄRGID SÜMBOLID IKOONID INDEKSID Referendiga rohkem Vorm on põhjus-tagajärje, või vähem sarnane kokkukuuluvus-
Rohkesti on ka u-deminutiive:poisu, poju, Jaanu (< Jaan), Riku (< Richard), kutsu, notsu, lastekeelsed kätu, kroku, lutu, potu, kõtu, punnu. Seejuures lisab hellust veel palatalisatsioon. 2. Augmentatiiv ehk suurendussõna on eelmise vastandina suurendava tähendusega sõna (omaduse määr on üle keskmise). Iseloomulikke eesti augmentatiiviliiteid on -kas: jumikas, jurakas, jõmakas, kolakas, kõmakas, käntsakas, pirakas. Augmentatiivsust on juba tuletustüves, liide toonitab seda veelgi. 3. Humoorika hinnangu annavad ümbritsevale elule naljatlevad sõnad, nt hiirekuningas `kass', kaeramootor `hobune', juukseädal `lühike juus',jänesetäkk `isajänes', lustikummut `kaasaskantav raadio, makk vms', nõelakuningas `rätsep', eluvesi või elutilgake `viin', prillipapa `prillikandja',pa rdonks `vabandust', issanda loomaaed `inimesed', kondiaur `lihasejõud', tigupost `harilik post vastandina elektronpostile'. 4
Võõrhäälikud Sulghäälikud e klusiilid F, s, z, z. k/g, p/b, t/d. (C täishäälik ehk vokaal, V- konsonant ehk kaashäälik) Täishäälikuühend e diftong: nt auto. Rõhuliite reegel: k, p, t, g, b, d, f, h, s, s, z, z + KI (ülejäänud häälikutega -gi) Liide on alati sõna lõpus (nt poistegagi, kellelegi) Võõrhäälikud: f, s Võõrtähed- f,s,c,q,w,x,y,x,z Foneetika on teadus, mis uurib häälikuid ja nende füüsilisi omadusi. Palatalisatsioon-peenendus naaberhäälikute mõjul. Näiteks kass-kas, kõdu-kõdi, patt(viigiseis)-patt(pahe) 4) Sõnaliigid Sõnaliik on keeles ühtemoodi käituvate ja samade omadustega sõnade hulk. Sõnaliigid jagunevad muutuvateks ja muutumatuteks sõnadeks
1.Keele tekkimine, keelkonnad, keelefunktsioonid Keele tekke kohta on esitatud palju hüpoteese kuid üksi neist ei ole võitnud üldist tunnustust.Arvatakse et keel tekkis niimoodi et kui inimahvist sai inimene kes käis kahel jalal siis muutus tema hingamisteede asend ning siis oli võimalik hääldada igasuguseid häälikuid. Selleks,et rääkida on vaja keelemeelt,mis eristab meid loomadest. On olemas kolm suuremat keelkonnda:Indoeuroopa keelkonnd(läti,rootsi,norra,saksa),hiina-tiibeti keelkond(hiina,tiibeti),uurali keelkond(eesti,soome,ungari).Uurali keelkond jaguneb kaheks:soome- ugri keelkond(ugri,volga,saami) ja samojeedi keelkond(samojeedi keel). Keele funktsiooni:info edastamine,kuuluvuse väljendamine,tunnete väljendamine,mõttlemine,suhtlemine. 2.Keelemärk ja leksikaalsed suhted Keelemärgid on sümbolid, mida kasutatakse keeles tähenduste edasiandmiseks. Sümbol-märk, millega tähistatakse mingit mõistet Tähistaja- sõna"lill" tähistatav-lill Sünonüümid samat
.......................................................... 3 h õigekiri..................................................................................................................................3 i ja j õigekiri.............................................................................................................................3 Kaashäälikuühendi õigekiri .................................................................................................... 4 Liited ja liitsõnad..................................................................................................................... 4 Võõrsõnade õigekeelsus...............................................................................................................5 h võõrsõnades...........................................................................................................................5 f ja s õigekiri...........................................................
