BALTI RIIGID II MAAILMASÕJAS JA NÕUKOGUDE OKUPATSIOONI ALL (1)

BALTI RIIGID TEISES MAAILMASÕJAS JA NÕUKOGUDE OKUPATSIOONI ALL
Balti riigid Teises maailmasõjas
1940. aastal NSV Liiduga liidetud Balti riikide jaoks osutus esimene Nõukogude okupatsiooniaasta se­davõrd raskeks ja kaotusterohkeks, et oli inimesi, kes tervitasid 1941. aasta suvel sõja puhkemist rõõmu­ga. Balti rahvad lootsid , et neil õnnestub kaotatud iseseisvus Saksamaa abiga taastada.
23. juunil 1941 algas mitmel pool Leedus ülestõus nõukogude võimu vastu. Ülestõusnud vallutasid Kau­nase ja kuulutasid seal välja Leedu Ajutise Valitsuse. Paraku saatsid sakslased selle pärast Punaarmee väl­jatõrjumist laiali ning vangistasid osa ministreid. Ka Lätis ja Eestis leidus neid, kes haarasid relvad. Oma jõududega iseseisvust taastada siiski ei õnnestunud. Kohalike elanike toel liikusid vaid Saksa väed Balti rii­kides kiirelt edasi, hõivates 1941. aasta juuli alguseks Leedu ja Läti. Eesti mandriosas jätkusid lahingud augusti lõpuni, saartel novembri alguseni.
Esialgne rõõm sakslaste tuleku üle asendus peagi pettumusega. Selgus, et Balti riikide iseseisvust ei taastata, üks vallutaja oli lihtsalt asendunud teise­ga. Kehtestati okupatsioonirežiim, mille ohvriks langes tuhandeid inimesi. Holokausti käigus hävi­tati pea täielikult kohale jäänud juudid , samuti tape­ti kõik mustlased. Laiem avalikkus nendest roima­dest ei teadnud ja Saksamaa poliitikat arvustati enda seisukohalt, st uutele võimudele pandi pahaks nende soovimatust mõista kohalike rahvaste vaba-dustaotlusi.
Siiski leidus tuhandeid eestlasi-lätlasi-leedulasi, kes olid kommunistide kuritegudest nii kibestunud, et liitusid vabatahtlikult 1941. aastal Saksa armeega. Samas leidus neid, kes suhtusid sellesse eitavalt. Leedus põgenesid sellised mehed metsadesse, Eestis aga Soome, et võidelda küll kommunistidega, kuid mitte Hitleri lipu all. Neist moodustati omaette rügement ja neid nimetati Eestis soomepoisteks. Paraku pidid kümned tuhanded sunniviisil NSV Liitu vii­dud eesti, läti ja leedu mehed sõdima ka vastaspoolel. Olukord muutus 1944. aastal, mil Punaarmee murdis läbi sakslaste kaitseliinid Leningradi all ja jõudis Narva alla. Nüüd leidsid ka Eesti ja Läti rah­vuslikud ringkonnad , et tuleb Saksa vägede koossei­sus kommunistliku terrori tagasitulekule vastu ha­kata. Loodeti, et nii õnnestub üles ehitada oma ar­mee ja kui saabub sobiv võimalus, taastada iseseis­vus, toetudes muu hulgas Atlandi hartale (vt järgmi­ne lk). Eesti ja läti üksused etendasid olulist osa sel­les, et idarinde põhjaosas peatati Punaarmee peale­tung peaaegu pooleks aastaks.
2. septembril 1944 astus sõjast välja Soome ning Hitler oli sunnitud andma korralduse Saksa väed Eestist tagasi tõmmata. Kuna selleks ajaks oli Puna­ armee vallutanud ka suurema osa Leedust , käskis Hitler väegrupil Nord taanduda Kuramaale, kus jät­kati vastupanu Saksamaa kapituleerumiseni 1945. aasta mais. Punaarmee eest põgenesid Balti riikidest sajad tuhanded inimesed.
