Elu ja surm, ilu ja inetus, keskaegne patutunne ja jumalaema ihalemine – need on tema luule põhimotiivid. Villon on vahel tõsine ja harras, vahel küüniline ja rõve – talle pole miski püha. Rikkalikult on vagantide luulet säilinud Lõuna-Saksamaalt. Sealsete laulude kuulsaim kogu on “Carmina Burana”. Tüüpiline vagantide loosung on rahvusvahelise üliõpilashümni “Gaudeamus” algussõnad: “Olgem rõõmsad, kuni oleme veel noored!” Eepika Eepikas on valdavalt lühivormid, peamiselt satiirilise või lihtsalt anekdootliku sisuga värssjutustused – prantslastel fabliood, sakslastel švankid. Need on traditsioonilised rahva suus liikunud õpetliku sisuga naljalood, milles sarjatakse naiste truudusetust ja kirikumeeste liiderlikkust ning rahaahnust. Sageli koonduvad anekdoodid ja seiklused mõne populaarse tegelase ümber, näiteks saksa rändlauliku Strickeri švankidekogu “Papp Amis”. Paljud
DRAAMA Dramaatika 1. Sündmuste esitamine tegevuste abil. Kui eepikas kujutatakse sündmuste autori poolt, kes neid jutustab ja kirjeldab, siis draamas näidatakse sündmusi, kusjuures autori isik jääb tegelaste varju, kes laval hakkavad elama nagu iseseisvat elu. Autor võib teoses anda lavastajale ainult lühikesi seletavaid juhtatusi (tavaliselt sulgudes), mis on ka lugejale vajalikud teose paremaks mõistmiseks. Neid lisamärkusi draamateoses nimetatakse remarkideks. Näit. A. Kitzbergi ,,Libahundis" sulgudes antud teksti osa on remark.
dokumentaaldraama jne Tegelaste arvu järgi mono-, duodraamat Inimesekujutus draamas Dramaatika kui inimesekesksem kirjandusliik. Teatris valitseb näitleja: elav inimene laval, kellele tekst peab andma materjali. Näitleja lavalolemine on seejuures täiesti reaalne, otseselt meeltega tajutav. Eepikaga võrreldes toimib draamas tugevamalt kontsentratsiooni (keskendatuse) põhimõte. Samas on inimesekujutus draamas fragmentaarsem kui eepikas. Siseelu kujutamise vahendid 1. Dialoog ja monoloogid. 2. Mitteverbaalsed väljendusvahendid: näoilme, zestid ja poosid, liikumine jne. 3. Tegelase siseruumi, seejuures ka raskesti väljendatavaid hingeseisundeid saab teatud piirides nähtavaks teha teatraalsete vahenditega, mis näitlejat abistavad: valgus, helid, muusika jne. DRAAMA EPISEERUMINE Dramaatiline teater kehastab sündmusi Eepiline teater (Brecht)
olustikudraama, ajalooline draama, dokumentaaldraama jne Tegelaste arvu järgi mono-, duodraamat. Inimesekujutus draamas. Dramaatika kui inimesekesksem kirjandusliik. Teatris valitseb näitleja: elav inimene laval, kellele tekst peab andma materjali. Näitleja lavalolemine on seejuures täiesti reaalne, otseselt meeltega tajutav. Eepikaga võrreldes toimib draamas tugevamalt kontsentratsiooni (keskendatuse) põhimõte. Samas on inimesekujutus draamas fragmentaarsem kui eepikas. DRAAMA EPISEERUMINE Dramaatiline teater kehastab sündmusi tõmbab vaataja endaga kaasa, tarbides ta aktiivsust paneb tundma vahendab elamusi vaataja elab kaasa huvi lahenduse vastu Eepiline teater (Brecht) jutustab sündustest teeb vaatajast jälgija, võtab talt aktiivsust paneb otsustama vahendab teadmisi vaatajale näidatakse huvi tegevuse käigu vastu
Eeposeid oli kolm liike: 1. Ajalooline eepos, kus kajastati reaalseid sündmusi ja kasutati muidugi eepilist liialdamist, kuid otsest jumalate vahelesegamist ei ole. Kõige kestvama mõju ja tuntuse saavutas Quintus Ennius (239- 169 eKr) küpses eas kirjutatud Annaalid, kus jutustas 18 raamatus ajalugu Rooma asutamisest alates kuni Puunia sõdadeni, millest ise osa võttis. Tohutu suurest teosest on säilinud 600 värssi.Sellega kodustas ta ladina eepikas ja üldse luules kreeka heksameetri, saades nii kogu järgneva rooma eepika traditsiooni tegelikuks alusepanijaks. II saj. pKr Markus Annaeus Lucanus (39-65 pKr) kirjutas eepos Kodusõda (teise nimega Pharsalia e. Bellum civile), kus jutustas Rooma kodusäja loo alates Caesari tungimisest Itaaliasse kuni Pompeiusse surma ja Caesari kohtumiseni Kleopatraga. 2. Müütiline eepos oli Homerose eeposte eeskujul loodud, kus