OMADUSSÕNATULETUS MÄÄRSÕNATULETUS · Nimisõnatuletus: · Tegusõnatuletus: filmima, triikima, riivima (mida tegema) · Omadussõnatuletus: mullane, mudane, värvine (milline) · Määrsõnatuletus: kurvalt, ilusti, rinnuli (kuidas) 30. Mida võimaldab sõnade liitmine? Sõnade liitmine võimaldab sõna täehndust kitsendada j atäpsustada 31. Liitsõna moodustusosad! · Liitsõna koosneb põhisõnast ja täiendosast. · Põhiosa annab põhitähenduse, täiendosa täpsustab ja kitsendab seda 32. Lause mõiste! Lause on keeleüksus, mis väljendab üht mõtet keeleliselt terviklikul kujul 33. Lause tähendus! Lause tähendus koosneb situatiivsest ja modaalsest tähendusest 34. Millest koosneb lause? Lause koosneb fraasidest, fraasid koosnevad sõnadest 35. Fraasi mõiste!
Morfoloogiline analüüs on keerukam kui süntees, sest analüüsil mängib kaasa ka kontekst, nt homonüümsete sõnavormide tuled ja tuled tuvastamisel. Morfeem - keelesüsteemi väikseim tähenduslik osa. Morfeemi tähendus võib olla kahesugune – grammatiline või leksikaalne. Leksikaalset tähendust kandvaid morfeeme nimetatakse tüvimorfeemideks ehk lihtsalt tüvedeks, ka juurmorfeemideks. Tüved võivad esineda koos liidetega, liide on samuti leksikaalset tähendust kandev omaette morfeem. Grammatilist tähendust kandvaid morfeeme nimetatakse tunnusmorfeemideks ehk tunnusteks. Eesti keele vormiõpetuses on käände- ja pöördetunnuseid nimetatud ka lõppudeks selle põhjal, et nad esinevad alati sõnavormi lõpus. Iga sõnavorm koosneb kas ainult tüvimorfeemi(de)st, nt auto, hüppa või tüvimorfeemi(de)st ja ühest või mitmest tunnusmorfeemist, nt autost, hüpatagu.
Midagi kindlat ei ole võimalik väita. 7. Mida tähendab rahvaetümoloogia? (Metsmägi 2012; lk 20) Mõnikord võivad tüved muutuda või laenud muganeda ka reeglipäratult. Võib juhtuda, et tähenduse laienedes kujuneb uue tähenduse jaoks uus tüvevariant. Näiteks on känd tõenäoliselt vana tuletis tüvest kand, reeglipäratu muutus a > ä I silbis võib olla toimunud tähenduste eristamiseks. Sageli asendatakse laensõna või selle osa (nt liitsõna osis) häälikulise läheduse ja harilikult ka mõne tähendusliku seose tõttu mõne keeles juba varem esineva tüvega. Nt sõna teljed ‘kangaspuud’ (← alamsaksa stel(le) ‘kanderaamistik, raam; kangaspuud’) on vormistikus langenud kokku sõnaga telg ‘mehhanismi või masina pöörlevaid osi kandev silindriline detail’ (? ← alggermaani *telgō) nende seostamise tõttu. Niisugust lähedaste
nad on võetud. Muust tekstist eristamiseks tuleb tsitaatsõnu kirjutada teises, nt kursiivkirjas. Käänata tuleb neid ülakoma abil. Liitsõnas tuleb tsitaatsõna ühendada omasõnaga sidekriipsu abil. Nt performance'eid, macho-mees, moe-show, boutique'is, benji-hüpe, after-party'l, reality- show'sid VÕÕRNIMETULETISTE KIRJUTAMINE Võõrnimetuletised kirjutatakse nime ortograafiat säilitades. Üldsõnastumist näitab väike algustäht. Liited lik, -lane, -lus, -ism, -ist liidetakse nimele harilikult ilma ülakomata. Nt balzaclik, goethelik, kreutzwaldlik, mozartlik, hollywoodlik, thatcherism, aristotellus, philadelphlane, gogollik. Ülakomaga saab toonitada nime ja liite piire. Eriti kasutatakse seda siis, kui 1) Kirjapilt ja hääldus on üsna erinevad, nt bordeaux'lane, cannes'lane, poe'lik, watteau'lik 2) Ei taheta rakendada eesti konsonantühendi kirjutamise reeglit, nt faehlmann'lik,
