Seletage vähemalt kolm lahti. Metoodiliste võtete valikul lähtutakse eakohasusest. Osaoskuste arendamiseks sobivad I kooliastmes: 1) teatud sõnale või fraasile reageerimine (nt käetõstmine, püstitõusmine, esemele või pildile osutamine); 2) loetellu sobimatu sõna äratundmine; 3) dialoogide, laulude ja luuletuste esitamine; 4) häälega lugemine; 5) rääkimine pildi alusel; 6) jutustava teksti, laulu ja luuletuse kuulamine ning nende põhjal ülesande lahendamine; 7) ärakirja tegemine ning mudeli järgi kirjutamine; 8) laulu-, sõna-, laua- ja liikumismängude mängimine. Osaoskuste arendamiseks sobivad II kooliastmes: 1) eri liiki eakohaste tekstide kuulamine ja lugemine; 2) adapteeritud eakohaste tekstide iseseisev lugemine; 3) ülesande täitmine kuuldu ja loetu põhjal (nt küsimustele vastamine, tabeli täitmine, joonise täiendamine jm);
See sisaldab paljude erisuguste osaoskuste ja nende ühendamise valdamist. Kirjutamisprotsessi kuulub kirjutamise 4 planeerimine, kirjutamine ise ja selle kontroll. Neid tegevusi reguleerib indiviidi oma tegevuse suunamine, tema metakognitiivsed teadmised ja oskused. Kirjutamise kavandamine sisaldab eesmärkide püstitamist ja sisu valikut ning otsustamist, millises järjekorras sündmustest räägitakse. (1 lk 15) Kirjutamine ehk kirjalik tekstiloome tähendab üksikute mõtete või loo esitamist kirjalikul kujul. See nõuab kirjutamise tehnilisi oskusi, nagu tähemärkide kirjutamist paberile, sõnade õigekirja, samuti tekstiloomeoskusi, mis väljenduvad teksti sidususes ja terviklikkuses. Kirjutatu kontroll tähendab oma teksti kriitilist lugemist ja viimistlemist vastavalt eesmärkidele. (1 lk 15) Kirjaoskusel võiks eristada neli liiki: formaalne, funktsionaalne, kreatiivne ja rekreatiivne kirjaoskus. (4 lk 13) Formaalne e
seda oodatakse). Teadvustada (seda küll erinevas mahus sõltuvalt koolitüübist) spontaanselt kasutatavat keelt: anda teadmisi keelest ja kujundada metakeelelised analüüsioskused. Anda teadmisi emakeele kaudu. Olulisemad on koduloolised teadmised ning teadmised rahvuskultuurist, suhtlemisest ja inimeste käitumisest (käitumisaktide analüüs ja hinnangute andmine). Kujundada oskused õppimiseks emakeelsete tekstide abil, s.t. oskused tekste analüüsida, tekstides orienteeruda, teadmisi ammutada ning verbaalseid töökorraldusi täita. Äratada huvi lugemise vastu (ilukirjandus, ajakirjandus, teabetekstid). Seega on emakeelel kui õppeainel täita järgmised funktsioonid: õpetav, arendav, rakendav, kommunikatiivne, integreeriv. Õppeaine sisu jaguneb teadmisteks ning oskusteks ja vilumusteks ehk protseduurideks. Eesmärgid lihtsustatud õppes: Abiõppe ülesanne on kindlustada kõigi varem nimetatud
....5 5 KOLLEKTIIVSED MEETODID..........................................................................................5 6 MÄNG...................................................................................................................................6 7 JUTUTAMINE.......................................................................................................................6 8 LUGEMISOSKUSE PÕHIELEMENTIDE ÕPETAMINE...................................................6 8.1.1 Häälik ja täht...........................................................................................................6 8.1.2 Silbi tunnetamine....................................................................................................7 8.1.3 Sõna tunnetamine...................................................................................................7 8.1.4 Ladus lugemine...................................................................................................