,,Ulysses". James Joyce kujutab päeva ärimehe elus 18nes osas, iga osa vastab ühele Odysseuse rännaku episoodile, pealkirjastatud vastavalt võtmeisikutele. Näiteks on esimese osa pealkiri ,,Telemachos", teise ,,Nestor" ja nii edasi 46. Tooge näiteid Saksamaa romantismi autoritest ja nende antiigiteemalistest teostest. Goethe ,,Iphigeneia Taurisest", Heinrich von Kleist ,,Penthesileia" 47. Võrrelge Odysseuse kujutamist kreeka eepikas ning Vergiliusel ja Ovidiusel. Kreeka eepikas kirjeldab Sophokles Odysseust kui mõistuse häält, võrreldes karakteri jäiga antiiksusega. Vergilius'e Odysseus on tema ettekujutus kreeklastest: ta on kaval, kuid tänamatu, ja ka pahatahtlik ning nautlev. Ovidius on Odysseust kujutanud kui suurt uitavat naistevõlujat. 48. Millised olid antiigipärandi kasutamise eesmärgid eri kultuuriperioodidel?
Enam kui kahesaja viisi loomisega tema sõnadele on heliloojad Anna Haava tunnistanud oma lemmikuks eesti luuletajate hulgas. Tema sotsiaalse tooniga laulud uuse sajandi algul ja satiir liitusid juba saatehäälena teiste kandvamate koori, kuid ka selles laadis on ta andnud mõndagi tähelepandavat. Muusikalise rütmi meistrina osutus Haava ühtlasi üheks esimeseks, kes jõudis õnnestunud vabavärsi kasutamiseni. Külaainelises eepikas jättis ta eesti luulesse järeletegematult mõnusa kõnekeelse värsiveerme. Anna Haava kibekriitilised salvangud äritseva ühiskonna aadressil toetasid demokraatliku mõtte otsinguid. Tema loomingu paremik on kujunenud tänapäeval klassikaks, mida tuntakse kõige laiemateski luuleharrastajate ringides. KOKKUVÕTE 9 Poetessi elu oli võrdlemisi ühetooniline ning ta pidi üle elama mitmeid traagilisi kaotusi, ei
seda, mida näevad." Autorid püüdsid luua inimeste suurtele tegudele verbaalset mälestusmärki. Herodotos oli üks esimesi proosakirjanikke, kes lõi suuremahulisi teoseid ja talletas minevikumälestusi kirjalikult. Kuid ainult mälestusmärk ei saa rääkida. Ta vajab inimese häält. Mälestusmärki, millel puudub pealiskiri, ei mäletata. Pealiskiri on nagu tumm hääl kivil, mille abil saavad inimesed mäletada ja lugu edasi kanda. Mälestuses edasielamine sõltub paljus kuulmisest, kuid eepikas on just nägemine see, mis vallandab kõige võimsamad ja mitmetahulisemad emotsioonid. Hiilguse vaatepildid: kuningas, atleet, sõjamees Kuna Kreeka poeesia oli sügavalt kokku kasvanud laulmise ja jutustamise ühiskondliku funktsiooniga, muutus poeesia esitamine sageli ühiskondliku korra esitamiseks, mis sai sel kombel nähtavaks kokkutulnud rahvale. Kujutlus kuningast kui ühiskondliku korralduse elavast kehastusest on iseloomulik oraalse kultuuri mentaalsusele, kus normid ja ideaalid
1631. aastal I ajaleht 1635. asutati Prantsuse Akadeemia tegeles keele ja kirjanduse küsimustega Hakati normeeima kirjandust. - Descartes - ,,Mõistus on oluline" - klassitsismi tegelased on selgepiirilised, esindavad kindlat iseloomujoont - kired ja tunded on madalamad kui nõrkus - mõistuse ja tunnete vastandamine - kõige levinumad: luule(epigramm, idüll, ood, v.a. Sonett ülejäänud antiigist) ja näitekirjandus(komöödia, tragöödia). Eepikas valm, eepos. - Kirjanduses käsitleti tähtsaid inimlikke ja riiklikke probleeme - uue suuna rajajaks oli Corneille: kirjutas komöödiaid, sai kuulsaks tragöödia ,,Cid"´iga. - Racine suurim tragöödiakirjanik, süzeed antiigist Moliere: - see ta varjunimi, pärisinimi Poquelin - keskklassist, isa oli käsitööline - läks ülikooli sai juristiks, kuid meeldis teater - asutas sõpradega teatri tabas pankrot - elas veidi aega Lõuna-Prantsusmaal