Grammatilist tähendust, mida morfoloogiline tunnus või selle puudumine väljendab, nimetatakse selle liikme kategoriaalseks tähenduseks. 14) Markeeritus ja markeerimatus mõisted on teineteisega otseseoses: mis on keeles tavaline, loomulik, on vormiliselt markeerimata e tunnuseta, ja mis pole optimaalselt loomulik ega tavaline, on markeeritud e tunnusega. 15) Morfotaktika morfeemide järjestumise ja üksteisega liitumise reeglistik, mis eesti keeles on üldjuhul järgmine: LIHTTÜVI LIITED 2 TUNNUSED LÕPUD. Erandiks ki-liidepartikkel. Nt ela-mu-te-ni-gi. 16) Morfoloogiline sünonüümia puudutab eeskätt rööpvorme. On olemas mitu samatähenduslikku vormi, nt aastatest e aastaist. Paljudel juhtudel ei saa rööpvorme teineteisega asendada stilistilistel põhjustel, nt ei öelda kunagi *Panin riided kapisse või *kukkusin jõesse, kuigi puhtvormiliselt oleks see võimalik. Aga: Olin kiindunud sellesse jõesse ~ jõkke
Erandiks on onomatopoeetilised sõnad, kus sisu ja tähenduse vahel on motiveeritud seos (vulisema, sulisema, kihisema jne). Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus. Esimesele liigendusele (tähendus/vorm) lisaks jaguneb sümboli vorm väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühendatavateks elementideks ehk foneemideks. Komplekssed sümbolid on üldiselt rohkem motiveeritud kui põhisümbolid. Põhisümbolid puder ja pada ei ole motiveeritud, kuid nendest moodustatud liitsõna pudrupada on sedavõrd motiveeritud, kuivõrd selle kogutähendus on liitsõna osade tähenduste küllaltki otsene summa ,,pada, milles on puder". Kuid alati ei pruugi see nii olla (nt pudrupea = loll, rumal) Motiveeritud märgid: Ikoon on oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis. Indeksi aluseks on see, et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus- või muus (mittepiltlikus) suhtes oma referendiga. Allsüsteemid
Monoseemia ja polüseemia • semeemi moodustavad tähenduskomponendid e. semantilised tunnusjooned • sõnal on olemas põhitähendus e. süsteemitähendus = denotatiivne tähendus • põhitähendusele võivad liituda konnotatiivsed tähendused • monoseemilised e. ühetähenduslikud ja polüseemilised e. mitmetähenduslikud lekseemid • kõige polüseemsemad eesti verbid käima ja tõmbama (22 põhitähendust + alltähendused); polüseemne u. iga 10. sõna; liitsõnad enamasti monoseemsed • termineid püütakse säilitada monoseemilistena • enamik sõnu muutub keelekasutuse käigus polüseemseks • keeles olevale sõnale uue tähenduse andmine on kõige lihtsam viis uute lekseemide loomiseks Polüseemia • polüseemiat tekitab inimeste loomupärane tung loova, kujundliku keelekasutuse poole • polüseemiat toetab inimese meelepidamisvõime • olemasolevale sõnale uue tähendussisu andmine on levinuim sõnavara rikastamise viis Nt. J
pöördekategooria jne. Markeeritus ja markeerimatus –grammatiliste tunnustega varustatus v tunnuse puudumine. Mõisted on teineteisega otseseoses: mis on keeles tavaline, loomulik, on vormiliselt markeerimata e tunnuseta, ja mis pole optimaalselt loomulik ega tavaline, on markeeritud e tunnusega vormistatud. Morfotaktika – morfeemide järjestumise ja üksteisega liitumise reeglistik, mis eesti keeles on üldjuhul järgmine: LIHTTÜVI – LIITED – TUNNUSED – LÕPUD Morfoloogiline sünonüümia – puudutab eeskätt rööpvorme. On olemas mitu samatähenduslikku vormi, nt aastatest e aastaist, kivisse e kivvi. Paljudel juhtudel ei saa rööpvorme teineteisega asendada stilistilistel põhjustel, nt ei öelda kunagi *Panin riided kapisse või *kukkusin jõesse Norm – keelekollektiivis iseenesest tekkinud arusaam selle kohta, mis on kirjakeeles õige. Norming – normimise tulemusel kehtestatud reegel.