funktsioonides/eesmärkidel; 3) laiendada esmast sõnavara. 3-5aastased Selles vanuses oskab laps edukalt osaleda vestluses, rääkida lühidalt oma kogemustest, kasutada kõnet erinevatel eesmärkidel ja erineval viisil. Viimane avaldub oskuses kasutada näiteks mängus vöi dramatiseeringus rollile vastavat intonatsiooni ja stiili. Laps hakkab kasutama ja mõistab nalja, fantaasiat, narritamist. Karengut saab toetada järgmistes suundades: 1. Tekstiloome esmaste oskuste ja rollisuhtluse arendamine (arendada oskust rääkida dialoogis olnust ja möödunust, st asjadest ja sündmustest, mis ei toimu siin ja praegu. (dekontekstualiseeritud kõne), arendada oskust rääkida mängus vastavalt erinevatele rollidele, arendada oskust jutustada piltide ja täiskasvanute toel, jutustades ümber korduvalt kuulatud juttu. 2 . Sõnavara ja sönaloomeoskuse arendamine (dekontekstualiseeritud köne
tekstiloomeoskuse arendamiseks ning kirjeldada ja võrrelda tekstiloomeoskust enne ja peale arendamisperioodi. Töös viidi läbi kompleksne kõneuuring, mille tulemuste alusel valiti kõnevaldkonnad, mida arendama hakatakse. Arendamist vajavateks valdkondadeks olid süntaks ning tekstiloomeoskus. Seejärel osales laps intensiivses (21 tegevust) arendusprogrammis, mille raames tegeleti nii teksti makrostruktuuri kui ka mikrostruktuuriga. Enne ja peale intensiivset tekstiloome arendamise perioodi analüüsiti spetsiaalse hindamisskaala alusel lapse narratiivi makro- ja mikrostruktuurielemente. Töö eesmärgiks oli välja selgitada, kas ja kuidas spetsiifiline õpetamine lühikese aja jooksul mõjutab lapse tekstiloomeoskuse taset. Saadud tulemuste põhjal võib väita, et õpetamise tulemusena muutusid lapse jutustused mahukamaks ning sisult terviklikumaks ja sidusamaks. Märgatavad muutused toimusid nii jutustuse makrostruktuuri kui ka mikrostruktuuri osas.
tajub teksti autori eesmärke ning motiive; leiab viiteid ja vihjeid teistele tekstidele, tõlgendab teksti seostuvate tekstide kontekstis; eristab fakti arvamusest ning usaldusväärset infot küsitavast; tunneb meediatekstis ära argumendid ja põhilised mõjutamisvõtted; analüüsib kriitiliselt reklaami ning arutleb reklaami ja mainekujunduse teemadel; oskab väljendada oma seisukohta loetu ja kuuldu kohta ning valida selleks sobivaid keelelisi vahendeid. Õppeteema, alateemad. Soovitatavad õpitulemused Lõiming teiste õppekava tee- Tunde Põhimõisted Õppematerjal Õppetegevus
A1.2 A1.2 A1.2 A1.2 II kooliastme õpitulemused kajastavad õpilase head saavutust. 6. klassi lõpetaja: 1) suhtleb eesti keelt emakeelena kõnelejatega igapäevastes suhtlusolukordades ning kasutab sobivaid õpitud keelendeid; 2) saab õpitud temaatika piires aru lihtsatest tekstidest; 3) mõistab olulist õpitud temaatika piirides; 4) kirjutab lühikesi tekste õpitud temaatika piires; 5) teadvustab Eesti ja teiste maade kultuuride erinevusi ning oskab neid arvestada; 6) kasutab eestikeelseid teatmeallikaid (nt tõlkesõnaraamatuid, internetti) vajaliku info otsimiseks ka teistes valdkondades ja õppeainetes; 7) rakendab õpetaja juhendamisel varem omandatud õpioskusi ja -strateegiaid; 8) töötab õpetaja täpsustavate juhiste järgi iseseisvalt, paaris ja rühmas;
Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus Soovitusi ja näiteid loovtööde läbiviimiseks põhikooli III kooliastmes Tallinn 2011 SISUKORD SAATEKS ........................................................................................ 3 SOOVITUSI JA NÄITEID LOOVTÖÖDE LÄBIVIIMISEST PÕHIKOOLI III KOOLIASTMES Anne Ermast, Gled-Airiin Saarso, Kristi Teder Loovtöö korraldamine koolis ..............................................................4 Loovtöö teema valimine ....................................................................5 Loovtöö liigid ................................................................................5 Loovtöö juhendamine .......................................................................8 Loovtöö esitlemine ...........................................................................9 Loovtöö hindamine ...............................................................