lihtsust ja reeglipärast vormitäiust (Louis XIV, 1635.a. Prantsuse Akadeemia) Nicolas Boileau Despréaux (1636-1711) “Luulekunst”(1674) Kunst on looduse jäljendamine ja ilus kriteeriumiks on tõde, mille saavutamiseks tuleb rangelt toetuda mõistusele. Kunstivormiks ainult riimitud värss. Kunstiväärtuslikud ja lubatavad antiikkirjanduses tuntud žanrid - lüürikas: ood, idüll, , läkitus, satiir, epigramm jt eepikas: kangelaseepos; näitekirjanduses tragöödiat, komöödiat. Žanrid jagunevad kõrgeteks ja madalateks, kõrged nõudmised kõrgetele žanritele: tragöödia - paarisriimidega aleksandriinis, viievaatuseline, antiiksüžeed, kolme ühtsuse reeglid. Jean de La Fonataine (1621-1695) kirjutas erinevates žanrites: tragöödiad, komöödiad, oodid, läkitused, romaanid, valmid epigrammid, luuletused
Jakobson nimetab selles loos mõisa kärnerit ,,õunapuu koolmeistriks." Sellest järmine lugu ,,Õunapuude waenlased" on kooliraamatu kohta väga põhjalik, nimetades ära kahjurid koguni ladinakeelsete nimetustega. Kirjastuselt ,,Eesti Raamat" ilmus 1981 aastal ,,Lugemisraamat loodusest," mille koostas august Mikk ja lugemiku lood on kõik Jakobsoni lugemikest, kuid õunaseemne ja õunapuu kasvatamise jutud on välja jäetud, ilmunud on vaid ,,Õunapuu vaenlased." Õunaseemned eepikas. Õunaseemne motiive kohtame mitmesugustes rahvajuttudes ja kunstmuinasjuttudes, mõned on tõlked ja mõned eesti päritolu. Neis muinasjuttudes on õunaseeme kui imeseeme, neist kasvavad imeõunapuud või kuldõunapuud või kuldsetest õuntest. Itaalia muinasjutus näiteks kasvab õuna sees seemnest tüdruk. Läti keelest tõlgitud ,,Muinasjutt kuldõunapuust" on kirja pandud 1914 ja kirja pannud Karlis Skalbe (1879-1945), eesti keeles ilmunus
stiilipuhtust. Tippteosed kuuluvad näitekirjandusse komöödiatesse ja tragöödiatesse. Eelistatuna kasutada neis ainult mütoloogia ja vanema ajaloo ainestikku. 13. Mis on eepilised vormelid ja mis oli nende funktsioon? Need on omadussõnad, mille ülesandeks näidata ülevust ja suursugusust vapper Odysseus, kõrgekõuene Zeus, Maa-süleshoidja Poseidon. 14. Nimeta ja kirjelda suulise traditsiooni elemente kreeka eepikas. üleskutsed muusale (oh, jumalanna; oh, muusa) 15. Mille poolest erinevad ja mille poolest sarnanevad eepika ja lüürika? Erinevad: eepikas sündmused jutustaja pilgu läbi, lüürikas minakõneleja. Eeposes narratiiv, lüürikas situatsioon. Sarnasused: ilmselt samaaegsed. 16. Kes olid aoidid ja rapsoodid? Aoidid olid laulude loojad, aga rapsoodid ettekandjad. 17. Mis on antiikse eepika värsimõõt, kuidas on see üles ehitatud?
aeglasemini, osa sündmusi võib välja jätta, osa sündmusi võib juhtuda paralleelselt. · Näitleja isiklik eripära mõjutab rolli loomist ja vastuvõttu. 10. Draamatika ja eepika ühist ja erinevat Dramaatika e näitekirjandus on üks kirjanduse kolmest põhiliigist lüürika ja eepika kõrval. Dramaatika põhineb dialoogil ja tegevusel; autori kohalolu on enamasti varjatud, tegelased pöörduvad otse kuulaja/vaataja poole. On suunatud teatrile. · Nii dramaatikas kui eepikas jutustatakse lugu. Mõlemad on sõnakunsti liigid. · Draamas ei ole jutustajat, kogu informatsioon antakse edasi dialoogi ja remarkide kaudu. · Draama aja- ja ruumisuhted arvestavad teatri tingimustega (kokkusurutus, tinglikkus jne). · Inimese siseelu kujutatakse draamas peamiselt dialoogi ja remarkide (tegevuse kirjelduse) kaudu · Traditsiooniliselt keskendub draama inimestevahelistele suhetele. 11. Mis on draamateksti osad?