Kasutades Saksa vägede taandumist, tehti Eestis 1944. aasta sügisel katse taastada iseseisvus . 18. septembril 1944 astus Tallinnas ametisse Otto Tiefi juhitud valitsus, kuid 22. septembril hõivasid Puna­armee tankid Tallinna ning sini-must-valge lipp rebiti Pika Hermanni otsast maha. Katse oma valitsus välja kuulutada tegid ka Kuramaale taandunud läti rah­vuslased, kuid seegi ettevõtmine ei andnud tulemusi. Nii sattusid Baltimaad Teise maailmasõja lõpuks taas Nõukogude okupatsiooni alla. Esialgu ei kaota­nud Balti rahvad siiski vabanemislootust, oodates lääneriikide sekkumist.
Balti riigid rahvusvahelises poliitikas
Balti riikide okupeerimisele ja annekteerimisele 1940. aastal vastas Lääs mittetunnustamispoliiti­kaga. Balti riikide liitmist NSV Liiduga loeti õigus­vastaseks, tegevust lubati jätkata lääneriikides asu-vail saatkondadel, Balti riikide kodanikke ei tunnis­tatud NSV Liidu kodanikeks, NSV Liidule ei antud välja lääneriikidesse deponeeritud Balti riikide kul­lavarusid ega Balti riikide kodanike vara. Mittetun­nustamispoliitika printsiipe näis kinnitavat ka At­landi harta, millega USA ja Inglismaa lubasid taasta­da kõigi sõja käigus okupeeritud riikide iseseisvuse.
Stalini liitumine Hitleri-vastase koalitsiooniga muutis asja. Tulles vastu Stalini nõudmistele, tun­nistas Suurbritannia 1942. aastal de facto Balti riiki­de kuulumist NSV Liidu koosseisu. 1943. aastal aru­tati Balti riikide saatust Teherani konverentsil. Ühendriikide president Roosevelt kinnitas Stalinile, et Ühendriigid loobuvad huvist Balti riikide saatuse vastu, mainides siiski vajadust korraldada referen­dum nende tuleviku küsimuses. Järgnevatel konve­rentsidel mingeid otsuseid Balti riikide kohta vastu ei võetud, kuid Potsdami konverentsil antud tun­nustusega NSV Liidu läänepiirile loobuti tegelikult Balti riikidele vabaduse nõudmisest.
Samas ei andnud lääneriigid järele NSV Liidu survele Balti riikide liitmist de jure tunnustada. Külm sõda muutis uuesti olukorda. 12. juunil 1946 võttis Ühendriikide valitsus vastu memorandumi, milles kinnitati, et USA ei tunnusta Balti riikide liitmist NSV Liiduga, sealset valitsemiskorraldust ning va­rade natsionaliseerimist. 1953. aastal moodustas USA Kongressi Esindajatekoda Balti riikides 1940. aastal toimunu uurimiseks komisjoni, mis sai selle
esimehe järgi tuntuks kui Kersteni komisjon . 1954. aastal avaldas komisjon üle poole tuhande lehekül­jelise aruande, milles kirjeldati veenvalt Moskva jõu-ja vägivallapoliitikat Baltimaades.
Uus Nõukogude okupatsioon Balti riikides
Uus Nõukogude okupatsioon tõi Baltimaades kaasa territoriaalsed muudatused. Juba 1944. aasta sügisel eraldati Eesti territooriumist Narva jõe tagune ala ning enamik Petserimaast koos Petseri linnaga, kokku 5% Eesti territooriumist. Läti küljest eraldati Abrene linn ja selle ümbrus ning liideti Vene NSVF-ga. Leedu territoo­rium seevastu suurenes. Lisaks juba 1939. aastal omandatud Vilniusele läks Leedu koosseisu Klaipeda piirkond. Kokku kasvas Leedu territoorium 16,7%. Enamik neil aladel elanud poolakatest ja sakslastest asustati ümber Poolasse ja Saksamaale.
Okupeeritud Balti riigid kujundati NSV Liidu provint­sideks, mida nimetati liiduvabariikideks ja mille õigused olid veelgi väiksemad kui rahvademokraatiamaadel (st satelliitriikidel). Kohalikud kommunistlikud parteid al­lusid täielikult Moskvale ning kujutasid endast ülelii­dulise kompartei kohalikke osakondi . Sõjajärgsetel aastatel olid Baltimaade komparteide eesotsas nn juu-nikommunistid ehk Nikolai Karotamm Eestis, Janis Kalnberzinš Lätis ning Antanas Snieckus Leedus.
