Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Eest keele struktuuri põhimõisted". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
vokaal, sõnavorm, astmevaheldus, astmes, sulg, täishäälik, tüvevaheldus, sõnatüve, silpi, omadussõnad, nimisõna, väljendusviis, sulghäälik, muuttüübid, nimisõnad, arvsõnad, keeleüksus, vokaalivaheldus, osastava, astmevahelduse, tüvevokaal, keelemärk, edasiandmiseks, märgisüsteem, polüseemia, homonüümia, sünonüümia, konsonandid9. Homonüümia samakõlalisus, nt tee (jook), tee (rada), tee (käsk) Kui tähendused on mõisteliselt lähedased, siis on tegu polüseemiaga, kui aga täiesti seostamatud, siis homonüümiaga. 10. Fonoloogia keeleteadus, mis uurib häälikuid kui kõneüksusi foneem häälikukujund NB! Üksikhäälikul endal pole tähendust. 11. Silp on väikseim kõnes esinev hääldusüksus. Silbi tähtsaim osa on silbi tuum. Silbi tuumaks on täishäälik või selle ühend. Silbi 3 osa on algus, tuum ja lõpp. STR - I - TS - L - EI - D ALGUS TUUM LÕPP ALGUS TUUM LÕPP 12. Silbid jagunevad pikkadeks ja lühikesteks. Pikad silbid jagunevad lahtisteks ja kinnisteks. Lühikesed puudub silbi lõpp ja tuum koosneb ainult ühest täishäälikust. Alguse kohta piiranguid pole. Pikad olemas silbi lõpp või mille silbituum koosneb kahest täishäälikust või on täidetud mõlemad tingimused.
1. Silp Silp on kõnes esinev väikseim hääldusüksus. Igas silbis peab olema tuum. Silbi tuumaks võib olla täishäälik või täishäälikuühend. Ema: E=tuum. Silbi tuumaks ei saa olla kunagi olla rohkem kui kaks täishäälikut. Peale selle silbil võib olla algus ja lõpp, nendeks on kaashäälikud. Lendas: E,a=tuum L,d algus ja N, s lõpp Kui silbil ei ole lõppu, siis nimetatakse seda silpi lahtiseks, kui on lõpp siis nimetatakse seda kinninesilp. Silbid jagunevad lahtisteks ja kinnisteks silpideks. Peale selle jagunevad silbid lühikesteks ja pikkadeks. Lühikeses silbis puudub silbilõpp ja silbi tuumaks on ainult üks täishäälik.Lühikestes silpides esineb. Pikkadel silpidel on silbilõpp ja ka sellised mille tuum koosneb kahest täishäälikust. Geminaatklusiil kahekordne sulghäälik, silbitamisel tekib ta siis kui sulghäälik jääb heliliste häälikute vahele
Sõnaliigid Sõnaliikidesse kuuluvad ühtmoodi käänduvad ja ühtmoodi pöörduvad sõnad või sõnad mida ei saa käänata ega pöörata. Muutmisviisist tulenevalt jagunevad sõnad käänd- pöörd ja muutumatuteks sõnadeks. Käändsõnade kõige suurem rühm on nimisõnad, mis on ära tuntavad, kes? Ja mis? Küsimuste järgi algvormis. Käändumatud omadussõnad ja käänduvad kullakarvaline kangas naeruväärne (lugu) naeruväärse (loo) naeruväärset (lugu) naeruväärt (lugu) segavereline (koer) segaverelise (koera) segaverelist (koera) segaverd (koer) Omadussõna ja tegusõna Tekstid ON LÄBI VAADATUD (tegusõna) LÄBIVAADATUD (missugused?) tekstid visati ära. See teema ON ammu UNUSTATUD(tegu) UNUSTATUD (missugune?) TEEMA ei tule enam kõne alla. 3) arvsõnad väjendavad arvulist hulka ja neid peab saama NUMBRITEGA KIRJUTADA
'Ta on raamatukogus ja loeb ajalehte.' (mandariinihiina keel) Grammatilised väljendusviisid Sünteetiline väljendusviis annab grammatilisi tähendusi edasi morfoloogiliste vormidena. aglutinatsioon ja fleksioon Grammatilised väljendusviisid Aglutinatsioon on sõnavormide moodustamise viis, mille korral lisatakse tüvele tunnuseid. Sõnavorm liidetakse morfeemidest kokku nii, et eri morfeemid ei mõjuta üksteise välist kuju ning sõnavorm jaguneb selgelt tähendust kandvateks osadeks. maja +sse tüvi +käändetunnus Grammatilised väljendusviisid Fleksioon e fusioon e tüvevaheldus on sõnavormide moodustamise viis, mille korral muudetakse sõnatüve. Sõnavormi ei ole võimalik jagada selgelt tähendust kandvateks osadeks. kinno tüvi ja käändetunnus pole eraldatavad, sisseütlevat käänet väljendab spetsiaalne tüvevariant Morfoloogiline tüpoloogia Selle järgi, milliseid grammatilisi