Antiikkultuur mõjutas euroopa kultuuri ka hiljem, kuid kõrgaeg oli renessanss. 13. Mis on eepilised vormelid ja mis oli nende funktsioon? Eepilised vormelid on tavaliselt korduvad epiteedid, mida kasutas ka Homeros oma eepilises luules, et saavutada värsimõõdu jaoks õige silpide arv. Korduvateks epiteetiteks on Homerose loomingus näiteks ,,vaevades vapper Odyesseus" ja ,,kõrgekõuene Zeus". 14. Nimeta ja kirjelda suulise traditsiooni elemente kreeka eepikas. Suulise traditsiooni elemendid esinevad kreeka eepikas kui üleskutsed muusale, näiteks Homerose ,,Ilias" algas ,,Laula nüüd, oh jumalanna, Peleides Achilleuse vimmast...", ,,Odüsseia" aga ,,Jutusta mulle, oh Muusa, sest sangarist, vaevades vaprast..." 15. Mille poolest erinevad ja mille poolest sarnanevad eepika ja lüürika? Mõlemad olid ilmselt samaaegsed, pärinedes arhailisest perioodist. Kreeka keeles
desire for food and drink"). Nende eesmärk oli alguses eelkõige see, et jutustajal-poeedil oleks teksti lihtsam mäletada (võiks nimetada mnemooniliseks tehnikaks), aga mingil määral ka tuttavlikkuse ja mustrite tekitamine kuulajale/lugejale. Hilisemates kirjutatud tekstides kasutatakse neid arhailisuse ja "kangelaslugude meeleolu" tekitamiseks. 14. Nimeta ja kirjelda suulise traditsiooni elemente kreeka eepikas. üleskutse muusale (,,Ilias": Laula nüüd, oh jumalanna, Peleides Achilleuse vimmast...), eepilised vormelid alguses mälutehnikana (vt eelmine küsimus) 15. Mille poolest erinevad ja mille poolest sarnanevad eepika ja lüürika? Ilmselt samast ajast pärit (arhailine ajajärk). Erinevus selles, et eepikas sündmused jutustaja pilgu läbi ja on mingi narratiiv, lüürikas minakõneleja, kes räägib ühest situatsioonist. 16. Kes olid aoidid ja rapsoodid?
hiljem sureb pärast tema maad laastava riik Hispaanias. lohe tapmist. Keskajal tekkisid uued kirjandusvoolud: Ühisjooned erinevates eepostest: vapper lüürikas kantsoon, sonett, ballaad, peategelane rändab kaugele, et end madrigal, romanss; eepikas uut tüüpi tõestada ning suurtest katsumustest kangelaslaulud, allegoorilised ja hoolimata võidab kõik deemonid ja õpetlikud poeemid; proosas tänapäeva koletised, kes tema teele ette satuvad. põhizanrid romaan ja novell.