Hilja Lille mälestused
On 1944. a hilissuvi, hinge ahendav ja mõtteid muserdav oma pahaendeliste eelaimdustega, oma hukatuslike kujut­luspiltidega. Väliselt oli ( Karksi -Nuia) alevik endises olu­korras, lahkunud Saksa väed polnud rüüstamist ega põle-tamisi teinud. Punaväelased olid aga igati oma metsikust näidanud, purustades ja tagastades majades ja ümber­kaudsetes taludes, ja siit algab minu kannatuste rada. Oktoobri algul tuli minu juurde koolimajja mu ammune tuttav, Leeli talu peretütar Lehte Soots-Kõdar koos põllu­majandustegelase prof Kaarel Liidakuga, keda ma ka va­rem tundsin. Liidak rääkis Eesti poliitikute põrandaalu­sest tööst Saksa okupatsiooni ajal, mille eesmärgiks oli Eesti iseseisvuse taastamine. Selle ürituse nurjumise tõttu elas ta nüüd illegaalselt Karl Lepiku varjunime all. Ta palus paariks päevaks peavarju. Seda võisin talle lubada koolitöö alguseni novembris. Mul oli köögi kõrval väike tuba, kus ta võis märkamatult viibida. Vahel õhtuti käis ta ka jalutamas, 13. jaanuaril 1945. a toodi teade Liidaku surmast. [—/
Varjamise ajal oli Liidak endale habeme kasvatanud, mistõttu tal tekkis mõningane sarnasus Jüri Uluotsaga. Kohaliku rahva hulgas tekkis mingi kumu. juba veebrua­ris käis minu juures üks Viljandi NKVD major , keda hu­vitasid K. Lepiku surmaga seotud üksikasjad. Märtsis 1945 tuli see major uuesti koos nelja sõjaväelasega ja tea­tas, et jaanuaris maetud K. Lepiku haud avatakse surnu isiku kindlakstegemiseks ning mind kutsutakse selle juur­de tunnistajaks. [—/ Mina pidin kinnitama , et kirstusle-baja on ikka K. Lepik, mitte aga Jüri Uluots.
5. mail 1945 tuli jälle sama major, et mind toimetada Viljandi NKVD-sse mõningate teadete andmiseks . Viljan­dis viidi mind NKVD ülema major Johan Mäe juurde, kes kuulutas mind arreteerituks. Läbiotsimine oli põhjalik: kõik tõmblukud ja nööbid lõigati ära, võeti alasti, kästi kükitada ja tõmmati veel teatud kohast peoga läbi. Kamb­rid olid kitsad ja muidugi väga umbsed. Toidunorm oli nagu kõikjal. Tavaline lõunasöök oli veega keedetud ha­pukapsasupp. Öösiti kostis kambrisse peksuhoope ja meeste karjeid. Oli õudne.
Tallinna Patareis algasid uurimised Kaarel Liidaku (Karl Lepiku) asjus. Mind „töötlesid" kolm vene ja üks eesti uurija. Käituti võrdlemisi viisakalt. Ülekuulamised toimusid ainult öösel. Kõige vastikum ja alandavam oli uurijate püüd meid heade lubadustega nuhkideks värva­ta. Hirmutamiseks viidi mind paariks nädalaks Patareis­se-ähvardati ja meelitati. Kuna suutsin vastu seista, anti asi tribunali .
18. veebruaril 1946. a viidi mind [—] Sõjaväe Tribu­nali ette. Kohtulaua taga istusid kaheksa vihast meest ja nende ees mina üksi suure kohtulaua taustal. Küsiti vähe, vast 10 minutit. Protokoll näis varem valmis olevat, võeti allkiri . §58-3A põhjal anti 7 aastat range režiimiga laag­rit ja 3 aastat asumist koos kogu varanduse konfiskeerimi­sega. Minu süüks loeti osavõttu nõukogude võimu vasta­sest vandenõust, kuna ma olin varjanud selle üht juhti K. Liid akut.
(Eesti Elulood I. Tartu, 2000.)