mässumeelne luule vabavärsiline luule, Tv lk 22 h 1-2 (luuletuse põhjal jutu 26, "Reportaaz" kõlblus, stroof, värss, tegemine, vabavärss kodanikualgatus reportaaz riimuma, luuletus ja ettevõtlikkus ekirjutamine pildi põhjal, reportaaz) VII/VIII 2 Ära pea suud! Vaatepunkt Õ lk 36-39 Arutlemine, õpilugemine, II osa, pt 52 lk Väärtused ja
Kirjandusteooria on analüüsipraktika, mis on teadlik enesest kui metodoloogiast ning on võimeline selle üle reflekteerima ning problematiseerima. Kirjanduskriitika on kirjandusteooria rakendamine tekstile. Päripäeva lugemine - tõlgendus, mis lähtub sellest, mida tekst pakub. Vastukarva - tõlgendus, mis ei ole kooskõlas teksti poolt pakutavate väärtuste ja ideedega. Poeetiline keel - kujundiline keel, mis edastab teatud vaimseid väärtusi, on mitmetähenduslik. Merilai: Luuletus on vormisidusalt ehk stiilselt väljendatud sisu. Wainright: luule ei ole keelekasutuse tsoon, keel ongi oma olemuselt poeetiline. Tunnused: mõtete ja sõnade koondamine, kõige olulisema kordamine, teisendamine, läbipõimitus, keelekasutus on esmane, kunstikeel kujundab ümber tegelikkust. Luule on kuulamiskunst. Luule ehk poeesia on mõiste tähistab kõiki värss- ehk seotud kõnes teoseid; laiemalt vahel ka loomingut üldse. Luules ehk värsskõnes mängib määravat, kuigi mitte
Tõlgenduse kvaliteet > probleemi kontseptualiseerimise originaalsus, tulemuste uudsus Nn. aegunud, kulunud tõlgendused, teatud kontseptuaalsete raamide ülekasutamine (nt. tegelaste hübriidsed identiteedid postkolonialistlikus romaanis) Tõlgendus on teksti (kirjandusteos, graffiti, rahvusvahelise õiguse leping, regilaul) vahendus, ei pruugi hõlmata ainult kirjandusteoseid ega ainult kirjalikke tekste. Erinevad tõlgendusteooriad: nt. formalistlik (teksti tähenduse määravad teksti koostisosad, intentsiooniteooria (tähenduse määrab autori kavatsus, mille lugeja peab tõlgendamisel ära tabama) Erinevad tõlgendamismeetodid: nt. ajaloolise konteksti avamine, allegooria, sõnamängude avamine, mingi sõna v mõiste etümoloogia kindlakstegemine. Tõlgenduspoliitika: tõlgendamine ei ole privaateset laadi kommunikatsioon lugeja, teksti
sisalduva tõestusmaterjali analüüs, d) hüpoteeside & lahenduste pakkumine Tõlgenduse kvaliteet > probleemi kontseptualiseerimise originaalsus, tulemuste uudsus Nn. aegunud, kulunud tõlgendused, teatud kontseptuaalsete raamide ülekasutamine (nt. tegelaste hübriidsed identiteedid postkolonialistlikus romaanis) Tõlgendus on teksti (kirjandusteos, graffiti, rahvusvahelise õiguse leping, regilaul) vahendus, ei pruugi hõlmata ainult kirjandusteoseid ega ainult kirjalikke tekste. Erinevad tõlgendusteooriad: nt. formalistlik (teksti tähenduse määravad teksti koostisosad, intentsiooniteooria (tähenduse määrab autori kavatsus, mille lugeja peab tõlgendamisel ära tabama) Erinevad tõlgendamismeetodid: nt. ajaloolise konteksti avamine, allegooria, sõnamängude avamine, mingi sõna v mõiste etümoloogia kindlakstegemine. Tõlgenduspoliitika: tõlgendamine ei ole privaateset laadi kommunikatsioon lugeja, teksti