* veaohtlikud!!! (kärbsed kärbes, jalgsi jalg, peatselt, jõudsin jõudma, kuldsed kuld, heitsid heitma, õudne õudse) k, p, t, g, b, d, f, h, s, s, z, z + KI (ülejäänud häälikutega -gi) Liide on alati sõna lõpus (nt poistegagi). 4.Sõnaliigid Muutuvad sõnad: Käändsõnad (saab käänata 14nes käändes): a) Nimisõnad (asjad, olendid, abstraktsed mõisted, nt poiss, kass, laud, armastus) b) Omadussõnad (omadused, nt kole, ilus) c) Arvsõnad (põhi- ja järgarvud, nt kuus, kuues) d) Asesõnad (viitavad isikutele, olenditele ja asjadele, asendavad täistähenduslikke sõnu, nt sina, see, keegi) e) Pöördsõnad e tegusõnad e verbid (väljendavad tegevusi, nt elama, minema) Muutumatud sõnad :neid ei saa käänata ega pöörata a) Määrsõnad (väljendavad tegevuse viisi kuidas?, aega millal?, kohta kus?, hulka kui
SILP Silp on kõnes esinev kõige väiksem hääldusüksus. Silpidest kombineeritakse sõnu, seepärast pole ka häälikul üksi tähendust vaid ta saab selle sõnas. Silbi ülesanne on muuta häälikud kõnes kergesti hääldavaks ja tajutavaks. Silbiosad: serv ehk lävi, tuum, sõlm ehk seina serv ehk lõpp. Tähtsaim on tumm ja see on kõigil silpidel, silp võib ka ainult tuumast koosneda. Sest lävi ja sõlm võivad ka puududa. Kui silbi tuumaks võib olla ainult vokaal, siis servad võivad ka olla konsonandid. Silpide liigitamine on oluline, et määrata väldet. Silpide liigid: lühikesed ja pikad silbid. Lühikestele silpidel puudub sõlm ja pikkadel on sõlm olemas. Silbipiir (silbitamine): Silbipiiri tajumine on oluline, sest sellel põhineb sõnade poolitamine. Silbipiiri õige tundmine on ka oluline selleks, et õigesti määrata liike. Sõnade silbitamise tuleb meeles pidada järgmisi asju: 1
vokaalid, on kõik L, m, n, r, j, v, h, s, k/g, p/b, t/d, f, s, z, z. helilised A, e, i, o, u, õ, ä, ö, Helilised Helitud (h ja s) ü. L, m, n, r, j, v. Võõrhäälikud Sulghäälikud e klusiilid F, s, z, z. k/g, p/b, t/d. (C täishäälik ehk vokaal, V- konsonant ehk kaashäälik) Täishäälikuühend e diftong: nt auto. Rõhuliite reegel: k, p, t, g, b, d, f, h, s, s, z, z + KI (ülejäänud häälikutega -gi) Liide on alati sõna lõpus (nt poistegagi, kellelegi) Võõrhäälikud: f, s Võõrtähed- f,s,c,q,w,x,y,x,z Foneetika on teadus, mis uurib häälikuid ja nende füüsilisi omadusi. Palatalisatsioon-peenendus naaberhäälikute mõjul. Näiteks kass-kas, kõdu-kõdi,
6. Häälikute liigitus! · Häälikud jagunevad täishäälikuteks ja kaashäälikuteks · Kaashäälikud jaguenvad omakorda ahtushäälikuteks ja sulghäälikuteks · Täishäälikud on helilised ja kaashäälikud on helitud häälikud · Täishäälikud: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü · Ahtushälikud: j, l, m, n, r,v · Kaashäälikud: s(z), h, f, s, (z) · Sulghäälikud: k(g), p(b), t(d) 7. Vokaali mõiste, vokaalide moodustamine! · Vokaal- täishäälik · Vokaalid moodustatakse väljahingamisel, aga koos häälepaelte vibreerimisega · Nt: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü 8. Konsonandi mõiste, konsonantide moodutsamine! · Konsonandid- kaashäälikud ( sulghäälikud ja ashtushäälikud) · Hääldamisel moodustatkse õhu kopsudest väljumisele takistus 9. Konsonantide liigitus! · Sulghäälikud- on need häälikud, mille hääldamisel on õhutakistus täielik Nt: k, p, t, g, b, d
ainsuse osastava ja mitmuse omastava käände vormid, nt töölis/t, töölis/te; Tüve silpide arvu saab üldjuhul ainsuse omastavast käändest, nimetavast vaid siis, kui sõna lõpeb nimetavas vokaaliga. Mõnel sõnal tuleb lisaks vaadata ka ainsuse osastavat, kui nimetav ja omastav on ühesilbilised, nt sõnad nagu jõud, pood. Ühesilbilisi tüvesid on väga vähe: puu- ja koi-tüüp ja asesõnade osastava käände tüvi, nt ke/da, mi/da. Tüvevokaal-on sõnatüve lõpul olev vokaal. Enamikul sõnadel avaldub see ainsuse omastavas käändes, st omastava käände lõpuvokaal ongi tüvevokaal. Laadivaheldus toob aga sageli kaasa vokaalimuutusi ja sellisel juhul tuleb vaadata ka osastavat käänet, nt lugu : loo : lugu, mägi : mäe : mäge, jõud : jõu : jõudu. Laadivaheldusliku s-ga sõnad on e-tüvelised, nt lääs : lääne, kaas : kaane. Ennekõike astmevaheldus. Kas sõna on astmevahelduslik või astmevahelduseta? Kui sõna on