prostituut, kelle peibutuste eest ta põgenes. Loo lõpuks jõuavad aga nii Bloom kui ka Odysseus koju tagasi. 47. Tooge näiteid Saksamaa romantismi autoritest ja nende antiigiteemalistest teostest. Johann Wolfgang von Goethe (Iphigenie auf Tauris) Friedrich Freiherr von Hardenberg (Novalis) Heinrich von Kleist (Penthesilea) Friedrich Schiller (Hektorlied) Friedrich Hölderlin (Hyperion oder Der Eremit in Griechenland) 48. Võrrelge Odysseuse kujutamist kreeka eepikas ning Vergiliusel ja Ovidiusel. KREEKA Ilias ja Odüsseia Telegoneia (eepilise küklose osa) tragöödiad (Sophokles: Philoktetes, Aias; Euripides: Hekabe, Rhesos, Palamedes [fr]) Euripidese saatürdraama Kükloop ROOMA Seneca, Troojalannad Vergilius, Aeneis; Ovidius Kreeka eepikas nähti Odysseust kui 1.) eeskujulikku rüütlit ja kangelast; 2.) petturit ja valetajat. Vergiliuse „Aeneis´is“, kus peakangelane teeb oma pojaga läbi rännaku, mida võiks
Tavapärase lüürilise töö asemel on tulemuseks lürodramaatilis-eepiline teos. Niisiis sonett lüroeepikana. Alapealkirigi viitab eepikale: ,,Kolmas reisikiri", s.o. Kihvakaania-kirjade jätk. Paigutab ju autor sonetipärja oma hilisema lüroeepika valikkogu ,,Süda ei põle ära" kulminatsioonigi! Kangro ei tõrgu sonetipärga lüüriliseks poeemiks nimetamast, olles täiesti teadlik sellega kaasnevast konvergentsiprobleemist. Sellist kokkusulasmist on ta alati otsinudki, mis näiteks eepikas on andnud lüürilise romaani või isegi proosalüürika ,,Siniste mesilaste" ,,sonett-novelli" näol. Juba 1930. aastate lõpul, pärast põhjalikku tutvust lüürikaga, esimest romaani ,,Konrat puhub tornist" kavandades, romaani kui zanri uurides oli kirjanik veendunud traditsioonilise aristotelesliku kolmikjaotuse lüürika, dramaatika, eepika formaalsuses reaalselt segunemine on sonetipärjas sedavõrd läbiv, et lüroeepiline lisamääratlus on piisavalt õigustatud.
Autor on teose looja. Keskajal oli autor anonüümne, renessansiajal tekstiga seostatud, romantismiajal geenius ja 20. sajandil pigem lugeja alam. Autor ja kaasaeg. Teoses väljendab teatava ajastu vaateid ja ideid. Igal ajastul on enda probleemid. Ajastu seab autori mõtlemise piirjooned. Autor, kirjanduse põhiliigid ja tekstuaalne autor. Lüürika väljendab autori elamusi ja mõtteid (tihti otseselt/vahetult). Dramaatika väljendab autori seisukohti vaid tegelaste kaudu. Eepikas on autoril enam võimalusi, kuid on varjatum kui luules. Tekstuaalne autor kirjutab ennast mingisse rolli, mis ei pruugi autori isikuga kattuda. Autobiograafia (e eluloojutustus) aga tekstuaalne ja tegelik autor kattuvad. Proosa tekstuaalne autor: hinnangulised kommentaarid tegevustikule, peategelasesega seonduv sümpaatia/kaasaelamine, positiivseim maailmavaade. Draama tekstuaalne autor: teose remarkid,
sceletion of narrative), mis võib teatava aja vältel ühest esitusest teise suhteliselt muutumatuna säilida ,,vaevades vapper Odysseus" ,,kaugele-ambuv Apollon" ,,kõrgekõuene Zeus" ,,roos(i)sõrmine Koit, vara sündind" ,,vänderdi astuvad veised" ,,kanniksetõmmukad lained" ,,Maa-süleshoidja Poseidon" 14. Nimeta ja kirjelda suulise traditsiooni elemente kreeka eepikas. Suulise traditsiooni elemendid: üleskutse muusale ,,Ilias": Laula nüüd, oh jumalanna, Peleides Achilleuse vimmast ,,Odüsseia": Jutusta mulle, oh Muusa, sest sangarist, vaevades vaprast... 15. Mille poolest erinevad ja mille poolest sarnanevad eepika ja lüürika? Eepika vs lüürika * ilmselt samaaegsed * eepikas sündmused jutustaja pilgu läbi, lüürikas minakõneleja * eepos narratiiv lüürika - situatsioon NB