konteksti normidele. Kriitilise teooria rakendamine. Teooria abil korrapära või loogika leidmine teoses. Mingi raamistik rakendatakse teosele selle tähenduse avamiseks. Kirjandusteaduse ajalugu. Antiik: Platon ,,Vabariigis" kuulutas kirjanduse tõeotsinguil eksitavaks. Aristoteles lõi tõlgendamisteooriate aluse, keskendudes keele ja loogika suhtele. Hermeneutika asus tekste (peamiselt relig.) uurima hermeneutilise ringi kaudu ning kultuurilis-ajaloolisel taustal. Retoorika lõi õpetuse keele praktilisest kasutusest ning kuna see sisaldas ulatuslikku keelekasutuse süstematiseeringut, sai sellest kirjandus- ja keeleteaduses eraldi uurimissuund. Aleksandria ja Pergamoni raamatukogudes uuriti ning kirjutati ümber käsikirju. Aleksandria koolkond arvustas ja katalogiseeris kreeka pärandit, Pergamoni koolkond tõlgendas tekste
Sisukord: Lugemine. Lugemisoskuse mõiste ........................................................................................... 3 Lugemine kui protsess .............................................................................................................. 6 Stiil ......................................................................................................................................... 10 Kirjutamine. Tekstiloome eeldused ........................................................................................ 11 Tekstide ülesehitus ................................................................................................................. 11 Stiil ......................................................................................................................................... 16 Kasutatud kirjandus ..............................................................................................
seisukohalt)? 2 Kirjandus on teatud keelekasutus, mis muudab igapäevast keelekasutust, on sellest intensiivsem, eemaldub sellest (nn võõrandumisefekt) ja tõmbab tähelepanu enda toimimisele (rütm jms). | Stiil on väljendusvahendite korrastatus. Sõnakunst on kujundiline ja mitmetähenduslik. Keele poeetiline roll pöörab tähelepanu vormile ja väljendusviisile. Poeetiline keel: Luuletus on vormisidusalt/stiilselt väljendatud sisu (A. Merilai). J. Wainright määratles keele viipelisuse: keele kõlalised ja rütmilised omadused aitavad edastada teatud rõhuasetust; keele areng on kahetine (funktsionaalne info edastamiseks ja poeetilis-viipeline kujundite ning kõlamustrite tarbeks). Vt Luule poeetika – Poeetiline stiil. Luule. Värss. Siire. Värsisüsteemid. Värsijalg. Levinumad värsimõõdud (trohheus, jamb, daktül, amfibrahh,anapest
(metafoor, iroonia vms); strukturalism (kirjandust vaadeldakse struktuurina, mis eraldatud ajahetkest) 6. Luuleteksti ja proosateksti erijooned Luule, lüürika, poeesia tähendab värsskõnes ehk seotud kõnes loodud teoseid Värsivorm on seotud emotsiooniga. Emotsionaalse pinge väljendamiseks kasutati rütmilist väljendust. Algselt kuulus kokku muusika ja tantsuga (lüürika vrd kreeka k. lyra) Lüüriline mina vaatepunkt, millest lähtuvalt luuletus on kirjutatud Luule kolm olemuslikku joont: 1) luulel on eriline sisu, 2) luulel on vähem või rohkem eripärane vorm ja 3) sellel on eriline mõju või efekt. Luule vorm: · Keskne erinevus on rütmi olemasolu, mis varieerub ja kordub. Luulele omane välistunnus on ka see, et teksti osa (segment) on teisest samasugusest eristatud pausiga. · Riimid ja teised kõlakujundid iseloomustavad samuti luuleteksti vormiplaani.
