Kirjandus keskaegses linnas (0)

Kirjandus keskaegses linnas

Feodaalühiskonna jõudsa arenemise tulemusena kasvasid ja tugevnesid varakeskajal kiratsenud linnad. Linnad muutusid peamisteks kultuuri- ja hariduskeskusteks. Juhtivaks kujunesid Põhja-Prantsusmaa ja Flandria linnad, eriti Pariis oma paljude koolide ja aastal 1200 õigustekirja saanud ülikooliga, mis Euroopas oli teine ülikool. Esimene Euroopa ülikool asutati 1088. aastal Itaalias Bolognas. Haridus muutus ajapikku aina ilmalikumaks ning vabanes kiriku eeskoste alt. Koolidega seotud isikud, skolaarid ja kleerikud, nagu haritlasi kesajal nimetati, olidki esimesed linnakirjanikud. Nad rändasid ringi ning lõid ladinakeelseid laule, parodeerides piiblit, jumalateenistust ja ülistades maiseid rõõme ning heites nalja igavese elu üle. Kirjanduslukku on nad läinud vagantide ehk goljaaride nime all.

Linnalüürika

Vagantide luule on keskaegse linnalüürika esimene kuulutaja. Loobuti kurtuaassest ilutsemisest. Esimene tuntud vagant XIII sajandil oli pariislane Rutebeuf, kelle lüürikas olid kõige uudsemad need pihtimusluuletused, milles ta jutustab oma viletsast elust, näljast. Temalt on säilinud arvukalt satiire mungaordude ja vaimulike pihta, rahvanaljadel põhinevaid värssjutte lõbusatest eluseikadest ehk fablioosid ja näidendeid.
Viimane ning suurim keskaja lüürik oli F.Villon (sünd. 1431), kelle eluloos ja loomingus kajastuvad selle aja suurus ja viletsus. Tema luuletused koonduvad kogumikeks “Värsid” ehk “Väike testament ” ja “Suur testament”. Elu ja surm, ilu ja inetus, keskaegne patutunne ja jumalaema ihalemine – need on tema luule põhimotiivid. Villon on vahel tõsine ja harras, vahel küüniline ja rõve – talle pole miski püha.
Rikkalikult on vagantide luulet säilinud Lõuna-Saksamaalt. Sealsete laulude kuulsaim kogu on “Carmina Burana”. Tüüpiline vagantide loosung on rahvusvahelise üliõpilashümni “Gaudeamus” algussõnad: “Olgem rõõmsad, kuni oleme veel noored!”

Eepika

Eepikas on valdavalt lühivormid, peamiselt satiirilise või lihtsalt anekdootliku sisuga värssjutustused – prantslastel fabliood, sakslastel švankid. Need on traditsioonilised rahva suus liikunud õpetliku sisuga naljalood, milles sarjatakse naiste truudusetust ja kirikumeeste liiderlikkust ning rahaahnust. Sageli koonduvad anekdoodid ja seiklused mõne populaarse tegelase ümber, näiteks saksa rändlauliku Strickeri švankidekogu “Papp Amis”. Paljud Amise seiklused omistatakse järgmistel sajanditel Alam-Saksa ja Flandria maailmakuulsale vembumehele Thyl Eulenspiegelile.
Keskaja lõppu tähistab mitmekesine “narrikirjandus”, milles naerdakse mineviku rumaluse üle. Seda žanri ei põlanud õpetlasedki, nagu näitab Madalmaade suure humanisti Rotterdami Erasmuse ladinakeelne “Narruse kiitus” (1509)
Keskaegse prantsuse linnakirjanduse kaks suurteost on “Roosiromaan” ja “Rebaseromaan”.
“Rebaseromaani” nime all on tuntuks saanud Põhja-Prantsusmaa linnades XII-XIII saj tekkinud tsükliline loomaeepos. “Rebaseromaani” allegoorilised tegelased esindavad erinevaid ühiskonnakihte ja nende suhteid. Teoses väljendub protest feodaalladviku vastu. Nii esindab lõvi Noble kuningavõimu, karu Brun suurfeodaali, hunt Isengrin keskaadlit, eesel ja oinas on vaimulikud jne. Väiksemad loomad (kukk, kanad jt) esindavad lihtrahva kihte. Rebane on vembumees, kes vastavalt vajadusele kõiki ninapidi veab.
Teine suurem allegooriline teos (21 750 värssi) on “Roosiromaan”, traktaat armastusest. I osa lõi G. de Lorris XIII saj I poolel rüütlikirjanduse laadis. II osa on satiirilisem, loodud XIII sajandi II poolel J. De Meungi poolt. Selle raamatu keskseks teemaks on mehe ja naise suhted. Abielu ideaaliks seatakse mehe ja naise võrdsus ning sõprus, kirjeldatakse lopsakalt ka seksuaalsuhteid.
Teos oli väga populaarne , sellest valmistati arvukalt käsikirjalisi koopiaid. “Roosiromaan” jäi enam kui sajandiks keskaja menukamaks kirjandusteoseks.