2.mees, mehe, meest, mehesse... (ühe sõna grammatilised vormid e sõnaraamatusõna konkreetsed esindajad tegelikus tekstis e sõned). 3.mehelik, mehestuma, mehine, meeskond (tuletised ühe tüve baasil). 4.meessugu, meessõber, meesõpetaja, meeste-jalgratas... (liitsõnad ühe täiendsõna baasil). 1-3 on lihtsõnad, vastandudes viimasele, liitsõnade klassile. 3) Formatiiviks nimetatakse ühes sõnavormis kajastuvate grammatiliste tähenduste ühisväljendust. Nt sõnavorm loeti koosneb tüvest loe, mis kannab leksikaalset tähendust `kirjutatut häälikulises kõnes taastekitama', ja formatiivist -ti, kus väljendub liitne grammatiline tähendus `umbisikulise tegumoe minevik'. 4) Morf on morfeemist mõnevõrra konkreetsem mõiste, tähistades strukturaalses lähenemises väikseimat võimalikku fonoloogiliste üksuste järjendit, milleks sõna on võimalik morfeemanalüüsi käigus jagada
Leksikaalne morfeem (tüvi, tuletusliide), grammatiline morfeem (grammatilise kategooria tunnus, käände-ja pöördelõpp). Leksikaalne tähendus, grammatiline tähendus. Formatiiv. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt - On grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega – nende moodustamisega ja nendest arusaamisega. Kahesuunalised protsessid: sünteesi- ja analüüsiprotsessid. Vormimoodustus ehk morfoloogiline süntees - Vormimoodustuse tulemuseks on korrektne sõnavorm ehk leksikaalset ja grammatilist tähendust kandev fonoloogiline järjend. Morfoloogiline analüüs - vastupidises suunas toimuv protsess: mingi fonoloogilise järjendi leksikaalse ja grammatilise tähenduse tuvastamine ehk kindlaks tegemine. Seega tegeleb morfoloogiline analüüs sõnavormidest arusaamisega. Morfoloogiline analüüs on keerukam kui süntees, sest analüüsil mängib kaasa ka kontekst, nt homonüümsete sõnavormide tuled ja tuled tuvastamisel.
`mitte külm' ja soe `hundi' aga homonüümid, kuna siin on tegemist kahe erineva sõna vormidega, mille häälikuline kokkulangevus on juhuslik. Vormiõpetus ehk morfoloogia on keeleteaduse haru, mis uurib sõnavormide moodustamist ja sõnade struktuuri. Vormiõpetuse põhiüksuseks on morfeem keelesüsteemi väikseim tähenduslik osa. Morfeemide hulka kuuluvad sõnajuured ehk tüved, tuletusliited ja grammatilised tunnused. Nt sõnavorm majadeni koosneb tüvest maja, mitmuse tunnusest de ja rajava käände tunnusest ni. Morfeemid võivad kanda mitmesuguseid tähendusi. Leksikaalne tähendus on sõna põhitähendus, mis osutab asjadele, olenditele või nähtustele reaalses maailmas. Seda tähendust kannab sõna tüvi. Grammatiline tähendus suhestab leksikaalseid tähendusi. Seda tähendust kannavad tunnused. Tunnuseid on võimalik liigitada vastavalt nende asendile tüve suhtes, näitek sufiks järgneb tüvele, prefiks eelneb
.................................................5 h võõrsõnades...........................................................................................................................5 f ja s õigekiri............................................................................................................................ 5 Võõrsõnade lõppsilbi õigekiri......................................................................................................6 Lõppsilbi täishäälik..................................................................................................................6 Lõppsilbi sulghäälik................................................................................................................7 SUUR JA VÄIKE ALGUSTÄHT...................................................................................................7 Polüseemia, homonüümia, sünonüümia, välted, astmevaheldus....................................................