nimeline poeet on kunagi ka tegelikult elanud, nagu ei või me kindlad olla selleski, kas "Iilias" ja "Odüsseia" on ühe ja sama või erinevate autorite looming. Kuid sellest hoolimata nimetatekse mõlemaid teoseid tavapäraselt Homerose eeposteks. Palju on vaieldud kangelaspärimuse ja eepika ajaloolise tõepära üle. Ühelt poolt pole kahtlust, et kangelaslood jutustavad ammusest mükeene perioodist, sest ainult siis olid Mükeene, Trooja ja mitmed teised eepikas esile tõusvad keskused tõepoolest võimsad kindlused. Tähelepanuväärne on seegi, et eepostes on kangelaste relvad valmistatud pronksist, nagu mükeene perioodil, mitte aga rauast, nagu see oli eeposte loomise ajal. Seega pidid arhailise perioodi laulikud ammusest pronksiajast midagi tõepoolst teadma ja ei saa välistada, et mõned lood näiteks lugu Trooja sõjast kajastavad kunagi tõepoolest aset leidnud sündmusi
nimeline poeet on kunagi ka tegelikult elanud, nagu ei või me kindlad olla selleski, kas "Iilias" ja "Odüsseia" on ühe ja sama või erinevate autorite looming. Kuid sellest hoolimata nimetatekse mõlemaid teoseid tavapäraselt Homerose eeposteks. Palju on vaieldud kangelaspärimuse ja eepika ajaloolise tõepära üle. Ühelt poolt pole kahtlust, et kangelaslood jutustavad ammusest mükeene perioodist, sest ainult siis olid Mükeene, Trooja ja mitmed teised eepikas esile tõusvad keskused tõepoolest võimsad kindlused. Tähelepanuväärne on seegi, et eepostes on kangelaste relvad valmistatud pronksist, nagu mükeene perioodil, mitte aga rauast, nagu see oli eeposte loomise ajal. Seega pidid arhailise perioodi laulikud ammusest pronksiajast midagi tõepoolst teadma ja ei saa välistada, et mõned lood näiteks lugu Trooja sõjast kajastavad kunagi tõepoolest aset leidnud sündmusi
elavatel aafriklastel võis kunagi olla kõrgtsivilisatsioon, tundus niivõrd naeruväärne, et tõenäolisemaks peeti kunagi elanud "kadunud (valget) rassi". AUTOR JA KIRJANDUSE PÕHILIIGID ! TEKSTUAALNE AUTOR Lüürika e luulekunst väljendab enamasti autori mõtteid ja elamusi, luuletose seos oma autoriga on otsene ja vahetu. Dramaatika e draamakunsti puhul on tegemist vastupidise olukorraga- Näidend koosneb tegevuest, autor saab seisukohti avaldada vaid tegelaste kaudu. Eepikas e proosakunstis on autoril palju võimalusi: ! ! ! Romaan võib olla nagu lüürika- autori enesepaljastus. ! ! ! Romaan võib olla nagu dramaatika- piirdub vaid tegevusega. Siiski peaks autori ja teose samastamisega olema ettevaatlik- autor võib end kirjutada mingisse rolli, millel ei ole midagi ühist tema tegeliku elukogemuse ja mõttemaailmaga. ! ! --> Tekstuaalne autor - teksti poolt loodud autorikuju. Teos sisendab meile, et ! ! ! ! tema autoril oli teatav maailmavaade ja ellusuhtumine
teemaga, lõpus on puänt, zanri looja on itaalia kirjanik Giovanni Boccaccio. 1. epopöa antiikkirjanduses eepos või eepiline poeem. Praegusajal mitmeosaline romaanisari. (AHT - T&Õ) 2. novellett novelli pisem õde (või vend :) 3. miniatuur - lühike, täpse sõnastusega proosa-väikevorm, mida iseloomustab rõhutatult lüüriline meeleolu. 4. laast 5. lüürika proosavormid etc (b) eepikas (1) eepos - algselt ulatuslikku luulevormilist jutustavat teost, aga tänapäeval ulatuslikku lugu (jututsüklit) sidumata kõnes. Nimetus pärineb kreekakeelsest sõnast, mis tähistas heksameetris kirjutatud luuleteost (2) romaan vt ülespoole (3) novell vt ülespoole ja proosavormid, lisaks lüürika proosavormid (nt värssormaan, poeem ja ballaad) 19. Narratoloogia kesksed mõisted. Mida kujutavad endast narratoloogilisest seisukohast tekst, lugu ja jutustamine?