Fookuses on tekst ise, selle sisemised seaduspärasused. (Kirjandusteost nähakse kui iseseisvat elu elavat tähenduslikku tervikut. Teos on midagi enamat kui autori teadlik loomeakt, teos võib sisaldada tähenduskihte, millest autor polnud kirjutades teadlik.) Materiaalsus õige versiooni kättesaamine; erinevad väljeaanded. Olulised on keel, stiil ja struktuur. Lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum: Fookus on lugemisprotsessil. Iga lugeja loob teksti. Seega on niipalju tekste nagu lugejaid. Lugejajaotused, määrab ära, kuidas mõnda teksti loeme. Oluline on ka zanr, igat loetakse erinevalt (nt kriminullid). Lugemispraktikad. Ei põhine uuringutel on hüpoteetilised, teoreetilised. Oluline küsimus seisnebki selles, et kuidas uurija teab, mida inimesed loevad ja kuidas mõtlevad. Kontekstikesksed lähenemised: Konteksti määratlemine, kuhu (kirjandus)tekst paigutatakse, tõmmates paralleele teksti ja konteksti elementide vahele. Kontekstid:
osaoskuste, sõnavara ja keeleteadmiste arendamise kaupa. Riiklik õppekava näeb ette, et 6. klassi lõpus peaks õpilane olema jõudnud vähemalt A 2.2. keeleoskustasemele. Seega ei saa 4. klassis ei saagi läbida kõiki osaoskuste ja keele struktuuride teemasid, kuid õppekomplekt peaks aitama liikuda õpilastel vähemalt A 2.1. keeletaseme poole. Lugemisoskuse arendamine Tekstitüüpidena kasutatakse eelkõige autorite poolt kirjutatud tekste, dialooge, salme, luuletusi. Tekstid, mida kasutatakse, on alguses suhteliselt lühikesed, aga õpiku lõpus juba pikemad, mis annab võimaluse arendada võõrkeelse teksti lugemise harjumust. Tekstidele pakutakse kõrvale ka pildilist tuge, mis aitab tekste paremini mõista. Luuletusi ja dialooge kasutatakse ka häälduse parendamiseks. Läbi tekstide püüavad autorid arendada sallivust, sõbralikkust, viisakust, mis aitaksid lisaks keeleõppimisele kujundada väärtushinnanguid ja hoiakuid.
Mis on kirjandus? - Eristada võib mitmeid tasandeid, üks võimalus kirjandust määratleda on lähtuda eristusest fiktsionaalne (kirjandus) mittefiktsionaalne (muu), ent paraku ei ole kirjanduse defineerimine nii hõlbus. - Fiktsionaalne väljamõeldisel põhinev (romaanid, luuletused, draamad...) - Mittefiktsionaalne teksti mõju põhineb seosel reaalsusega (autentsusel, dokumentaarsusel) (nt kasutusjuhend, aga ka dokumentaarteater) 2. Mis iseloomustab kirjanduslikke tekste? - Väljenduslikkus. Tekst on fikseeritud teatud märkidega ning vastandub selles mõttes tekstivälistele struktuuridele. - Piiritletus. Tekstile on omane piiritletus - Struktuursus. Tekstile on omane seesmine organiseeritus, mis muudab ta süntagmaatilisel tasandil struktuurseks tervikuks. - Kunstipärane keelekasutus - Fiktsionaalsus - Fikseeritus (littera ´'täht' Literatur; kirjandus kui midagi kirjutatut) - Suhteliselt püsiv, suhteliselt avalik. 3. Mida tähendab J
formuleerimist suulises plaanis tuleb see sisekõne abil kohandada kirjaliku kõne nõuetele. Seega teksti suulist ja kirjalikku esitust vahendab sisekõne. Kui nimetatud etapp jääb ära, ongi tegemist lihtsalt suulise teksti kirjaliku realiseerimisega. Kirjalikul tekstiloomel on suulisega võrreldes ka üks eelis — järeltöö võimalus. Kirjalik tekst on kõne materialiseeritud vorm. Kirjutatut on võimalik täiendada ja parandada. Järeltöö võimaldab teadlikustada tekstiloome operatsioone ja ühtlasi mõjutada selle kaudu ka suulist tekstiloomet. Kõne vormid. Sõltuvalt avaldumisvormist eristatakse suulist ja kirjalikku kõnet ning sisekõnet. Kirjalik kõne on seejuures teisene ning seda kasutavad ainult arenenud ühiskonnad. Teisene on ka sõrmendamine, mille puhul käemärkide abil antakse edasi sõna häälikkoostis. Mõningase reservatsiooniga võib neljanda vormina (tegelikult vormide