(inglise keel) b) sünteetilised keeled Sõnade seoseid lauses väljendavad sõnade koostisosad, nt tunnused ja lõpud. II. a) isoleerivad keeled Keeled, mis ei kasuta seotud vorme. Puudub sõnade muutmine (ka sõnatuletus) ehk puudub morfoloogia. (vana-hiina keel, jaapani keel). Kasutatakse SJ ja abisõnu, harilikult on kõik sõnad ühesilbilised. b) aglutineerivad keeled Aglutinatsioon on sõnavormide moodustamise viis, mille korral sõnavorm liidetakse kokku morfeemidest nii, et eri morfeemid ei mõjuta üksteise välist kuju. Sõnavorm jaguneb selget tähendust kandvateks osadeks, sõna lihttüvi ei muutu. Igal sõnaosal on oma kindel grammatiline funktsioon (soome, ungari, türgi-tatari keeled). c) polüsünteetilised keeled Semantiliselt tähtsad elemendid antakse edasi seotud vormi abil. Nt lause öeldis ja tema laiendid moodustavad ühe sõna. Ühte pikka sõnasse võib olla liidetud isegi terve lause (inuiti e eskimo keel)
Ebasümpaatseks Sõin Mängimaks Vihikuteks Astmevaheldus ja muu siuke 1) Millised grammatilised väljendusviisid keeles eksisteerivad? 2) Mida tähendab analüütiline väljendusviis? 3) Kas eesti keeles esineb seda? Kui esineb siis kuidas? 4) Mida tähendab flektiivne väljendusviis + näide? 5) Too näiteid aglutinatiivsetest? 1) sünteetiline, analüütiline, 2) koosneb kahest või enamast sõnast. 3) Esineb! Oli teinud 4) Tüvevaheldus, muudetakse sõna tüve. 5) Türgi, jaapani, eesti, Sünteetiline Analüütiline Tüvevaheldus(jõgi, jõe) Täisminevik Aglutinatsioon (pesa+de+le) Enneminevik flektreeriv Aglutineeriv Isoleerv Keele morfoloogiline tüüp Tüvevaheldus Eesti keeles on 3 liiki tüvevaheldust 1) astmevaheldus (laadivaheldus ja vältevaheldus) 2) vokaalivaheldus
silbid ei saa omakorda esineda üheski teises vältes peale I välte. Pearõhuline silp on lühike ja sellele ei järgne k, p, t. Nt ka-la, ja-nu-ne-ma, ve-de-le-ma II välde pika silbi pikkuse tinglik nimetus. Esineb ainult pikkades silpides. Pearõhuline silp on pikk. Pearõhulisele lühikesele silbile järgneb k, p, t. Nt koe-rad, ham-mas-test III välde kolmanda välte puhul on tegemist ekstra rõhuga, millega võib hääldada pikki silpe. Pearõhulist pikka silpi hääldame ülipikalt. Sõna on ühesibiline. Tavaliselt võib sama häälikulise koosseisuga silpe hääldada kas tavalise rõhuga (II vältes) või ekstra rõhuga (III vältes). II välde III välde Nt lau-lu lau-lu kas-ti kas-ti SILP LÜHIKE PIKK
tunnuste märkimiseks kõnes eri keelte foneetiliseks kirjeldamiseks ühtses raamistikus Soome-ugri transkriptsioon (SUT) soome-ugri keeleteadus kasutab Eemil Nestor Setälä häälduskirja Rahvusvahelise Foneetikaühingu tähestik (IPA = The International Phonetic Alphabet) Häälikud märgitakse nurksulgudesse [ ] Lisamärgid ehk diakriitilised märgid eriti täpse märkimise jaoks (nt häälikumärgi peal või all) 17. Mis eristab vokaale konsonantidest? Vokaal hääl väljub takistusteta keele keskjoonelt, kh õhuvoolul on kas sulg või ahtus. Õhuvoolu tee eristab. 18. Missuguste elundite tööd tuleks jälgida vokaalide hääldamise kirjeldamisel? Keel, huuled, ette-tahe, kui kõrgele tõuseb. 19. Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi? Tooge näiteid! Keele keskjoone kõrgeima punkti asukoht: häälduskoha ees- ja tagapoolsus ees (front), kesk (central), taga (back)