novell (short story vms) - novell on tiheda sündmustiku ja väheste tegelastega jutustus, mis piirdub harilikult ühe keskse teemaga, lõpus on puänt, zanri looja on itaalia kirjanik Giovanni Boccaccio epopöa antiikkirjanduses eepos või eepiline poeem, praegusel ajal mitmeosaline romaanisari novellett novelli pisem õde (või vend :)) miniatuur - lühike, täpse sõnastusega proosa-väikevorm, mida iseloomustab rõhutatult lüüriline meeleolu eepikas: eepos - algselt ulatuslikku luulevormilist jutustavat teost, aga tänapäeval ulatuslikku lugu (jututsüklit) sidumata kõnes, nimetus pärineb kreekakeelsest sõnast, mis tähistas heksameetris kirjutatud luuleteost ja proosavormid, lisaks lüürika proosavormid (nt värssormaan, poeem ja ballaad) 19. Narratoloogia kesksed mõisted. Mida kujutavad endast narratoloogilisest seisukohast tekst, lugu ja jutustamine? (1) kes näeb vaatepunkt vs (2) kes jutustab (fokusseerimine)
väljasuremist, taotleda inimeste ja looduse terviklikkust. Kangelaslaulud olid keskaja alguses ladinakeelsed, ja toetusid antiikkultuurileà enim mõjutusi saanud Itaalia ja Gallia kangelaslaulud. Rahvaluulet- ja kirjandust kandsid ette rändlaulikud (zonglöörid Prantsusmaal, huglaarid Hispaanias, spiilmannid Saksamaal). Üheks mõjuriks Euroopa kangelaslauludele oli Araabia kultuur, mis "tungis" Euroopasse mauride riikidest Hispaanias (8.-15. sajand). Eepikas kujuneb välja uut mood kangelaslaul. Rahvuskeelne kirjandus tekkid koos ristiusu levikuga, sest luuakse oma tähestik ladina keele eeskujul. Prantsusmaal mitu eepost, seal enim laule Karl Suurest, kel oli 12 vaprat rüütlit elik paladini. Kuulsaim neist on "Rolandi laul". · Goethe elu ja looming. Ülevaade ,,Faustist" (I ja II osa) 1749-1832. Pärit väärt perekonnast (isa jurist). Kaks last, kumbki ei käinud koolis (algul õpetas neid isa, hiljem guvernant)
Vatsyayana tegutses Lõuna-Indias 6. või 7. saj. ,,Kamasutra" tegeleb põhiliselt naiste ,,ärarääkimisega". See on selgelt linnakeskne raamat, ei pööra agraarnaistele mingit tähelepanu. Eepiline (4. saj eKr 4. saj) ja klassikaline kirjandus (5.15. saj) Paljude valitsejate juures olid tööl suta'd (vankrijuhid), kes said vahetult osa valitseja vapraist tegudest. Seetõttu olid nemad adekvaatsed neist jutustama. Suta'dest said kuninglikud kiidulaulikud. Eepikas on kaks põhilist teost: eepos ,,Mahabharata" ning eepos ,,Ramajana". ,,Mahabharata" on maailma kõige pikem eepos, üle 100 000 värsi e sloka. Seal pole konkreetset riimi, samas tekib see sanskriti keeles iseenesest. Mõlemaid käsitletakse poolpühade teostena. Arvatakse, et veedad ja eeposed pani kirja müütiline tegelane Vyasa. Tegelikult on tegemist hulga folklooriga. Vyasa on ka ,,Mahabharata" peategelane ta olevat
14. Eepika olemus. Romaan, selle liigid ja näited. EEPIKA(tuleneb kreekakeelsest sõnast epos - ´lugu, jutustus, laul´) · Üks ilukirjanduse kolmest põhiliigist. · Ainestiku ja selle ulatuse, kujutamislaadi järgi jaguneb eepika zanrideks: eepos, romaan (suurvormid) ja jutustus, novell, lühijutt, valm,muinasjutt. · Eepika on objektiivsem kui lüürika ja subjektiivsem kui dramaatika. · Eepika võib muutuda ka proosaks · Eepikas antakse edasi sündmusi-sündmustest jutustatakse. · Eepikas kasutatakse tegelasi ning pannakse teatud olukordatesse. · Lisaks jutustamisele kasutatakse ka kirjeldust ja arutlemist Tegelased · Peategelane-ideekandja tavaliselt.Võib olla ka mitu peategelast.(mees,naine;õde,vend) · Kõrvalpeategelased-moodustavad peategelase lähikonna.Tema kaudu avaneb sagelipeategelase iseloom ja tegutsemismotiivid.Kõrvaltegelased lahkuvad või hukkuvad.