· Täpsustav täht järgneb ilma sõnavaheta: Olevi 26a, näide 32c, 6.a klass ehk VIa klass · Tavalises tekstis on kombeks kirjutada arvsõnad 1 -10 sõnadega ja suuremad numbriga, nt Minu 19. sajandil sündinud vanaisal oli seitse tütart. · Käändelõpp kirjutatakse numbri järele ainult siis, kui ei järgne käändelõppu sisaldavat sõna. · Numbri ja sõna ühendis numbri järele käändelõppu ei kirjutata, nt 210 inimesest, 28. kuupäeval · Liitsõna esiosaks oleva numbri võib järelosaga liita sidekriipsu abil või kirjutada kokku, nt 40-vatine ~ 40vatine lamp · Käändetunnuse võib lisada sidekriipsuga või kokkukirjutatuna ilma sidekriipsuta. Väliskohakäänete tunnused -le, -l, -lt tuleks alati kirjutada sidekriipsuga, sest l on kirjapildilt liiga lähedane numbriga 1 Kuupäevade, aastaarvude ja kellaaegade kirjutamine · Kuupäeva kirjutamise võimalusi: 20. aprillil 2004. a 20
variatsioonid (käsi-käe-kätt) ei esinda siiski puhast aglutinatiivsust. Flekteeriv (fusiivne) – rohkesti tüvesiseseid, tähendust mõjutavaid häälikuvariatsioone; sõna tüvi muutub, mitu grammatilist tähendust. Germaani keeled, ladina keel. Polüsünteetiline (hiljem lisatud) – väga palju seotud morfeeme (üle kümne ühes sõnas) ning nende tähendus sisaldab tavaliselt rohkemat kui tavaline muutelõpp või liide. Sõna ja lause vahe ei ole selge. Eskimo e innuiidi keeled, mitmed Põhja- Ameerika põlisrahvaste keeled. Noorgrammatikud (19. saj lõpp). Esindajad A.Brungmann, H.Paul. Uurisid keelemuutuste põhjused, pöörasid suurt tähelepanu foneetilisele täpsusele: absoluutsed häälikuseadused e häälikuseadustes ei ole erandeid. Eranditest tunnistati vaid analoogiat. Laenamine. Keelemuutuste põhjused : 1. Absoluutsed häälikuseadused, mis kehtivad teatud aja – st
motiveeritud tähenduse kandjad. Sellisel juhul on tegemist morfeemse motivatsiooniga, st terviku tähendus on tuletatav koostisosade tähendustest. Enamik sõnu ongi motiveeritud koostisosade kaudu. Siin on motiveeritusel aga erinevaid astmeid, kuna osa tuletisi ja liitsõnu on idiomatiseerunud nende tähendus ei ole enam läbipaistev. (a. täielikult motiveeritud on nt sitskleit (parafraas ,,sitsist valmistatud kleit" kandub täielikult üle liitsõna tähendusse); b. osaliselt motiveeritud on nt käterätik parafraas ,,rätik käte kuivatamiseks" sobib ainult osaliselt, sest sõna on läbi teinud tähenduse laienemise; c. idiomaatiline, semantiliselt läbipaistmatu tähendus ei tulene koostisosade tähendustest, on isoleeritud, läbipaistmatu, nt poissmees, laupäev, nurganaine, patukott.) 3) Sõna kasutatakse uue nimetamisfunktsiooniga. See siirdub ühest semantilisest valdkonnast teise, ilma et