Jälle algasid massilised repressioonid . Ainuüksi Leedus mõrvati 1944.-1945. aastal 12 000 ja vangis­tati 36 000 inimest ning aastail 1945-1952 saadeti Siberisse 130 000 inimest. Kõige suurem küüdita-misaktsioon tabas Baltimaid 26. märtsil 1949, mil saadeti Siberisse üle 20 000 inimese Eestist, 43 000 Lätist ja 33 500 inimest Leedust, enamik neist nai­sed, lapsed ja vanurid . Kokku langes kommunistlike repressioonide ohvriks 20-25% Balti riikide sõjaeel­sest elanikkonnast.
Relvastatud vastupanuliikumine
Repressioonidest vaevatud Balti rahvad lootsid en­diselt, et Lääs hakkab nõudma okupeeritud riikide iseseisvuse taastamist. Vastupanuliikumise tähele­panuväärseimaks osaks olid metsavennad , kes olid end Nõukogude võimu eest varjanud ja/või selle vastu võidelnud inimesed.
Kõige organiseeritum oli metsavendade liikumine Leedus, kus neid oli ligi 80 000, sealhulgas u 30 000 organiseeritud võitlussalkades. Leedu oli jagatud parti-sanipiirkondadeks, tegevust koordineeris ülemaaline keskus. Lätis ja Eestis suutsid ülemaalised metsavenda­de organisatsioonid tegutseda lühemat aega. Nii Lätis kui ka Eestis ulatus metsavendade arv 30 000-ni, neist 10 000 osales aktiivselt relvastatud võitluses.
Metsavendade liikumine oli kõige aktiivsem vahetult sõjajärgsetel aastatel, mil nad kontrollisid terveid maa­piirkond ning nõukogude võim püsis vaid sõjaväeük­suste toel. Võitluseks metsavendade vastu kasutati nii miilitsapataljone, julgeolekuüksusi kui ka sõjaväge.
Ebavõrdses võitluses kandsid metsavennad ras­keid kaotusi ning 1948. aastaks hakkas nende jõud nõrgenema. 1949. aasta küüditamine esialgu küll aktiviseeris metsavendlust, pikemas perspektiivis aga murdis selle selgroo . 1950-1951 õnnestus Nõu­kogude julgeolekuorganitel suuremad metsavenda­de rühmad hävitada. Aktiivne vastupanu lõppes 1955.-1956. aastal, kuigi üksikud metsavennad jät­kasid enda varjamist 1970. aastate lõpuni.
Sundkollektiviseerimine ja üliindustrialiseerimine
Sõjapurustustele vaatamata säilisid Eestis ja Lätis tingimused tööstuse arendamiseks , nõukogude võim kasutas neid üliindustrialiseerimiseks ehk
tööstuse ekstensiivarendamiseks. Eesmärgiks oli ko­halike ressursside ärakasutamine impeeriumi huvi­des ja ühtlasi hõivatud alade venestamine . Terrori ja võõrtööliste sissetoomise järel hakkas põhirahvuse osa Eestis ja Lätis kiiresti vähenema. 1959 . aastal moodustasid muulased Eestis 25,4% ja Lätis 38% rahvastikust. Leedut 1940. aastate lõpu üliindust­rialiseerimine täies ulatuses ei puudutanud, kuna selleks vajalik infrastruktuur oli nõrgem.
Teiseks oluliseks majanduspoliitiliseks sammuks oli põllumajanduse sundkollektiviseerimine. Maa­reformiga oli palju elujõulisi talusid küll juba tükel­datud, kuid see ei suutnud talurahvast veel kolhoo­sidesse ajada. 1948. aasta lõpuks oli kolhoosidesse ühinenud vaid 4-7% taludest. Nüüd lasti käiku ot­sene terror, mis tipnes 1949. aasta märtsiküüditami­sega. Talurahva vastupanu murdus. 1952. aasta lõ­puks oli Baltimaades kolhoosidesse ühendatud üle 95% taludest: iseseisvad väikeomanikud olid likvi­deeritud, majandus täielikult allutatud riigi kontrol­lile, põllumajandustoodang vähenes järsult.
Pärast Stalini surma 1953. aastal andis hirmu-õhkkond mõnevõrra järele. Võimule tulnud Beria re­formid küll katkesid - ta kukutati ja hukati juba sa­mal aastal -, kuid täielikult Stalini aega enam tagasi ei pöördutud ja NSV Liidus algas nn sulaperiood.