Seegi test ei ole üldkehtiv, nagu näitab inkorporatsioon - grammatiline protsess, mille tulemusena sõnast saab teise sõna osa (põrandat pühkima põrandapühkimine). Identsena tunduvad sõnavormid (kella ja kella jne) on rangelt võttes sõnavormi erinevad realisatsioonid. Astme võrra kõrgemal abstraktsioonitasandil on nad siiski sama sõnavormitüübi realisatsioonid. Nii realisatsioonide kui ka sõnavormitüüpide kohta kasutatakse keeleteaduslikus kirjanduses terminit sõnavorm, samuti terminit sõna. Eesti keeles kasutatakse sõnavormide kohta ka terminit sõne, mis tähendab sõnavormi konkreetset esinemisjuhtu tekstis. Tavaline kõne ja kirjutatud, jooksev tekst koosnevad seega sõnedest. Veel kõrgemal abstraktsioonitasandil on sõnavormid (sõnavormitüübid), sama sõna eri vormid, muutevormid. Need on lekseemi (leksikaalse sõna, sõnaraamatusõna) teisendid, mis on olemas tänu keele süntaksi ja morfoloogia iseärasustele.
Auditiivne e tajufoneetika - psühholingvistiliste meetodite kasutusala, uuritakse kuidas tajutakse hääldust. Diftong - täishäälikuühend Geminaat - sama konsonant, mis on silbi piiril (kal-la) Afrikaat - sama häälduskohaga sulghääliku ja ahtushääliku ühend, näiteks ts, tš, dz, dž, pf. Palatalisatsioon - pehmendus, kass’, pall’, loll’, vann’ Vokaalharmoonia - ühes sõnas ühte tüüpi häälikud Konsonantühend - mitme kaashääliku ühend 6. Sõna, sõnavorm, lekseem, sõne. Tüüpilised ja ebatüüpilised sõnad. Homonüüm, homofoon, homograaf. Sõna- Ortograafia jaoks on sõna see, mis kirjutatakse tühikute ja/või kirjavahemärkide vahele. Tüüpiline sõna esineb üksi, liigub tervikuna, omab tähendust. Sõnavorm Lekseem- sõnavormide kogum, ühe tüve (ühe tähenduse) paradigma. Sõne- statistiline sõna Ebatüüpilisi sõnu: artiklid, sidesõnad, ei Hononüümid- kirjas ja häältuselt ühtmoodi sõnad, kuid tähenduselt erinevad
järelliited) polüsünteetiline keel - väga palju erinevaid morfeeme, mis liidetakse kokku, tunnuseks on tavaliselt see, kui ühte sõnasse pannakse kokku mitu tegusõna grammatiline tähendus – tähendus, mille loeb välja grammatilisest ehitusest (Grammatiliselt pole meil olemas seda vahet, et kas tulevik on aasta pärast või homme/tunni aja pärast). Nt –ks märgib saavat käänet. leksikaalne tähendus – sõnatüve tähendus (nt nii kirg kui kired omavad sama tähendust) WALS – keeletüpoloogia atlas World Atlas of Language Sructures SAE – Standard Average European. Üks rühm Euroopa keelte jaoks (sest nende tunnustel on väga väikesed erinevused). Jagatakse tunnusjoonte järgi – kui on piisavalt tunnusjooni, kuulub see sinna. Eesti keeles 3 SAE tunnusjoont. Seriaalverb - ehk kasikverb, koosneb pöördelises vormis liikumisverbist ja mõnest