nimisõnast lahku, nt vaiba puhastamine, kinga parandamine, põranda värvimine, kirja saatja, parketi lihvija, vrd liigimõistelised tegevusalad või ametid vaibapuhastus, kingaparandus, põrandavärvimine, kirjasaatja, parketilihvija; hulka ja kogu väljendavad ühendid, nt liivahunnik, suhkrutükk, saiapäts, vihmapiisk, veetilk, räimekilo, piimaliiter, rahvahulk, klaasikild, singiviil. Kui täiendosa on liitsõna, siis kirjutatakse ta lahku: mereliiva hunnik, peegliklaasi kild, prantssaia viil; mitmusliku sisuga ainsuse omastav, nt tikutoos, raamatukapp, teatriliit, tellisetehas, palgikoorem, kartulipanek, marjakorjamine, männimets, hambaarst; kolm või enamgi tüve, nt aedviljakonserv, aruandeaasta, jalgpallikohtunik, kartulivõtumasin, käterätikuriie, laevaremonditehas, okaspuumets,
Nt aar haar, aare haare, ai hai, all hall, allikas hallikas, aru haru, arv harv, arutama harutama, iilid hiilid, irv hirv, õng hõng; almanahh, kasahh, tsehh, tsehh, epohh, aitäh. Õ lk 103. i ja j õigekiri. Nt materjal materiaalne, müüma müüja, maias maja, saiu, vaiu, ojja, majja. Õ lk 105. Hääliku pikkus. Nt kabi kapi kappi. Selle dusi, seda dussi. Võõrsõnad ! Kokku käivad dz ja ts (dzemm ja tsempion). Poolitamine: liitsõnad sõnapiirilt (pann-kook, plekk-pott); üksik kaashäälik alustab uut silpi (ru-ma-la-te-le- gi); kui sõnas on mitu kaashäälikut järjest, siis uuele reale viiakse ainult viimane (vintsk-leb, korst-na); üksikut tähte ei jäeta rea lõppu ega viida uue rea lagusesse (ei saa a-la, lai-a). Lühendid vt ÕS-i lühendite lisa. Veaohtlikud käändevormid: nt küüs, kaas, palitu, vilu ilma, kümmekonna, sadakonna, viit, kuut, kontserti, kontsertide, tagaplaanile. SÕNALIIGID:
loetakse iseseisvaks sõnaks, adverbiks. Varem kirjutati see lahku ja loeti sõnade paljas ja jalg instruktiivivormideks. Instruktiivi kui käänet eesti keele grammatikas ei tunnistata, aga seda ei saa mitte arvestada, sest jäävad veel: lehvivi hõlmu, säravi silmi, leekivi silmi jpt. Kas lehvivi, säravi ja leekivi on iseseisvad sõnad või sõnade lehvima, särama, leekima vormid? Kirjateksti analüüsimisel tekib küsimus, kas kõik kokku kirjutatud sõnad on liitsõnad ja kas kõik liitsõnad on omaette sõnad. Selgelt tuleb välja see probleem ühendverbide puhul. Kokkuleppeliselt kirjutatakse osa verbivorme adverbidega kokku: ärasaadetud kiri, ärasõitev rong, allakukkunud kivi, kuid osa aga lahku: ära sõitma, ära saata, alla kukkudes. Kas tuleks lugeda kokku kirjutatud vorm üheks sõnaks või mitte? 1 KUI PALJU SÕNU TUNNEB JA KASUTAB TAVALINE KÕNELEJA?