muutub Tavalisest tekstist eraldab luuletust sisuühtsus ehk temaatiline sidusus mõtte ja sõnade koondumine kõige olulisema ümber, teemade ja öeldu kordamine. Luuletusele võib läheneda mitmeti autori taotluse, hingeelu või loominguloo järgi, lugeja teadvusest jne. Lähenemisviisist sõltub tulemus. Kõge parem on aga tunda mitut lähenemisviisi, et neid siis võrrelda ja üldistada saab lõpliku ja kõige levinuma pildi. Väljendusühtsus Enne kui saab mõista luuletuse sisu, peab aru saama väljendusviisist, mõtestada lahti keelekasutus. Keel edastab, säilitab, loob teavet, kirjeldab maailma Poeetilised lisareeglid: Rütmiline kõne sarnaste häälikurühmade korrapärane vaheldumine Keeleline heakõla alg- ja lõppriim Parallelism sõnade, lausete, teemade, tekstiosade kordumine Kaudne, kaunistav ütlus kõnekujundid Suurenenud tähendusühtsus Koondumine ühe kindal mõtte, sisu, idee ümber
hüpoteeside ja lahenduste pakkumine; tõlgenduse kvaliteet probleemi kontseptualiseerimise originaalsus, tulemuste uudsus, nn aegunud, kulunud tõlgendused, teatud kontseptuaalsete raamide ülekasutamine (nt tegelaste hübriidsed identiteedid postkolonialistlikus romaanis). Tõlgendus on teksti (kirjandusteos, graffiti, rahvusvahelise õiguse leping, regilaul) vahendus, ei pruugi hõlmata ainult kirjandusteoseid ega ainult kirjalikke tekste. Erinevad tõlgendusteooriad: nt. formalistlik (teksti tähenduse määravad teksti koostisosad, intentsiooniteooria (tähenduse määrab autori kavatsus, mille lugeja peab tõlgendamisel ära tabama). Erinevad tõlgendamismeetodid: nt. ajaloolise konteksti avamine, allegooria, sõnamängude avamine, mingi sõna v mõiste etümoloogia kindlakstegemine. Tõlgenduspoliitika: tõlgendamine ei ole privaateset laadi kommunikatsioon lugeja, teksti
Kirjandusteaduse alused. Eksamiküsimused. 1) Kirjanduse mõiste. 2 tähendust: laiemalt mõeldakse igasuguseid kirjutatud tekste. kitsamalt ilukirjandus, sõnakunst, kunstikirjandus, mis jaotub 3-ks aladistsipliiniks : 1) LUULE, 2) PROOSA 3) DRAAMA (e. LÜÜRIKA, EEPIKA ja DRAMAATIKA) Eesti traditsiooni omapära- ka rahvaluule arvatakse kirjanduse hulka, samuti lastekirjandus ja draama, mis muus maailmas kuulub nt. eraldi valdkonda. KIRJANDUSE MÕISTE tekkis üldse 1,5 SAJ. tagasi, 19.saj-l. Ilukirjandusel on: 1) ESTEETILINE eesmärk, s.t. tegemist on kunstiga, mis peab tekitama emotsioone, tundeid nö
kättesaadav läbi tema loomingu Psüholoogiline ja psühhonalaüütiline kriitika: tegeleb autorite eluga, aga ka teatud psühholoogilise arengu seaduspäradega või kõrvalekalletega neist, mis tekstides ilmnevad. Sigmund Freud, alateadvuse jõud, seksuaalse arengu faasid. Lugejakesksed lähenemised (retseptsiooniteooriad). Mida tähendab, et iga lugeja loob oma teksti? 1960'ndatel retseptsiooniteooriad fookus lugemisprotsessil tekste on sama palju kui on lugejaid iga lugeja loob nö oma teose lugemist mõjutavad teatud lugejaootused uuriti, kuidas ja miks mingit teksti loetakse, millised on teatud inimrühmade lugemispraktikad (klass, rahvus, sugu jne) milline on olnud mingi teksti retseptsioon (kuidas mingi tekst haakub kirjanduse peavooludega, mida selles oluliseks peetakse) Autor mõtleb välja mingisuguse teksti, ükskõik millest lähtuvalt. Teos avaldatakse