Foneetika liigid: 1) artikulatoorne foneetika tegeleb häälikute moodustamisega; uurimisobjekt on ka inimese suu; 2) akustiline foneetika uutimisobjekt on heli; 3) auditiivne e tajufoneetika uurib heli vastuvõttu. Transkriptsioonid: - IPA; - soome-ugri transkriptsioon - lihtsustatud transkriptsioon Mõisteid: 1) häälikute moodustusviisist tulenevalt: - heliline / helitu: · klusiil - tekib sulg (k, p, t) · frikatiiv - midagi sahiseb: sibilant(s, s, z, z) ja spirant (f, v, h) · afrikaat algab klusiiliga, lõppeb s-häälikuga (ts, ks) · nasaal ninahäälik (n, m, ) · lateraal - moodustatakse keele äärte abil (l) · tremulant värihäälik (r) · poolvokaal vahepealne ( j, w) - Vastavalt moodustuskohale: · dentaalne - hammastega, · palataalne - suulaega,
eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavalt tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Uurib häälikute ühendeid. Foneetika põhimõisteid: • Mõisteid häälikute moodustusviisist tulenevalt o heliline / helitu, konsonant, vokaal o klusiil (k, p, t) o frikatiiv: sibilant (s, š, z, ž) ja spirant (f, v, h)), o afrikaat (ts, ks), nasaal (n,m,ŋ), lateraal (l), tremulant (r), poolvokaal (w,j) o dentaalne, palataalne, larüngaalne, labiaalne o aspireeritud • Häälikute kombinatsioonid o diftong ehk täishäälikuühend o konsonantühend o geminaat • Veel foneetilisi nähtusi
~ `aasta/i/sse, `aasta/te/s ~ `aasta/i/s, `aasta/te/st ~ `aasta/i/st, `aasta/te/le ~ `aasta/i/le, `aasta/te/l ~ `aasta/i/l, `aasta/te/lt ~ `aasta/i/lt, `aasta/te/ks ~ `aasta/i/ks. Teatud juhtudel toob i liitumine kaasa teisendusi tüve lõpuvokaalis. 1. Kui i liitub i- lõpulisele tüvevariandile, toimub tüve lõpus teisendus i e, nt `voodi : `voode/i/d, kanal : kanali : kanale/i/d. 2) Kui i liitub pika vokaaliga lõppevale tüvevariandile, siis pikk vokaal lüheneb, nt `maa : `ma/i/d, i`dee : i`de/i/d. Kui sõna kasutab tüvemitmust, on vokaalmitmuse vormide esinemus tüübiti erinev. VI käändkonna sõnadel (v.a õnnelik-tüüp) ja pesa-tüübis piirdub tüvemitmuse kasutus tavaliselt osastava käändega, nt `siil : `siile, pesa : pesi. Teistes käänetes esineb tüvemitmus nende sõnade korral vaid fraseologismides ja liitsõnades, nt `jalg : `jalgu, jalu/s (olema), käsi : käsi,
ilusam ~ ilusaim). Võrdluskategooria ei ole päris õige morfoloogiline kategooria, sest igal võrdlussõna vormil on omakorda käände- ja arvuvormid. Võrdlustunnus järgneb tüvele ja eelneb arvu- ja käändetunnusele, käitudes morfotaktiliselt nagu tuletusliide, nt ilusa/ma/te/le(TÜVI+VÕRDLUS+ARV+KÄÄNE). Sõnad, mida saab vaadelda morfoloogilise võrdlussõnade klassina, kuuluvad sõnaliigilt omadussõnade hulka (vt M 46). Kuid kõik omadussõnad pole võrdlussõnad, sest vaegomadussõnadel, nagu inglise (huu- mor), isevärki (inimene), puuduvad võrdlusastmed (vt M 5). Algvõrre Algvõrre väljendab omadust kui niisugust, ütlemata midagi selle omaduse määra kohta, nt Jüri on tõsise loomuga. Algvõrdel puudub tunnus. Keskvõrre Keskvõrre väljendab seda, et kirjeldataval olendil, asjal või nähtusel on omadust suuremal määral kui mingil teisel, nt Jüri on tõsisema loomuga kui Jaan.