des-in-fekt-si-oon (mitte de-sin-fekt-si-oon), sub-troo-pi-ka (mitte subt-roo-pi-ka), mo-no- gramm (mitte mo-nog-ramm). Poolitamisel kehtivad silbitamisreeglid, aga ühe kitsendusega: ühte tähte ei jäeta üksinda rea lõppu ega kanta üle järgmise rea algusse, st lühike vokaalsilp jääb eelmise või järgmise silbi juurde: sõnu onu, oli, saia, võie ei saa poolitada, põuane poolitub põua-ne või põu-ane. Juhul kui liitsõna sidekriips satub poolituskohta, siis võib teda täpsemas tekstis, nt teatmeteoses, järgmise rea algul korrata: kartuli- -lehemädanik. 1 Võõrnimede poolitamisel on soovitatav mitte lahutada tähejärjendit, mis hääldub ühe häälikuna, nt ck, ch, sch, sh, th, tz, sz: Bro-cken, Man-ches-ter, Rem-scheid, Pemb-roke- shire, Sou-thern, Ko-tze-bue, Báta-szek
· sõnade ühendamine a) iseloomulik paljudele keeltele, nt prantsuse b) vähem liitsõnalembestele keeltele, nt eesti c) terminid on püsiva koosseisuga sõnaühendid, nt alla laadima d) sõnade ühendamisel ei teki uued sõnad, vaid terminid · sõnamoodustus - tulemus on uus sõnavaraüksus a) keelendihange = sõnamoodustus + laen + tehisloome; kasutatakse olemasolevaid tüvesid b) sõnade liitmine oskussõnade loomise seisukohalt ammendamatu moodus, tavaline eesti k. Probleemid: kas nimetavaline või omastavaline liitmine? 3-osaliste terminite kokku-lahkukirjutamine, omadus- ja nimisõna liitmine, liitmise jrk. c) sõnade tuletamine tuletusliited võimaldavad moodustada sarju, tuletuspesa ühe verbitüve ümber, üle tuletada ei tohi ega liiteid kuhjata, eesti keeles võõrtüvi+omaliide, nt botaaniline d) pöörd- ehk tagasituletus
ee/books/ekkr/ ) Termini definitsioonist lähtudes püüdsin leida loetud artiklitest kõik oskussõnad, mis puudutasid kino ja filmindust. Lähtusin oma arvamusest, abi sain võõrsõnade leksikonist ja Internetist ning hiljem kinnitust Tartu Mänguasjamuuseumi filmi- ja teatrinukkude maja juhatajalt Marge Pärnitsalt. Kirjutasin välja artiklite kaupa 124 oskussõna (koos korduvatega). Kõige rohkem kordus sõna ,,film", mida oli neljas artiklis kokku 52 korda. Lisaks oli sõnaga ,,film" 27 liitsõna ja 1 verb rahvafilm, põhifilm, filmifoorum, noorsoofilm, debüütfilm, filmikäekiri, ulmefilm, uurimusfilm, filmimaailm, filminähtus, filmilint, filmikriitik (3), dokumentaalfilm (2), dokfilm, filmirezissöör, pornofilm, filmitegija (3), filmifestival (3), filmiala, filmima. Seega 124 välja kirjutatud oskussõna hulgas esines sõna ,,film" 80 korral, Kõige rohkem oli 9
5. Sõna sees kirjutatakse silbi lõpus /' ja silbi alguses j: mai-as - ma-jas, hoi-ab - ko-jas. 6. ü ja / järel ei kirjutata üldiselt j- i: müüa, käiakse, minia, keemia. See reegel ei kehti tegijanimes ja liitsõnades: müüja, otsija, värsijalg. 1.2 Kaashäälikuühendi õigekiri Kaashäälikuühendis kirjutatakse iga häälik ühe tähega: kastma, kurke, metalne. Kaashäälikuühendi reegel ei kehti järgmistel juhtudel: 1) liitsõnades: plekkpurk, allkiri, klapptool; 2) kui liide algab sama tähega, millega lõpeb sõnatüvi: modernne, õhkkond; 3) rõhuliidete -gi ja -ki ees: kasski, vurrgi, epohhki; 4) I, m, n, ja r järel kirjutatakse ülipikk s kahe tähega, kui ei järgne kaashäälikut: valss, seanss. Võõrsõnade õigekiri: 1. Pikk/ja s kirjutatakse ühe tähega ja ülipikk kahe tähega: blufib-bluffima, guasid-guasse. 2. Kahekordse täishääliku järel kirjutatakse h: psüühika; sõna lõpus kirjutatakse hh: krahh,
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