materjalina kasutada pildiseeriaid. Westby jt (2002) on leidnud, et kuna pildiseeria nõuab vähem tu- letamist, on selle põhjal koostatud jutt ka sidusam, selgem ja terviklikum. Seega võib järeldada, et pildiseeria annab paremad võimalused sisuka teksti koostamiseks. Seeriapiltide kasutamine võimal- dab pöörata laste tähelepanu mõtete järjestamisele ja teema piiritlemisele, samuti võimaldab see tekstide sisulist ja keelelist analüüsi ning tekstiloome harjutamist (Karlep, 2003). Käesoleva magistritöö metoodika ongi suures osas üles ehitatud tööle pildiseeriatega. Karlep (2003) toob välja, et kuuldud teksti ümber jutustades (vahendatud tekstiloome) on lapsel osaliselt võimalik kasutada originaaljutustuse keeleüksusi. Ka annab vahendatud jutustus lap- sele ette mudeli, mille toel saab genereerida terviklikuma ja sidusama jutustuse võrreldes vahen- damata jutustusega (Botting, 2002)
PAT-artikulatsiooniaparaadi anatoomised puuded või funktsionaalsed hälbed mõjutavad häälikute moodustamist valikuliselt. See sõltub huulte liikuvusest,suletud/lahtisest ninaõõnest,hambumus, keeletipu liikuvus. Perifeerse kõne funktsionaalsüsteem algab ninaõõnest ja lõpeb diafragmaga. Kõneloome. Muuteoperatsioonid: semantiliste elementide asendamine keele reaalsete üksustega. Laps omandab alateadlikult kõnearengu käigus. Õpetaja peab teadma, et vajadusel tekste kohandada, lastele õpetada ¤ Ütluse intentsi kujunemine: motiiv, situatsiooni taju ja mõtestamine. Intents on ainult soov(kavatsus) ja lõplikult kujunemata mõte, mis võib jääda ka realiseerimata. Ütlus, mis hiljem realiseeritakse, sõltub juba selle programmeerimisest. Intents sõltub tegevuse motiividest ja piirab võimalikke valikuid, sest motiivist sõltub ütluse eesmärk. Teiseks sõltub kõnesoov situatsiooni mõtestamisest: tajudest ja mälukogemustest
Objekt keelematerjal eri ainesed Kõnearendus, kui soodustame suhtlemist neil?? Kokkuleppeline tava on, et ühel sõnal on mitu tähendust. Nt vana ja uus, erinevates kontekstides, on ,,uus" mitu tähendust. Ehk siis kuidas nendest rääkida. Kuna teadmisi tuleb juurde, siis ka tähendus ajapikku muutub lihtsalt, nt ,,koer" ajapikku tuleb inimesle temast teadmisi juurde. Aristoteles : ,,Kõneakt seee on teglt tegu kellegi mõjutamiseks!" Aristoteles rääkis ka , kuidas toimub tekstiloome.(tollel ajal oli see valdavalt suuline), millest see koosneb tekstiloome, Algab see, et 1) millest ma kavatsen rääkida, kas mälus, või uurin, mis aknataga, 2) paigutus, millest alustab, millest jätkna 3) vormistamine, millised keeleüksused/ eh vahendid ma valin 4) ma pean seda meeles hoidma (nt ka mräkemet kasutus, aga ikkagi mälu on oluine + artikuleerimine (trükkimine nt tänapäeval). Arist. kirjeldas, mis on tektsid olulised osad: sissejuhatus, mingi ettepanek/hüpotees; selle
käändsõna ja omadussõna lahkukirjutamine, kui põhisõnaks on omadussõna (nt inimestevaheline pro inimeste vaheline); 5.ühendtegusõnade kokkukirjutamine (nt ta oli seda ette kujutanud pro ta oli seda ettekujutanud); 6.muutumatute sõnade lahkukirjutamine, kui on tekkinud määrsõnaline mõiste (nt allamäge pro alla mäge); 7. kaas- või määrsõna (või määrsõna tähenduses olev sõna) kokkukirjutamine muude sõnadega (järele laulda pro järelelaulda); 8.konsonantühendi puudulik õigekiri (homsest pro hommsest); 9.p, t, k sõnatüve b, d, g asemel tuletusliite või muutelõpu ees (nüüdse pro nüütse); 10.võõrsõnade vigane õigekiri (korrumpeerunud pro korrupeerunud). Sisu- ja stiilivigu: 1.sissejuhatuse liigne venitatus; 2.arutluse aluseks oleva probleemi või teesi mittepüstitamine; 3.mitmekordne teksti lõpetamine (mitu üksteist hõlmavat lõpetust) või lõpetamata jätmine; 4.oskamatus teemakohaselt ja järjekindlalt arutleda; 5