e keskkõrge eesvokaal, illabiaal, primaarne ä madal eesvokaal, illabiaal, primaarne ü kõrge eesvokaal, labiaal, sekundaarne ö keskkõrge eesvokaal, labiaal, sekundaarne o keskkõrge tagavokaal, labiaal, primaarne u kõrge tagavokaal, labiaal, primaarne a madal tagavokaal, illabiaal, primaarne õ keskkõrge tagavokaal, illabiaal, sekundaarne. Vokaalid moodustavad monoftonge ja diftonge. Monoftong üks või kaks sama laadiga vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Diftong kaks teineteise järel asetsevat, laadilt erinevat vokaali moodustavad silbi tuuma (laud, sai). Eesti keeles saavad pearõhulises silbis esineda kõik 9 vokaali, väljaspool pearõhulist silpi ainult 5: a, e, i o, u. Pearõhulises silnis esinevad kõik 36 diftongi, väljaspool pearõhulist silpi ainult kolm (ai, ei, ui: aastaid, raamatuid). Diftonge kirjeldatakse keele liikumise alusel. Diftongide liigitus:
SISSEJUHATUS ÜLDKEELETEADUSSE ja KEELETEADUSE ALUSED KORDAMINE EKSAMIKS sügissemester 2013 LOENGUTE JA KOHUSTUSLIKU KIRJANDUSE PÕHJAL Õpikust (Fred Karlsson: Üldkeeleteadus) on kohustuslik lugeda järgmised leheküljed: Morfoloogia peatükk lk 107-147 Maailma keelte peatükk lk 292-318 (need, kes ei pea maailma keelte küsimusele vastama, ei pea lugema, aga võivad) Soovitav on lugeda ka Foneetika ja fonoloogia lk 65-107 Moodle'ist: Keeleteaduse põhimõisteid (nn sõnastik) Kordamismoodul (8.) 1. Keel kui kommunikatsioonisüsteem, keele allsüsteemid Keel on ühiskonna liikmete jaoks tähtsaim väljendus- ja kommunikatsioonivahend, mis peegeldab ühiskonna liikmete elulisi väljendusi; koos keelega omandab inimene sotsiaalseid norme ja käitumisviise nagu ka kultuuritraditsioone. keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja oma mõtete väljendamiseks. Igal märgil on oma vorm ja tähendus. Elus eelesüsteem muutub pidevalt. Kõne on
seda fikseerivad n-ö kirjutatud sõnastikud ehk sõnaraamatud (sõnaraamatud peaksid ära tooma kõik sõna tähendused) -, siis grammatilisel sõnal tekstis tegelikult see omadus puudub: kõneleja aktiveerib ainult ühe sõnatähenduse. Nt Mis teed teed? Lekseemideks loetakse ka püsiühendeid (väljendid), lekseem võib olla morfoloogiliselt ehituselt lihtne (piht), tuletatud (pihik), aga ka liitsõna (meremees) või mitmesõnaline (pihta panema). Põhimõisteid II: sõnavorm, sõne Grammatiline sõna on lekseem oma konkreetses süntaktilises ümbruses, s.o semantilises ja pragmaatilises kontekstis, lekseem esineb tekstis alati mingis konkreetses vormis. Sõnavorm on iga grammatiline vorm, milles mingi leksikaalne sõna esineb. Nt tegi, teen, tehakse, tehtud, on tehtud on sõnavormid sõnast (lekseemist) TEGEMA. Sõnavorm on suurim morfoloogia ja vähim süntaksi üksus. Sõnavorm esineb tekstis sõnena (nt iga tegi, mis tekstis ette tuleb).
• Subjektiivselt tajutakse ka süsteemitähendusi väga erinevalt, kõnelejatähendus ja kuulajatähendus ei pruugi kokku langeda. Tähenduste üle saab suhtluses läbi rääkida. • Seletussõnaraamatutes ikka: põhitähendused, allltähendused, suur hulk näiteid. Lekseem • Lekseemide oluliseks omaduseks on nende kuulumine sõnaklassidesse ja sõnaliikidesse. • Muutuvad sõnad moodustavad sõnavorme, muutumatud sõnad ei muutu sünkroonilises plaanis. • Sõnavorm = grammatiline sõna. • Leksikaalne kirjeldus lähtub tavaliselt sellest, et leksikonis esitatakse vaid üks fonoloogiline vorm, põhivorm. Sõne • Sõne – tekstisõna, sõna esindaja tekstis, võib esineda mistahes vormis, s.t. üks lekseem võib esineda tekstis mitme erineva sõnena. • Sõnavarastatistikas opereeritakse sageli just sõnede arvuga. Keele sõnavara muutuvus • Keele sõnavaraline koosseis muutub pidevalt
KORDAMINE EESTI KEELE EKSAMIKS Silp koosneb ühest või mitmest häälikust. Eesti sõnade silbitamisel kehtivad järgmised reeglid: 1. üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisse silpi: ka-la, lu-ge-mi-ne, e-la- gu; 2. kui täishäälikute vahel on mitu kaashäälikut kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järgmisse silpi: tul-la, kur-vad, kind-lam, mars-si-ma, mürts-ti; 3. (üli)pikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi: pii-lub, suu-bu-ma, lau- lud, toa, lui-tu-nud; kui kahe vokaali vahelt läheb morfeemipiir, siis kuuluvad nad ka eri silpidesse: ava-us ava on tüvi, us on tuletusliide; 4. kolme täishääliku järjendist kuulub viimane teise silpi: põu-a-ne, luu-ad, lai-ad, rii- u, hoi-us-te; 5. liitsõnades silbitatakse iga koostisosa eraldi: tä-he-tea-dus, va-na-e-ma, las-te-ai- a-laps; 6