õigus jäävad aga alati suhtelisteks mõisteteks. 30 Pärast suurteose lõpetamist süvenes Tammsaare armastusteemasse. Romaanides "Elu ja armastus" (1934) ning "Ma armastasin sakslast" (1935) on armastuspsühholoogia seostatud sotsiaalpsühholoogiliste probleemidega. Eepikas jäi Tammsaare viimaseks teoseks romaan "Põrgupõhja uus Vanapagan" (1939). Kasutades eesti muinasjutumaailma arhetüüpseid tegelasi Vanapaganat ja Kaval-Antsu, mõtestab ta allegooria abil lahti demagoogia, õigluse ja ebaõigluse, tõe ja vale olemust ning seoseid. Tammsaare draamad on saanud ainet Piibli motiividest. "Juudit" (1921) annab uue tõlgenduse Olovernese ja Juuditi armastusloole. Kirjaniku käsitluses ei vii Juuditit vaenlaste leeri patriootilised tunded,
lugu. Sama mõtteviisiga haakub ka lunastuse teema. Seda kannab endas Indreku arengulugu: kui Andres kehastas vanatestamentlikku loojajõudu, siis Indreku osaks oli uustestamentlik lunastajaroll. · Pärast suurteose lõpetamist süvenes Tammsaare armastusteemasse. Romaanides "Elu ja armastus" (1934) ning "Ma armastasin sakslast" (1935) on armastuspsühholoogia seostatud sotsiaalpsühholoogiliste probleemidega. · Eepikas jäi Tammsaare viimaseks teoseks romaan "Põrgupõhja uus Vanapagan" (1939). Kasutades eesti muinasjutumaailma arhetüüpseid tegelasi Vanapaganat ja Kaval-Antsu, mõtestab ta allegooria abil lahti demagoogia, õigluse ja ebaõigluse, tõe ja vale olemust ning seoseid. · Tammsaare draamad on saanud ainet Piibli motiividest. "Juudit" (1921) annab uue tõlgenduse Olovernese ja Juuditi armastusloole. Kirjaniku käsitluses ei vii Juuditit
Aga ta ei saanud seda teha. Andres sureb. "Tõde ja õigus" IV (192633) ulatub juurtega sügavamale kui ükski teine eesti talupoja (või üldse eestlase) maailma ja hingeelu lahtimõtestamisele püüdlev teos. Kirjanikul on õnnestunud luua epopöa, mille kangelased kannavad Piibli arhetüüpsete tegelaste iseloomujooni ja elukäsitusi. Tulemus on seda üllatavam, et autor on asetanud oma tegelased konkreetsesse ajaloolisse ja geograafilisse konteksti. Eepikas jäi Tammsaare viimaseks teoseks romaan "Põrgupõhja uus Vanapagan" (1939). Kasutades eesti muinasjutumaailma arhetüüpseid tegelasi Vanapaganat ja Kaval-Antsu, mõtestab ta allegooria abil lahti demagoogia, õigluse ja ebaõigluse, tõe ja vale olemust ning seoseid. Tammsaare draamad on saanud ainet Piibli motiividest. "Juudit" (1921) annab uue tõlgenduse Olovernese ja Juuditi armastusloole. Kirjaniku käsitluses ei vii Juuditit vaenlaste leeri
resignatsiooni." Kirjanik nendib, et inimese elu on igavene võitlus, sest inimene on loodud ebatäiuslikuks; tõde ja õigus jäävad aga alati suhtelisteks mõisteteks. Pärast suurteose lõpetamist süvenes Tammsaare armastusteemasse. Romaanides "Elu ja armastus" (1934) ning "Ma armastasin sakslast" (1935) on armastuspsühholoogia seostatud sotsiaalpsühholoogiliste probleemidega. Eepikas jäi Tammsaare viimaseks teoseks romaan "Põrgupõhja uus Vanapagan" (1939). Kasutades eesti muinasjutumaailma arhetüüpseid tegelasi Vanapaganat ja Kaval-Antsu, mõtestab ta allegooria abil lahti demagoogia, õigluse ja ebaõigluse, tõe ja vale olemust ning seoseid. Tammsaare draamad on saanud ainet Piibli motiividest. "Juudit" (1921) annab uue tõlgenduse Olovernese ja Juuditi armastusloole. Kirjaniku käsitluses ei vii Juuditit vaenlaste leeri
(hunnid) jt hõimude ulatuslik ümberasumine antiikaja lõpul ja keskaja alguses (375. a - VI saj). Pidev surve Rooma keisririigi (eelkõige Lääne-Rooma) piiridele tõi kaasa keisrivõimu nõrgenemise ning germaanlaste riikide tekkimise Lääne-Rooma keisririigi territooriumil. Seetõttu algas kõikjal maailmas ka riigipiiride kujunemine. a) uued zanrid: luules kantsoon, sonett, ballaad, madrigal, romanss. Eepikas uut tüüpi kangelaslaulud, allegoorilised ja õpetlikud novellid, proosa põhizanrid romaan ja novell. Aluseks oli rahvaluule. Uued draamazanrid müsteerium (piibliepisoodidele üles ehitatud näidend); miraakel (näidend apostlite ja jumalaema imetegudest); moralitee (õpetliku sisuga näidend allegooriliste tegelastega); farss (koomiline lühinäidend) b) luulemuustused. Antiikne värsisüsteem kadus, asemele tuli silbiline süsteem, hakati kasutama lõppriimi. c) kirjanduse levik
annaabi.ee 