Vastukarva - tõlgendus, mis ei ole kooskõlas teksti poolt pakutavate väärtuste ja ideedega. Mis on žanr? Kuidas on žanripõhine kirjanduskäsitlus ajalooliselt muutunud? Millised on kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned. Mis on poeetiline keel (A. Merilai ja J. Wainrighti määratlused) ? Mis on selle iseloomulikud jooned? Kujundiline keel, mis edastab teatud vaimseid väärtusi, on mitmetähenduslik. Merilai: Luuletus on vormisidusalt ehk stiilselt väljendatud sisu. Wainright: luule ei ole keelekasutuse tsoon, keel ongi oma olemuselt poeetiline. Tunnused: mõtete ja sõnade koondamine, kõige olulisema kordamine, teisendamine, läbipõimitus, keelekasutus on esmane, kunstikeel kujundab ümber tegelikkust. Luule. Värss. Siire. Värsisüsteemid. Värsijalg. Levinumad värsimõõdud (trohheus, jamb, daktül, amfibrahh, anapest. (Eksamil värsimõõte määrama ei pea, kuid vähemalt kahte
Poeetika ja interpretatsioon täiendavad teineteist. Interpr. on teose mõtte eksplitseerimine. Toob sisse diskursuse mõiste, mis on poeetika objektiks. Tähelepanu keskmes pole immanentne tekstianalüüs; T. ütleb, et parim immanentne analüüs on tekst ise. Tekst on abstraktse struktuuri realiseerimine. Poeetika tegeleb abstraktse struktuuri, diskursusega. Vastandab story – discourse nagu faabula – süžee (vrd. Chatman: story – plot). Poeetika ülesanne on selgitada välja tekstiloome mehhanismide universaalsed seaduspärad. Geneetiline strukturalism on taotlus luua üldist mudelit, millele alluksid kõik tekstid. (Greimas “Struktuurne semantika”) Üksiktekst on T. jaoks näite staatuses, illustreerib üldisi seaduspärasusi. Poeetika objektiks on kirjanduse diskursus kui lõputut hulka tekste tekitav süsteem. Poeetika on ühelt poolt abstraktne, teisalt seestpoolt lähenemine – otsitakse kirjandusesiseseid mehhanisme; kirjanduse kui sellise omadused. T
.......................15 Kokkuvõte.................................................................................................................................... 37 Kasutatud materjalid......................................................................................................................40 3 Sissejuhatus Meie ümber on palju tekste, aga ikkagi ütleme, et me ei loe. Nii väidab enamik noori. Sealjuures arvestavad nad ainult raamatutega, aga unustavad muu lugemisvara. On palju muid tekste, mida lugeda. Töö üks eesmärkidest ongi tõestada, et minu eakaaslased on lugejad. Ilma lugemisoskuseta ei ole võimalik elus hakkama saada. Töö autor püüab kõigepealt selgeks teha, milliseid tekste on olemas, mille jaoks neid vaja on ja kuidas tekste koostatakse. Selleks tuli süüvida erinevatesse tekstidesse ja viia
Fenomenoloogiline lähenemine – autori vaim on kättesaadav läbi tema loomingu Psühholoogiline ja psühhoanalüütiline kriitika – tegeleb autorite eluga, aga ka teatud psühholoogilise arengu seaduspäradega või kõrvalekalletega Lugejakesksed lähenemised (retseptsiooniteooriad). Mida tähendab, et iga lugeja loob oma teksti? 1960ndatel retseptsiooniteooriad Fookus lugemisprotsessil Tekste on sama palju kui on lugejaid Iga lugeja loob oma teose Lugemist mõjutavad ootused Uuriti kuidas ja miks mingit teksti loetakse, lugemispraktikad Kuidas tekst haakub kirjanduse peavooludega, mida selles oluliseks peetakse Kontekstikesksed lähenemised (kirjanduslugu, uushistoritsism ja uus kultuurilugu, postkolonialistlik kriitika, ökokriitika, feministlik kriitika). Millistele kirjanduse konteksti elementidele keskenduvad need lähenemised ja teooriad? NB
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