Hääldusviis oleneb keeleselja kõige kõrgema koha ja selle lähima suulae koha vahelisest kaugusest (kõrgus). Jaotatakse kolme rühma: eesvokaalid, keskvokaalid ja tagavokaalid. Eristatakse nelja kõrgusastet: kõrge, keskkõrge, keskmadal, madal. Labidaalsus(kolmas oluline): labidaalse- huuled on ümardatud; illabidaalsed - huuled ümardamata Häälduses pingsus (mõningate keelte kõrged vokaalid): pingsad ja lõdvad. Diftong - koosneb kahest ühte silpi kuuluvast erineva kvaliteediga vokaalist.Diftongi vokaale ei saa lahutada, kuna diftongi hääldamisel liigub keel pidevalt. Nt Inglise keele on diftongid: kõrgenevad (teine vokaal kõrgem kui esimene) ja madalduvad. Eesti keeles on 36 diftongi (neist 10 ainult võõrsõnades). Konsonantide arikulaator on tavalisel mingi keele osa, vahel ka alumine huul. Hääldusviisi alusel liigitatakse konsonante vastavalt kitsuse iseloomule. Tähtsamad hääldusviisid:
Eesti keele õpe erivajadustega lastele I 1. Eesti keel kui õppeaine – olulised põhimõtted õpetamisel Eesti keele kui õppeaine ülesanded sõltumata koolitüübist: Arendada kõiki kõnevorme ja kõnefunktsioone (teabevahetus, reguleeriv-planeeriv, tunnetuslik). Kõne kirjalik vorm (lugemine ja kirjutamine) tuleb vajaduse korral kujundada koolis algusest (laps ei pea kooli astudes lugeda ja kirjutada oskama, kuigi seda oodatakse). Teadvustada (seda küll erinevas mahus sõltuvalt koolitüübist) spontaanselt kasutatavat keelt: anda teadmisi keelest ja kujundada metakeelelised analüüsioskused. Anda teadmisi emakeele kaudu. Olulisemad on koduloolised teadmised ning teadmised rahvuskultuurist, suhtlemisest ja inimeste käitumisest (käitumisaktide analüüs ja hinnangute andmine). Kujundada oskused õppimiseks emakeelsete tekstide abil, s.t. oskused tekste analüüsida, tekstides orienteeruda, t
Sissejuhatus üldkeeleteadustesse Õpik F. Karlsson ''Üldkeeleteadus''- digilaenutus ebrary Mis on keel? Keele all mõeldakse inimese poolt kasutatavat loomulikku keelt, mis tavaliselt teostub keeleliselt ehk verbaalse suhtlsuse vormis. Keel on võimalik tänu inimese keelevõimele. *Keel on üks inimese kognitiivsetest võimetest, võrreldav kuulmise ja nägemisega. Iga teaduslik lähenemine tahab liigitada ja defineerida, keeleteaduslik ka. Keel kui uurimisobjekt ja selle süstematiseerimine. -Kommunikatsioonisüsteem -keeleteaduse uurimisobjekt Tähenduse, funktsiooni poolt keelt vaadates näeme keeles teistsuguseid jaotusi kui struktuuri poolt vaadates. Üldkeeleteadus (general linguistics) Keeledeadus ehk lingvistika. Viipekeel,, sümbolite keel, on siiski võime keelt edastada. See kuidas me keelt kasutame sõltub sellest mida kuuleme ja näeme. Keele allsüsteemid · Foneetika-hääldus, häälikud · Fonoloogia-silbid · Morfoloogia-käände lõpud · Süntaks
assimilatsioon e. sarnastumine, foneetilise mõjustamise kõige tavalisem vorm assotsiatiivsed e. konnotatiivsed tähendused- kõrvaltähendused atribuut e. täiend- annab oma põhisõnaga tähistatava referendi iseloomustamiseks iseenesesr huvitavat, ent lause struktuuri seisukohast teisejärgulist infot auditiivne foneetika- kuulmist uuriv foneetika binaarne- kahendvastandusel olev bitt- informatsiooni statistiline ühik denotatsioon- välismaailmale viitav suhe dentaal- kui sulg ja müratekitav koht on esihammaste piirkonnas deontiline modaalsus- viitab välisele sunnile, kohustusele või loale determinatiivsed liitsõnad- liitsõna, millel on erineva tähtsusega osad, põhiosa ja täiendosa diakrooniline käsitlus- ajaloolisi arenguetappe jälgiv dialektsed teisendid- inimesest endast ja tema taustast tingitud variatiivsus üksikisikute vahel diatüüpsed teisendid- kui sama inimese keel varieerub sõltuvalt olukorrast
annaabi.ee 
